Читать книгу Peaaegu täiuslikus maailmas - Kristjan Loorits - Страница 5

Kuna lõuna oli veninud põnevate vestlusteemade tõttu tavalisest pikemaks, asusid noormehed oma laua äärde jõudes aega viitmata usinasti töö kallale. Poole tunniga oli viimane reklaamlause leitud: „Ilma filosoofiata aheneb maailm lämmatavaks enesestmõistetavuseks”. Seejärel valmisid kahe tunniga reklaamiklippide stsenaariumid ning visandid plakatikujundajatele. Lõpuks jäi veel piisavalt aega kampaania kava korralikuks vormistamiseks ja seeläbi Makarovile tõestamiseks, et vaatamata oma viletsale kellatundmisele olid Knut ja Brutus kogenud professionaalid, kelle peale võis tööülesannete täitmises alati kindel olla.

Kui Knut meeste päevatööd Makarovile üle andma läks, paistsid Karmen ja Simona veel murelikult mingi probleemi kallal maadlevat. Seega otsustas noormees naiste lauast möödudes kerge ja humoorika torkega väsinud kolleegide tuju tõsta. Karmen ei jäänud vastust võlgu ning vastas Knuti teravmeelsusele hetkegi kõhklemata omapoolse vaimukusega. Ja kuna päev oli olnud üldiselt viljakas, pöördusid ka paljud teised töötajad üksteise poole sarnaste sõbralikult lõõpivate fraasidega, tuues kontori argisesse miljöösse pehmemaid ja hubasemaid toone.

Isegi asised lauad ja toolid muutusid tööpäeva lõpu lähenedes palju armsamateks. Kõige tugevamad metamorfoosid tabasid kontorimööblit loomulikult reedestel õhtupoolikutel, enne pikki nädalavahetusi. Täna aga õhkus ümbritsevatest esemetest kõigest õrna ja helget esmaspäevaõhtust nukrust. Mõni üksik lauanurk hõõgus mahedalt läbi õhuliste päevakardinate kumavas kollakas päikesevalguses ja põrandat katvast tammepuust parketist õhkus sooja kodutunnet.

Simona oli püüdlikust pingutamisest väsinud, aga siiralt õnnelik, et teda oli kohe loomingulisesse töösse hõivatud ja mitte lihtsalt kohvikeetja või jooksupoisina ära kasutatud. Lõunavaheajal oli Karmen tutvustanud talle kolme loomingulise osakonna töötajat – neid, kes olid jäänud einestama kontori kööginurka. Simona otsustas anda endast parima, et vaatamata muljeterikkale ja pingelisele päevale uute kolleegide nimed kohe meelde jätta. Seejuures oli naisele abiks üks kaval võte.

Kõigepealt esitles Karmen Simonale kõhna ja pead pisut õlgade vahel hoidvat noormeest, kes pidevalt naeratas ja kelle nimi oli Ludvig. Simona ristis mehe mõttes Ludvig Kõhnukeseks. Järgmiseks tutvustati talle laiaõlgset ja jässakat Vladi, kelle Simona jättis meelde kui Vlad Jässaka. Viimane esitletutest oli vaikne ja kahvatu naisterahvas Maria, kes jättis esmapilgul noore tütarlapse mulje, kuid mõjus lähemal uurimisel pigem keskealisena. Tema ristis Simona Eatuks Mariaks. Lisaks seletas Karmen, et kaks vanemat töötegijat, kes koos Makaroviga välja lõunatama olid läinud, olid Fidel ja Mercedes – mõlematel kuuldavasti juba ammu pere ja lapsed. Nemad talletusid Simona mällu kui Isake Fidel ja Emake Mercedes. Markus Makarovi nimi oli Simonale juba eelnevalt tuttav. Viimasena mainis Karmen ka Knuti parimat sõpra, Brutust, keda samuti hetkel kontoris ei viibinud. Tema jättis Simona meelde lihtsalt kui Knuti Sõber Brutuse.

Tutvustamistseremoonia lõppedes kinkis Simona oma uutele kolleegidele võluva naeratuse ning väljendas sundimatu kergusega oma rõõmu ja tänutunnet:

„Kallid kolleegid, kuigi te olete minu elus alles, nagu öeldakse, täiesti uued elemendid, olete te suutnud mind oma ülimeeldiva olekuga juba täiesti ära võluda. Võin kätt südamele pannes liialdamata ütelda, et tahan olla teile rohkem kui kõigest hea töökaaslane – tahan olla teie sõber!”

Kuigi Simona pöördumine mõjus vahetu ja spontaansena, oli ta selle lühikese tervituse mitu päeva tagasi kirja pannud, pähe õppinud ja korduvalt peegli ees harjutanud.

„Hästi öeldud,” pobises Vlad Jässakas tunnustavalt.

„Lihtne ja siiras,” muigas Eatu Maria, „nagu hea reklaam …”

Seejärel palus Simona end vabandada ning tõmbus tualettruumi üksildusse. Seal võttis ta taskust moodsa telefoni ning sisestas selle elektroonilisse märkmikusse kõik äsja õpitud nimed koos enda leiutatud lisanimedega. Seejärel võis lõpuks ometigi hetk hinge tõmmata ning lasta pingetel ja väsimusel tualettruumi vaikusesse hajuda.

Kui Simona kolleegide sekka naasis, oli Karmen jõudnud filtrikohvi tilkuma panna ning ühe kanalihast ja nuudlitest koosneva eine mikrolaineahju soojenema pista. Sõbralikult pakkus ta teist sarnast mikrorooga ka Simonale, kes ei olnud taibanud esimesel tööpäeval ise toidupoolist kaasa võtta. Meeleolu kontori kööginurgas oli lõbus ja elav. Vlad ja Ludvig rüüpasid õlut ja jutustasid kordamööda naljakaid lugusid jaburatest ja teostumata jäänud reklaami-ideedest ning Maria, Karmen ja Simona jõid kohvi ning kihistasid meeste vaimukuste peale itsitada.

Kõige valjuhäälsemalt rõkkas naer siis, kui Ludvig meenutas kolme aasta tagust kuulsat episoodi, mis oli leidnud aset ühe apelsinireklaami võtetel. Nimelt pidi üks noor näitlejatar stsenaariumi kohaselt apelsinist korraliku suutäie hammustama ning seejärel puuvilja haruldast mahlakust kiitma. Juhtus aga nõnda, et võttel kasutatud apelsin oli kuiv nagu puukoor. Tulemuseks oli vapustavalt naljakas videoklipp, milles näitlejatar küll kuulekalt ettenähtud lause kuuldavale tõi, aga ei suutnud sealjuures varjata siirast üllatust, millele järgnes kummaline kohkumus ning lõpuks veel naeru alla surumise pingutus. Kogu see elav ilmete järgnevus oli monitoril tänu suurele lähiplaanile ülimalt selgesti näha.

Kui režissöör näitlejatari käest sedavõrd kummalise esinemise kohta aru päris, vastas too, et apelsin oli lihtsalt niivõrd mahlane, et ta ei suutnud enda ilmet kontrollida. Seepeale murdis ta kuivast apelsinist, mis nägi üllataval kombel välja igati kena ja isuäratav, režissöörile ja teistele võttegrupi liikmetele igaühele lõigu. Ja oh seda naeru, mis stuudios seepeale valla pääses. Kuigi naermise ja sellest toibumise peale kulus hulganisti väärtuslikku võtteaega, leidsid kõik üksmeelselt, et üleannetu näitlejatar on oma vaimukuse eest siiski pigem kiituse kui noomituse ära teeninud.

Ludvigil kui apelsinireklaami autoril ja stsenaristil oli olnud õnn ülikuivast apelsinist ja selle söömisele järgnenud naermisest isiklikult osa saada. Suurem osa Müüdava Eseme töötajatest pidid aga leppima naljaka videoklipi vaatamisega kord aastas, agentuuri jõulupeol. Ka need suure teleriekraani ees veedetud hetked oli loomulikult lõbusad, kuigi nii mõnegi valjuhäälse naerja silmis võis siis märgata õrna nukrusevarjundit, mille põhjuseks oli mõistmine, et üks oluline osa tollest suurepärasest naljast, nimelt suuga tunnetatav apelsini kuivus, oli määratud nende jaoks igavesti kättesaamatuks jääma. Seesama melanhoolne helk kumas Vladi pilgus ka nüüd. Jässakas noormees lõpetas naermise pisut enne teisi ning ütles üldise vaikuse saabudes tõsiselt:

„Ludvig, pea siiski oma elavatesse mälestustesse sukeldudes meeles, et meie, ülejäänute jaoks on tegu kõigest pooliku naljaga.”

Maria rüüpas vaikselt kohvi ning jälgis kaastundlikult Vladi liigutavat nukrushetke. Ta teadis, et too tõsine noormees suhtus huumorisse ülima lugupidamisega ning kannatas väga selle imelise nähtuse tujuka iseloomu tõttu. Kord oli Vlad pisut joobes peaga Mariale Lõõgastumises pisarsilmi pihtinud, kuivõrd raske tal on leppida selle ebaõiglase paratamatusega, et huumor, ühest küljest niivõrd väärtuslik ja oluline, on teisest küljest nõnda ennustamatu ja maailmas ebaühtlaselt jaotatud. Suured ja imelised naljad sündisid tihtipeale täiesti ootamatult, tõustes asisuse hallist merest kõigest mõne tühise sekundi jooksul. Nagu see apelsini lugugi: hetk enne seda, kui näitlejatar kuivast puuviljast tüki hammustas, ei olnud kogu olukorras veel mitte midagi naljakat. Apelsin oli küll juba niisama kuiv kui hetk hiljemgi, aga mitte ükski hing ei teadnud seda ega osanud aimata, mil viisil see kuivus mõne sekundi jooksul huumoriks üleneb ning surematu naljana ajalukku läheb.