Читать книгу Hõbedapoiss - Кристина Ульсон - Страница 5

„MISMOODI TA KADUS?“ ei taibanud Billie.

Nad istusid Aladdiniga jõe ääres paadisillal ja sidusid uisusaabaste paelu kinni.

„Ta lihtsalt kadus,“ kordas Aladdin. „Läks teisele poole torni ja viuh! Mitte kusagil! Teda ei olnud enam.“

Aladdin oli terve tee jõeni jooksnud ja jõudnud peaaegu õigeks ajaks.

„Imelik,“ arvas Billie. „Kas tal paljajalu külm ei olnud?“

„Ei tea,“ vastas Aladdin. „Ei paistnud olevat. Ja ta kandis kõrgeid põlvikuid. Nii et päris paljad ta jalad õigupoolest ei olnud.“

„Põlvikuid,“ kihistas Billie naerda.

Ta sidus uisusaabaste paeltesse viimase sõlme ja ajas end sirgu. Jääl oli juba palju rahvast. Billie kummardus ja võttis kilekotist midagi, mis tal kaasas oli.

Päästevesti.

Aladdin puhkes laginal naerma.

„Kas sa paned selle selga?“

„Ma pean,“ seletas Billie. „Ema vihastab muidu pööraselt. Ta ütles, et ma ei tohi ilma päästevestita jääle minna.“

Kui Billi vesti paksule talvejopele peale tõmbas, oli ta suur nagu elevant. Ta sikutas ka kiivri pähe, nii et müts selle all laubale vajus.

Tüdruk ohkas õnnetult ja Aladdin muudkui naeris.

„Laseme nüüd käia,“ sõnas poiss ja tõusis vankuvatele jalgadele.

„Ema ütles, et me võime uisutada ainult seal, kus teame kindlalt, et jää on tugev,“ teatas nüüd Billie.

„Minu ema ütles sedasama,“ nõustus Aladdin.

„Ja pagulastelaeva juurde ei tohi ka minna,“ jätkas Billie.

Pagulastelaev oli suur kalalaev, mis seisis sadamas. Ühel hommikul see lihtsalt oli seal, täis inimesi võõralt maalt. Pagulastelaevaks hakkasid seda nimetama ajalehed. Keegi ei paistnud teadvat, mida ette võtta laeva endaga või nendega, kes selles elasid. Aladdin ei teadnud isegi, kust nad tulid. Kuid ta teadis, miks nad laevast ei lahkunud. Sellepärast, et nad tahtsid Rootsi jääda. Ja sellepärast, et nad ei tahtnud mõnda pagulastelaagrisse sattuda. Võib-olla kavatsesid nad lihtsalt laevaga edasi sõita, kui neil tuleks Åhusist lahkuda.

Åhusi sadam oli pikk ja kitsas. Alles jõesuudmes muutus see laiemaks. Ehkki talv oli alles alanud, igatses Aladdin juba suve. Siis oli jäätiselaev sadamas avatud ja asula rahvast täis. Talvel oli Åhus vaikne ja pime.

Billie ja Aladdin ei olnud kumbki eriti osav uisutaja, kuid neil oli sellegipoolest lõbus. Nad olid äsja möödunud ühest sadamas asuvatest restoranidest, kui neile lähenesid täie hooga kaks suuremat poissi. Aladdin ei saanud arugi, mis juhtus, kuid korraga tundis ta tõuget ja kaotas tasakaalu. Poiss prantsatas kõhuli kõvale külmale jääle.„Vaadake ette!“ karjus Billie tigedalt, poisid aga vaid naersid ja uisutasid edasi.

„Idikad,“ pomises Aladdin ja tõusis.

Ta tundis põlvedes valu, kui jalgu sirutas.

„Kas sa said haiget?“ uuris Billie murelikult.

„Äh, pole hullu,“ kohmas Aladdin ja pühkis riided lumest puhtaks.

Sel hetkel märkas ta taas rohelistes pükstes poissi. Restoranide taga kõrgendikul olid vana linnuse varemed. Poiss seisis kõrgel linnusemüüril ja silmitses jääd.

„Seal!“ osutas Aladdin. „Kas näed teda? Poissi üleval müüril?“

Billie vaatas.

„Ei,“ vastas ta. „Ma ei näe mingit poissi.“

„Oled sa pime või?“ vaatas Aladdin ärritatult talle otsa. „Ta seisab ju linnusemüüril.“

Aladdin sirutas uuesti käe välja. Kui ta hingas, tõusis tema suust auru.

Ta seisis jääl vaikselt ja laskis käe alla langeda.

Poiss oli kadunud. Jälle.