Читать книгу Halb tüdruk on jumala hea olla - Kätlin Kaldmaa - Страница 6

See jälle juhtus eelmisel aastal, kui vennale oli tarvis mingi vaktsiinisüst teha ja isa tööauto oli parajasti remondis.

„Li, sina oled suur juba küll ja võid Sassiga velskripunktis ära käia. Otse Leedimäest üles, koolist mööda, poe juurest vasemale ja teine maja, nii et saad hakkama küll.”

No lõpuks ometi said aru. See võtab neil ikka aega.

Hakkame siis aga minema. Vennakesele kummikukesed jalga, et äkki hakkab vihmakest sadama või midagi. Sass on meil muidugi selline, kes muudkui aga tahab plehku panna, siiapoole ja sinnapoole, nii et tal tuleb terve tee kõvasti käest kinni hoida. Ega meil pikalt minna ei ole, neli kilomeetrit või nii, aga tema väikesed jalad ju kuigi pikki samme ei astu.

Läheme siis kõigepealt oma küla vahelt läbi, keerame raamatukogu juurest alla ja üle silla.

„Li, Li, vaatame, kus KALAD on!” hõiskab Sass õnnelikult.

No vaatame siis, kuidas vesi voolab ja kas mõnda KALAKEST näha on. KALU nii kõrgelt näha ei ole ja Sassile pole väga mõtet seletada, et see on sellepärast, et vesi vahutab kivide vahel ja me oleme liiga kõrgel, et midagi peale selle vahu näha. Sass otsib ikka oma KALAKALAKALAsid.

Üks KALAmees on küll. Ükski tuttav mees see ei ole. See on ka arusaadav, sest on teisipäev ja teisipäeval on kõik meie tuttavad mehed tööl. Nüüd te ilmselt mõtlete, miks mina siis teisipäeval koolis ei ole ja kas ma teen poppi. No tegelikult ma muidugi poppi ei tee, vaid aitan ema ja selle nimi on tõendi peal „kodused põhjused”. Ja see on sellepärast, et velskripunkt on lahti ainult teisipäeviti ja neljapäeviti ja venna vaktsiin on juba niigi üle läinud.

Kui mul ta sealt silla pealt ära vedada õnnestub, lähme söökla eest läbi ja Sass ütleb muidugi eriti kõva häälega kõigile tere, sest külas peavad lapsed kõigile tere ütlema, see on viisakas. Ainult et kui teised ütlevad seda vaikselt, nii et vaevu kuulda on, siis Sass üürgab nagu tuletõrjepasun.

„Li, Li, ma tahan purskkaevu ka näha!”

„Olgu, aga ainult viis minutit.”

„Millal see tööle hakkab?”

„Mina ei tea. Ükskord töötas.”

„Ma tahaks, et see töötaks, siis tuleks siia KALAD.”

„Ei tule.”

„Tulevad küll, Taavi ütles.”

„Ei tule.“

„A miks? Taavi ütles.“

„Taavi ajas sulle pada. Vaata, purskkaev on mäe otsas ja jõgi on all orus ja KALAD ei uju mäest üles.”

Kõõlumine tuleb ära kõõluda, sest ma tahan, et koolis söögivahetund enne pihta hakkaks, kui me koolimaja juurde jõuame, ja nad enne teise majja sööma läheksid, muidu ma pean kõigile seletama, mida ma siin teen ja miks ma koolis ei ole. Mis on arusaadavatel põhjustel lihtsalt mõnevõrra tüütu.

Kui Sass on siin need KALAKALAKALAD ära vaadanud ja mitte kedagi näinud, saame edasi minna. Koolimaja poole minnes suudan ma kõige tema vada sisse siiski rääkida ka sellest, et vaata nüüd me jõuame varsti selle maja juurde, kus Li koolis käib, ja kui sina suureks saad, siis sina hakkad ka siin koolis käima, aga kõigepealt lähed sa sellesse teise koolimajja, mis on kilomeetri võrra kaugemal ja kuhu on seega pikem tee. Seda ma talle ei ütle, et eriti pikk on see tee siis, kui pimedal talvehommikul mäest üles peab pressima. Miski tuleb inimesel endal ka avastada. Pealegi on ema tüdrukutele südamele pannud, et me väikest venda elu tõsiasjadega ära ei hirmutaks. Aga no mis meie sinna teha saame, kui ta nii toredasti kardab, et kohe lust on hirmutada. Aga praegu ma parem ei hakka sellest hundiulgumisest rääkima, mida siin talvehommikuti kuulda võib. Tal on ju veel paar aastat aega. Ja äkki siis on jahimehed oma töö teinud ja enam neid hunte ei ole. Põhimõtteliselt on ikkagi hea, kui kartma ei pea.

Sass on piisavalt aeglase minekuga ja kummikud lohisevad, nii et ma juba näen, kuidas suurte maja klassid üles sööma lähevad. Ega see pikk lohisev saba seal just palju kiiremini liigu kui Sass, aga pisut siiski, nii et kui me samas tempos liigume, on kõik korras. Väga hea. Natuke tuleb ikkagi tempot tõsta, sest velsker pidi meid poole üheni ootama ja kell hakkab juba pool kaksteist saama.

„Nii, ja nüüd algab jooksutrenn!” teatan mina ja kahman Sassi käest kõvemini kinni.

„Jookseme peatumata siit selle

TEISE KASENI!”

„Kolmandani!” hõiskab Sass.

Olgu. Kolmandani.

Jookseme. Sassi kummikud kolksuvad ja Sass hingeldab, kummikud kolksuvad ja Sass hingeldab ja jääb natuke enne seda teist kaske seisma. Jooksutrenni lõpp.

„Jookseme ikka

TEISE KASENI ära,” keelitan mina ja Sass hingeldab edasi. Rohkemaks temast asja ei ole. Tempo hoidmiseks räägin asjadest, mis kõik siin koolitee peal juhtunud on, aga ainult headest, sest nagu juba öeldud, ei taha ma teda väga hirmutada.

Aga ega see muidugi lihtne ei ole mingit viieaastast kõndima meelitada, temal on ju kogu aeg vaja kuhugi minna, midagi vaadata, seisma jääda, kuulatada, hüpata, karata, ükskõik mida, ainult mitte otse edasi minna. Aga mul on taskus üks tore väike šokolaad, mis meil on luba siis ära süüa, kui Sass on oma süsti kätte saanud.

Kohale jõuame küll viis minutit pärast poolt üht, aga velsker on meid oodanud ja Sass saab oma süsti ja hakkab nutma ja mina võtan šokolaadi välja ja me sööme šokolaadi ja Sassi nutt jääb järele.

Kui šokolaad otsa saab, võib rahulikult võtta. Täiesti, täiesti rahulikult. Mida me teemegi. Ma ei viitsi enam Sassi tagant utsitada, läheme nagu läheme, koju jõuame niikuinii.

Nüüd näitab Li Sassile maailma. Ta, vaeseke, ei ole ju veel kuigi palju saanud ringi käia ja ei tea maailmast midagi, kogu aeg emaga kodus.

Kõigepealt viin ta sealt velskripunkti juurest otse üle põllu selle suure sigala juurde, kus isa tööl käib. Ta kogu aeg ei ole seal, tal on veel mitu lauta kantseldada. Minek väga lihtne ei ole. Põllu peal vagude vahel on vett ja Sassil on veemagnet sees – nii kui ta vett näeb, nii sinna tema jalad lähevad. Sassiga näeb minek välja nii: kolm sammu üle vagude paremale, kuus sammu koperdades vasemale, kaks sammu otse, silmad särama, ja neli sammu paremale, kaks sammu vasemale. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

No ja vahepeal leiab ta mingi mardika, keda vahtida ja torkida, ja mõne kivi, mida peab kindlasti käega katsuma. Nii et kui muidu läheks üle põllu kõmpimiseks viisteist minutit, siis Sassiga on see kindlasti vähemasti tund või midagi. Selline märg tund.

Kui me kohale jõuame, on isa muidugi selles laudas ära käinud ja järgmisse läinud, aga tädi Aino, keda mina juba tunnen, lubab mul lahkesti ringi vaadata ja vennale teejuhiks olla. Ainult vanadele kultidele ei luba ta lähedale minna. Kuldid on vanad isasead ja nad näevad täitsa hirmsad välja, sest nad on jumala suured ja kui nad ikka kappama hakkavad, siis hoia parem eest. Nii et ma parem hoian eest.

„Sass, lähme põrsaid vaatama!”

Sass laseb mu käest lahti ja paneb kohe plagama.

„Põssa-põssa-põssa!”

„Mitte sinna! Põrsad on teisel pool.”

Teisel pool on igavesti armsad põrsad, kes kõik emise juures reas söövad, endal silmad kinni, ja siis ühes teises aedikus ma püüan ühe väikese jooksupõrsa kinni ja Sass saab seda silitada ja jumala õnnis nägu tuleb tal selle peale pähe.