Читать книгу Hester Hilli mõistatus - Kristina Ohlsson - Страница 5

Korda oli seatud üks tuba Megi ja teine Franki jaoks. Mõlemad toad asusid teisel korrusel, kuid mitte kõrvuti.

„Me mõtlesime, et see võib sind ehk segada, kui Frank tuubat mängib,“ seletas Carl Megile. „See tähendab, kui ta liiga sinu lähedal elab.“

See oli hästi läbi mõeldud. Kui Frank tuubat puhus, oli seda pooles linnas kuulda. Mõnikord nurises Meg selle üle. Frank ohkas vaikselt. Mõnikord nurises Meg peaaegu kõige üle. Täpselt nagu ema ja isa. Aga muidu oli ta tore õde.

Me peame kokku hoidma, mõtles Frank. Vastasel korral jääme täiesti üksi.

Frank sai oma tuba esimesena näha.

„Kena!“ kostis ta. Rohkem küll sellepärast, et ta ei osanud muud öelda. Tuba oli suurem kui pool nende kodu. Ühes nurgas seisis roheline kahhelahi. See oli küdema pandud.

Seinal rippus suur kullavärviline kell. See tiksus tõelise vana kella moodi.

„Sinu tuba, Meg, on koridori teises otsas,“ andis Carl teada.

Nad lahkusid. Frank vaatas üle, et tuuba seisaks nii, nagu see seisma peab. Lastel vedas, et majas oli ka Carl. Onu Eliot oli püsimatu ja alatasa stressis. Võib-olla sellepärast, et ta oli professor ja üks maailma nutikamaid inimesi. Vähemasti isa sõnutsi.

Onu Eliot leiutas kunagi mingi masina ja müüs selle Ameerikasse maha. Frank ei teadnud, mis masin see oli või kes selle ostis. Aga onu Elioti leiutis tegi ta väga rikkaks. Nii rikkaks, et ta tööle enam ei läinud. Onu Eliot hakkas nüüd kodus leiutama.

„Küllap on tal garaaž, kus ta oma katseid teeb,“ oli isa öelnud.

Garaaž. Kui isa onu Elioti maja näeks, mõistaks ta, et siin ei saa rääkida mitte mingist garaažist. Kuidas onu Eliot maja nimetaski?

Hester Hill.

Frank kavatses selle nime kohta hiljem täpsemalt küsida.

Koridor Franki toa ukse taga oli pikk nagu igavik. Põrandat kattis sinine vaip. Seintel rippusid suured maalid. Poiss möödus ühest suletud uksest teise järel, kõik olid ühtviisi kõrged ja tumedad. Kõik peale ühe. See oli kahe poolega uks, mille kohal oli silt.

Sildile oli kirjutatud TREPP.

Sealtkaudu pääses niisiis ülemistele korrustele. Frank katsus ukselinki. Uks oli lukus.

„Frank?“

Onu Eliot oli tulnud koridori.

„Ma tahtsin vaid proovida,“ õigustas end Frank.

„Saan aru,“ sõnas onu Eliot. „Me püüame ülemistel korrustel võimalikult vähe viibida. Maja on tühje ruume täis ja kellelgi pole mõtet sinna üles minna.“ Seda küll, mõtles Frank, kes tahtnuks meeleldi maja lähemalt näha.

„Lähme nüüd Megi tuba vaatama,“ kutsus onu Eliot. Ja nii oli see teema lõppenud. Praeguseks.

Täpselt nagu Frank, oli ka Meg saanud nurgatoa kahhelahju ja kahele poole avanevate akendega. Puitpõrand nagises, kui Meg sellel astus.

„Kes need on?“ küsis ta ja seisatas seinal rippuva suure maali ees.

„See, Margareta, on perekond, kes elas siin enne seda, kui Carl ja mina sisse kolisime,“ teatas onu Eliot pidulikult.

Meg kibrutas laupa. „Minu nimi on Meg.“

„Tegelikult mitte,“ ei nõustunud onu Eliot. „Aga kui sulle meeldib rohkem, et sind niimoodi kutsutakse, olgu siis pealegi.“

Meg noogutas kinnituseks. Frank nägi vaeva, et mitte naerma pahvatada. Õde ei sallinud, kui teda Margaretaks nimetatakse.

Frank heitis pilgu maalile, mille kohta Meg oli küsinud. See oli kindlasti vana. Seda oli näha inimeste riietest. Kõige esimeses reas istus kolm väikest last. Nad olid väga tõsiste nägudega. Rea äärmine tool oli tühi.

„Kelle tool see on?“ näitas Meg näpuga.

„Oh, kui huvitav, et sa küsid,“ pani onu Eliot imeks. „Kas tead, kõneldakse, et …“

„Ära hakka rumalusi rääkima, enne kui tüdruk magama läheb,“ lausus Carl järsult.

Ta oli parajasti ahju puid juurde ladumas, kuid tõusis nüüd püsti. Ta paistis olevat pahane.

„Armas aeg,“ ehmus onu Eliot. „Margareta, see tähendab Meg, ei ole ju enam tita? Ta jaksab vanu lorijutte kuulata küll.“

„Seda me vaatame mõni teine päev,“ ei nõustunud Carl.

Meg ei saanud tühjalt toolilt kuidagi silmi lahti.

„Sealt on puudu laps,“ oletas ta. „Eks ju? Kas sealt on puudu laps?“

Carl raputas pead.

„Vaata nüüd, millega sa hakkama said,“ heitis ta onu Eliotile ette.

„Teeme nii, nagu ütleb Carl,“ otsustas onu Eliot. „Räägime sellest mõni teine päev.“

Nüüd ei suutnud Frank aga enam vaikida.

„Meg nägi täna kummitust,“ teatas ta. „Kinnilöödud uksega jaamahoones.“

„See polnud üldse kummitus!“ pahandas Meg.

Onu Eliot vaatas üllatunult Megile otsa.

„Mida sa siis nägid?“ küsis ta.

Frank ei uskunud oma kõrvu. Nad ei võta ometi Megi jutte tõsiselt?

„Ma nägin tüdrukut,“ rääkis Meg. „Ta istus seal sees pingil. Ta ei kuulnud, kuidas ma aknale koputasin. Ja siis … ta lihtsalt tõusis ning läks.“

Onu Eliot noogutas mõtlikult.

„Seal oli kindlasti väga pime,“ arvas ta.

„Siis on raske midagi korralikult näha,“ lisas Carl.

Meg uuris maali seinal. Ta näitas näpuga üht naist tagumises reas.

„Too tüdruk oli tema moodi,“ ütles ta vaikselt. „Tüdrukul jaamahoones oli sama pikk pats. Ja samasugune rosett.“