Читать книгу Minu Maroko - Kätlin Hommik-Mrabte - Страница 6

Nii raske on Eestis islami kohta mingitki adekvaatsetinfot saada. Isegi Tartu Ülikooli raamatukogus oli 2001. aastal vaid paar sellealast raamatut ja needki olid kahjuks pigem juturaamatud kui teaduslikud teosed. Pea kõik minu otsingud käisid neti vahendusel.

Kui olin uurinud ja omavahel võrrelnud mitmeid Koraani tähenduse tõlkeid, sai mulle selgeks, et tõlgete varal ei jõua ma kuigi sügavale. Aga mina olen juba kord sedasorti inimene, kes armastab sügavuti uurida, midagi kõrvale jätmata. Hakkasin otsima võimalust, kuidas araabia keelt selgeks saada, et oleksin suuteline Koraani ning muid islami raudvarasse kuuluvaid teoseid originaalis lugema.

Eestis on selline ettevõtmine muidugi pea võimatu, seetõttu olin vaimustuses, kui minu kursusekaaslane ja parim sõbranna Merit ütles, et tahab minna tagasi Pariisi sotsioloogiaõpinguid jät kama. Aasta varem olime juba kaks semestrit Pariisis õppi nud, sedapuhku küll keeltekoolis, et oma Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia õpingutega paremini hakkama saada. Uurisime, puurisime, sooritasime keeletasemeeksami, saatsime paberid ja sisse me mõlemad saimegi — mina Sorbonne’i ülikooli araabia filoloogiasse ja tema sotsioloogiasse.

Pariis oli vahva! Mitte sellepärast, et tegu oleks kõige romantilisema, ilusama, moekama jne linnaga. Sugugi mitte — kui veeta seal rohkem kui paar nädalat, siis silmad avanevad ja mõistad, et Pariis on vaid räpane ja saastatud métro-boulotdodo^[1.] linn, kus stress niimoodi üle pea kasvab, et sa kedagi enam enda kõrval ei märka ja miljonitest kaaslinlastest hoolimata end täiesti üksi võid tunda. Ent nende aastate jooksul, mis ma seal veetsin, arenesin hingeliselt ja vaimselt lausa valguskiirusel.

Olgu Pariisiga muidu, kuidas on (ei taha enamiku kaasmaalaste klišeevaimustust päris ära rikkuda), üks ütlemata oluline positiivne omadus on tal ikka — kõik, mida vajad, on käe-jala juures. Kui Pariisis miskit ei ole, ei ole seda suure tõenäosusega ka kusagil mujal maailmas... nojah, kui nüüd muidugi välja arvata kohukesed ja päris must leib, mitte see pain noir finlandais^[2.], mis ei anna isegi meie sepiku mõõtu välja.

Minu jaoks oli aga kõige olulisem see, et sain oma teadmiste janu nii mitmekülgselt kustutada, et võisin igal õhtul end voodis kerra tõmmata ja lausa kamina ees peesitava ja end hapukoort täis puginud kassi moodi suurest mõnust nurru lüüa: kõik minu elus oli äärmiselt hariv ja just selle kandi pealt, mida mul vaja oli.

Esmaspäevast reedeni käisin hommikuti ülikoolis loengutes, kus alguses vaid suu ammuli suures vaimustuses istuda suutsin. Õhtupoolikutel hoidsin aga elatise teenimiseks üht väikest poissi. Laupäeviti ja pühapäeviti kuulasin Pariisi peamošees islamiloenguid ning sain sealt lisaks tugevale religioossele pagasile palju uusi sõpru.

Sain muuseas ka teada, et Sorbonne on täiesti juhuslikult Prantsusmaa parim araabia filoloogiat õpetav asutus, mille õppejõud käivad vahetuse korras isegi araabia maades loenguid andmas. Prantsusmaa omakorda aga on oma koloniaalajaloo tõttu Suurbritannia kõrval parim araabia keele õppimise koht Euroopas. Mida selle peale enam öelda? Lollidel ju ikka veab!

Prantsusmaa on teadagi äärmiselt ilmalik riik või vähemalt üritab seda olla. See tähendab praktikas seda, et näiteks korratakse ülikoolis enne igat eksamit, et analüüsides või esseedes ei tohi kunagi tuua paralleele endaga, vastasel juhul võib tudeng reeta oma religioosse kuuluvuse, mis ei oleks paslik. Raske on kirjutada arutlevat esseed islamoloogias, kui ei tohi välja paista isegi see, kas olen millegi poolt või vastu.

Samal ajal aga võtavad kõik hindu, juudi, moslemi, sikhi jt lapsed riiklikes koolides osa jõulupidustustest, sest see käib programmi juurde. Mõne aasta eest kehtima hakanud seaduse alusel rätti, risti, kippaht^[3.], turbanit ega ühtki muud religioosset kuuluvust reetvat eset riiklikus koolis kanda ei või (nagu nimed Abraham, Muhammed, Ram, Marie jne juba piisavalt ei reedaks), aga kristliku taustaga jõulupidustustest osa võtta tuleb.

Muide, religioossete sümbolite kandmise keeld käib ka vanemate kohta, kes lastele kooli järele lähevad. Mina isiklikult ei mõista, miks peavad täiskasvanud täisväärtuslikud kodanikud enne kooli sisenemist oma ristid, rätid, kippahd jne ära võtma. Võin vaid Jumalat tänada, et räti ehk hidžabi kandmine ei olnud ülikoolis sel ajal veel keelatud, kui mina seal käisin.

Kahjuks prantslased ise ei märkagi, et nende revolutsiooniaegne riigiasutuste seintele maalitud loosung "Liberté, égalité, fraternité!"^[4.] ei pea juba ammu enam paika ning tundub vägagi kummastav, kui oma religioosset kuuluvust näidata ei tohi, samal ajal kui musti töid teevad ainult mustanahalised, araablased ja poolakad ning üldiseks Prantsuse kesk- ja kõrgklassi mentaliteediks on: "Ma ei ole üldse rassist, mul oli isegi kunagi mustanahaline koristaja ja portugallannast lapsehoidja!"

Ei saa kuidagi ka mainimata jätta, kui hea meel mul on, et tänu islamile oma idaeurooplanna sildist lahti sain, sest uskuge või mitte, aga ka meie oleme Prantsuse ühiskonnas ilusasti ära lahterdatud ja me ei kuulu mitte kusagile kõrgemasse kasti.

Mõni aasta varem, kui esimest korda Pariisi keeltekooli läksin, jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks korraga tuleb igast kandist nii palju tähelepanu. Sain nii palju telefoninumbreid, et huumorihetkel otsustasin need kokku koguda ja nendest oma toas porte teha. Alguses võib selline tähelepanulaviin tunduda huvitav ja meelitavgi, kuna Eestis me sellega harjunud ei ole, kuid pikapeale avanevad ka kõige blondima blondiini sinisilmad ja saab selgeks, miks mõni mees tänavanurgal sind kõnetab ning tunnihinda küsib või miks sõbrannadega väljas istudes noormehed ei päri, mis marki jooki neiud eelistavad, vaid otse vodkat toovad — meie oleme idaeurooplannad, seega sündinud litsid ja alkohoolikud. Küll veidi kõrgema klassi litsid kui ukrainlannad või venelannad, kuid ühel või teisel moel ostetavad naised siiski.

Ise arvame, et meie, eestlased, oleme maailmas tuntud kui mürakad heledapealised vaikivad töörügajad. Midagi negatiivset ka? Nojah, võib-olla oleme naabrile liiga kadedad, aga see on ka kõik. Peeglike-peeglike, oh õudust, mis sealt tegelikult teiste meelest vastu vaatab: litsid ja alkohoolikud, viin emapiima asendajaks! Sellise tõdemuseni jõudes tahaks valjusti kisendama pista ja kõikide rahvaste kohta käivad eelarvamused kahtluse alla seada.

Mõistsin juba enne moslemiks saamist, kui oluline on ühele naisterahvale ennast austada ning oma keha kinni katta, kuna mehed ei vaata mitte oh-kui-ilus-tüdruk-võtaks-naiseks pilguga, vaid palju lihtsamate ambitsioonidega. Ja kes meist tahaks olla lihtsalt lihatükk, ajudeta kana? Mina küll mitte, aitäh!

Kandsin suhteliselt katvaid rõivaid juba enne end ametlikult moslemiks tunnistamast, kuid islamirätti ma alguses ei kandnud. Esiteks sellepärast, et mul oli liiga palju tegu muude küsimuste üle arutlemisega; teiseks, ma lihtsalt ei tulnud Tartus selle peale; ja kolmandaks, ma põhimõtteliselt ei tee usus midagi enne, kui olen jõudnud veendumusele, et see on tõesti seaduses kirjas ja mitte kohaliku rahva traditsioon või hilisem leiutis. Ma ei ole araablane, olen moslem, seega araablaste kodukombeid ei pea ma usu pähe järgima.

Hidžabi hakkasin kandma paar kuud pärast Sorbonne’i astumist, kui olin seda teemat enda jaoks piisavalt tudeerinud ning jõudnud tõdemuseni, et see tõesti käib islami seaduste juurde. Vahe eelneva ja järgneva vahel oli tohutu: hullud meesterahvad jätsid mind tänaval rahule, nüüdsest "pidin leppima" vaid üksikute moslemimeestega, kes soovisid minuga vahel kõnelusse astuda, et küsida, kas olen abielus. Igasugused hullud ettepanekud ja pealesunnitud telefoninumbrid olid aga ajalugu.

Seoses hidžabi kandmisega meenub nii mõnigi lõbus lugu. Kõigepealt valmistas mulle nalja see, kuidas keskealised prantslannad mind aeg-ajalt tänaval kõnetasid ja väga murelikult küsisid: "Kallis laps, kas mees sunnib teid selleks? Meil on Prantsusmaal selleks organisatsioonid, kuhu pöörduda, inimesed, kes saavad teid aidata!"

"Sunnib mind milleks, proua?"

"No rätti kandma."

"Ei, ma ei ole abielus."

"Kihlatud?"

"Ei, ma ei ole kihlatud."

"No isa siis... kuigi te ei paista araablanna moodi... olete ehk türklanna?"

"Ei, minu isa ei ole moslem."

"Aga vend?"

"Ei ole vendki moslem."

"Aga miks siis ometi?"

Väga raske on sellistele ülimuretsevatele prouadele selgitada, et kannan rätti omast vabast tahtest ja veendumuses, et see tõesti säilitab minu väärikust, eriti Prantsuse hullude temperamentsete meeste hulgas ringi liikudes. Enamik naistest ei tule selle pealegi, kui rahuliku südamega ma võin omaette naeratada, samal ajal kui nemad oma "halbade juuste päeva" üle kurdavad — minu juuksed mulle piinlikust ei valmista, olgu siis värv välja kasvanud, soeng magamisest sassi läinud või pea lihtsalt veidi rasvane. Olen taas kord vabam kui enamik lääne ühiskonna naisi, kellele väljanägemine valmistab vahel rohkem peavalu kui muu eluolu.

Ma ei tunne siiani isiklikult ühtki moslemit, keda mees, kihlatu, isa või vend rätti kandma sunniks. Pigem on olukord vastupidine — naised tahaks rätti kanda, aga ühiskonna või perekonna põlastava või lausa keelava suhtumise tõttu ei ole see võimalik. Kui palju olen ma näinud neid araablannadest moslemeid, kes, juuksed tuules lehvimas, mošee ukseni tipivad ning räti alles enne sisenemist pähe sätivad. On neid, kelle vanemad ei luba rätti kanda, kuna kardavad lapsele rasket elu; on neid, kellel on tööl räti kandmine keelatud. On ka neid, kes lihtsalt ei taha, kuid rohkem on ikka neid, kes keelu üle kurdavad.

Üks ülinaljakas rätilugu on seotud perega, kus kolm aastat õpingute ajal last hoidsin. Ka mu töö tuli mu hingelisele kasvamisele vaid kasuks, nagu ka loengud ülikoolis või mošees, kuna pere, kus töötasin, osutus vägagi eriliseks. Nimelt oli pereema Prantsusmaa üks kuulsamaid näitlejannasid, sündinud katoliiklane, kuid praktikas usulise külje pealt leigevõitu. Pereisa oli lapsena perega Tuneesiast Prantsusmaale kolinud juut. Ta oli varem abielus olnud, naisest palju vanem ning tal oli 21-aastane poeg Adam ja 18-aastane tütar Jennifer. Selle väiksema peretuumiku ümber tiirles pidevalt suurem perekond, nii ema kui isa poolt, kusjuures kumbki suguvõsa pool teist südamest vihkas.

Sai nendega alles nalja! Millised intriigid, ja kuidas kõik pereema rahasid omatahtsi jaotasid! Minul kui neutraalsel pealtvaatajal olid ülimalt põnevad ajad. Vähem põnevaks osutus asi muidugi siis, kui mindki sellele väiksele näitelavale tiriti, kuid õnneks seda eriti tihti ei juhtunud.

Üks minu suuremaid etteasteid toimus siis, kui pereisa mind ühel õhtupoolikul enda juurde elutuppa kutsus. Tööl ta ei käinud, kuna ütles, et naise töö on väga pingeline ja seega peab ta talle igati abiks ja toeks olema, vahetades oma arstiameti (mis muidugi kaugeltki nii palju sisse ei toonud) produtsendiameti vastu. Sain minagi teada, mida produtsenditöö endast õieti kujutab: produtsent on see, kes päevad läbi kodus lebotab, mõnikord oma abikaasaga koos võtetel käib, lehvitab, noorte näitelejannadega "asjakohast" juttu ajab ja naise raha kõikvõimalikesse ettevõtmistesse paigutab.

Igatahes armastas see produtsent õhtupoolikutel elutoa diivanil pikutada, midagi näkitseda ja telekat vaadata. Sellesama diivani kõrval olevasse tugitooli mul istuda palutigi.

"Cateline^[5.], sa oled meie juures olnud juba pea aasta, kas pole nii?"

"Jah, ligi üheksa kuud."

"Usun, et tunned end siin küllaltki koduselt, kas pole nii?"

"Jah, seda küll."

"Ja usaldad meid?"

"Jah, usun küll."

"Räägi siis mulle, mis sind vaevab? Kas sul on mõni kompleks? Oled ometi täiesti normaalne noor ilus naine!"

"Kuidas, palun? Mis kompleks?"

"No vaata, oled siin olnud juba pea aasta, aga mul ei ole õrna aimugi, mis masti taguots sul on. Sul peab olema oma kehaga seoses päris kõvad kompleksid, et ennast nõnda katad." Tähendab, iga naine, kes oma keha kõigile ei demonstreeri, vaevleb automaatselt komplekside käes?

Kui selle pere juurde tööle läksin, ma veel rätti ei kandnud. Seega otsustasin, kuigi väga raske südamega, et kuigi ma kannan hidžabi väljas, võtan selle kodus olles peast. Oma katvaid riideid ma aga sellegipoolest liibuvate vastu ei vahetanud. Sellest siis ka minu "kompleksid".

Selgitasin pereisale viisakalt asjaolusid, samal ajal märgates, kuidas ta näost täiesti kaameks tõmbus. "Ja sa oledki moslem? Minu majas? Ja miks sa midagi ei öelnud?"

"Aga te ei küsinud ju minult tööintervjuu käigus, mis usku ma olen."

"Jumala eest, ka kõige umbusklikum vana juut ei tuleks selle peale, et sinisilmselt Eesti blondiinilt küsida, ega ta juhuslikult moslem ei ole! Me tõesti arvasime, et see sinu rätik, millega tuled ja lähed, et see on... ma ei tea... vene õigeusk?" Minul ei olnud selle peale muidugi enam midagi öelda, püüdsin vaid muhelust tagasi hoida. End veidi kogunud, pereisa jätkas: "Nojah, kui sa siiani meile midagi teinud ei ole, ega sa siis ei tee ka ju... ja pealegi, isehakanud moslemid ei olegi miskid õiged moslemid... ja ega ma islamit kui religiooni vihka, ma lihtsalt ei salli araablasi."

Õppisin kolme aasta jooksul juutide kohta veel nii mõndagi, mida ma raamatuid uurides selgeks saada ei võinud. Kõigepealt, minu suurim austus nende süsteemile. Kui mõni teine kogukond nii efektiivselt toimida suudaks, oleks pilt maailmast hoopis teine. Juudid hoiavad kokku, hoiavad nii kokku, et on võimelised kasvõi petma, et ainult oma vendi ja õdesid aidata. Nende omakasu hõlmab alati ka kogukonna kasu. Need, kellel on raha ja tööd pakkuda, võtavad võimaluse korral tööle vaid juute, soovitavalt omast perekonnast, sest perekond ja selle hoidmine on olulisem kui kõik muu.

Õppisin, et olgugi enamik Euroopa juute oma igapäevaelus samasugused kui riigi päriselanikud, olgugi nad unustanud oma usutalitused ja seadused, täites neid vaid mingil määral suurte pühade ajal, jääb neile igaveseks hinge teadmine, et nad on privilegeeritud, valitud rahvas ja seetõttu peavad nad ka kokku hoidma ja üksteist aitama. Seepärast — kui mõnel olulisel kohal juhtub olema juut, saab kogukond sellest kindlasti kasu, kuigi maailm seda ei näe, sest juudid on alati diskreetsus ise. Pereisa õetütar näiteks oli Prantsusmaa riigiaparaadi päris kõrge ametniku erasekretär ja minu kõrvad reetsid mulle nii mõnigi kord kasust, mis sellest perele ja ka laiemalt kogukonnale tuli.