Читать книгу Kristina - Kristina Šmigun-Vähi - Страница 10

Vanemad ei ehitanud minu pea kohale kaitsvat klaaskuplit ega rajanud selle alla Eedeni aeda, kust oleksin saanud turvaliselt maailma jälgida. Isegi kui ema üritas, siis purustasin kupli kohe rajamise algul, sest see takistas mul olemast mina ise. Isa pani asjad paika, mõnikord lausa karmilt. Lubage Kristinal olla Kristina! Ehk nagu ta ütles: “Kui Kristinal on minna tee, mille ta on valinud, siis meie ülesanne on teda rännakul aidata, aga mitte juhtida.”

Vaevalt jõudsin ilma sündida, kui andsin märku oma loomusest ja olemusest. Olin rahutu ja rabelev laps.

Oma olemuse avasid ka ema ja isa. Ema tormas minuga kohe arsti juurde – nood määrasid mingid vitamiinid –, kuid isa teatas külma rahuga: “Rutt, sina oled tippsportlane, mina olen tippsportlane. Kas meil saab üleüldse olla teistsugust last? Last, kes magaks vankris nagu vilt? See oleks ju loodusseaduste eiramine.”

Paar kuud hiljem leidis ema ehmatusega, et ma ei kanna kaela. Isa jäi rahulikuks: “Küll ta kandma hakkab. Nii et vähe pole.”

Isa, muide, soovis esiklapseks poega – “No kas minusugusel härjal saab sündida tütar?!”–, aga pidi leppima minu ja õe Katriniga. Leppis. Armastas ja kasvatas meid, kuidas oskas. Treenis jumalikult. Ning torises siis, kui olime spordiga juba lõpparve teinud, et meestega on palju lihtsam tööd teha ning et saatus on olnud tema vastu liiga julm: “Naisi ei õpi eluilmas mõistma! Ühel hetkel armastavad nad sind jäägitult, hetk hiljem vihkavad piiritult.”

Suusatamise ja spordi sisse sattusin kohe. Isa ja ema võtsid mind alati treeningutele kaasa. Ma ei saanud ema süles naeru pidama, nähes, kuidas isa Ruusa mäel imitatsiooniharjutusi tehes naljakalt mäkke hüples.

Olime lapsest peale vanematega alati suusarajal kaasas. Elasime spordi sees.

Ma polnud veel kahenegi, kui suusad alla pandi. Otepääl, seal, kus praegu laiub Pentagon ehk Tehvandi spordikeskus. Need olid punased ja liiga libedad Salvo plastmass-suusad, mis sobisid kõigeks muuks kui suusatamiseks. Ema proovis hiljem ka ise nendega sõita, aga ei õnnestunud, jalad kadusid kohe alt.

Mina aga pidin sooritama elu ühe tähtsama eksami: kas minust saab siin ilmas asja või mitte. Muidugi mõista polnud mul siis aimugi, kui määrava tähtsusega see on. Esmalt jonnisin, nagu tavaks, ent siis tegin esimesed sammud. Ja prantsatasin ninali, nagu võis eeldada.

Ema sööstis loomulikult kohe appi, kuid isa peatas ta: “Tõusku ise. Kui tõuseb, saab temast asja.”

Ukerdasin, mis ma ukerdasin, kuid püsti sain. Tegin järgmised sammud, kukkusin, ajasin end püsti, veel paar sammu. Legendi kohaselt libisenud ma õhtul suuskadel juba väikesest mäest alla...

Ma ei kasvanud ratsatallis, kus minust oleks üritatud vägisi traavlit aretada. Mul oli voli olla ja liikuda vastavalt oma soovidele, küll vanemate pilgu all. Ema sõnastas oma kasvatusteooria lihtsalt ja löövalt: “Tütardest ei pea saama sportlased, kuid neist ei tohi saada hädapunnid!”

Kahe ja pooleselt jalutasin-jooksin-keksisin koos vanematega korra päevas läbi Kääriku kolmekilomeetrise ringi. Kui väsisin, siis puhkasin. Kiiret polnud. Ei mingit vankrit ega süle! Milleks, tüdruk? Sul on ju jalad all! Kukkusid? Aja end püsti ja jätka teed!

Kuna ma ei suutnud emalt ega isalt haletsust välja jonnida, sain üsna pea aru, et pillimisel puudub vähimgi mõte.

Vanemad ei suuda tagantjärele meenutada, kuidas mina ja Katrin ujuma õppisime. Toona ei tuntud täispuhutavaid kätiseid, ka kummirõngaid mitte. Ühel heal päeval lihtsalt ujusime.

Vesi oli minu ja Katrini kirg. Ujumisega sai meid üsna lihtsalt ära osta. Kui olime suvemajas poole ööni hullanud, siis poleks isegi kahuripauk suutnud meid hommikul äratada. Ent hüüdele: “Tüdrukud, ujuma!” reageerisime silmapilkselt. Nagu Pavlovi koerad.

Toona tundus kuidagi väga loomulik, et põlvepikkused lapsed, kes oskavad vaevalt käia, möllavad juba vees. Nüüd tunnen end millegipärast nagu kurjategija, kui tütar Victoria Kris palub end basseini lükata, sest hüppamine ei tule tal veel hästi välja. Piilun selja taha, et keegi ei näeks, muidu viiakse veel lapse piinamise pärast vangi.

Kui erinevad võivad olla arvamused ja arusaamad…

1991. aastal, mil võitsin Eesti meistrivõistlustelt esimese täiskasvanute medali, ilmus Spordilehes kommentaar pealkirjaga“Veri on paksem kui vesi”:

“Naisteoru suursuusatamise laviini varju võis jääda kõnekas seik Eesti meistrivõistlustelt – 13aastane Kristina Šmigun näppas 5 km vabastiilis hõbemedali. 30 km maailmameister Ljubov Jegorova on öelnud, et tema hakkas suusatama alles 14aastasena, enne seda jooksis ja kargas niisama, veetis lapsepõlve.

Kas Rutt Rehemaa ja Anatoli Šmigun, endised tippsuusatajad oma last muudkui drillivad ja forsseerivad? Kas tütrel jääb aega ka lapsepõlvemängudeks? Mäletatavasti oli ka Kristina ema omal ajal varase arenguga ja tema karjäär ei kestnud Kulakova või Smetanina vanuseni.

Auhinnakapis on riiul nukkude päralt. Palju, kauasest mängimisest pleekinud, näod kriimulised.”

Ma polnud seda lugedes mitte vihane, vaid maruvihane. Kuidas saab nõnda kirjutada!? Miks? Selle asemel, et kiita ja loota, tehakse täiega maha! Võrreldakse mind täiesti alusetult isa ja emaga! Ma ei ole ju Rutt Rehemaa ega Anatoli Šmigun! Olen Kristina!

Sisemus kees! Lõikasin artikli välja ja kleepisin treeningpäeviku siseküljele. Iga kord, kui kaustiku avasin, lõikasid need sõnad silma justkui laserkiir ning kruttisid mind üles. Küll ma teile veel näitan! Või mul polnud lapsepõlve! Või minu karjäär ei kesta kaua!

Raevutsemisest jäi mulle väheks. Ihkasin vastase täielikku purustamist. Kui ajakirjanikku kohtasin, siis nõudsin esmalt selgitust, seejärel vabandust. Kirjalikku ja allkirjastatut. Ulatasin pastaka. Nii ta maaliski artiklile lubaduse: “Enam ei torgi. Andrus Nilk.”

Seljavõit!

Mind pole iial sunnitud midagi tegema. Mitte iial! Kogu mu elu on olnud minu enda suur soov ja tahe. Mind saab meelitada ja veenda, kuid mitte sundida. Lapsest peale kuni viimaste sõitudeni piisas isal sõnumist: “Kui tahad oma eesmärke saavutada, tugev olla, peaksid tegema nõnda ja nõnda.” Kõik. Edasine oli minu valik. Kas ma teen või mitte. Ma tegin. Sest ma tahtsin.

Mina olin see, kes lunis end 11aastaselt isaga kaasa Venemaa laagritesse, et teha seal trenni. Tahtsin treenida, mitte nukkudega mängida! Isa oli vastu – või tal vaja plikatirtsu jalgu tolknema –, paraku oli minu võime lunida suurem kui tema võime vastu panna.

Ja ühtäkki teatab keegi, et mul polnud lapsepõlve, oli üks pidev drill ja forsseerimine!

Mul oli taevalik lapsepõlv. Lastel pole vaja asju, vaid vanemate aega. Seda jagas ema meile küllaga ja vanavanemad kapaga. Me olime ema ja isaga kaasas kõigis Eestimaa treeninglaagrites: Haanjas Seakülas, Otepääl…

Tõestus: nukkudest polnud mul puudust.

Ujuma õppisime justkui möödaminnes. Ühel hetkel lihtsalt ujusime.

Kristina: rahutu ja rabelev. Katrin: stoiliselt rahulik.

Tähelepanu, esineb Alla Pugatšova!

Meil oli vabadus ja voli teha ja mängida, mida hing vaid ihkas. Olid meilgi nukud ja kõik muu, mida tüdrukutel vaja – saime naabrilt isegi Barbie’t laenata –, ent enamasti olime liikumises, mängisime sporti ja sportlasi.

Kui suusatajad tegid mäel imitatsiooniharjutusi, murdsin endale ja õele võpsikust kepid ning meiegi rühkisime mäkke.

Lõunapausi ajal, mil sportlased puhkasid, näppasime – õigemini laenasime – ühe rullsuusa, istusime sellele ning tuhisesime asfaltteed pidi alla, endal tagumikud kukkumistest marraskil. Olime õndsad ja õnnelikud.

Kauplesime emalt välja sokipaari ja särgi ning läksime puhast pesu pesema. Sportlase elu juurde kuulub vääramatult ka rõivaste küürimine!

Mis meile sportlaste elu juures ei meeldinud, õigemini ei sobinud, oli tüütu lõunauinak. Ei saanud ükski vägi meid magama. Isa andis karmi käsu uksest mitte käia, sest me ei käinud, vaid lendasime, lajatades ukse selja tagant kinni kohutava mürtsuga. Lahendus oli lihtne: ronisime tuppa ja toast välja aknast.

Talvel olime ikka raja ääres, kui vanemad treenisid või võidu sõitsid, ent ega me seisnud. Sumpasime kõrvuni lumes, nagu oleksime samuti asjalised. Vanaema õmbles kasukad, et me ei külmetaks, kuid kasutust need ei leidnud, kuna olid paksud ja kohmakad. Seisa selle sees, käed kõrval pulkas! Vanemad põrutasid autoga Läti Valka, hankisid mugavad Soome kombinesoonid, mille sees saime olla lapsed, mitte puuslikud.

Saunaskäik oli sündmus omaette. Harjusime kõva leiliga – taas meelitas isa meid ujumisega: “Kui kaks sahmakat vastu peate, saate kaks korda vette!” – ja õppisime lavalt jääauku hüppama. Pärast leili, vihtlemist ja küürimist olime morssi juues kohutavalt tähtsad, justkui suured inimesed!

Lasteaeda läksime – tee polnud pikk, kilomeetri jagu – ikka joostes või keksides. Milleks istuda, kui saab kõndida? Milleks kõndida, kui saab joosta? Liikumisest kujunes harjumus. Ei nõudnud hiljemgi, et meid autoga veetaks. Kui, siis vaid vihmas või lumesajus. Herbi, Herbert Abeli juurde trenni kihutasime ratastel või jala. Mine bussi trügima, seljakott jääb kõikjale kinni! Oleks veel pikk maa minna. Kõigest viis kilomeetrit!

Tagantjärele mõeldes tundub, justkui oleks mu tulevik olnud ette määratud. Vaid saatuse tahtel olid mul nii fantastilised vanavanemad, kelle juures veetsin aja, mil isa-ema Venemaa avarustes laagrites viibisid. Suved maist septembrini viibisime nende suvemajas Vapramäel, mille vanaisa, vanaema ja nende lapsed oma kätega olid ehitanud.

Vanaisa oli spordifanaatik, kes startis kõigil jooksudel ja suusamaratonidel ning ehitas Vapramäele vinge spordiväljaku, kus sai mängida tennist, korvpalli, võrkpalli. Meil olid jooksurada, kaugushüppekast ja kõrgushüppetellingud, olid kuulid ja kettad, odaks suusakepp. Meil olid jalgrattad, et jäljendada Erika Salumäed. Peedu jõeni oli paarsada meetrit. Me andsime tuld!

Vanaisa oli kui loodud tüdukutirtse õpetama. Rahulikul häälel ning kindlal meelel selgitas ta, mis ja kuidas. Kuidas tuleb lüüa võrkpalli, kuidas põrgatada korvpalli. “Ära vaata palli, vaid tunneta. Nii, et pall muutub osaks sinust. Et sina kontrollid palli, mitte pall ei kontrolli sind.”

Need olid unustamatud pallimängud, kus vanaisa tegi võiduks kõik võimaliku, kuid kaotas lõpuks ikkagi. Tema kaotus oli väärikas ega jätnud muljetki, nagu oleks ta lasknud meil võita. Oo ei! Ta kattis meid korvpallimängus kogu hingest, andis endast viimase, kuid siis eksis, jättis lahti prao, kust sai läbi vingerdada ja pealeviskele minna.

Pallilahingud isaga olid teistsugused. Just nimelt lahingud, sest isal ei tulnud kaotus mõttessegi. Tema oli meist tugevam, mis tähendas üht: tema oli meist tugevam! Võit või surm! Hätta sattudes käänas ta vajadusel reeglidki enda kasuks ümber. Kui tema ütles, siis nii oli ja nii jäi!

Mängides ja mängeldes aitas vanaisa kasvada meil sitkeks ja vastupidavaks. Ei mingit trenni, kõigest mäng. Mäng hommikul, mäng õhtul, mäng kogu aeg.

Vanaisa, minu esimene treener. Koos Katriniga.

Kui maiparaad jõudis lõpule – käisin vanaisaga koos marssimas, sest vahva oli: lipud ja õhupallid ja puhkpillimuusika –, siis tuli koju minna, nii viie kilomeetri jagu, aga bussid olid rahvast pungil. Ühtäkki leidis vanaisa taskust kommi: “Teeme võistluse! Kumb jõuab kiiremini, näe, tolle maja nurgani, see saab kommi endale!” Tema võit. Uus võistlus, aga nüüd jooksuga üks postivahe. Siis järgmine postivahe kiirkõndi ja veel üks tavalist kõndi. Nii aina kodu suunas. Viimase võistluse ning auhinnakommi võitsin muidugi mina. Vanaisa pidi ju ükskord väsima! Ma ei saanud arugi, et olin teinud viiekilomeetrise lõigutreeningu.

Vanaemagi oli sportlik tüüp – kui ta mind Tartu Annelinna liuväljale viis, siis tõmbas endalegi tritsud jalga ja vaid muigas, kuidas teda imestunult ning lõbusalt piieldi: “Näe, mammi uiskudel!” Siiski mäletan ma teda rohkem suvemaja köögiaknast välja vaatamas.

Reas kui oreliviled: Kristina, onutütar Jana, Katrin ja onupoeg Aivar.

Elasime suvilas kümnekesi, lisaks vanaemale-vanaisale meie pere ning onu Uudo Rehemaa oma abikaasa Veera ning laste Jana ja Aivariga. Kogu see kamp vajas tõsist toitmist, mitte lihtsalt võileibu. Meil oli laual alati soe söök, millele järgnes magusroog. Mannavaht, ujuvad saared, pontšikud… Me sõime, kiitsime ja olime ikka piitspeenikesed, sest kulutasime hangitud kalorid kiirelt ära.

Vanaisa lahkus siit ilmast, kui ma olin üheksane, ent mälestused ja mängud jäid.

Vapramäe suurim spordisündmus toimus 1991. aasta augustis, mil mängisime läbi Tokio kergejõustiku MMi. Justkui vanaisa mälestuseks. Olin organisaator, võistlejateks kehastusid Katrin ja naabrilapsed. Kõigil olid rinnas numbrid kirjaga Tokyo 1991, läbi tehti peaaeagu kogu programm alates käimisest ja lõpetades medalitseremooniatega.

Mängisime kooli ja kui kätte jõudis trenniaeg, siis kuulutasin õpetajana välja pika vahetunni. Mängisime trenne ja ma sain olla Mati Alaver, kes kogu kampa spetsiifiliste hõigetega tagant piitsutas. Mängisime laskesuusatajaid ning läksime Katriniga alatasa vaidlema, kumb on Eveli Peterson, kumb Krista Lepik. Jõudsime finišisse, vajusime pikali ning hädaldasime, nagu olime telerist näinud: “Oh, ma kukkusin seal lõpus ja sellepärast kaotasingi…”

Mängisime Erika Salumäe olümpiavõitu. Olime keeranud lenkstangid alla, et ratas meenutaks trekisõiduratast ja pärast seisime poodiumil, härduspisarad silmis. Mängisime õhtuti peitust ning olime kohutavalt nördinud, kui vanemad meid tuppa käsutasid, sest kell olla löönud kesköötundi.

Mõnikord juhtus – kui isa-ema maal polnud –, et treening ununes suures mängutuhinas sootuks. Siis lippasime õhtul kell kümme jooksuotsale ja jõuharjutusi tegema, endal palged piinlikkusest õhetamas.

Arvuti puudus ja teler ei tahtnud Vapramäel pilti ette võtta. Sestap olime sunnitud hommikust õhtuni õues möllama. Enamasti kaeti meile söögilaudki õue. Vaja neil jõnglastel toas kooserdada, kui väljas on värske õhk ja linnud laulavad! Ometi ei kadesta ma praeguse aja noori, kes veedavad suure osa ajast arvuti või teleri taga.

Olin valinud eluks kindla sihi. Minust pidi saama sportlane.

Ükski teine amet ei tulnud mõttessegi. Elasin sportlaste keskel, meil käisid külas olümpiavõitjad ja maailmameistrid, keda hardalt imetlesin. Koolis sai mu unistus ränga hoobi. Teise klassi õpilasena oma tulevast ametit kujutades joonistasin paberile suusataja.

“Sportlane pole ju elukutse!” purustas õpetaja mu salasoovi pisikesteks kildudeks ning pühkis prügikasti. “Treial on elukutse, müüja on, autojuht on, aga sportlane…”

Emal kulus tükk aega, enne kui rahunesin ja nutmise lõpetasin. Muidugi oli tal väike kartus, et äkki saabki minust suusataja. Olles läbinud kogu kadalipu Nõukogude Liidu koondiseni välja, teadis ta, kui ränk on see ala naisterahva jaoks. Lisaks pole tõusudel või finišisirgel endast viimast välja pressiv naissuusataja just maailma kõige esteetilisem ja kaunim vaatepilt. Anna andeks, ema, et ma su lootusi ei täitnud!

Ema ei hirmutanud ainuüksi mu unistus saada sportlaseks, vaid mul lapsena tekkinud kirglik soov olla esimene, olla parim. Mõnikord võttis võidukirg hulluse mõõtmed, blokeerides kõik muu, isegi enesealalhoiuinstinkti.

Olin kolmeaastane, kui kihutasin laste rattavõistlusel Tartus oma kolmerattalisega finiši poole, silmad peas säraküünaldena põlemas. Kiivreid toona ei kantud ning ema ainus mõte oli: “Jääks ta ainult ellu!” Jäin ellu, jõudsin ühes tükis finišisse ning olin kole nõudlik: “Kas ma karika saan?” Isa tõi mind maa peale: “Mille eest karikas, sa polnud ju esimene!” Rohkem mind rattavõistlusele ei viidud.

Esimese diplomi sain hoopis disainikonkursil. Minu karnevalikostüüm tunnistati lasteaias kolmanda koha vääriliseks.

Esimene karikas – lehekujuline lillepott või keraamiline alus – ulatati mulle aga orienteerumisvõistlustel. Kolmas koht! Diplomeid olin saanud varemgi, aga karikat mitte. Näitasin toda potti või alust kõigile, endal rind uhkusest kummis.

Üheteistaastaselt valiti mind oma vanuseklassis spordikooli parimaks ning autasustati… keraamilise teoga. Teiste pärjatute auhinnaloomad olid kepsakamad, kes sai jänese, kes hirve. Aga minul oli tigu.

Tulin koju, pisar silmis, näitasin auhinda kõigile ning pärisin aru:„Kas ma olen tõesti aeglane kui tigu?“

Mõni aasta hiljem, kui isa andis treeningülesandeks koos Katriniga suusatada, turtsus õde: „Kristinaga on võimatu ühes sõita, ta venib kui tigu.“ Sealtmaalt hakkaski isa mind teoks kutsuma, kui millegi vastu eksisin.

Pruukis aga võita esimene medal, kui teatasin kodus veendunult, et lükaku isa ja ema kõik oma karikad kohe kokku ja vabastagu pool auhinnakappi. Õnneks ei pööranud vanemad kategoorilisele nõudmisele mingit tähelepanu. See oleks olnud tõesti totter vaatepilt: üksik medal pooles auhinnakapis.

Enesealalhoiuinstinkti olen osanud vajadusel suurepäraselt välja lülitada. Ühel noortevõistlusel jäätus suusarada eluohtlikult. Läbisin kõik laskumised surmapõlgavalt, kuigi normaalne inimene oleks sõitnud sahka. Tegin endast märksa vanematele tüdrukutele pika puuga ära, kuid kohtunikud ei suutnud tulemust uskuda. Nad jõudsid järeldusele, et ajamõõtmisel oli tehtud viga ning lisasid mu ajale minuti. Külma kõhuga rööviti minult au ja riskiga välja teenitud teine koht.

Ma ei heitunud, vaid kogusin koos vihaga piisavalt adrenaliini. Saavutasin ka järgmisel võistlusel superhea tulemuse. Alles siis hakati mõtlema, et äkki polnudki stopperid rikkis. Järsku Šmiguni plika ongi kiire?

Hulluseni paisuv võiduiha lülitas välja ka mõtlemisvõime. Ma ei suutnud kainelt arutleda kaotuse põhjuste üle ega olnud võimeline kuulama ühtki loogilist seletust. Reaalne maailm lõpetas oma eksistentsi kohe, kui jäin kellelegi alla. Jäid ainud tunded – viha ja nördimus – ning kirglik soov saada veel paremaks ja pöörata senine seis ümber. “Ma pean veel rohkem töötamarügama-treenima!” vasardas mu peas. “Mina, Kristina, pean olema parem. Parim!”

Esmakordselt Soome võistlema sõites olin täiesti kindel, et alistan seal kõik. Minu enesehinnang polnud kõrge, vaid ülikõrge. Arvasin endast tohutult palju.

Finišis ei suutnud ma uskuda, et sain tappa, ja mitte niisama tappa, vaid häbistavalt. Minutiga. Olin pehmelt öeldes šokis.

“Nad on ju sinust kolm-neli aastat vanemad,” üritas isa selgitada, kuid minu mõtlemisvõime oli halvatud. Me ju võistlesime üheskoos. Meil olid kõigil numbrid rinnas. Ja mina kaotasin. Mind purustati! Mis tähendab, et nad teevad minust rohkem ja paremini trenni. Mis omakorda tähendab, et mina treenin vähe. Tuleb treenida, treenida, treenida!

Elu ühe suurima hoobi sain 1998. aastal, mil Katrin alistas mind esimest ja viimast korda suvelõpu testjooksul. Katrin oli jõudsalt treeninud ning tema kehakaal oli langenud, mis aitas jooksutulemust märgatavalt parandada. Talvel polnuks tal lootustki mind võita, kuid nii kaugele ei suutnud ma mõelda.

Kui sain teada, et Katrin edestas mind viie sekundiga, vajusin musta auku. Ma ei saanud millestki aru. Ei-ei, see pole võimalik, siin on mingi viga. Ma kaotasin! Katrinile!!! Ma ei suutnud seda taluda.

Mis järgnes, oli hullumeelsus: kihutasin joonelt uuele ringile. Viga tuli viivitamatult parandada. Ma ei saa olla kehvem kui Katrin!

Tulemus oli uskumatu. Jooksin välja sama aja kui esimesel katsel, ent see ei rahuldanud mind. Katrin oli ikka viis sekundit kiirem.

Läks nädal, enne kui suutsin rahuneda. Sel ajal ei rääkinud ma Katriniga sõnagi. Anna mulle andeks, Katrin!

Kaheksas eluaasta oli märgilise tähendusega. Olin kannatlikult oodanud, millal saatuse jumalanna mind ükskord märkab. Kahju, et mul jäi mõnikord kannatlikkusest puudu siis, kui juba tegusid tegin. Üritasin saada kõike kohe ja korraga, siin ja praegu. Oleksin võinud mõelda tagasi lapsepõlvele: kel on määratud tee käia, sellele avanevad uksed ühel või teisel moel. Varem või hiljem.

Koolis hakati hurjutama, et ma ei käi huvialaringis. Nimetati laisaks, vaevumata uurima, millest mu päevad koosnevad. Kehtis reegel: kes huviringis või trennis ei käi, see läheb rahvatantsu. Viksi koolitüdrukuna täitsin käsku. Paari tunni pärast olid mul jalad villis ja varbad sinised, kuna partner ainult neil talluski. Esitasin kodus nõudliku palve sokutada mind kuhugi mujale. Kui nad just kompjalgset tütart ei taha.

Ema pakkus välja ujumise. Olime teel esimesse trenni, kui meile juhtus vastu legendaarne Herbert Abel, ema endine juhendaja.

“Mis ujumine? Tüdruk tuleb suusatama!” oli Herbi resoluutne.

Vaene ema. Aastaid peetud võitlus hoida mind suusatamisest eemal oli ühe lausega kaotatud.

Üks eesmärk lõpuks saavutatud – ma olin sportlane, suusataja –, seadsin kohe järgmise.

Imekaunil talveõhtul, kui lumi kuuvalguses tuhmilt hiilgas ning maailm tundus olevat täis kirgast rõõmu, heitsin pikali ja tegin lumeinglit. Liigutasin paksus lumes käsi-jalgu ja vaatasin taevatähti mustas öös. Ühtäkki kukkus täht. Nagu ilmutus. Taevane märguand. Kui täht kukub, siis peab midagi soovima ja see soov läheb täide.

Soovisin, et minust saaks olümpiavõitja.

See polnud käsk enesele ega lootuste hellitamine. Sel soovil polnud reaalsusega vähimatki seost. Tol imelisel hetkel teadsin, et see on minu tee.

Maailmas pole teist Herbit. Kui ma astusin tema kuulsasse nunnakloostrisse, siis oli ta saamas 70aastaseks, täies elusjõus, tegus ja põhimõttekindel.

Herbi käe alt oli käinud läbi valdav osa Eesti parimaist naissuusatajaist. Ka minu trennikaaslasteks said noored tähed Mall Alev, Ingrid Nöps, Silja Suija, kõik kolm-neli aastat vanemad. Olin kõige noorem, tatikas. Õhkkond oli sõbralik, mulle sobis vanemate tüdrukute seltskond… Kuni ma kõik ilusa nelja-viie aasta pärast ära rikkusin.

Isa selgitas, et Herbi metoodika ja harjutused sobisid täiuslikult Eesti talulapse füüsise, maailmapildi ning iseloomuga. Arvatavasti poleks see süsteem üheski teises riigis toiminud.

Treening, mängud ja lihtne talutöö vaheldusid ning tootsid üheskoos kombineerituna vastupidavuse, sitkuse ja töövõime, mille peale võis ehitada ükskõik mida.

Mängud… Me panime slaalomisuusad alla ja mängisime kilgete saatel tund aega kulli, ajasime üksteist taga: sööst ja puhkus, sööst ja puhkus. Võtsime sarnase harjutuse hiljem enda treeningplaani: rahulik suusatamine, kiiruse kogumine ja 200 meetrit spurti – nii mitu korda järjest. See oli üks rängemaid harjutusi, mis võttis pildi eest ja muutis jalad pakuks, aga Herbi juures kutsuti sellist trenni, küll väiksemas mahus, mänguks.

Herbi ideedepank oli ammendamatu. Ruusal, mis asus Kääriku ja Otepää vahel, oli paarisajameetrine saepururing koos tõusuga, kus me aasta läbi suuskadega kilomeetreid mõõtsime. Et saepuru libedam oleks, valasime ämbritest peale vett või ootasime vihma, siis oli eriti hea saepurutrenni teha. See oli meie suvine suusatunnel, kus värske õhk kopse paitas.

Siis avastas Herbi, et slaalomisuuskadega saab lumeta tiigijääl suurepäraselt harjutada uisusammu tehnikat, pöördeid, kiirendusi. Kui jääle tekkis lumekiht, siis oli kõike raskem teha ning meie jõud aina kasvas.

Karta on, et praegu pistetaks Herbi trellide taha või pääseks ta tänu kõrgele eale tingimisi karistusega. Õnneks ei peetud töökasvatust toona lapse “piinamiseks” , “kiusamiseks” ega “sundimiseks” ning ükski ametnik ei kutsunud kohale politseid.

Ruusal olime liikumises hommikust õhtuni. Lisaks trennidele ja mängudele pidime enese eest ise hoolitsema: tassima vett, briketti ja puid, keetma süüa, pesema nõusid ja koristama, tegema puid ja heina. Oma pesu küürisime puhtaks palis käte vahel. Logelemiseks polnud ühtegi minutit. Kui trenn lõppes, siis sõime kõhu täis ja algas mäng. Kui mäng lõppes, siis algas töö. Õhtul varisesime voodisse jala pealt.

Suvi 2006. Herbi õpetus on jäänud alatiseks: vettehüppel olgu keha akuraatselt sirge.

Herbi oli lahke mees, kes oskas suurepäraselt ära kasutada meie nõrkusi. “Muidugi lähme ujuma! Jookseme Ruusa ringi, ja siis lippame Käärikule!” Ruusa ring oli kolm kilomeetrit, Käärikule oli kolm kilomeetrit, teist sama palju tulime tagasi.

“Muidugi saate vettehüppeid teha! Ainult et ujuge enne kümme otsa ära!”

Väärikas kehakultuuriharitlane Herbi ei lubanud lörtsida ühtki tööd ega trenni. Ta nõudis tehnilist täiuslikkust ka vettehüpete juures. Selg pidi algasendis olema sirge, hüpe akuraatne.

Millise viisaka käitumise saatel ladusime puid virna! Herbi andis halge kerge kummardusega, vaadates samal ajal sügavalt silma, näol mahe naeratus, nagu kutsuks daami tantsima.“Palun!” Ja ta ulatas halu. Riitade ladumine ei lõppenud kunagi. Saime puud õue ühte nurka laotud, kui Herbi leidis päev-paar hiljem, et koht pole õige, ning virn tuli ümber tõsta. Taas tüdrukud ketti ja halud liikuma.

Trenni kõrval pidas Herbi edu aluseks rasket füüsilist tööd. Kui suudad teha tööd, siis oled järelikult tugev. See mõtteviis jäi külge. Aastaid hiljem läksime Katriniga Otepääl suviti hommikvõimlemisele, kirved õlal, sest olime avastanud kusagil pakud, mida oli vaja lõhkuda. Lõhkusime tunnikese, tasuks sitked käed ja tugev selg. Käisime alatasa ümbruskonnas uurimas, kas kellelegi pole puid toodud.

Mõni itsitas pihku, mõni aasis, nähes meid taas kirvestega pakuhunniku poole suundumas: “Noh, puulõhkujad!” Irvitage. Mõelge, mida soovite. Meie ajame oma asja. Olime ilkumisega harjunud.

Kaheksa-aastaselt hakkasin pidama trennipäevikut. Nüüd loen ja imestan: küll aga andsime Ruusal tuld!

Sissekanne 1989. aasta suvest: “Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi ja jooksuga tagasi: kokku 13 kilomeetrit. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!”

Herbi oli küllalt karm, kord pidi majas olema. Tema mõttemaailm oli isepärane ja äraarvamatu. Mingit osa plikade sehkendustest ta talus, teist mitte. Missivalimisi ja lambada-tantsu – parajad lollitamised mõlemad – tuli isegi piidlema, aga padjasõja käratas hoobilt lõppenuks: “Teil pole midagi tarka teha või? Marss tööle!”

Järgmisel õhtul algatas Herbi haridusprogrammi, sundis meid lugema. Raamatusse tuli süveneda vaikselt, kuid huuled pidid liikuma, et ta näeks, kas loeme või ei.

Mu hingesopis hakkas närima kummaline uss. Tundus, et sellest, mida me teeme, jääb väheks. Ma ei tunnetanud mingit selget soovi vanematele tüdrukutele ära teha, nad olid liiga palju suuremad, ent alateadlikult tekkis kihk olla parem. Salamisi hakkasin tegelema pettusega: tsipa rohkem treenima.

Lugesin saepururaja tõuse vähem, kui olin teinud.“Ei-ei, mul kolm tõusu veel võtta!” Endal oli kordade arv täis.

Kui Herbi andis ette kindla tempo – esmalt stardivad Ruusa ringile vanemad tüdrukud, siis keskmised ja lõpuks nooremad ning vanematest mööda ei tohi minna –, siis leidsin väljapääsu. Püüdsin esimese seltskonna kinni, pöörasin ümber, jooksin tagasi, taas pööre, edasi, pööre, tagasi, pööre, edasi… Nii pendeldasin rajal edasi-tagasi, kuid treeneri käsust üle ei astunud.

Hiljem, kui hakkasime treeningul Katriniga konkureerima, muutus rohkem treenimine kohati paranoiliseks. Isa oli meiega tõsiselt hädas. Mina oleks püsinud mõistuse piires, Katrin aga lisas niigi raskele koormale alati veel kuhjakese. Kui pidime jooksma või suusatama kolm ringi, siis läks Katrin kindlasti ka neljandale. Mina muidugi samuti. Ei tohtinud tekkida võimalustki, et Katrin saab minust paremaks.

Üritasin Katrinit veenda: “Teeme nõnda palju, nagu treeningplaanis ette nähtud!” Ta nõustus… ja lidus järgmisele ringile, mina tulitigedana sabas, mõttes sõimamas: “Kuradi Kats, sa veel maksad selle eest!” Eks ta maksiski. Tihtipeale tõusis tüli, kumb treenib rohkem, ning puhuti kasvas tüli kakluseks.

1988. aasta talvel hakkas Herbi ime tasapisi hääbuma. Avariil, mis viis mind mitmeks nädalaks haiglasse, polnud otsest tähendust, kuid ometi kuulutas see lõpu algust.

Herbi viis meid võistlema, kuhu ainult sai. Jooksime läbi kõik orienteerumisneljapäevakud ja rahvajooksud. Loomulikult ei jäänud vahele ükski suusavõistlus. Mõnikord pakkis Herbi meid oma Žigulisse ja palus veel kellegi autoomanikust lapsevanema appi, mõnikord sai kasutada spordikooli bussi.

Tol saatuslikul päeval startisime Ruusalt Vana-Otepää spordibaasi. Herbi oli alalhoidlik autojuht. Kui spidomeeter kruttis 70 kilomeetrini tunnis, siis tähendas see kohutavat kihutamist. Soigusime alatasa tagaistmel, et jalgratastel jõuaks võistluspaika kiiremini.

Esimeses teeristis polnud kiirust ollagi, ent Herbi ei osanud arvestada vastutuleva bussi pöörderaadiust. Kokkupõrge oli hämmastavalt võimas, Žiguli kuulus hoobilt mahakandmisele.

Šokk muutis mind tundetuks. Üritasin tagaistmelt välja ronida, kuid ei suutnud – jalg ei kandnud. Ma ei teadnud veel, et reieluu on pooleks, aga sain kohe teada, kui luuots läbi naha välja tungis. Ega teisedki tüdrukud kergemini pääsenud: murti lõualuu ja hüppeliiges, Herbil oli katki paar roiet.

Kiirabi tuli kiirelt, ent valu veel kiiremini. Piinav valu. Teel Tartu haiglasse, mööda rappuvat teed, hakkas teadvus kaduma, silme ees virvendasid hägused sinised tuled.

Haiglas pandi jalg viieks päevaks venitusse, siis lõigati lahti ja luu fikseeriti kruvide ja naeltega.

Kui pisarates ema palatisse sööstis, katkestasin ta nutu kui noaga ning nõudsin, et ta kohe Otepääle kihutaks, otsiks üles autovraki ning võtaks pagasnikust mu suusad ja koti, kus olid Adidase suusasaapad. Isa oli need Moskvast välja kaubelnud, sest Eestis polnud nii väikest numbrit saada.

“Kuidas sul on? Kuidas jalg?”

“Emme, mul on kõik hästi. Suurepärane. Ära passi siin, torma Otepääle!”

Emal ei jäänudki üle muud, kui uksest välja marssida. Olin täiesti kõigutamatu. Peagi oli ta tagasi uudisega, et saapad on leitud. Muidugi ei käinud ta Otepääl. Ajas udu, et mind rahustada.

11. sünnipäeva veetsin haiglas ning õppisin elu tundma ja mõistma. Õnn peitub nii väheses. Kel käed-jalad küljes ja liiguvad, neil pole ainsatki põhjust viriseda ega hädaldada. Ole, ela, tööta! Miski ei piira unistuste täitumist. Võid saada kõike, mida soovid.

Milline rõõmupäev see oli, kui jalg venitusest lahti võeti ning ma sain iseseisvalt tualetti komberdada. Elamist väärt elu!

Kolme nädala pärast lubati mind haiglast välja, kuid kipsi pidin kandma kauem. Jäin kõhnaks, kaalusin koos kipsiga kõigest 35 kilo. Vigastatud jala lihas oli kärbunud – see ei taastunud täielikult enam iial – ning mul tuli uuesti käima, jooksma ja suusatama õppida. Liipasin tükk aega, enne kui jala alla sain.

Taastumine oli vaevaline. Isa, kes oli lõpetamas Moskvas kõrgemat treenerite kooli, koostas kava: vannid, ujumised, rattasõidud…

Kõik käis läbi valu ja vaeva. Jooksmine valmistas talumatut piina, sest kruvi ots kriipis vastu puusaluud. Panime isaga mängu kogu oma veenmisoskuse ning suutsime arstid pehmeks rääkida: kruvi eemaldati kuu aega varem. Oli august. Võisin hakata valmistuma talveks, luud-kondid terved ja kriipiv kruvi kadunud.

Samal suvel sain elu ühe suurima emotsionaalse elamuse, nähes, kuidas Erika Salumäe Soulis kullale kihutas. Olin tol ajal ülitundlik, iga väiksemgi asi – melanhoolne film, omade võit, isegi Nõukogude Liidu hümn – pani pisarad jooksma. Aga kus sa vanemate silme all vesistad, ise suur tüdruk!

Finaalsõite ei julgenud me Katriniga jälgida, tõmbasime tekid üle pea ja kuulasime kommentaari, ärevusest üle kere higised. Kui Salumäe kolmandas sõidus Christa Luding-Rothenburgerile paarikümne sentimeetriga koha kätte näitas, sööstsin sprinteri kiirusel pesuruumi nutma.

Vaatasime autasustamist, sõidu kordust, autasustamise kordust, Salumäe ja Tiit Soku kojutulekut ja vastuvõttu Raekoja platsil, ning pisarad aina voolasid.

Pärast avariid polnud Herbi enam endine. Minagi olin muutunud. Isa töötas Dünamo juunioride naiskonnaga, hakkas meid Katriniga tasapisi treenima ja võttis mind Venemaale laagritesse kaasa. Tegevus muutus professionaalsemaks.

Kui Venemaa koondis Otepääl harjutas, pandi rajad kinni. Meil oli treenimiseks eriluba.

“Kuhu teie, tüdrukud, lähete, rada on suletud, marss minema!”

“Need on Šmiguni plikad,” hõikas keegi.

“Ahaa, öelnud siis kohe.”

Olime maru uhked, et saime treenida samal ajal suurte staaridega. Näe, Jelena Välbe uhab mööda. Välbe! Tema ise!

Isagi sai teinekord uhkust tunda. Kord jäänud Venemaa koondise treeneritel pilk pidama: “Tolik, kes see tüdruk seal nõnda kenasti uisku sõidab?”

“Minu vanem tütar Kristina.”

“Aga too, ise päris pisike, aga klassikasamm on oh-oh-ooo?”

“Minu noorem tütar Katrin.”

Isa säras kui 200vatine pirn.

Herbi ja trennitüdrukutega tekkisid konfliktid. Eks ma ise kutsusin tondid välja, sest arenesin jõudsalt ja hakkasin vanemale seltskonnale kandu näitama.

Herbi muutus armukadedaks ega suutnud leppida, et isa sekkus treeningutesse. Talle jäi ilmselt mulje, et edasimineku taga on just isa. Herbil võis õigus olla.

1989. aasta augustis Herbi laagrisse minnes oli mul seljataga kaks korda kolm nädalat treeninguid Dünamo juunioridega. Ruusale jõudes oli mu organism trimmis kui pillikeel. Vaim oli võitlusvalmis, suisa kibeles lahingusse.

Isa juhendamisel Otepää rollerirajal ringe mõõtes olin ootamatult sattunud trennikaaslaste pilkeobjektiks.

“Noh, kas tahad maru tugevaks saada? Proovi-proovi, aga ära unusta, et tibusid loetakse talvel.”

Mu sisemuses kihvatas. Ei osanud veel pilgetele samaga vastata, õigupoolest ei soovinudki. Las tulemused räägivad enda eest. Ütlesin endale: “Kurat, me loeme need tibud üle nii suvel, sügisel kui talvel. Ma panen teile kõigile ära!”

Paningi! Augustikuisel Ruusa jooksul said nii, mis kohises!

Mul on seljas Nõukogude Liidu koondise Calgary olümpiamängude vorm. Uhke tunne oli koondise vormis võistelda. Mis sest, et rinnal paiknes sirp ja vasar.

See oli ilmselge kius, kui Herbi saatis Ruusa laagri esimesel päeval vanemad tüdrukud suurele ringile, aga mulle teatas: “Nooremad treenivad pisikesel ringil.”

No mida ma sel 500meetrisel lõigul kökerdan?! Proovisin Herbile selgitada, et minu pärast pole vaja karta ega muretseda, saan suure ringi laskumistega suurepäraselt hakkama, olin ju suve läbi Otepää rollerirajal treeninud ega karda keda kuraditki. Herbi jäi endale kindlaks. Noored treenivad väikesel ringil ja jutul lõpp!

Olin vihane, solvunud ja pettunud, nühkisin toda ringi, silmad pisarais. Siis kihvatas: “Vaat ei kavatse ilmselge ebaõiglusega leppida! Vaat ei tee nii, nagu treener ütleb!” Põrutasin suurele ringile.

Apteekrimäel sai Herbi mu kätte – ta oli tulnud autoga – ning keeras mulle laskumisel ette. Pöörasin enese päästmiseks suure sahinaga võpsikusse.

Herbil jäi õigust ülegi: “Sa teed nii, nagu treener ütleb!”

Herbi ei suutnud uskuda, et olen saanud vanematest tüdrukutest tugevamaks, sestap seadis ta mind laagri alguses erandkorras kolm päeva järjest ühele joonele seniste staaridega. Iga päev uus vastane. Distants kolm kilomeetrit ehk tavapärane Ruusa ring.

Ma ei halastanud enesele, vastasele ega Herbile. Pressisin endast iga kord välja viimase. Võitsin nii esimesel, teisel kui kolmandal päeval. Neljandal toimus ametlik jooksuvõistlus ja ma sain tappa.

Herbi oli rahul. Pole see Kristina nii hea ühti! Teda ei veennud tõsiasi, et esimesel jooksupäeval olin saanud kirja pool minutit parema aja kui ametliku jooksu võitja.

Millegipärast muutus Herbi korraga leebeks. Pehmeks. Kadus endine jäikus ja karm kord. Ühtäkki tekkis laagris trend, et on vaja õppida inglise keelt. Õppimine pole iseenesest ju patt, aga sõltub, mille arvelt seda teha. Kas oleks Herbi veel mõni aasta tagasi lubanud tüdrukutel keset päeva päikese käes vedeleda, olgugi õpikud pihus?

Tööd langesid minu, Katrini, Jana ja teiste nooremate õlule. Ma ei võtnud juhtunut südamesse, sest olin lugenud Marja-Liisa Kirvesniemi biograa-fiat, kus ta kiitis talutööd ja kinnitas, et just see muutis ta tugevaks.

Haarasin sellest mõttest kinni, kütsin end sisemiselt üles ning võtsin nõuks lõhkuda ja tassida kuu aja jooksul kõik puud ning vedada kõik veed. “Ma saan tugevaks!”

Ma pole just fanaatiline lugeja. Kooli kohustusliku kirjandusega oli nagu oli, peatükid venisid kui kummipael. Ent neelasin spordiraamatuid, just elulugusid. Mind vaimustasid Kirvesniemi, Jordan, Gretzky. Sain neilt õpetust, õigemini kinnitust: kõik on sinu enese kätes.

Sina oled oma saatuse looja. Kui sa väga tahad, ja oled valmis selle nimel piiritult vaeva nägema, siis sa ka saad. Ükskõik mida. Sa suudad isegi lennata, kui seda kõigest hingest ihkad!

Sain kinnitust sellelegi, et iga sportlase elus on aeg, kus ta ainult rügab ja rügab ja rügab ja loodab, et kunagi tuleb ka tulemus. Mitte kohe, aga kunagi. Tulevikus.

Hiljem, enne Torino olümpiat, mil kohtusin motivatsioonikoolitaja Peep Vainuga, olin ühest küljest hämmastunud, teisalt pettunud. Tema ideed, mõtted ja soovitused olid täpselt samad, mille olin hankinud juba teismelisena oma sisemaailma korrastades, enda ja teiste kogemustest järeldusi tehes ning raamatuid lugedes.

Tundus, et neist treeningutest, mida Herbi plaanide järgi Ruusal tegime, jääb väheks. Õigupoolest tundus Ruusa pärast isa laagreid kui puhkekodu. Hakkasin vaikselt lisa hankima.

Tõmbasin tossud jalga ja suundusin jooksuringile.

“Tatt, ei lähe midagi nii palju trenni tegema,” üritati mind hõigetega takistada.

“Käige te…” vastasin mõttes ja jätkasin oma teed.

Kummaline, et sattusin kogu aeg konflikti seetõttu, et tahtsin rohkem trenni teha. Kas ei peaks olema vastupidi?

Dünamo laagris tekkis probleeme eelkõige seetõttu, et olin treeneri tütar. Kui sattusin rolleriringil peale viilijatele, siis hõigati kohe: “Mine jah, kaeba isale ära!”

Miks pidanuks? Mis mul teistega asja? Kord põrutasin südamepõhjast vastu: “Mul on täiesti ükspuha, mida teie teete või ei tee. Mul on täiesti kama, mis teist tulevikus saab. Minust saab igatahes olümpiavõitja!”

Või läksime Pühajärvele aerutama. Olime paadis kambakesi, pidime sõudma kordamööda. Piisas aga saare taha jõuda, kui aerud tõmmati paati ja algas logelemine.

Olin hämmingus. Kellele te, kallid neiud, treenite? Endale või treenerile? Haarasin vihaga aerud ning andsin hagu.

“Tahad Smetaninaks saada?” irvitati.

“Ei! Paremaks kui Smetanina!” pressisin läbi hammaste ja sõudsin kas või õlad paigast.

Eks leidus neidki, kel jäi millegipärast mulje, nagu huvitaks mind väga nende tulevik ja saatus.

Isa oli Herbi grupi juba üle võtnud, treenisime Otepää rollerirajal. Taevast kallas vihma. Raja kõrval oli katusealune, roheline konn, nagu seda nimetasime, ja istus seal üks…

“Oled suhkrust või? Vaata, et ära ei sula!” pidasin vajalikuks hõigata.

Kuulsin vastuseks, et mingu ma isale kituma.

Muutusin jõhkraks ja ropuks: “Sa võid selle konna all kas või keppi teha, mind ei huvita vähimatki!”

Nüüd, kui suusasõidud sõidetud, ei taha raja äärde minnagi. Varem keskendusin endale ega näinud, mis ümberringi toimub. Praegu vaatan: tüdrukud tulevad trenni, soengud peas, küüned värvitud. Näod meigitud! Ja siis löntsivad rajal. No milleks? Kui sa pole täiega asja sees, ei pinguta maksimaalselt ega keskendu viimseni tehnikale, vaid treenid kuidagiviisi, põlved nõtkumas, suusakepid lohisemas, siis milleks sa seda üldse teed? Keda sa petad? Ennast!

Siis istutakse keset trenni potsti! maha, sest poisid sõidavad mööda. Vaja neid pika pilguga piiluda.

Kulla sportlased, aeg on liiga kallis, et seda raisata. Lõpetage treeningu mõnitamine! Tehke midagi muud, tehke midagi kasulikku!

Mida mu sõnad aitaks või päästaks? Igaüks loob ise oma tulevikku ja saatust.

Kes arvab, et on tore olla treeneri tütar, see eksib rängalt. Vähemalt treener Anatoli Šmiguni tütred ei saanud mingit eelist. Kaugel sellest!

Kui me Herbi juurest lahkusime – ema teatas ükskord kategooriliselt, et tema tütardel pole vaja enam seda jama taluda, kui ühed peesitavad päikese käes ja teised rügavad tööd –, kogunes teisigi tüdrukuid isa gruppi. Ühesõnaga, isa võttis Herbi töö sujuvalt üle. Ent tema treeningud olid märksa tõsisemad, see polnud enam mäng. Isa ei jätnud ära metsatööd, millesse ma uskusin, kuid lisas jõusaali ja trenažöörid. Nii mõnigi tõmbas nina kirtsu – raske! – ning virises minu ja Katrini kallal, miks on vaja seda ja miks teist.

Miks sa meile räägid, et on raske? Kurda treenerile! Või nad kurtsid...

Isa aitas teisi, kui oli vaja midagi tassida või tõsta. Meile teatas külmalt: “Igaüks kandku ise oma risti!”

Kui teised jätsid sokid-saapad kuivama panemata, siis palus isa neil viisakalt asi korda ajada või tegi ise ära. Kui meie julgesime sama, siis saime nii, et tolmas.

Mingil ajal sai mul mõõt erinevast kohtlemisest täis ja julgesin sellest piiksatada. Isa vastus oli etteaimatav: “Mis see sinu asi on, mida teised teevad või kuidas on. Sina teed nii, nagu sulle öeldi, ega vaidle siin!”