Читать книгу 13 talvist hetke - Kristjan Sander - Страница 5

„Noh, lõpeta värisemine,” ütles onu Roma ja patsutas talle õlale. Nad istusid hämaras vagunelamus väikese raudahju ees, temperatuur õues langes (nagu ikka enne nende tulekut, seletas vuntsidega ataman) ja teekann kahises.

„Küll sa tagasi saad. Küsi Lauri käest, mitu korda ta siin käinud on, kui mind ei usu.”

Mustaverd mees vahtis süngelt tulle ja hõõrus käsi.

„Ma ei loenda kordi, sa tead väga hästi,” urahtas ta.

„Aga tuled alati tagasi... Nagu me kõik.” Vanamees libistas pilgu üle soojaku. Selles oli kokku kaheksa meest, kõikvõimalikes laigulistes pükstes ja kampsunites. Üks kandis halli miilitsasinelit, millel olid eraldusmärgid küljest rebitud. Hõlmade vahelt paistis kuulivest.

„Mis... koht... see... on...?” värisesid Mihkli huulte vahelt sõnad. Onu Roma tuli tema juurde ja vaatas talle ligidalt näkku. Siis tõi ta nurgast kastide vahelt suure läbipaistva pudeli, valas pool teeklaasi täis ja andis Mihklile.

„Joo ära.”

Mihkel võttis klaasi kätte ja nuusutas. Viin. Ta tõmbas korraks hinge ja pani joogi kurgust alla, ise samal ajal lootes, et ärkab selle peale üles ja avastab, et on unes näinud nii Serjogat, Tšernobõli kui seda värki siin.

Bröäkk, poiss raputas pead ja pigistas silmad kinni, talle pisteti midagi karedat pihku ja järgmisel hetkel mugis ta leivakannikat peale. Söögitorus aga põletas ikka veel. Ärkamisest oli asi kaugel.

Mihkel tegi silmad lahti ja vaatas ringi. Kõik oli endine, mehed vaatasid teda sõbralikult. Pudel seisis ta silme ees laual ning keegi oli sildiks kleepinud ajalehekuulutuse. Seoses uutmispoliitika ja sõjaväe isikkooseisu vähendamisega saabus müüki likvideerimisele kuuluv valge viin (hind 3 rubla 62 kopikat

pool liitrit). Eelisjärjekorras müüakse veteranidele ja alla kolmeaastaste laste emadele ostja taarasse. Mihkel raputas pead ja luges uuesti.

„Pole viga,” ütles miilitsasineliga mees. „Harjub ära. Minu nimi, muide, on Teodor. Viina tõin sealtpoolt. Tõesti müüakse niimoodi.” Mihklile tundus, et ta on meest kusagil näinud. Too oli ilmselgelt purjus, kuid see ei paistnud teda igapäevase tegevuse juures kuigivõrd segavat. Ta pilk jäi peatuma Teodori kõrvadel. Need oli sakiliseks lõigutud.

„Kääridega,” seletas Teodor joobnu vastutulelikkusega. „Aga kooperaatoritele rääkisin, et afgaanid. Kooperaatorid võtsid palgale...” Onu Roma viipas ta vait.

„Kuula,” ütles vanamees tõsiselt. „Sa sattusid siia esimest korda, ole rahulik, sa saad koju tagasi. Me kõik saame mõne aja pärast. See on üks võimalik maailm, natukene erinev meie omast, aga mitte palju. Kõige olulisem vahe on tegelikult, et siin on luiged ja meil, jumal tänatud ei ole. Ise näed, mis nad siin teinud on...”

Mihkel tundis, kuidas alkohol enesekindluse taastas. Mõistus astus pika sammu oma õige paiga poole tagasi.

„Mismoodi tagasi?”

„Aeg jookseb siin teistsuguses rütmis. Sa võid siin nädal aega olla, kui tagasi lähed, siis oled samas ajahetkes, milles siia tulid. Ja see võib meie kõigi puhul erinev olla, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Ja uks käib ise, too nolk ei löönud seda kinni...”

„Aga...” Mihkel vaatas ümber. „Kust sa seda tead?”

„Ma olen viiskümmend kaheksa korda siin olnud.”

„Aga milleks siia...?”

Lauri urahtas ja pööras pilgu taas tulle. Vanamees pani talle rahustavalt käe õlale ja vaatas siis uuesti Mihkli poole.

„Siin on inimesed,” ütles onu Roma lihtsalt. „Küll näed.” Kunagi hiljem, kui Mihkel mahalaskjate rivi ees seisis, tuli talle millegipärast just see hetk meelde.

Uks lendas lahti ja noor, külmast punase näoga mees vaatas sisse. Ta juukseotsad süüdvestri all härmatasid.

„Siia tulevad,” hõikas ta.

„No nüüd vedas,” kommenteeris vanamees püsti karates. „Siia pole veel ükski sattunud, oleme käinud neid kvartaleid mööda taga ajamas...”

Mehed tõmbasid üleriideid selga. Näo ette seoti sall. Keegi surus Mihklile automaadi pihku. Sellel oli suur poolkaarekujuline salv, mis kinnitus teiselt poolt raua otsa sihiku alla.

Nad pudenesid soojakute taha riita laotud paneelide vahele, sissetallatud kitsaste radade labürint viis tühermaa poole. Selle ees auras kuus kanalisatsioonikaevu, Lauriks kutsutu ronis Mihkli ees raudredelit mööda ahvi väledusega alla ja Mihkel järgnes talle. Kahe rakke vahelisse prakku oli taotud raudkobasid ja neile kinnitatud lauad, õigel kõrgusel laskepesa põranda jaoks.

Alguses tundus Mihklile, et särava lumega kaetud tühermaa teises otsas, kvartalisse suunduval prospektil keerutab tuul kübemeid pinnatuisuks. Ergav pilv tuli üle lagendiku lähemale ja siis sai Mihkel aru, et see on liiga kompaktne loodusnähtuse jaoks.

„Oota,” sisistas Lauri. „Las tulevad lähemale.”

Alles nüüd tundis Mihkel, et on kohutavalt külm. Relva metall peaaegu põletas, ta otsis taskutest masinlikult kindaid, leidis paari musti õhukesest nahast sõrmikuid ja tõmbas need kätte. Parem ikka kui mitte midagi. Aga külmapistete vastu, mis katmata laupa torkisid, oli ta kaitsetu. Pea hakkas tuimalt valutama.

Kui sädelev lumepilv tühermaa keskele jõudis, sai Mihkel aru, et tegelikult koosneb see kahest osast. Mõlemad osad liikusid otse nende peale, kuid kummalisel kombel ei üritanud keegi ennast eriti varjata. Kanalisatsioonikaevude raudrõngastest paistsid pead ja relvarauad, mehed seisid rahulikult ja ootasid. Mihkel võttis laskeasendi ja jäi nende eeskujul ootama. Suur salv segas kitsas kaevus. Ta tundis, kuidas pakane läbi kasuka ja kampsunite tungib. Aga pilved olid majade vahelt välja saanud ja lähenesid nüüd, kiiresti.

„Kümne sammu kauguselt avame tule,” ütles Lauri tasakesi. „Pärast valangut lase ennast rippu ja hüppa alla. All kükita.” Mihkel suutis vaid noogutada ning pööras pilgu jalge ette. Mõne meetri sügavusest tõusis millegipärast auru. Imelik, et tolles mahajäetud maailmas miski ikka veel soojust tootis.

Kui see algas, oleks Mihkel äärepealt relva pillanud. Ta polnud kunagi varem sõjas olnud.

Ja keegi polnud talle öelnud, et kasutatakse lõhkekuule.

Siis lõi kõik valgeks. See polnud valgus, vaid valge pimedus, helendavad täpikesed tantsisid silme ees ja jäine hingus, mis näis tulevat otse kosmosest, kiskus kopsud kokku. Valang oli antud, ta tõmbas kaitseriivi peale, kükitas, kobas sõrmedega lauaserva, pööras ennast kohmakalt, kaotas tasakaalu, sai uuesti servast kinni ja kukkus siis rüsinal alla. Hetke rippus ta heledas tühjuses, siis läksid sõrmed lahti ning ta langes veel meetrijagu, lõi õla valusalt vastu kaarduvat betoonseina ära ja maandus kükkasendisse. Aga hingata oli siin kergem, niiske õhk kõditas sõõrmeid, ja siis nägi ta taas. Otse tema vastas kükitas Lauri ning tema musta suusamütsi kohal hõljus kohutav valge udu, katkedes kaevu põhjast umbes poole meetri kõrgusel nagu noaga lõigatult. Nad kükitasid raudrestil, mis augu sulges; allpool paistsid läbi aurujoomede hägusalt mingisugused torud.

Lauri vasaku põse asemel oli mustjaspunane klomp. Aeglaselt vajus ta vasakule põlvele ja kobas kätega kaevuseinu.

Kuskil otse kuulmiskeskuses kriiksatas miski läbilõikavalt ja Mihkel nägi vaimusilmas avanevat metallust. Valge udu pea kohal hajus juba, ta kobas kätega redelipulki ning ronis ahvikiirusel üles. Seal keerles vaid lumi, kõrvalkaevudest tõusis auru, kuid keegi polnud veel pead välja pistnud. „Hei!” röögatas Mihkel. „Siin on haavatu!” Külm õhk pani ta läkastama ja juba ta jooksis läbi tuhkja lume tagasi, ümber paneelide, soojakute vahelt läbi, tumeda ristküliku poole, millest tõusis selge talvetaeva poole sooja auru. Uks oli pärani lahti, Mihkel tõmbas käigu pealt kasuka seljast, viskas koos automaadiga seina äärde hunnikusse ning tuigerdas komistades uksest sisse.

See sulgus ta selja taga kõrvulukustava mürtsuga ja järgmisel hetkel ümbritses teda kottpimedus. Värisevate kätega haaras ta taskulambi järele, sai selle põlema ja nägi esimese asjana Serjoga redelit pidi ülespoole liikuvaid jalgu. Ta sai poisi randmest kinni, too püüdis jalga lahti rapsata, kuid Mihkel ei lasknud lahti ja röögatas elajalikult. Alistunult ronis Serjoga alla tagasi.

„Mis see... oli?” hingeldas Mihkel talle näkku.

Poiss vaatas talle enne vastamist tõsiste silmadega otsa.

„Igavene kaif.”

25.06.199...

Kell oli kaheksa õhtul ja suvepäike ikka veel kõrgel.

Roosa värv koorus soojadelt seintelt ning müüride ääres kõrbesid võilillepuhmad, päevakuumus oli vaid veidi järele andnud. Kultuurimaja trepi peal soojendasid ennast karvased ja sulelised. Maja nurga juures seisis putka, kus keegi tütarlaps üritas edutult suhkruvatti müüa. Kõik oli nii, nagu olema pidi.

Mihkel tuli mändidevahelist teed mööda. Ta kehal vaheldusid päikese- ja varjulapikesed, tekitades mulje kummalisest sujuvast liikumisest.

„Tere, lilleke.”

„Tere.” Poisi juuksed olid veidike püsti ja põsel vajutusjälg. Zoja hakkas naerma.

„Sul on padjanägu peas.”

Mihkel üritas juukseid siluda ja masseeris põski. „Magasin jah natu sisse.”

Nad astusid mõranenud klaasiga uksest sisse. Rahvas seisis ikka veel järjekorras, mis sest, et kontsert oleks pidanud kirjade järgi juba alanud olema. Mingi tädike müüs neile piletid ja teine tädike kontrollis neid kaks sammu esimesest eemal. Piletid olid vanad, sinisest rullist tõmmatud lipakad, kopikates hind peale trükitud. Keegi oli purjus ja õiendas midagi ukse juures, nad trügisid hämarasse saali sisse ja lava poole. Otse lava ees seisis Volli ja lehvitas oma rohelist harja. Mihkel pani käed tüdrukule selja tagant ümber kõhu, Zoja ajas pea kuklasse ja vaatas üle pea poisile otsa.

„Kas sa und ka nägid?”

„Hmh,” kostis Mihkel, hetke viivitades. Und polnud ta tõepoolest näinud. Aga sellegipoolest... „Nagu sõjafilmis. Ühel pool inimesed, teisel pool mingid valged asjad.” Ta surus tüdrukut õrnalt endale lähemale. „Kunagi nägin ma unes nagu päris filmi, subtiitritega ja puha. Pantvangidraama, kangelaslike miilitsatöötajatega.”

Kaaren ja teised tulid lavale ja puhkes üleüldine kiljumine ja vilistamine. Toru hakkas trummidega pihta, siis tulid kitarrid, akordion, Karini Karini viiul ja Kaarna kähe hääl:

„Kui ma kõnnin vihmas hallis, hüvasti su jätan, kallis...”

Eestis oli vähe neid, kes nii halvasti laulda oskasid. Tal oli muidki fenomenaalseid omadusi. Täna oli tal pealekauba uus lugu. Esimesed värsiread läksid vilekooris kaotsi.

„...siis lõigata lahti see nabanöör nabalt saab meie jaoks vaid üheksa üksteist...”

Zoja turtsatas. „Üheksa üksteist? Mis see tähendab?”

„Poeedi inspiratsioon...” Mihkel kehitas õlgu, pani silmad kinni, muusika kandis teda endaga kaasa ning ta tõmbas sõõrmetesse tüdruku äsjapestud juuste hõngu. Zoja tundis, kuidas ta keha muusika rütmis nõrgalt liikus. Mingisugune sell kippus lavale trügima, aga tõmmati tagumikkupidi alla tagasi. Zoja ajas pea kuklasse. Kontsert oli tore, poiss oli tore, aga miski nagu segas, mingi mõtteuid või mälestuskatke häiris, pirises ja inises teadvuse piiril. Tüdruk kibrutas kulmu ja püüdis siis mõttes kõikvõimalikele totrustele käega lüüa. Peaaegu isegi õnnestus.

Muusika lõppes, karjumine ja vilekoor tõusid väikese saali laeni ja tahtis seda taladelt nihutada. Miski pühkis Mihklil üle näo, ta lõi silmad lahti. Keegi lehvitas otse nende ees suure musta lipuga.

Lava oli korraga tühjaks jäänud, siis ronisid uued tüübid eesriiete tagant välja.

„Mis ajast Kaaren tuubikute soojendusbänd on?” küsis Mihkel.

Zoja krimpsutas nägu. „Lähme minema?”

„Lähme.”

Fuajeesse tuli väljast kõvasti uut rahvast, roosas kampsunis piletimüügitädidel olid käed tööd täis. Kui nad väljapoole trügisid, vaadati neid imelike nägudega.

Parki oli sugenenud hämarust, soojad varjud liikusid puude vahel ja rippusid kruusastel radadel. Taevast aga valgustas veel kauge päevatera. Päevakuumus oli kadunud ja kõik ümberringi lõhnas, palju paremini, kui Mihkel tükil ajal oli tundnud. Ta võttis Zojal ümbert kinni ja vaatas talle otsa, kuid tüdruku nägu oli pilves.

„Ma vist lähen koju ära,” ütles Zoja. „Helistame.” Ta vabastas ennast õrnalt poisi käsivartest.

Mihkel jõllitas teda hetke ja kordas: „Helistame.”

Tüdruk naeratas talle, astus kaks sammu tagurpidi, lehvitas, pööras ümber ja läks.

25.06.199...

Öösel ei juhtunud midagi.

26.06.199...

Zoja oli just Piritalt tagasi jõudnud, kui keegi uksekella laskis.

Üldiselt ei tulnud tänasest päevast suurt midagi välja. Mingi ohmu oleks ta Kose vahel äärepealt alla ajanud, järsus kurvis enne silda. Evelin jättis randa tulemata ja Heidi virises. Zoja ei kannatanud virisemist ka siis, kui virisesid paremad sõbrannad. Säh sulle puhkust!

Ja hetk tagasi oli helistanud vend ja tahtnud raha laenata. Zoja saatis ta pikalt. Omal ajal Itaalia kloostrites olid sellised sahtlid, kuhu sai soovimatu lapse jätta. Võibolla on mõnes kloostris sahtli kõrval ka üks tubli post, mille külge soovimatu vend köide panna.

Ta laskis uksekellal tiriseda, riputas ujukad ning rätiku häirimatus rahus rõdule kuivama ja läks siis avama.

Ukse taga seisis Agu veinipudeliga. „Tere, kas võib korraks sisse astuda?”

Zoja oli nii üllatunud, et ei osanud hetke jooksul midagi kosta. „Jaa...” ütles ta siis. Agu ulatas talle pudeli.

„Millest selline mõte?”

„On sul midagi selle vastu, et klaas veini juua?”

„Ei... Aga kust sa selle peale tulid?”

„Mõte leidis minu. Mihklit pole siin?”

„Pole. Ta ei ela siin.” Huvitav, mõtles Zoja, kas ta läheb nüüd minema.

„Mult osteti täna esimene lugu ära,” selgitas Agu. „Veidike võiks tähistada. Ma otsin kedagi, kellega oma tagasihoidlikku seltskonda jagada.”

„Lugu?”

„Teaduslik fantastika. Ma üritan ulmet kirjutada,” selgitas poiss veidi häbelikult.

Zoja naeratas. „Tule, otsi, mis muusika sulle meeldib. Ma toon avaja ja klaasid.” Lõppude lõpuks kulus natuke lahutust ju praegu väga ära. Ja pealekauba oli vein valge. Talle meeldis valge vein palju rohkem kui punane.

Köögis kuulis tüdruk, et Agu pani käima Leonhard Coheni. Ta torkas pudeliavaja tagataskusse, kogus ühe käe sõrmede vahele klaasid, noa ja alustassi juustuga, võttis teise kätte pudeli ja tüüris tuppa.

„Tee lahti.” Ta istus teise kõrvale ja toetas selja vastu seina. Agu tegi lahti ja valas välja. Nad rüüpasid, vein oli magus, aga samas mingisuguse mõrkja allmaiguga, mis moodustas kokku päris huvitava koosluse.

„Millest su lugu rääkis?”

Agu vaatas mõtlikult lakke. „Maailma lõpust... Kujuta ette, et kuskil on metsa sees üks küla. Selline täielik kolkaküla, kus enam suurt kedagi ei ela, paar vanamutti ainult. Noh, seal külas aga on maailma lõpp... Ühesõnaga, mingi sopistus või asi, mis meie tavalisest ruumist välja ulatub. On üks vene kirjanik, Abramov, too kirjutas päris palju sellistest. Oled võibolla lugenud?”

„Ei ole.”

„Noh, tol Abramovil olid sellised lood, mingid ruumikotid ja sellised asjad, tegelane nägi metsa ja majakest, läks siis maja taha metsa kõndima ja jõudis alati majani välja. Sellest on muidugi paljud kirjutanud. Ma muide väidan, et selline kott on jama, kustkohast sinna õhku ja valgust tuleb ning üleüldse peaks kogu universumi gravitatsioon sealt kõik välja imema, isegi kui kott ise millegipärast stabiilne oleks... Sellepärast on minul tunnel või õigemini terve labürint, nagu tegelane avastab. Seal on igasugused naljakad efektid, tegelane sirutab käe välja ja koputab sellega iseendale selja tagant õlale – nii kitsas ruum, et ta täidab selle ise peaaegu tervenisti ära.”

„Ja kuidas lugu lõpeb?”

„Seal kuskil sügavustes kohtub peategelane millegagi, mis nagu on elus ja nagu ei ole ka. See asi ehitab ise oma elukeskkonda, Labürinti siis, järjest edasi...”

„Päris huvitav.” Nad rüüpasid veini ja näksisid juustu peale.

Vastu akent lendas kopsti! suur sinine porikärbes, kes ennast seni kuskil varjanud oli, ja hakkas seal sumisema. Zoja pidas talle ajalehega jahti.

„Agu,” küsis ta siis. „Kas sa oled kuulnud, et inimesed ühel ajal ühesugust und näeks?”

Agu kruvis kulmud juuksepiirile ja vastas, et seda tuleb aegajalt ette. Tuleb isegi seda ette, et kaks inimest satuvad unes ühte kohta ja mõlemad mäletavad seda hommikul. Marquezel on sellest jutt, „Sinise koera silmad”, hea jutt, kuid selliseid asju juhtub tegelikkuses ka.

„See tegelane, kes hüppas, mäletad? Sellele meeldis ka Cohen,” rääkis Agu. „Kui ta sõjaväest koju sai, kohtas mingit Meelist, kes ta sigma-jooga ringi juhendajaks kutsus. Meelist ei huvitanud metalliga äritsemine, suhkruvati keerutamine, autode ülestagumine ega muud kooperatiivitegevused. Nad kandsid riituste ajal hõbepaberist korkidest keesid, tead küll, hapukoorepurkide ja piimapudelite korkidest.

Kui Sven esimest korda vaatama läks, hüppas ta kolmanda korruse aknast välja. Seejärel selgitas ta kuulajatele, et kõige olulisem on mitte karta. Hirm paneb inimese rabelema ja rabeledes kukutakse ennast sodiks. Siis laotas ta maha maadlusmati ja näitas kõigile, mismoodi tuleks libedal tänaval kukkuda. Umbes pooled püüdsid seda järele teha. Lõpuks küsis üks tütarlaps temalt, mitu korda päevas ta mediteerib. „Ma mediteerin ka praegu,” vastas Sven napilt ja pälvis üleüldise imetluse.

Järgmisel korral registreerus viis uut huvilist ja Meelis võttis üles koosolekuruumi seinte dekoreerimise teema. Seinad tuli katta pudelikorkidest vanikutega. Sven rääkis, mis juhtub selgroo kompressioonimurru korral ja kuidas see kukkudes tekib. Uued liikmed tahtsid näha, kuidas ta aknast välja hüppab. Ta hüppas. Üks ruudulises pintsakus suurte vuntsidega isik vahtis teda nagu ilmailmet. Meelis täiendas tema juttu sellega, et inimese väliskõrv on lootekujuline ning selle tagumist kumerust läbiv energiakanal on selgrooga seotud.

Ülejärgmisel korral veetsid nad kogu aja pudelikorke niidi otsa ajades. Piimakombinaadi auto oli neid terve koorma kohale toonud. See oli ruudulises pintsakus isiku panus ühisesse ettevõttesse. Kunagi hiljem, kui jüngrid olid „Elu Sõnasse” ümber kolinud, rääkis Meelis, et kilo alumiiniumi maksis mustal turul tookord 15 rubla.”

Zoja naeris. „On sul ka sõbrad. Kustkohast sa tead, mis nad seal rääkisid?”

„Ma käisin ise kuulamas,” vastas Agu rahulikult.

Uksekell helises korraks, törtsti. Zoja läks ja tegi lahti. Trepikojas seisis Mihkel.

„Nii, joote,” ütles ta, kui tuppa astus. Ta oli kuidagi imeliku näoga.

„Ühined meiega?” päris Agu vastu.

„Parem mitte. Ma tulin ainult korraks. Zoja, kas ma oma kella ei jätnud siia?”

Zoja vaatas masinlikult ringi. „Pole näha olnud.”

„Aitäh siis, kaon. Nägemist.” Uks käis, ja läinud ta oligi. Zoja tõusis ja astus, klaas käes, akna juurde. Mõne hetke pärast astus Mihkel all trepikojast välja, päikesest kuumaks köetud asfaldile, vaatas üles Zoja akende poole ja astus tõtakalt bussipeatuse poole.

„Mälestuseks jätan oma sigaretid,” ütles Agu. Zoja pööras ümber ja nägi, kuidas teine hüpitas peopesal suitsupakki, mille Mihkel oli minutiga suutnud riiuliservale unustada.

Zoja vaatas tänavale tagasi. Miks ta niimoodi ära läks? Ilmselgelt oli millegi peale pahane. Aga üldiselt on siiski nii, et mina joon veini, kellega tahan... Ja selle Agu pärast pole tal küll vähimatki põhjust närveerida. Peaks talle helistama, kui ta koju jõuab, mingi kahekümne minuti pärast. Kodu poole ta läks... Aga üleüldse, võtku rahulikumalt. Tüdruk rüüpas klaasipõhja ära, istus muusikakeskuse ja Agu vahele tagasi ning valas endale tilga juurde.

Võtku rahulikumalt jah.