Читать книгу Hester Hilli mõistatus - Kristina Ohlsson - Страница 3

MIKS KEEGI NEILE VASTU ei ole tulnud? Oli hilisõhtu ja kallas vihma. Meg ja Frank otsisid varju vana jaamahoone varikatuse all. Katus ulatus majast pisut eemale, selle all nad seisid ja ootasid. Läbimärjalt ja külmunult. Jaamahoone ise oli suletud, sisse nad ei pääsenud.

„Miks onu Eliot juba ei tule?“ imestas Frank. „Ta oleks pidanud ammu siin olema.“

„Seda küll,“ nõustus Meg. „Aga rong jäi ju hiljaks. Võib-olla ta oli siin aga sõitis koju, kui nägi, et meid ei ole.“

Sellest oli juba möödas üle tunni, kui lapsed Svarthedi jaamas rongist väljusid. Kogu see aeg oli vihma sadanud. Tuuline oli ka. Õigupoolest oleksid nad pidanud kohale jõudma natuke pärast kella seitset õhtul. Praegu oli kell peaaegu kümme. Megile ja Frankile hakkas väsimus peale tikkuma.

„Me poleks üldse pidanud siia sõitma,“ sõnas Frank tigedalt.

„Just nagu oleks meil olnud valikut,“ kostis Meg ja pistis käed jopetaskusse.

Millal kõik need muutused õigupoolest algasid? Meg arvas, et see oli millalgi sügisel. Ema ja isa vahel puhkesid tülid. Nad tülitsesid kõige üle. Alatasa. Aga kui saabus jõuluvaheaeg, tekkis vaikus. Lausa ahastav vaikus. Meg soovis isegi, et vanemad uuesti tülitsema hakkaksid, kuid seda ei juhtunud. Nende vaikus jäi kestma. Kuni lihavõteteni. Siis andsid nad teada, et kolivad lahku. Et nad ei kavatse enam koos elada.

„Meie suhted ei ole praegu kuigi head,“ ütles isa. „Mõnikord juhtub nii.“

Mõnikord juhtub nii. Meg ei saanud aru, kuidas võis isa midagi nii rumalat öelda. Just nagu ei saaks nad ise mitte midagi parata, kuidas asjad kujunevad. Just nagu ei oleks selles mitte midagi hullu, et nad enam koos ei ela. Ah, kui nad vaid lahku ei läheks. Kui nad lahku läheksid, kurvastaks Meg ennast hingetuks.

Jõudis kätte suvi. Meg lootis, et kõik saab jälle korda. Kuid ta lootis asjatult. Emal ja isal polnud aimugi, mida nad võiksid puhkuse ajal ette võtta.

„Me pole selleks suveks midagi kavandanud. Nii palju on kõike muud ette tulnud.“

Meg tundis nendele sõnadele mõeldes viha ja kurbust korraga. Ta oli vanematelt nurunud ja luninud luba sõita suleseppade laagrisse, millest oli ajalehes lugenud. Kuid see läks emal ja isal lihtsalt meelest. Ometi teadsid nad, et Meg tahab saada kirjanikuks.

„Hakkame ehk jala minema?“ pakkus Meg.

„Kuhu?“ küsis Frank. „Me ju ei tea isegi, kus nad elavad.“

„Jah, seda küll,“ tunnistas Meg.

Seejärel seisid nad veidi aega vaikides vihma käes.

Frank ja Meg olid proovinud onu Eliotile helistada, aga nende telefonid ei töötanud. Meg arvas, et mets summutas levi. Õigupoolest kasvas ümberringi mets. Teisel pool rööpaidki kohises kõrge ja võimas laas.

Selles jaamas väljusid rongist ainult Meg ja Frank. Kõik teised olid sõitnud edasi. Lapsed tegid mitu tiiru ümber jaamahoone, et vaadata, kas onu Eliot pole neil juhuslikult märkamata jäänud. Teisel pool tänavat asusid kirik ja surnuaed. Laternad kõrgete mustade postide otsas valgustasid hauakivide ridu. Meg võdises. Nagu oleks sellest veel vähe, et nad unustusse on jäetud. Peale kõige muu oli neile ainsaks seltsiks terve hulk surnud inimesi.

See Svarthedi-sõit oli olnud isa idee.

„Teie meelest on ju nii tore, kui Carl ja onu Eliot meil külas käivad,“ arvas ta. „See oleks lausa suurepärane, kui te suvel mõne nädala nende juures elaksite.“

Meg ja Frank olid algul ehmunud. Seda küll, onu Eliot oli alati muhe. Aga kui tihti nad tema ja Carliga kohtusid? Harva sagedamini kui kaks korda aastas. Ja mitte kunagi onu juures, vaid Megi ja Franki kodus. Pealegi olid nad üpris vanad, vähemalt seitsmekümnesed.

Asja otsustas lõpuks see, et lastel ei olnud muud valikut. Tervet suve kodus passida nad ei tahtnud. Lisaks hakkasid ema ja isa uuesti tülitsema. Selle üle, kes majast välja kolib ning kes Megi ja Franki enda hoolde võtab.

„Nii on hea,“ ütles ema, kui lapsed rongi peale viis.

Aga Meg nägi, et ta nuttis, kui rong ära sõitis.

„See oli tõesti väga rumal mõte,“ väitis Frank. „Ma ei kavatse emale ja isale kordagi helistada, senikaua kui ma siin olen.“

Meg võpatas.

„Aga me peame,“ vaidles ta. „Muidu nad hakkavad muretsema.“

„Mille üle muretsema?“

Meg kehitas õlgu. Ta ei jaksanud Frankiga nägelda. Ta surus hoopis näo vastu jaamahoone pimedat akent. Raske oli midagi näha, aga tundus, nagu oleks ooteruumi pinkidele laotatud hulk valgeid linu.

Kui kentsakas. Mismoodi saavad inimesed pinkidel istuda, kui need kaetud on?

Meg jooksis ümber hoone ja piilus sisse teisest aknast. Ta ei näinud mitte midagi muud peale juba nähtud valgete linade.

Tüdruku hingeõhk tegi aknaklaasi uduseks. Et neil ka kunagi ei vea. Kui nad pääseksid vähemasti sisse ja saaksid pisut istuda. Siis võiks ta edasi kirjutada jutustust, mille oli rongis sõites välja mõelnud.

Meg oli eemaldumas, kui arvas end midagi nägevat. Pinkide vahel liikus vari. Kähku astus tüdruk akna juurde tagasi. Klaas oli külm ja märg, kui ta otsmiku vastu akent toetas. Ta pilgutas mitu korda silmi. Kas ta võis valesti näha?

„Mida sa seal teed?“

Franki hääl sundis Megi võpatama.

„Seal sees on keegi,“ sosistas ta.

„Ei usu,“ kahtles Frank. „Vaata ust. See …“

„Oota,“ peatas Meg venda.

Sest nüüd nägi ta teda täiesti selgelt. Tüdrukut, kes oli seljaga Megi poole.

Ta istus ühel linaga kaetud pingil. Megi süda võpatas.

„Halloo!“ hüüdis ta ja koputas aknale.

Tüdruk ei liigutanud end.

Tema juuksed olid punutud paksu patsi, mis rippus sirgelt seljal. Patsi otsa oli tüdruk põiminud punase roseti.

„Halloo!“ hüüdis Meg uuesti ja prõmmis veel ägedamalt vastu akent.

„Jäta järele,“ keelas Frank. „Vaata nüüd siia …“

„Kuss!“ tegi Meg.

Sest nüüd tõusis too tüdruk püsti. Aga mitte selleks, et ust avama tulla, nagu arvas Meg. Ei, ta läks teisele poole. Tüdruk eemaldus Megist ja kadus jaamahoone teise poolde varjude sisse. Maja sellesse ossa, kus aknaid ei olnud.

„No mis,“ sõnas Meg.

Ta kuulis Franki ohkamas. Poiss nõjatus vastu oma armast tuubat, mida oli kodust saadik kaasas tassinud. Tuuba oli vutlaris ja väga suur. Muud kotid olid jäänud teisele poole maja, aga tuubat ei tahtnud ta nägemisulatusest välja jätta.

„Kui veider,“ imestas Meg.

„Mitte põrmugi,“ väitis Frank.

Ta osutas jaamahoone ukse poole. Sellest oli üle löödud paks laud. Kuidas Meg seda varem ei märganud?

„Kas nüüd saad aru?“ küsis Frank. „Sa nägid kindlasti valesti. See jaam on ammu suletud. Ust ei ole kindlasti aastaid avatud.“

„Aga ma nägin ju seal sees tüdrukut,“ käis Meg peale. Ta astus akna juurde tagasi ja kiikas sisse. Mitte kedagi.

Samal hetkel lõi kirikukell. Frank ja Meg vaatasid ringi. Üpris lähedal kõmistas pikne, peaaegu et kirikukellast valjemini.

„Kui onu veerand tunni pärast siin ei ole, kavatsen minna hotelli otsima,“ teatas Frank.

Kust sa selle leiad, mõtles Meg.

Tüdruk tundis ärevust hinge hiilimas. Mahajäetud raudteejaam ning kirik. Svarthedis peaks ometi olema muudki, mida vaadata.

Samal silmapilgul lõhestas tohutu suur välk süsimusta taeva. Meg polnud kunagi varem nii eredat välku näinud. See lõi valgeks nii kiriku kui ka surnuaia.

Kuhu nad õieti sattunud olid? Kus siin kõik inimesed elavad? Ja miks ei väljunud Svarthedis rongist mitte keegi peale nende?

„Tühja nüüd sellest,“ ütles Meg väriseva häälega. „Lähme hotelli otsima.“

Frank ei jõudnud vastata, sest samal hetkel kõlas vali signaal. Nende juures peatus must auto.

See oli onu Eliot. Ta väntas aknaklaasi alla ja pistis pea vihma kätte.

„Andke andeks!“ palus ta. „Andke andeks!“