Читать книгу Peaaegu täiuslikus maailmas - Kristjan Loorits - Страница 3

Värske ja remonditud viiekorruseline maja seisis tagasihoidlikult teiste omasuguste vahel. Esimesed kõhklevad päikesekiired silitasid arglikult kareda krohviga kaetud kreemikaid seinu, tumedaid aknaid ja akende taga rippuvaid kardinaid, mis tol varajasel tunnil enamikke tubasid pealetungiva hommiku eest kaitsesid.

Elumajade rajoon oli planeeritud maitsekalt ja oskuslikult – pea igast aknast avanes vaade lisaks naabermajadele ka meeliülendavale rohelusele: värskelt niidetud murule, korrektselt pügatud põõsastele ja sihvakatele ning elujõulistele kaskedele, pihlakatele, mändidele, vahtratele ja paljudele teistele silmarõõmu pakkuvatele puudele.

Loomulikult ei asunud see hubane elurajoon isoleeritult keset metsa või kõrbe, vaid oli kõigest pisike killuke suurest linnast, mis oli omakorda väikene, kuigi igati esinduslik osake uhkest ja uljast tsivilisatsioonist, mille inimkond oli rajanud aastatuhandeid kestnud visa ja väsimatu tööga planeedile Maa. See kena ja kõikide poolt armastatud taevakeha oli jällegi kõigest tühine tolmukübemeke lugematutest parvedesse ja superparvedesse rühmitunud galaktikatest koosnevas ääretus universumis, mis oli saanud tõenäoliselt alguse umbes neljateistkümne miljardi aasta eest kärgatanud Suurest Paugust.

Säärasest perspektiivist võinuks too tagasihoidlik maja lausa lootusetult tühisena näida. Ometigi oli ta armastatud koduks kümnetele inimestele, kelle elud ja unistused ei jäänud üllataval kombel oma rikkuse ja keerukuse poolest alla universumile endale. Ühele nendest rikka ja keerulise sisemaailmaga inimestest olid tema vanemad andnud aastaid tagasi nimeks Knut ning Knut ongi selle viiekorruselise maja elanikest ainus, kellest siin raamatus juttu tuleb.

Ülejäänud tegelased elavad kusagil mujal.

Tollel varajasel hommikutunnil heitis Knut pilgu kellale ning leidis, et oleks aeg hakata tasapisi kingi jalga panema. Otsest kiiret küll veel ei olnud, aga niivõrd ilusa ilmaga oli tore mõned minutid varem bussipeatuses olla, vaikides ääretu taevavõlvi all seista ja uue päeva sündi tunnetada. Knut sõlmis keskendunult kingapaelad kinni, tõmbas rahuldust tundes keelega üle äsjapestud valgete hammaste, väljus enda järel ust sulgedes hubasest kahetoalisest korterist, läbis kergel sammul kahe korruse jagu trepikoda ning hüppas uljalt puhtale ja hommikvärskele tänavale.

Lähenedes heatujuliselt bussipeatusele, märkas ta oma suureks rõõmuks, et see ei olnudki inimtühi nagu tavaliselt nõnda varajasel tunnil, vaid asustatud ühe meeldiva välimusega noore naise poolt. Knut otsustas võõrast kõnetada.

„Siin me siis nüüd oleme, kaks inimest … Me küll ei tunne teineteist, aga ootame ometigi ühiselt bussi,” ütles ta.

Noor naine ei olnud aga, erinevalt Knutist, harjunud nõnda varakult ärkama ning oli alles kaunikesti unine ja pahur. Seetõttu ei osanud ta Knuti heatahtlikku lähenemiskatset õiglaselt hinnata ning vastas tolle sõbralikule tervitusele ebaviisaka pilkega:

„Väga terane tähelepanek, palju õnne! Me mõlemad oleme tõepoolest inimesed ja ootame tõesti bussi – vähemalt need kaks asja, jah, ühendavad meid.”

„Ühendavad,” nõustus Knut, „ja tegelikult on ju selliseid asju enamgi!”

Noor naine vaatas Knutile tigedalt otsa: „Aga suurem osa neist on, kuidas seda nüüd ütelda, kaunikesti triviaalsed ja igavad, kas pole? Näiteks see, et me räägime ühist keelt või et me …,” siinkohal suunas naine oma rohekashallide silmade pilgu sobivat näidet otsides taevasse „… kaalume kumbki üle neljakümne kilo ja oleme alla saja aasta vanad.”

Ühesõnaga, ilusa ja puhtana alanud hommikule ilmusid, nõnda ruttu ja ootamatult, esimesed inetud plekid. Kaks inimest seisid küll ühe ja sama pilvitu taeva all, aga olid ometigi nõnda erinevas tujus – üks heas ja teine halvas.

Knut tajus seda meeleolude ebakõla valusa selgusega, kuid ei olnud veel valmis alla vanduma ning vastas naise teravmeelsusele sõbralikult naeratades:

„Suurem osa asju on ju üleüldse kaunikesti triviaalsed ja igavad, aga nendest rääkimine pakub ometigi mingit kummalist naudingut. Võtame kasvõi selle pingi siin meie seljataga.” Knut osutas pilguga tumerohelise plastikuga kaetud bussipeatuse pingile: „Öelge palun, kas see meeldib teile?”

Naine unustas endas pead tõstnud sõjakuse ning jäi mehe küsimuse üle järele mõtlema.

„Pigem vist meeldib, kui mitte,” vastas ta lõpuks, „aga te valisite oma küsimuse objekti väga osavalt – tuleb tunnistada, et see pink on minu jaoks meeldimise-mittemeeldimise seisukohast vägagi piiripealne nähtus.”

Knut hingas kergendunult ning tänas õnne, et soodne juhus tema alateadvusest nõnda sobiva objekti välja oli sõelunud. Kogenud suhtlejana tajus ta, et lahing on võidetud. Ja Knutil oli õigus. Seekord oli ühel väetil ja pisikesel inimesel õnnestunud tõepoolest võssa kiskuv päev tagasi helgemale rajale suunata. Äsjatutvunute suureks rõõmuks selgus, et naine, kes tutvustas ennast noormehele Simonana, oli teel reklaamiagentuuri, mis oli viimased viis aastat olnud tööandjaks ka Knutile. Simonale oli pakutud agentuuri kuueks kuuks praktikandi kohta ning naine oli võtnud võimaluse kuuluda pool aastat tootjate ning ärimeeste seas vägagi kõrgelt hinnatud Müüdava Eseme professionaalsesse ning loovasse kollektiivi tänuga vastu.

„Praktikant Simona, vaata aga vaata!” hüüatas üllatavat uudist kuuldes Knut. „Paistab, et see ei jää meil sugugi viimaseks korraks ühises bussis ühise sihtmärgi poole liikuda. Ma julgen ennustada, et jõuame sinuga, aitab ehk nüüd ka teietamisest, kallis tulevane kolleeg, nendel jäikadel sinistel istmetel istudes veel paljust muustki kui bussipeatuse pinkidest rääkida.”

Ja jällegi oli Knutil õigus. Järgnevatel nädalatel veetsid nad Simonaga pea kõik argihommikud külg külje kõrval Müüdava Eseme poole loksudes ning kõikmõeldavatel teemadel vesteldes. Kord mainiti vestluse käigus isegi põgusalt ei midagi vähemat ega rohkemat kui surma. See juhtus teise tutvusnädala kolmandal hommikul. „Meie elu on ajaliselt piiratud,” oli Knut esemete omamisest rääkides ütelnud ning Simona oli seepeale mõtlikult ohanud: „Jah, ühelt poolt piirneb ta meil sünni ja teiselt poolt surmaga.”

Nendes ootamatutes sõnades oli ängistavat sügavust ja raskust, üldiselt aga kulgesid jutuajamised rõõmsatel ning helgetel radadel.

Kes teab, kui kauaks sääraseid idüllilisi hommikuid jätkuda võinuks, kui Knutti ei oleks hakanud kolmanda tutvusenädala alguses kimbutama üks vana ja salakaval needus, mis ka seekord, just nagu aastaid tagasigi, mürgina ta mõtetesse, tunnetesse ja unenägudesse imbus ning kõik puhta ja ilusa roojaga määris. Täna oli aga noormehe meeleolu helge ja päikesepaisteline ning mälestus aastate tagustest kohtumisest oma veidra ja jäleda deemoniga püsis vaguralt alateadvuse pimedas sügavikus.

Buss veeres muretult mööda kuiva ja puhast asfalti kesklinna suunas. Teeäärsete puude kevadiselt õrnad lehed heitsid reisijate raugetele nägudele rahutuid varje. Aeg-ajalt mööduti suurtest ja värvikatest reklaamitahvlitest ning Knut tundis alati eksimatult ära, millal oli tegu Müüdava Eseme loominguga – seda ka siis, kui reklaam juhtus olema kavandatud ilma tema otsese osaluseta.

Üht modernset spordihoonet kaunistas näiteks hiiglaslik plakat, millel imekaunis mustade lokkidega noor naine, silmad naudingust suletud, jäätise küljest ahnelt suurt tükki hammustas. Plakati alumises ääres ilutses sensuaalse käekirjaga maalitud tekst, mis veenis tarbijat: „Kui vale oleks jätta ostmata jäätis, mille kingitud nauding on liiga suur, et see reklaam seda tõepäraselt kirjeldada suudaks …” See vaimukas lause oli Knutile tuttav, kuna pärines tema hea sõbra Brutuse sulest. Ning järgmisel ristmikul: elust väsinud, kuid rahulikul pilgul horisonti seirav hallipäine mees sügavsinise mere taustal lumivalgel rannaliival istumas ning pildi all mõtlemapanevad sõnad: „Mis on puhkus? Meie teame …” Niivõrd lakooniline ja täpne sõnum oli kindlasti Karmeni vaimusünnitus.

„Kas sa ka tead, Simona, et üle poolte meie bussi marsruudil olevatest reklaamidest on Müüdava Eseme looming?” küsis Knut oma uuelt sõbratarilt.

Buss oli peatunud punase fooritule taga ning Simona võis kiirustamata hallipäise puhkaja rahulikke näojooni ja taustal laiuva ookeani ääretuid avarusi uurida.

„Kui paljud teenused ja tooted küll ilma teie reklaamideta inimestel tarbimata jääksid,” ütles ta unelevalt.

Knut mõistis, et seda kaunist plakatit vaadates oli Simonat haaranud ühtaegu nii igatsus kaugete valgete mererandade järele kui ka imetlus reklaamides peituva salapärase väe vastu. Naine oli tundlik, avatud ilule ja kaunitest kujunditest kergesti mõjutatav. See oli hea – need omadused olid reklaamikunstniku puhul hindamatuks aardeks, mida ei suutnud korvata ükski koolitus ega aastatepikkune töökogemus.

„Tõepoolest,” ütles Knut heldinult, „ilma meieta oleks tarbijate elu pime ja trööstitu kaos, milles raha ja esemed vahetaksid omanikke ilma selge mõtte ja eesmärgita.”

„Ja asi pole mitte üksnes selles,” lisas Simona erutatult, „ilma teieta tarbiksid inimesed mitte ainult mõtestamatult, vaid nad tarbiksid ka kindlasti palju vähem! Mis tähendab, et neil oleks palju vähem – meil kõigil oleks niivõrd palju vähem!”

Knut vaatas õrnalt naeratades Simona vaimustusest põlevat palet ning tundis aukartust seda ehtiva võimsa ja puhta kire ees.

„Sul on õigus,” ütles ta elutargalt, „meie töö on tähtis ja imeline, aga ei tohi unustada, et oleme siiski kõigest inimesed ja teeme mõnikord ka vigu. Sellest ka see tohutu vastutus … Kõik reklaamid ei kuku ju ühtmoodi hästi välja: halvimal juhul rikuvad nad lihtsalt oma maitsetu kirevusega tänavapilti või tõukavad tarbijate väärtusi tühja ja pinnapealse materialismi suunas.”

„Jah,” ohkas Simona, kes oli piisavalt tark mõistmaks, et igal väärtuslikul asjal siin ilmas on ka vähem väärtuslik varjukülg. „Mõned reklaamid on tõesti vastikud. Vahel ma lausa vihkan selliseid halbu reklaame …”

Ja nõnda oli paljastanud maailm kahele noorele inimesele killukese oma vastuolulisest palest, mis oli põgusal vaatlemisel vägagi põnev ja ilus. Tulevikus said aga Knut ja Simona maailma vastuolu sootuks lähemalt uurida ja siis see enam nõnda ilus ei tundunud.

Hetkel oli aga Knut igati rahul, et jutuajamine uue sõbratariga nõnda mitmekülgseks ja sügavaks oli kujunenud. Samas tajus ta, et oleks aeg vestlusesse pisut lõbusamaid toone tuua, ning esitas lustaka küsimuse: „Kas sa ka, Simona, tead, milline on maailma kõige lühem anekdoot?”

Simona mõistis, et peagi on vahvat nalja oodata, ning vastas Knuti küsimusele mänguga kaasa minnes eitavalt. Naine ei pidanud pettuma: maailma lühim anekdoot osutus vaimukaks ning Knuti viis seda esitada sujuvaks ja meisterlikuks. Anekdoodile järgnes põgus hetk elevat vaikust ning seejärel puhkesid mõlemad kogu südamest naerma ja leiutasid turtsatuste ja vappumise saatel kordamööda veel mitmeid teisigi sarnaseid lühikesi nalju.

Lõbusalt veiderdades möödus aeg kiiresti ja kui buss kesklinna terminalis oma teekonna lõpetas, oli noortel lausa kahju istumast tõusta ja päikesest sillerdavale tänavale astuda. Bussist väljudes vaatas Simona kahetsust väljendaval pilgul Knutile otsa ning ütles vaikselt: „Mul on kohutavalt piinlik selle ebaviisaka ja üleoleva hoiaku pärast, millega ma sinusse hommikul bussipeatuses suhtusin.”

„Ei ole midagi,” vastas Knut armulikult naeratades, „sa ju ei teadnud, kes ma olen.”

Teekond bussiterminalist Müüdava Eseme kontorini kulges üle avara ja päikeselise Raudteejaamaväljaku, mille kohal õrn ja häbelik tuulevinu arglikult jõudu kogus ning tööle kiirustavatel linnakodanikel ja end ülearu vara jalule ajanud unistel turistidel värskendavalt palgeid paitas. Knut ja Simona sammusid vaikides külg külje kõrval ning mõtlesid kumbki oma mõtteid. Knut kujutas juba vaimusilmas ette, kuidas ta oma lõbusast tutvumisest ja uuest sõbratarist lõunavaheajal Brutusele räägib, Simona aga valmistus kohtumiseks agentuuri juhatajaga, püüdes häälestada ennast võimalikult erksale ja tähelepanelikule lainele, et esimesel tööpäeval ülemusele võimalikult meeldivat muljet jätta.

Hõredast puuderivist, mis eraldas Raudteejaamaväljakut kuuerealisest magistraalist, õhkus vaevumärgatavat metsiku roheluse ja kaugete aegade hõngu, mida arglik tuuleke vargsi üksikute linnainimeste sõõrmetesse kandis ja nii mõnegi uinunud ja taltsa südame seeläbi seletamatu igatsusega täitis. Kaupluseomanikud ja kohvikupidajad avasid laisalt oma äride uksi ning tõstsid kõnniteedele päevapakkumistest teavitavaid reklaamtahvlikesi. Üksikud tuvid sättisid end vaikselt ja tagasihoidlikult tühjadele kohvikuterrassidele ootama, et esimeste, veel saabumata külaliste kohmakate sõrmede ning lohakate huulte vahelt pudeneva hommikueinega päeva alustada. Taevas oli eeskujulikult sinine ning tõi oma ereda helendusega esile lugematute veel elus või juba surnud arhitektide, linnaplaneerijate ning haljastajate lihaks saanud unelmad, mis olid voolinud sellest linnast nõnda imelise paiga – lõputute tähendusrikaste ning salapäraste detailidega kaunistatud ääretult põneva ja rikka, kuid samas ka turvalise ja hubase kodu miljonitele inimestele.

„Seal see nüüd siis on,” ütles Knut käega helekollase juugendstiilis maja soliidse sissekäigu poole viibates, „uks, mille taga ootab trepp, et aidata meil tõusta neljandale korrusele, kus meid ootab veel üks uks.”

Simona noogutas ning ütles Knutile ärevalt otsa vaadates: „Ja selle ukse taga ootavad meid olulised ülesanded.”

Ning samal silmapilgul, kui kollane juugendstiilis maja kahe noore inimese võrra rikkamaks sai, jäid linnatänavad kahe armsa jalakäija võrra vaesemaks.