Читать книгу Klaaslapsed - Kristina Ohlsson - Страница 7

KUIDAS BILLIE KA EI ÜRITANUD, ei suutnud ta vabaneda mõttest, mida tähendas too tolmu sisse jäetud käejälg. Keegi oli käinud nende majas, sellal kui nad ära olid. Ema aga ei uskunud seda. Ta väitis, et selle jälje jättis Billie ise.

„Vaata ometi!“ oli Billie jälge oma käega mõõtnud. „Minu käsi on palju suurem!“

Ta ei suutnud mõista, kuidas võis ema teda pidada valetajaks.

„Mida sina siis arvad?“ uuris ema. „Et majja hiilis väike laps?“

Billie ei osanud mitte midagi arvata ja sellepärast ta ei vastanud. Kuid juhtunu hirmutas teda.

Tal oli õhtuti raske uinuda, öösiti ärkas ta lindude krabistamisest katusel ning seinte ja põrandate naksumisest.

„Vanad majad ongi sellised,“ rääkis ema. „Need häälitsevad.“

Kuid Billie ei tundnud end majas turvaliselt ja aisting, et siin on midagi korrast ära, tugevnes järjest. Vahel tundus talle, et nad ei ela selles majas üksi.

Billie lootis, et see kõik läheb üle, kui nad mõnd aega majas elavad. Ta oli liiga vana selleks, et kummitustesse uskuda. Ja emal oli mõistagi õigus, kui ta väitis, et väike laps ei saanud mitte kuidagi majja sisse pääseda, sellal kui neid kodus ei olnud. Kuid siis jäi sellegipoolest saamata vastus küsimusele, kuidas käejälg tolmu sisse tekkis.