Читать книгу 13 talvist hetke - Kristjan Sander - Страница 4

24.06.199...

Hilisõhtu soojas hämaruses sõitsid nad meetrise vahega üksteise järel, hallid kõrge kraega kampsunid seljas. Tuul keerutas vihmapihu nende ümber ja vilistas kusagil kõrgel mingites traatides. Agu ootas neid linna piiril, õieti oli see tema idee.

Nad olid lahkunud juba õhtul. Koos päikeseloojanguga aga varjutasid helendava taeva pilved, mis muutsid juuniöö sügiseselt pimedaks. Vihm selgitas õhku ning hoolimata niiskusest, mis nende keepide allagi tungis, oli hea kerge hingata.

Kolmik lükkas rattaid mööda väikest rada liivikutel kasvavate mändide vahel, jalge ümber kahises kare kanarbik ning öö lõhnas okaste ja vaigu järele. Taskulampide sõõrid hüplesid rajal ning metsa all puhmastel ja hallidel tüvedel. Vihm oli peaaegu järele jäänud, kuid pilved ei hajunud. Kaugemal kasvasid vaarikad.

Agu valgustas maapinda enda ümber ja jäi seisma. „Siin nad on. Rindelähedases metsas.”

Pohlade ja kanarbiku all võis märgata nelja väikest madalat küngast. Kui teadsid, kuhu vaadata. Vihm oli järele jäänud.

Agu lasi valguskiirel ümbritsevate puude tüvedel hüpelda. „Kuskilt leiab kuivi oksi küll, ma arvan.” Ta lükkas lohkusseljalise kivi ümbert jalaga puhmaid laiali. „Ideaalne lõkkease.”

Nad leidsid kuivi oksi ja said lõkke põlema. Zoja pani koos Mihkliga telgi üles. Tuul kohises männilatvades ja ajas pea kohal pilvi laiali, nii et tumedate võrade vahel ilmus nähtavale rohekalt helendav juuniöötaevas. Järsku pani Zoja tähele, et näeb ka ilma taskulambita kõike ümberringi ja kustutas lambi.

Mihkel tuli võsast kahe orgiga ja andis ühe talle. Nad istusid ümber lõkke maha ja torkasid viinerid improviseeritud varrastele. Agu jõi suurte sõõmudega mustsõstramahla ja lasi paki ringi käima.

„Ma ütlen kohe ära,” ütles Agu, „enne kui meelest ära läheb. Reedel tulge minu sünnipäevale.”

„Aitäh, pean meeles. Aga mida me siin üldse ootame?” küsis Mihkel.

„Ei tea,” vastas Agu teiselt poolt tuld. Üks oks lõi korraks praksuma ja viskas sädemeid üles.

„Aasta kõige lühem öö. Pööriöö. Omal ajal usuti, et sellistel öödel tekivad mingid imelikud sidemed, mida tavaliselt kuskil ei ole ega saagi olla. Mul on igatahes vahepeal juba kolm nõida külas käinud.”

„Külas?” Zoja vaatas uudishimulikult üle lõkke. Agu oli Mihkli sõber, nad olid varem vaid paar korda teineteist näinud.

„Nad tunnevad ära, kui mingite võimetega inimene on lähedal ja tulevad vaatama, kes ta selline on. Mina olen muidugi laps nende kõrval, nemad teavad, mis nad teevad, mina lihtsalt näen aurasid ja muud sellist.”

Zoja seedis natuke seda avaldust. „Mismoodi sa neid näed?” küsis ta siis asiselt.

„Valgusena inimese ümber. Selle järgi saab aru, kas inimene on haige või terve ja igasuguseid muid asju ka.”

Enda aura kohta küsida oleks olnud nõmedus. „Mida sa veel näed?”

„Lastekodus ma nägin ükskord unes, et köögis on midagi põlema läinud. Järgmisel hommikul jäi hommikusöök ära ja maja ees seisis kiirabi. Igasugused ketid kipuvad ka pihust maha jooksma. Ja ma tunnen, kui kehata hinged on lähedal. Surnuaedades ja mujal. Mõnele ajab see hirmu peale, mina olen nendega kuidagi ühel lainel.”

Poiss rääkis pikkamisi, jutu vahele viinerit hammustades. „Kas ta üritab mulle muljet avaldada?” küsis Zoja endalt. Aga jutus puudus suurustlev toon ja Mihkli näo järgi võis olla kindel, et ta on seda juttu juba mitu-setu korda kuulnud.

„Sellepärast sa siis tahtsidki siia haudade juurde tulla. Et midagi näha.”

„Jah, pööriööl juhtub võibolla midagi huvitavat. Mingit kohalolekut olen ma kogu aeg tundnud, aga ma ei saa aru, mis see on. Mitte midagi konkreetselt, vaid igal pool ümberringi.”

Mõne hetke istusid nad vaikides.

„Mul oli kunagi selline lugu, et sõitsin bussis ja hakkasin seda harjutust tegema, teate küll, kõigepealt sisendad endale, et varbad lähevad soojaks ja et siis soojus levib järjest ülespoole.” Tüdruk vaatas rääkides tulle. „Ma pole seda varem kellelegi rääkinud, seda ei ole võimalik tõendada ja see kõlab nagu „Kolmandast Silmast”. Igatahes vaatas minu kõrval istuv mees mulle äkki otsa ja ütles, et tal pool nägu põleb. Ma tegin reflektoorselt mingi liigutuse, ta lõi käega, sõnas, et sellest pole kasu, sõnas, et mul on väga palju energiat ja et ma peaksin õppima seda õigesti kasutama, tõusis püsti ja trügis bussi teise otsa.”

„Jah, paljud inimesed tunnevad mõnd üksikut asja,” vastas Agu. „Mina usun seda lugu küll.”

„Kas sa igasuguste energiasammaste juures oled käinud? Ja Kunda objekti otsimas?” küsis Mihkel. Sigaretiots helendas, kui ta viimast mahvi imes. Siis tegi hõõguv koni kaare ja langes lõkkesse.

„Energiasambad on jama või pole lihtsalt minu jaoks. Tuhala on ainus koht, kus ma ka midagi aru saan, ma arvan, et sinna karstikäikudesse on kunagi inimesi surnud. Peitu pugenud ja sinna jäänudki või midagi sellist. Igatahes on neid seal palju. Aga seal võib midagi muud ka olla, ainult et mina ei tunne seda...” Ta nihutas tukke lõkke keskele ning tuli lõi taas kollase leegiga loitma. „Üks nõid väitis mulle kunagi, et seal pole ühtegi surnut, vaid ainult mingi suur pöörlev asi. Ei tea. Seda kõike ei tea täpselt keegi.”

„Kunagi teadsin üht tüüpi,” tegi Agu teist juttu. „Ta oli sõjaväes dessantnik ja neid õpetati ilma langevarjuta alla hüppama. Sven muidu oli mehe nimi. Asja mõte oli selles, et mida teha siis, kui langevari mingil põhjusel ei avane. Nõukogude dessantväelane pidi oskama ellu jääda ka siis, kui ta langevari ei avane. Kui avastad, et su langevari ei avane, pead langema, jalad ees, viilkatusega majja. Kui sul veab, satud kahe sarika vahele. Vasaku peoga tuleb haarata paremast õlast ja parema peoga vasakust, nii et ristis käed pead kaitsevad ning katuse eest puruks löövad. Siis on lootust ellu jääda.” Agu võttis ristis kätega õlgade ümbert kinni ja näitas, mida mõtles.

„Normaalne,” märkis Mihkel. Rüübati.

„Kas sa tead sellist autorit nagu Grigori Mikrofanovitš Gelsius?” küsis Agu.

„Kuulnudki pole. Misasi ta on?”

Agu naeratas. „Noh... Harms oli tema kõrval väikekodanlik mehike.”

„See paneb fantaasia tööle küll.”

„Tavaliselt väidetakse, et Lužini prototüübiks oli Alehhin. Tegelikult oli Lužini prototüübiks Gelsius, keda Nabokov kohtas Krimmis 1917. aastal. Kuna Nabokov oli maletaja ja tahtis kirjutada malest, vahetas ta Gelsisuse obsessiooni objekti lihtsalt ära.”

„Mille fänn too siis oli?”

Agu naeratas veel kord. „Ta kogus pliiatseid.”

Kuskil kaugel mürises rong. „Jutupaunik,” mõtles Zoja.

„Ja kirjutas nagu hull. Läbisegi klassikalises stiilis, propagandistlikus stiilis, absurdses stiilis, sekka luuletusi lastele, oode kommunismile ja paroodiaid Wellsile.”

„Kas mõni asi lugeda ka kõlbab?”

„Üht ma tegelikult olen lugenud. Seda, mille eest ta 1942. aastal maha lasti. Väga imelik romaan, otsapidi prohvetlik. Kirjutab, kuidas töölised nõukogude võimu vastu üles tõusevad.”

„Mis tähendab, prohvetlik? Seda ju ei juhtunud kunagi.”

„Kuuekümnendatel prooviti mitmes linnas mässata. Vähetuntud ajalooline fakt, sest välja ei tulnud midagi.”

Zojale läks jutt igavaks. „Palju kell on?”

Mihkel vaatas kella. „Pool üks.”

„Peaks ujuma minema,” ütles tüdruk.

„Minge, ma jään siia,” kostis Agu. Ta oli ennast sturmale külili visanud ja vahtis hõõguvaid käbisid lõkkeasemel.

Rannal oli liiv alles vihmast niiske ja tihke. Siin-seal kasvasid üksikud madalate mändide rühmad. Puude vahel vedelesid pikalitõugatud postid, mille küljes olid okastraadijupid. Rada tõusis, rannast mõnekümne sammu kaugusele oli meri kuhjanud liivavalli. Selle harjalt avanes vaade peegelsiledale merele, tintmustade laikudena lebasid helendava juunitaeva all rändrahnud.

„Siin peab kilomeetri astuma, et ujuda saaks,” märkis Mihkel.

„Arvata on,” vastas Zoja, lükkas teise jala varvastega tennised jalast ära ja kõndis mere äärde. Mihkel läks talle järele. Tüdruk astus vette ning jalutas mõnikümmend sammu kuni suure rahnuni. Mihkel kükitas ja katsus vett, see oli soe. Kui ta jälle üles vaatas, nägi ta, kuidas mere taustal siluetina paistev Zoja T-särgi seljast tõmbas, võttis rinnahoidja ära, kummardus ning tõstis kord vasakut, kord paremat jalga, et lühikesi pükse kätte saada. Parimagi tahtmise korral polnud nii kaugelt näha muud kui varjukuju. Mihkel vaatas korraks nõutult ujumispükse oma käes, viskas need siis koos rätikuga maha ja krabas kahe kiire liigutusega riided seljast. Ta nägi, kuidas tüdruk astus kaugemal kivide vahel edasi sügava vee poole ning läks talle järele. Põhi oli kiviklibune, ajuti riivasid varbad kivide ümber kasvavaid jahedaid ja libedaid vetikaid. Taevarannal paistis peidusoleva päikese kuma.

Kilomeetrist oli asi kaugel, vesi läks mereranna kohta küllalt ruttu sügavaks ning poiss tõmbas ennast selle pinnal mõnuga edasi.

Soe meri ja keha sulasid kokku, Mihkel tundis, kuidas ta liigutused omandasid õrna laineloksega ühesuguse rütmi, nad justkui toetasid teineteist, meri ja tema. Zoja pea paistis kaugemal, seal, kus kivid lõppesid, tüdruk oli hea ujuja. Kui saakski niimoodi kogu aeg, elakski ainult sellises vees, hakkaks veeloomaks. Saadaks maise elu kuradile. Veel parem oleks, kui saaks merega päriselt üheks, oleks üks laine teiste hulgas. Kui osakeste vahel side säiliks, teadvus jääks alles, poleks keha vajagi. Loksuks vabalt üle maailmamere laiali, mõnikümmend Avogrado arvu osakest, kümme astmes kakskümmend neli korrutada millegagi, kuid kõik ikkagi kuidagi ühendatud. Mingisugusel meie füüsikale tundmatul viisil.

Mihkel pani silmad kinni ja sõudis laisalt konna moodi. Ta kujutas ette, mis tunne oleks olla natukesehaaval igal rannal ja sügavikus, mingisuguste organismide poolt alla neelatud ja kõrgel pilvedes. Siiski võiks kuidagi tunnetada seda kohta, kus kõik need osakesed koos on, muidu poleks huvitav. Ja võiks olla võime ennast mõnikord ühte kohta kokku koguda, siis veereks kord saja aasta jooksul kuskil randa ja laseks lastel enda ümber liivalosse ehitada. Võibolla see ongi nirvaana?

Ta tegi silmad lahti ja naeratas enda ette. Zoja ujus talle mere poolt vastu. Hea kerge oli olla, nad jõudsid vastakuti ning Mihkel võttis tüdrukul kätest kinni, jalgadega pladistades, et vee peal püsida. Zojal olid kindlad tugevad sõrmed, ta pidas oma keha sirgena, et mitte tasakaalu kaotada ja liigutas jalgu vaid veidi.

„Ossa! Vaata selja taha!” ütles Zoja ärevalt.

Rannal, kolme lähima männi tipus säras sinine valgus, tillukesed helendavad kerakesed kõige ülemiste okaste tippudel, nagu oleks peotäis tähti millegipärast taevakummilt alla pudenenud. Kuskil pragises midagi väga õrnalt.

„Püha Elmo tuled,” sosistas Mihkel.

„Issand, kui ilus.”

Nad pöördusid ranna poole ja ujusid vaikselt, kuni jalad põhja puutusid. „Kahju, et fotokat pole.”

„Lähme lähemale.”

Kui nad veepiirini jõudsid, haaras Mihklit kummaline tunne. Seista niimoodi paljajalu niiskel liival ja vaadata ebamaist kalbet valgust – ta teadis, et on seda juba teinud, võibolla palju kordi, igatahes rohkem kui korra, igatahes oli see kõik enam kui tuttav, see polnud enam üllatus, vaid äratundmine.

Siis valgus kustus.

25.06.199...

Mihkel keeras hoovi. Oli veel liiga varajane hommik, liivakast oma kõverate raudredelitega oli tühi. Mõlkis liumäe all vedeles pooleks löödud kabaga plastmassist automaat. Masinlikult heitis ta pilgu üle parempoolse maja ja kehitas õlgu. Mitu aastat tagasi oli üks hull kolmandal korrusel jooma kukkunud ja iga päev mitu korda alla hüpanud, üles tagasi läinud ja edasi joonud. Nüüd elas sealsamas korteris vanapaar koerakesega, kuid harjumus üles akende poole vaadata oli säilinud. Huvitav, kas see oli äkki toosama, kellest Agu rääkis, tuli ja läks mõte. Aga või hulle vähe on...

Poiss sõitis nurgatrepikoja juurde ja lükkas ratta sisse. Hämar keldritrepp lõhnas kirbelt. Mihkel krimpsutas nägu, lükkas jalgratta postkastide alla, pani vihmavee äravoolutoru külge lukku, keeras pusakäised üles ning kobis kandade kolksudes astmetest alla keldrisse.

Lambid olid puruks, nagu alati. Silmad harjusid hämarusega paari minuti jooksul. Kuskilt kaugemalt kumas nõrgalt valgust, millest nüüd juba piisas, et komistamata mööda koridori edasi liikuda. Mihkel kõndis piki kitsast vahekäiku ja libistas käega üle sooja metalli, hetkeks säras ta jalge ees kaks tillukest kollast litrit, siis loivas laisk kass ta teelt eemale. Tundmatu kibe hais ja kassilehk olid palju tugevamad kui enne, nagu ka keskküttesõlme kuum niiskus, rooste, kolkumise ja soojustusvilla hõng.

Vasakule jäi läbipääs keldri teise poolde, kus puust kastide virna ääres, potsatajapiltidega tekkide kihil istus akna all Serjoga, selg vastu seina, nägu torbikus.

„Raisk!” röögatas Mihkel üle keldri. „Ära tapan!!!”

Serjoga jõllitas talle hetke üle torbiku otsa, iirised punnis pupillide sees keerlemas nagu tõllarattad. Siis paiskus üle ta huulte segane sõimusõnade voog ja korraga sulas Mihkli vaateväli kokku üheksainsaks mustaks auguks, mis tema poole vaatas. See oli armeepüstoli suu.

Relv tõrkus ja tänavapoisi kõhnad randmed naksusid vastikult, kui Mihkel tal relva käest väänas. Ta surus teise enda alla, tõmbas talle igaks juhuks vaba käega mööda vahtimist, vajutas põlve Serjoga ahtale rinnale ja kontrollis relva. Kaitseriiv oli kogu aeg peal olnud. Mihkel tõmbas pideme välja, viskas selle selja taha ning võttis relva raudapidi pihku.

„Niimoodi,” hingeldas ta. Serjoga pistis väänlema ja nuuksuma, kõhetut keha raputasid krambid. Ma kaalun tast vist poole rohkem, mõtles Mihkel veidi kohkunult.

„See ei aita,” ütles ta. „Sa tahtsid mind maha lasta. Ma oskan püstolit palju paremini kasutada,” ütles ta ja patsutas raske relvapäraga kõnekalt peopessa.

Serjoga ladus välja rikkaliku maleterminite tagavara, hakkas uuesti nutma ja üritas teda hammustada. Kiiret, ütles Mihkel endale, pole siin kuhugi.

Kümne minuti pärast proovis ta uuesti. „Kust sa relva said?”

Serjoga oli vait jäänud, vahtis teda kodutu koera silmadega ja hingeldas raskelt.

„Kust sa relva said? Näo löön sisse,” hoiatas Mihkel ja vibutas raudapidi püstolit.

„Ära löö,” hingeldas teine viimaks. „Tšernobõlist.”

„Oli ära peidetud?”

„Valgest käigust...”

„Mida sa nuusutasid? See ei ole liim.”

„Ka sealt...”

„Seal on punker?”

„Ei... Valge valgus ümberringi ja igasugused asjad...”

Mihkel lõdvendas survet teise rinnal. Magamata öö kohises kõrvades. Tegelikult peaks koju minema, ütles ta endale. Aga mida kuradit, mida sa magad, kui siin püstolitega tatikad ringi jooksevad...

„Viid mind sinna. Kohe. Kui lollitad, löön maha.”

„Olgu...” Poiss naeratas äkki üle terve näo. Kõik esihambad olid katki. Ta oli harjunud kolakat saama ja pärast seda tegema, mida kästakse.

Mihkel tõusis püsti, otsis pideme üles ja kontrollis padruneid. Pide oli täis. Ta võttis kaitseriivi maha ja tegi kuiva lasu, relv näis töötavat. Siis lükkas ta pideme sisse ja torkas püstoli tagitaskusse. See mahtus vaevalt ära ja kiskus hõlma allapoole.

Nad ronisid trepist üles, poiss tuikus kergelt ja Mihkel haigutas. Hoov oli tühi nagu ennegi, õhk aga vahepeal soojemaks läinud, hommikune värskus hakkas kaduma. Tuleb jälle palav päev, mõtles Mihkel. Tuul keerutas roostelõhnalist tolmu üle tänava ja kaheksandal korrusel kuivasid kellegi rõduserva küljes voblad.

Tšernobõl asus järgmises kvartalis, mahajäetud neljakorruseline ehitis lagunenud plangu taga. Esimese ja teine korrus olid vaheseinteni valmis, kolmandal ja neljandal jõuti vaid põrandapaneelid ja sõrestik paika saada, kui nõukogude võim ära vajus. Plangust oli mitmes kohas meetrite viisi laudu puudu ja maja ümber vedeles kuhjadena rämpsu. Mihkel nuhutas otsekui koopast tulevat jahedat haisvat õhku. Plastmassisuitsu hõng. Kuskil põletas keegi juhtmetelt isolatsiooni maha.

„See on keldris,” ütles Serjoga. Nad astusid läbi laia paljaks põlenud ukseaugu esimesele korrusele, jalge all krigisesid klaasikillud ja põrandat kattis sodi. Seintel ilutses graffiti, kõige silmatorkavamal maalingul nõjatus üle mustade majade ettepoole ilma näota figuur, muskliline ülakeha sinise ja rohelise värviga välja maalitud, nokkmüts kuklas. Maalingut oli järeltulijate poolt korduvalt üle värvitud, kuid see oli endiselt mõjus. Majade all seisid tähed: „GURU”. Vastasseinas kummardus roosa seakärsaga rotilaadne koletis pooleldi paljaks järatud skeleti kohale.

Keldrisse viis käsipuudeta trepp ja kuskilt paneelidevahelistest pragudest jõudis sinnagi natuke päevavalgust. Koridor, kuhu Serjoga suundus, oli juba kaunis pime. Mihkel klõpsutas taskulambi põlema. Siin oli rämpsu vähem, paljaid seinu katsid roostese vee voolamisjäljed. Mõnekümne sammu järel avanes paremal konku, mille seintest turritasid välja malmtorude murtud otsad. Kogu metall, millest inimese jõud üle käis, oli minema viidud. Keset põrandat haigutas lahtine kaev.

„Seal all,” ütles Serjoga.

„Sina lähed ees.” Tänavapoisi nägu tõmbles, kuid ta ei öelnud midagi. August viis alla raudkobade rida, taskulambi valgel vaatas Mihkel, kuidas teise kõhn keha alla kadus, kõigepealt rebenenud pükstes jalad, siis kitsad õlad ebamäärast värvi T-särgis, siis paljaks aetud ja mingite koorikutega kaetud peanahk ja lõpuks peenikesed, kriimustustega kaetud käed. Ja sellega ma just kaklesin, mõtles Mihkel üllatunult. Lubasin tal näo sisse lüüa ja puha... Aga varastab kõike, mis ette satub ja paari aasta pärast on päris pätt valmis. Kui enne ennast liimiga ära ei tapa. Iga inimesega tuleb rääkida selles keeles, millest ta aru saab.

Mihkel riputas endale põleva taskulambi kaela ning hakkas Serjoga järel alla ronima. Nähtavasti olid siit kunagi torud jooksnud. Serjoga seisis juba kaevu põhjas, tuima näoga vastu seina toetudes. Vastasseinas paistis mahakooruva värviga hall metallist uks, ventilatsioonipilud allääres ja kolmurksete kleebiste jäljed keskel. Elektrikapp. Ukse eest oli sodi kõrvale aetud, nii et seda sai lahti teha. Haises rõvedalt.

„Seal,” näitas Serjoga uksele.

„Tee lahti,” ütles Mihkel ja kobas taskus püstolit. Poiss kehitas õlgu, astus ukse juurde ja tõmbas selle lahti.

Valgus oli esimesel hetkel pimestav. Siis tundis Mihkel külmalainet, mis ta paugupealt lõdisema pani. Ta tõmbas tagihõlmad kokku, tõstis käe silmade kaitseks näo ette, astus sammu tagasi ja müksas abaluudega vastu kobasid, mida mööda nad alla olid tulnud. Hetke pärast harjusid silmad veidike valgusega, kuid uks näis ikka vaid säravvalgesse tühjusesse avatud luugina.

„Tahad näha siis või?” Serjoga hääles kuuldus mõnitust.

Mihkel astus kangetel jalgadel edasi, kuni jõudis ukseavasse. Mis see on? Mis see ometi on? Eespool moodustasid kaks laia betoonist seina kümmekonna meetri pikkuse käigu ja edasi tuli ainult lumega kaetud põrand, kuskilt kõrgelt langev valgus pani lumekristallid sädelema ja lõikav tuul keerutas sellest siin-seal väikesi keeriseid. Hiiglaslik külmkamber, mis ikka veel töötab? Puhuriga varustatud külmkamber!?

Ukse taga seinte ääres vedeles ritta laotud varustus. Halli karvase kraega maskeerimisvärvi kasukad, seljakotid, relvad, igasugust sõjaväeträni. Mingid plekkpurgid pealuu ja säärekontidega. Korralikult seinte najale ja äärde asetatud, mitte rüüstajate poolt laiali pillutud. Puhtad, korras asjad, nagu uued.

Siis kriiksatas selja taga metall ja löök üle kogu turja pani ta pool sammukest ettepoole koperdama. Sellest piisas. Selja taga klõmahtas metallist uks kinni. Mihkel sai tasakaalu tagasi, pööras ümber, haaras pidemest ja tõmbas kogu jõust. Uks jäi tihedalt suletuks. Serjoga oli jõudnud mingi riivi ette lükata. Raevunult astus Mihkel paar sammu tagasi seina äärde, tõmbas kuuli rauda ja tulistas ukse pihta, nii et rikošett oleks pidanud taeva poole lendama. Lendaski, kuid uksele jäi vaid väike täke. Ta läks ukse juurde tagasi ja koputas püstolipäraga vastu seda. Massiivne teras kumises, see võis vabalt sentimeetripaksune soomus olla...

Rahu, andis Mihkel endale korralduse. Ta loodab, et ma siia surnuks külmun. Aga esialgu on meil siin uued sõjaväekasukad ja saapad seina ääres virnas... Ta astus lumekirmega kaetud riidevirna juurde ja otsis endale sobiva suuruse välja. Kasukas mahtus kenasti tagi peale ja kohe hakkas soojem. Ärakülmumisega on aega... Siit ruumist võib olla teisi väljapääse. Võibolla saab seda kõike siitsamast välja lülitada. Mis erikuradi röögatu asi see ikkagi on? Vastasseina asemel oli kuskil väga kaugel vaid helevalge hämu.

Mihkel astus koridori mööda edasi, kuni see lõppes.

Ja siis nägi ta pea kohal taevast.

Ja taeva all halle paneelmaju. Mõnel rõdul rippusid ikka veel pesunöörid või lillekastid, kuid kõik aknad olid katki ning poolte ümber laiutasid tahmajäljed.

Ja kaht kõrvuti soojakut. Ühe plekk-korstnast tõusis suitsu ja keegi oli selle ookrivärvi mõlkis seinale punase pulverisaatoriga kirjutanud: „Meie omad”.

Soojakute vahelt jalutas välja sõjaväekasukas vanamees, automaat rihmapidi õlal, lükkas musta läkiläki kuklasse, vaatas Mihkli poole, tõmbas käega korraks üle hallide vuntside, kõndis siis mõne kiire sammuga poisini, sirutas käe ja ütles:

„Mina olen onu Roma.”