Читать книгу Halb tüdruk on jumala hea olla - Kätlin Kaldmaa - Страница 5

Väiksena ma olin väga rumal. No tõesti. Ma räägin teile kõige piinlikuma loo sellest, kui rumal võib üks inimene olla. Ja mul on suht piinlik seda teha. Vabanduseks võib öelda ainult seda, et ma olin siis umbes viieaastane ja armastasin üle kõige maailmas pähklikooki. Ja selge oli, et pähkleid ei müüda poes mitte kunagi. See on defitsiit. Kuidas nad pähklikoogi jaoks pähkleid saavad, sellest ei saa üldse aru. Nii et pähklikook on minu maailmas kõige parem asi ja seda just nimelt pähklite pärast.

See võis olla mõni oktoobrikuu hommik, kui ei sadanud vihma ega lund ja maad kattis kerge valge härmatis. Läksin õue. Panin hästi kähku riidesse, et õe ja venna eest ära pääseda. Nad võivad vahel tüütud olla, need väikesed inimesed.

Lähen mina õue ja mida mina näen? Aed on pähkleid täis! Siin ja seal rohu peal ilusad ümmargused pähklikesed, vali millist tahad. Panen mina aga kähku tuppa tagasi, et võtta seda oma väikest korvi, millega ma sügiseti seenel käin ja mis on päris minu oma. Praegu ka veel, kuigi ma olen juba ikka mitu aastat vanem. A no ma’i raatsi seda käest ära anda.

Võtan mina oma korvi, ei ütle kellelegi midagi, ja torman aga õue tagasi. Pähkleid korjama. Mõtlen küll korraks, et meil siin ju nagu sarapuid ei kasva, mille otsast pähkleid saab, aga no küllap on mingine imeasi juhtunud ja mõni pähklipuu siin järelikult ikka peab olema. Korjan kõik pähklid ettevaatlikult ükshaaval korvi sisse, oma pool korvi saab neid täis. Käin kogu aia läbi ja uurin teeperve, ja hoovi peal on ka veel mõned pähklikesed ilusakesed.

Kui kõik pähklid korjatud, imetlen oma saaki ja lähen ettevaatlikult tuppa. Ettevaatlikult, sest kes see siis trepi peal komistada tahab, kui midagi nii tähtsat kaasas on nagu korvitäis pähkleid.

„Emme, vaata, ma korjasin meile pähkleid!” teatan ma uhkelt ja sirutan korvi ema poole. Lootuses muidugi, et nüüd saab ema ise meile pähklikooki teha ja ei pea ootama, kuni vanaema sellega kellegi sünnipäevale tuleb. Sünnipäevad on ikkagi ainult üks kord aastas.

No ja ema purskab naerma, nii et pisarad silmist voolavad. Hoiab minu pähklikorvi ja naerab ja naerab ja naerab. Ja mina ei saa midagi aru. Kui ema lõpuks köögirätiga pisarad kuivatatud saab, sasib ta mu pead ja ütleb: „Kallis laps, sa oled meile jänesepabulaid korjanud! Väga ilusad jänesepabulad on.”

Nii et ei mingit pähklikooki.

Olgu see teile tõestuseks, et inimesed tõepoolest arenevad ja saavad targemaks, kuigi see on just selline mõttetu jutt, mida õpetajad räägivad. Praeguseks tunnen ma väga hästi jänesepabulaid, põdrapabulaid, kitsepabulaid, karuplärakaid ja lehmakooke. Nii et mind juba ära ei peta.