Читать книгу Klaaslapsed - Kristina Ohlsson - Страница 5

NAD KOLISID SISSE nelja nädala pärast. Billie ei saanud õieti arugi, kuidas see juhtus.

„Mina tahan siin elada,“ otsustas ema.

Ja nii see läks.

Sest ema oli üles kasvanud Åhusis ja väitis, et on alati sinna tagasi igatsenud. Sest ema tahtis alustada uut elu teises kohas Kristianstadi lähedal.

Billie ei jaksanud temaga maid jagada. Ema nõustus vähemasti sellega, et ta käib linnakoolis edasi, et ta jääb oma klassikaaslaste juurde.

„Me peame koristama,“ väitis ema, kui nad olid kastid oma kraamiga majja kandnud.

Billie ei vaielnud vastu. Sest neil lihtsalt ei jäänud muud üle.

Oli juuli. Suvevaheaeg oli täies hoos ja Billiel ei olnud enam meeleski, mida kõike oli ta teinud pärast seda, kui kool läbi sai. Billie sõpradele näis meeldivat, et ta Åhusi kolis. Nüüd võisid nad vaheajal talle külla tulla. Jalgrattaga randa sõita ja supelda. Sadamas jäätist limpsida. Billie oli püüdnud olla samasugune rõõmus nagu teised, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta muudkui mõtles sellest tolmust ja mustusest, kõigist neist asjadest, mille eelmine perekond oli maha jätnud.

Just nagu elaksid nood seal ikka veel edasi.

Nädal enne kolimist käisid Billie ja ema Lundis isa vanematel külas. Vanaisa süütas grilli ja vanaema keetis värskeid kartuleid. Nemad paistsid samuti kolimise mõttega päri olevat.

„Midagi uut teeb teile head,“ sõnas vanaema ja silitas Billie põske.

Seejärel puhkes vanaema nutma, vanaisa köhis kohmetult, pilgutas silmi ja kurtis, et grillisuits neid kipitama ajab. Ent Billie sai aru, et temagi kurvastas.

Billie oli pärast isa surma väga palju nutnud ja ta ei uskunud, et tal veel pisaraid varuks olla võib. Kuid oli siiski. Enamasti pääsesid need valla öösiti, kuid vahel juhtus seda ka keset päeva. Ükski talv ega kevad ei olnud varem olnud nii hirmus.

Linnamaja oli neil ikka veel alles, kuid see oli vaja peagi müüki panna. Billie lootis salamisi, et seda ei tule keegi vaatama, et nad on lõpuks sunnitud koju tagasi kolima. Maakleri arvates oli maja kergem müüa, kui see on möbleeritud. Seepärast oli ema otsustanud asjade uude majja ületoomisega oodata.

„Meil on seal ju nii palju mööblit juba ees ja kõigest sellest lahtisaamine võtab aega,“ rääkis ta.

Kuid Billie hakkas vastu.

„Ma ei heida eluilmas nendesse vanadesse vastikutesse vooditesse magama!“ karjus ta.

Ema andis järele. Nad vahetasid voodid välja, kuid muu mööbel jäi kasutusse.

Ilm oli soe, kui nad kraami sisse kandsid. Bille korjas oma toas kokku asju ja heitis neid suurtesse kastidesse, mis ema oli kaasa võtnud. Ta koristas roosat kirjutuslauda, mis nägi välja nii, nagu oleks keegi selle taga istunud ja joonistanud. Ettevaatlikult korjas ta kokku lauale jäetud joonistusi. Billie ei olnud küll kindel, kuid talle tundus, et need oli teinud tüdruk. Enamik piltidest olid mustvalged. Vaid mõni üksik värviline.

Piltidel oli kujutatud väga mitmesuguseid asju.

Kivi otsas istuvat suurt kassi.

Hulka puid, mis Bille meelest pidi olema mets. Puutüve tagant piilus välja poiss.

Ühel pildil oli väga vihase näoga tüdruk.

Billie asetas joonistused kasti põhja ja kattis need muude asjadega. Talle ei meeldinud, et eelmisest perekonnast jäänud jäljed nii nähtavad on. Ema rääkis, et nad peavad uuesti otsast peale alustama, aga kuidas võib miski tunduda uuena nii vanas majas?

Ukselävele ilmus ema.

„Ma kavatsen poodi minna. Kas tuled kaasa?“

Billie pidas aru. Ei, talle ei meeldinud poodides käia.

„Hea küll,“ leppis ema. „Ma olen varsti tagasi.“

Nõnda jäi Billie esimest korda uude elukohta üksi.