Читать книгу Zombipalavik - Kristina Ohlsson - Страница 3

Võõras tuli kohe pärast seda, kui nad olid magama heitnud. Hilisest ajast hoolimata oli lämbe. Herbertil oli raske uinuda. Paistis sedamoodi, et vanaisal samuti. Ta askeldas oma toas, kord avas akna, siis sulges selle. Ja avas uuesti.

On liiga palav, mõtles Herbert. Niisuguse kuumusega ei saa keegi magada.

Tal oli küll aken lahti, kuid sellest ei olnud kasu.

Korraga kostis tugev koputus. Herbert tõusis otsekohe voodis istuli. Teisel pool seina krigises vanaisa vedrumadrats.

„Mis sa arvad, kes see on?“ hüüdis vanaisa.

„Pole aimugi,“ vastas Herbert.

Ta ronis voodist välja ja tõmbas šortsid jalga. Majas kajas uus koputus. Veelgi otsusekindlam kui esimene.

„Ja-jah, ma tulen,“ torises vanaisa.

Herbert nägi, kuidas vanaisa ukse juurde läks ja selle avas. Tal olid jalas pikad aluspüksid ja seljas särk. Paistis, nagu oleks ta nõdrameelne. Kuid Herbert ei tundnud enam ammu sellepärast häbi. Vanaisa nägi välja nii, nagu ise tahtis, ja tema tegude kohta võis öelda sedasama. Nii oli see alati olnud.

„Tere õhtust, vabandage, et ma nii hilja tülitan,“ kõlas hääl ukselt. „Aga ma kuulsin, et teil on siin vabu tube.“

Herbert hiilis lähemale.

„Seda küll,“ kinnitas vanaisa. „Aga mitte keset ööd. Tulge homme hommikul tagasi. Me avame kell kaheksa.“

Herbert piilus vanaisa selja tagant. Lävel seisis pikk mees. Ta kandis tumedate raamidega prille ja pruuni ülikonda.

„Saan aru,“ kostis võõras. „Kuid siiski – mul on kohutavalt kahju, et nii hilja tulen, aga rong jäi hiljaks. Ja mul ei ole mitte kuhugi minna. Kas te tõesti ei leia mulle üht tuba, kus ööbida? Loomulikult maksan selle eest juurde, et teile tüli teen.“

Mees naeratas Herbertit nähes. Siis muutus ta uuesti tõsiseks.

Nii võõras kui ka Herbert jäid vanaisa otsust ootama. Mõni aasta tagasi ehitas vanaisa vana küüni ümber võõrastemajaks. Millekski hotellitaoliseks. Inimesed ütlesid, et ta on hull – kes selles küll elada tahab. Kuid neile ei tulnud pähe linnuvaatlejad. Herbert ja vanaisa elasid Eldsalas ning otse linna külje all oli suur järv. See peibutas ligi tuhandeid linde ja kogu riigist käisid linnuvaatlejad neid vaatlemas. Nii et vanaisa võõrastemaja töötas päris edukalt.

Vanaisa endaga olid halvemad lood. Ta oli viimasel ajal üpris väsinud.

„Ma ei teagi õieti, mida nüüd teha,“ kuulis Herbert vanaisa ütlemas. „Mul muidugi on vabu tube. Aga need ei ole korras.“

Ta sügas pead. Herbert pani tähele võõra mehe pagasit. Kaks suurt musta reisikohvrit.

Vanaisa takseeris samuti kohvreid.

„Oh sa armas aeg,“ imestas ta. „Kas lindude vaatlemiseks on tõesti vaja nii palju kraami kaasa võtta?“

Mees naeratas jälle. Herbert ei saanud aru, miks. Oli ju näha, et ta ei olnud rõõmus.

„Ma ei tulnud siia lindude pärast,“ seletas ta.

„Ah sedasi,“ muutus vanaisa uudishimulikuks. „Ehk herilaste pärast siis?“

Vanaisa pahvatas nii valjult naerma, et köha tuli peale. Herberti meelest ei olnud siin millegi üle naerda. Ta ei sallinud herilasi. Need olid tulnud koos palavusega. Kõigepealt algas pöörane leitsak, seejärel oli õhk herilasi täis. Herbert ja vanaisa süütasid öösiti erilised putukaküünlad, mis neid eemale peletasid. Muidu ei saanud aknaid lahti hoida. Vanaisa väitis, et herilastel on midagi viga, sest tavaliselt nad öösiti ringi ei lenda. Need herilased aga seda just tegidki.

„Proovime midagi välja mõelda,“ pakkus võõras, kes ei tahtnud nähtavasti öelda, miks ta Eldsalasse tuli. „Ma olen lihtne inimene. Võin ka paljal madratsil magada, kui tarvis. Külma ei ole ju praegu vaja karta.“

Vanaisa noogutas.

„Ma toon võtme,“ teatas ta. „Toa ma annan, aga koristaja teeb selle korda alles hommikul. Voodi on olemas. Ja väike sohva samuti.“

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

„Milline tore poiss,“ kuulis Herbert meest vanaisale ütlemas, kui nad küüni poole liikusid. „Kas ta tuli siia suvevaheajaks?“

„Ta on mu pojapoeg,“ vastas vanaisa. „Ja ta elab siin kogu aeg, on siis suvevaheaeg või mitte.“

Herbert vaatas neile murelikult järele, kui nad küüni kadusid. Et see võõras vaid vanaisale halba ei teeks. Herbert kummardus verepleki kohale. Ta märkas trepil oksakest, võttis selle ja torkis plekki. Kas see võis olla midagi muud kui veri? Ta arvas, et mitte. Võdisedes poetas poiss oksakese käest.

Peagi jõudis vanaisa tagasi ja Herbert tõmbas kergendatult hinge. Plekk puitpinnal oli juba tumedaks muutunud.

„Lähme nüüd magama,“ ütles vanaisa väsinult.

Herbert läks oma tuppa. Öölaual lebas ta märkmik. Sellesse kirjutas ta üles kõik, mida oli vaja meeles pidada. Mida poest osta ja millal peab ta aitama vanaisal arveid maksta.

Kahju, et vanaisa trepil kukkus ja tal see rumal verejooks tekkis. Arstid seletasid, mis juhtus. Nad näitasid isegi pilte. Vanaisa peas lõhkes veresoon ja see oli paha lugu. Algul ei jaksanud ta iseseisvalt käia ja suutis vaid vaevu rääkida. Aga pikkamisi läks tervis paremaks.

„Ilma minuta jääd sa üksi,“ oli vanaisa Herbertile öelnud. „Seda ei tohi juhtuda.“

Viimaks tuli vanaisa haiglast koju. Herbert elas vahepeal oma parima sõbra Sally juures. See õnnetus juhtus eelmisel suvel, kui Herbert oli äsja üksteist saanud. Praegu oli ta kaheteistkümnene. Aeg-ajalt ilmus vanaisa koju tõsise näoga täiskasvanuid. Nad ütlesid, et tulevad sotsiaalosakonnast ja tunnevad Herberti pärast muret. Nad ei uskunud, et vanaisa suudab tema eest nagu kord ja kohus hoolt kanda.

Herbertil hakkas juba üksnes sellele mõeldes kõht valutama. Aga ennekõike ajas see teda vihale. Lausa pööraselt vihale. Kui nad tahavad sundida Herbertit elama inimeste juures, keda ta ei tunne, siis kavatses ta koos Sallyga põgeneda. Nii Herbertil kui ka Sallyl oli pakitud seljakott riidekapis hakkamas, kui äkitselt peaks tekkima vajadus otsekohe põgeneda. Kõigepealt kavatsesid nad end peita oma salatuppa vanas tuuleveskis. Eks siis pärast näe, kuhu edasi minna.

Herberti avatud akna taga sumises herilane. Poiss puges teki alla, ehkki oli väga palav. Neis herilastes oli midagi veidrat. Ja see võõras oli samuti kuidagi iseäralik. Herbert ei saanud mõtteid temast lahti. Mispärast tuli ta keset ööd? Ja mispärast oli üks kohver verine?