Читать книгу Hõbedapoiss - Кристина Ульсон - Страница 6

LÕHNAS KÜÜSLAUGU JÄRELE. Ema ja isa olid restoranist õhtusöögiks kaasa toonud kanaliha riisiga, mida nad nüüd sõid, kui Aladdin oli koju jõudnud. Aladdini mõtted olid hõivatud kaotsiläinud poisiga ja tal ei olnud enam meeleski, et vanemad temaga millestki rääkida tahtsid. Nüüd see meenus talle.

Söögilaua ümber valitses vaikus. Vaikus oli kuidagi kentsakas. Ja üldse, juba seegi oli kentsakas, et nad kolmekesi koos sõid. Seda ei olnud ammu juhtunud. Ema ja isa tegid peaaegu kogu aeg tööd.

Viimaks lausus ema:

„Anna andeks, Aladdin, et me sinult seda küsime. Aga ... kas sa ei ole restoranist toitu võtmas käinud?“

Aladdin üllatus nii, et ei osanud küsimuse peale midagi kosta.

„Ei,“ vastas ta. „Miks ma seda tegema peaksin?“

Ta teadis, et restoranis ei tohi lihtsalt niisama toitu võtmas käia. Kõigepealt tuleb luba küsida. Ja nii ta oli alati teinudki.

„Tead,“ ütles isa ja tundus, et nüüd pääsevad tal sõnad kergemini suust, „et restorani köögist on toitu kaduma läinud.“

„Kas on palju võetud?“ uuris Aladdin.

„Omajagu,“ vastas ema. „Algul ei pannud me seda eriti tähele, aga täna olid kõik Mirja lihapallid otsas. Ja see oli pahasti, sest inimesed pidid istuma ja ootama, kuni ma uusi tegin.“

Mirja lihapallideks nimetasid Aladdini vanemad Türgi vanaema retsepti järgi tehtud lihapalle. Paljudele külastajatele maitsesid just nimelt need lihapallid ja seepärast tavatses isa neid külmikus tublisti varuks hoida.

„See on väga kahtlane lugu,“ arvas Aladdin.

Mida ta ikka muud öelda oskas. Kas ta vanemad tõesti uskusid, et poeg on nende tagant vargil käinud? Sellest oli ebameeldiv mõelda.

„Miks te arvate, et mina olen toitu võtnud?“ küsis ta. „See võib ju olla kes tahes.“

Ema ja isa hakkasid sedamaid läbisegi rääkima. Poiss sai vaevu nende jutust aru.

„See on kestnud nüüd juba rohkem kui nädala,“ seletas ema. „Õhtul külmikusse pandud toit on hommikul kadunud. Ja meil ei ole neid palju, kes öösiti kööki pääsevad.“

See oli muidugi õige. Kui restoran oli suletud, said sinna sisse ainult Aladdini vanemad ja tema ise. Ent korraga meenus talle midagi.

„Matsil on ju ka võti.“

Mats tegi restoranis kõike, mida vaja. Ta ostis toiduaineid, koristas ja pesi nõusid. Vahel parandas ära mõne katkise asja.

„Me oleme ka sellele mõelnud,“ rääkis isa. „Aga tead, Mats on aus. Ta ei teeks mitte midagi niisugust.“

Aladdin arvas, et selles ei tasu liiga kindel olla.

„Võib-olla on ta võtit kellelegi teisele laenanud?“ oletas Aladdin. „Kellelegi, kes käis vargil, nii et Mats seda ei teadnud.“

Ema ja isa olid murelikud.

„Võib-olla küll,“ ei vaielnud isa. „Aga sel juhul tahaksin ma väga teada, mispärast ta meie võtit võõrastele laenab.“

Ema vaatas Aladdinile sooja pilguga otsa.

„Ma lootsin, et ehk käisid sina toitu võtmas, kullake,“ tunnistas ta. „Ma mõtlesin, et äkki on sul mõni sõber, kellel on kodus raske ja keda sa aidata tahad. Aga järelikult see ei ole nii.“

Ei, see ei olnud nii.

Aladdin istus veidi aega vaikselt. Talle tundus, et vanemad varjavad midagi tema eest. Midagi tähtsamat kui kaotsiläinud toit.

„Kas veel midagi on juhtunud?“päris ta lõpuks. Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ja pöörasid siis pilgu Aladdinile.

„Njah,“ tegi isa. „Võib-olla. Või noh ... mitte midagi sellist, millest oleks vaja eraldi juttu teha.

Kuid sa tead ju küll, et meil on viimasel ajal raske olnud? Majanduslikus mõttes, saad aru.“

Aladdin noogutas.

„Sellepärast me ju maja ja paadi müüsimegi,“ vastas ta.

„Just nimelt,“ kinnitas ema. „Ainult et ei saa öelda, et miski oleks pärast seda paremaks läinud. Pigem halvemaks.“

„Halvemaks?“

„Nagu öeldud, sellest me ei räägi,“ torkas isa kähku vahele.

„Aga ...“ alustas Aladdin.

Ema raputas pead.

„Need on täiskasvanute jutud, Aladdin,“ lausus ta. „Mitte midagi niisugust, mille üle oleks sinul tarvis pead murda. Mõtle parem, kuhu toit kaob, ja tule ütle meile, kui arvata oskad, kes seda võtta võib. Kui meil kõiki neid muid probleeme ei oleks, võiksime toiduvarga üle lihtsalt naerda. Praegu on see aga tõsisem mure.“

Aladdin tahtis öelda, et tema meelest nad eksivad. Et see ei ole sugugi ainult täiskasvanute mure, kui nende raha lõppemas on. Kuid siis kandusid poisi mõtted taas toidule ja talle torkas äkitselt pähe, kes seda varastamas käia võib.

„Ma nägin täna üht poissi, kui uisutama läksin,“ rääkis ta. „Tal olid jalas lühikesed püksid, ehkki ilm oli väga külm. Ta seisis lumes, kui ma väljusin. Äkki käis tema meie toitu võtmas?“

„Poiss? Lühikeste pükstega?“ kordas isa pikkamisi.

Aladdin noogutas.

„Ma nägin teda kaks korda. Kõigepealt väljas ukse juures ja pärast jõe ääres. Ta seisis linnusemüüril.“

Ema sättis oma juukseid, et palmikust salke välja ei pudeneks.

„Võib-olla on see mõni pagulastelaeva laps,“ oletas ta. „Nad elavad ju ikka veel seal, vaesed inimesed.“

Isa näis tundvat lausa kergendust.

„Ütle meile, kui teda järgmine kord näed,“ lausus ta. „Me räägime siis temaga. Ma annan talle meeleldi toitu, kui vähegi saan, aga oleks lihtsam, kui ta ei varastaks. Kui see nüüd on ikka tema.“

„Kuidas ta sel juhul sisse pääseb?“ pani ema imeks. „Uks on ju õhtul ja öösel lukus.“

„Võib-olla tuleb ta sel ajal sisse, kui uks lahti on, ja varjab end tornis, kuni me magama läheme. Siin on ju peidukohti palju.“

„Vuih!“ tegi ema. „Selle veel elaks üle, kui tornis ainult lapsed ringi jooksevad. Aga siin on midagi, mille üle tuleks meil mõelda. Et inimesed võivad pärast sulgemist torni jääda.“

Aladdin väristas õlgu. Keegi käis öösiti tornis ja varastas toitu. Kas seda võis tõesti teha too lühikestes pükstes poiss?

Õigupoolest ei ole see üldse tähtis, kes see oli, jõudis ta lõpuks järeldusele.

Nende tornis, nende kodus käis keegi võõras. Nende käest luba küsimata.

Keegi käis nende restoranis vargil.

See polnud mitte üksnes lubamatu. See oli pealekauba veel vastik.