Читать книгу Zombipalavik - Kristina Ohlsson - Страница 4

Ujumiskooli tunnid toimusid Eldsala ujulas. Herbert ja Sally käisid seal kolmel hommikul nädalas. Vanaisa väitis, et see on maailma pisim ujula ja seda sellepärast, et Eldsala ise on nii väike.

Herbert ei saanud aru, miks vanaisa kogu aeg rääkis, et Eldsala väike on. Siin oli ju peaaegu kõik olemas. Neil oli näiteks ujula, raamatukogu, kaks kooli ja pank. Ning suur ja tihe mets.

Sally ootas, nagu ikka, tee ääres postkasti juures. Pisut eemal paistis talu, kus tüdruk oma vanemate ja õdede-vendadega elas. Herbert ei tundnud teisi talunikke peale Sally isa ja ema. Tüdruku vanemail oli lehmi rohkem, kui ta kokku lugeda suutis. Sally oli vanematelt küsinud, kas Herbert võiks nende juures elada, kui poisi vanaisa väga ära väsib, kuid nad ei lubanud. Herbert võis vahetevahel nende juures elada, aga mitte kogu aeg. See oli Herberti meelest tobe. Talu oli ju igavesti suur. Selge see, et talle oleks seal ruumi jätkunud.

„Eile tuli meile üks mees,“ ütles poiss Sallyle.

Tüdruk kõlgutas kotti käe otsas. Herbert jutustas tundmatust ja tema kohvritest.

„Veri?“ ehmus Sally.

„Ma arvan küll,“ oletas Herbert.

Ta jättis rääkimata, mida vanaisa ütles, kui poiss hommikul talle trepil plekki näitas. Et Herbertil on elav fantaasia ja et „see võib olla ükskõik mis“.

„Jube,“ võdises Sally ja vehkis käega näo ees. „Need herilased ajavad mind hulluks!“ kurtis ta. „Neid on kõik kohad täis. Eile lõi isa neid vähemalt viis tükki maha.“

Tüdruk ohkas.

„Aga kõige rohkem ajab mind närvi Miranda,“ jätkas ta. „Täna hommikul pani ta end vannituppa luku taha ega tahtnud kuidagi välja tulla.“

Miranda oli Sally vanem õde. Nad tülitsesid omavahel alatasa. Võib-olla ongi parem, et Herbert ei tohi Sally juures elada. Siis ei pea ta vähemasti tolle tüütu Mirandaga jagelema.

Nad möödusid metsast. Teele langes kõrgete puude vari. Aga keset metsa oli aas. Ja aasal seisis tuuleveski. See oli Herberti ja Sally salajane lemmikkoht. Tuuleveski oli vana ja väsinud. Kui sisse minna ja redelist üles ronida, võis jõuda salatuppa. Oli vaja vaid teada, kuidas laeluuk lahti käib. Seda teadsid ainult Sally ja Herbert. Luugi taga oli aga imetore, päris oma salapaik.

Sel hommikul oli ujumiskooli tulnud vaevalt kümme last. Herbert ja Sally hüppasid jahedasse vette.

Ujumistreener oli murelik.

„Eelmisel nädalal oli meid kolmteist,“ rääkis ta. „Esmaspäeval üksteist. Täna on meid ainult kümme. Vaadake nüüd, et teie terved püsite. Muidu jään varsti siia päris üksi.“

Herbert raputas pead, et vesi kõrvadest välja tuleks.

„Mis neil viga on?“ uuris ta.

„Palavik, arvan ma,“ vastas ujumistreener. „Ja vist ka silmapõletik. Silmad punetavad neil väga tugevalt.“

Herbert tundis judinaid. Kui vaid basseiniveel midagi viga ei oleks. Ta ei tohtinud haigeks jääda. Tal oli vaja aidata vanaisa, keda palavus väga kurnas.

Ujulas kajas vali mürtsatus. Keegi oli midagi vastu akent visanud. Heli sundis Herbertit peatuma. Väljas seisis Alf koos oma kambaga.

Sally oiatas vaikselt.

„Tema veel ka,“ ohkas ta.

„Ärge tehke neist välja,“ sõnas ujumistreener kähku.

Ta astus akna juurde, et poisid minema ajada. Alf aga üksnes irvitas. Ta vehkis kätega ja tegi inetuid grimasse. Herbert ei teadnud ühtki teist nii tüütut inimest kui Alf. Ta käis Herberti ja Sallyga samas koolis, kuid oli neist kaks aastat vanem. Ta ei teinud muud, kui vaid kraakles ja kakles. Ta oli isegi juhmakam kui Sally õde Miranda.

Herbert sundis end tema poole vaatamata edasi ujuma. Siis kuulis ta, kuidas Sally vaimustusest rõkkas.

„Haa! Ta sai nõelata! Kas nägid, Herbert? Herilane nõelas teda!“

Herbert tõstis pilgu. Alf ja tema kambajõmmid lidusid kähku ujulast eemale. Alf hoidis käsivarrest kinni.

„Paras talle,“ pomises Herbert.

„Just nimelt!“ kinnitas Sally ja müksas teda vastu külge. „Aga nüüd teeme võidu!“

Kuid Herbert ei saanud pilku akendelt lahti. Ujula ees oli suur park. Alf ja tema jõuk olid kadunud, kuid nüüd nägi Herbert hoopis midagi muud. Pikk kuju uitas pargis ringi. See oli ju tema! Tundmatu! Mehel oli seljas sama ülikond, mida ta õhtul kandis.

„Mis on?“ küsis Sally.

„Näe, see on tema, kellest ma enne rääkisin,“ osutas Herbert.

Sally vaatas, kulm kipras.

„Mida ta seal teeb?“ uuris ta.

Seda tahtnuks Herbert samuti teada. Mees hoidis ühes käes suurt klaaspurki. Teises käes olid tal märkmik ja pliiats. Ta seisatas ja vaatas ringi. Siis poetas ta märkmiku ja pliiatsi käest. Äkilise tõmbega avas mees klaaspurgi. Seejärel sööstis ta välkkiirelt edasi ja vajutas purgi rohu sisse kummuli.

„Ma ei saa ikka aru, mida ta teeb,“ nuputas Sally.

Aga Herbert taipas küll.

Tundmatu püüdis midagi.

„Võib-olla kogub ta liblikaid,“ oletas Sally, kui nad ujulast koju läksid.

Tüdruku hääl kõlas kõhklevalt. Just nagu ei usuks ta oma sõnu. Herbert ei uskunud teda samuti. Selles tundmatus oli midagi kahtlast. Poiss tahtnuks teada, mis.

Koju jõudnud, tegi Herbert endale ja vanaisale lõunaks võileibu. Vanaisa luges Eldsala ajalehte, see oli ta lemmikajaleht. Herbert kiikas üle vanaisa õla. Nagu ikka, pakkusid vanaisale huvi surmakuulutused. Herbertile ei meeldinud, et ta neid luges. Vanaisa sai hiljuti seitsekümmend üks. Ei mingit kahtlust, et ta elab vähemalt saja-aastaseks.

„Ma käin korraks väljas,“ teatas Herbert, kui nad söönud olid.

Tal oli mõte, mida tahtis kontrollida.

„Kas jõuad õhtueineks koju?“ muretses vanaisa.

„Muidugi,“ kinnitas Herbert. „Me kavatseme ju õhtul vorsti grillida.“

Grillimise oli talle selgeks õpetanud Sally vanem vend. Vanaisa pidi kartuliputru tegema, kui jaksu jätkub.

Herbert lippas kähku võõrastemaja poole. Küüni oli ehitatud kuus tuba ja ühe toa uks oli avali. Toas askeldav koristaja Harriet lõõritas omaette valjult laulda. Herbert hiilis lähemale. Kas tal oli parajasti käsil tundmatu mehe tuba?

Herbert seisatas lävel. Tõesti, see oli õige tuba. Ta tundis kohvrid ära. Aga mispärast olid need ikka veel suletud? Ta oli sageli ka varem külaliste tubadesse salaja piilunud, tavaliselt olid neil kõik kohad asju täis. Aga see tuba nägi välja nii, nagu ei elakski selles keegi.

„Oh, kuidas sa mind ehmatasid!“ hüüdis Harriet poissi märgates. „Kas sul on midagi vaja?“

Herbert niheles.

„Ei ole,“ vastas ta. „Tahtsin ainult üht asja vaadata.“

Korraga märkas ta midagi. Paksu musta raamatut aknalaual. Sama musta nagu võõra mehe reisikotid. Selle kohal tiirutas uimane herilane.

„Mis raamat see on?“ tahtis Herbert teada.

„See ei lähe meile korda,“ manitses Harriet. „Külaliste asjad tuleb rahule jätta.“

Kuid Herbert tegutses kähku. Enne kui Harriet keelata jõudis, oli ta akna juurde tõtanud.

„Ole nüüd ometi,“ tõreles Harriet.

Herbert jõudis vaid lugeda raamatu pealkirja, enne kui Harriet selle tal käest võttis. Esikaant kaunistas suur kuldne Z ja sõnad „Need, kes kunagi ei maga.“ Herbertil hakkas palavusest hoolimata külm. Mis raamat see on? Ja mis inimesed need sellised on, kes kunagi ei maga?