Читать книгу Minu Küpros. Põsemusid ja päike - Käty Gavriilidis - Страница 6

Mäletan veel, kuidas see Olivia Saare luuletuse lõpulause esimesel septembril kooliaasta avaaktuse kõnes kõlas. Seisin trepikontserdil koos teistega kooli ees, kott täis uhiuusi koolitarbeid. Mu kõrval oli naeratav rosinasilmne onutütar Angela, me vaatasime esinejaid ning kiitsime teineteise uusi kooliriideid ja soengut.

Aga sel septembril on kõik teisiti. Mitte et ranits oleks uus, vaid kohver. Kaks uut kohvrit, 40 kilogrammi asju. Uus elu paradiisisaarel Küprosel. On 26. september aastal 2009 ja mu pea käib sõna otseses mõttes ringi teadmisest, et mu elus algab täna täiesti uus lehekülg, uus peatükk. Puhas leht.

Astun Paphose lennujaamast välja ja luban endale paar minutit vaikushetke. Taevas on pilvitu ja tähed tunduvad lähemal kui kunagi varem. Õhk mu ümber on täis mürkmagusat meelõhna, justnagu oleksid kogu maailma mesilased kõikide lillede õietolmu mu jalge ette maha heitnud. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.

Võõrad pruunide silmadega päevitunud inimesed siblivad ringi ja toimetavad oma kohvreid taksodesse. Kõik räägivad kiiresti ja kõvasti, naeravad ja embavad lennukilt maha tulnud sõpru ja pereliikmeid. Autode allakeritud akendest kõlab vali kaasahaarava rütmiga kreekakeelne muusika. Väike mustanahaline poiss müüb lennujaama ukse juures ratastega kärult koulourakia’id – traditsioonilisi Kreeka küpsiseid – ja naeratab möödakäijatele. Ta tundub olevat nii rahul, justnagu teeks ta maailma kõige huvitavamat ja nauditavamat tööd.

„Ela kori, taxi?“¹ hüüab üks, suits hambus seisev vanemapoolne taksojuht. Keeldun, teades, et meile tullakse peagi järele.

„Noh, kuidas tundub, kas hakkab meeldima?“ küsib mu abikaasa reipalt kohvreid auto poole lohistades. Naeratan. Ma tean kindlalt, et hakkab. Ma olen nii otsustanud.

„Tema on Panikos, mu vana hea sõber. Ma kutsun teda Karukeseks,“ tutvustab mu abikaasa meile lennujaama vastu tulnud umbes kolmekümnendates eluaastates pikka tugeva kehaehituse ja süsimustade tihedate kulmudega noormeest. Panikos naeratab selle peale rõõmsalt, teades ilmselt isegi, et ta näeb tõepoolest veidi mõmmi moodi välja.

„Kas tõesti ka sina leidsid endale lõpuks naise! Uskumatu! Mis sa talle kokku valetasid?“ ei jää ta aga vastust võlgu. Kõik naeravad ja mulle hakkab siin juba meeldima.

Üldiselt on kohalikud elanikud – nii mehed kui naised – pigem lühemat kasvu, seega paistab kaugemale parkimise eest tasuma läinud Panikos nagu Koljat teiste vilistide seas. Ronin auto tagaistmele ja hakkan turvavööd otsima.

„Mis sa otsid? Turvavööd või? Tagaistmel ei ole vaja. Selle eest trahvi ei tehta,“ lausub Panikos rahulikul toonil, justnagu arutaks päevauudiseid.

„Ahah. Selge,“ vastan. See ajab mind veidi hämmingusse. Ega ma siis trahvi pärast turvavööd ei kinnita, ma tahaks veel elada, mõtlen endamisi, kuid otsustan esimesel päeval siiski mitte nuriseda.

Ma ei teadnudki, et Küprosel on vasakpoolne liiklus. Sellega äraharjumine võtab vist küll kõvasti aega. Peaasi, et ma jalakäijana teed ületades valele poole ei vaata ja mind alla ei aeta.

Kuigi kell on pool kaksteist öösel ja õues on pimedam kui kodumaa pikimal talveööl, üritan ma siiski autoaknast nii palju kui võimalik ümbrust uudistada. Mu silme eest vilksavad mööda kaugusest paistvad valgustatud mägikülad, sätendades nagu jaaniussikesed, keda lapsepõlves maal vanaemaga metsa all otsimas käisime. Hiiglaslikud mäed, millest möödume, on öösel tumedad ja veidi hirmuäratavad. Sõit mööda kiirteed kulgeb kui lenneldes. Kiidan Panikosele, et maanteed on siin väga heas korras.

Jõuame Limassoli Vladimirose Rootsist pärit sõprade juurde, kes on lahkelt lubanud meil endi juures kuni oma elamise leidmiseni peatuda. Tahaksin kohvrid uksest sisse visata ja kohe oma uut kodulinna Limassoli avastama minna, kuid pean esmalt tutvuma kõikide nende inimestega, kes meile vastu on tulnud ja mind uudistada soovivad. See on uut moodi kogemus. Nii paljude põsemuside osaliseks pole vist ka kõik mu Eestisse maha jäänud sugulased kogu oma elu jooksul saanud.

„Sellega pead nüüd küll ära harjuma. Küproslased tervitavad mõlemale põsele musi andes,“ seletab Vladimiros mulle, kui märkab mu veidi üllatunud nägu. Tegelikult ma teadsin seda, kuid hetkel olen veidi hämmingus ja ei mäleta isegi seda, kumba põske esimesena suudelda. Kõik seletavad mulle üksteise võidu, kuidas nad mu abikaasat tunnevad ja kui tore, südamlik, humoorikas ja hea jutuga noormees ta mul on. Mõned tervitajad on mulle isegi kingitusi toonud, näiteks oliiviõlist tehtud kosmeetikat, lõhnaküünlaid ja Küprose kirjadega pastakaid. Samuti seisab laual suur uhke lillebukett, mis samuti meile siiakolimise puhul kingitud on. Selline soe vastuvõtt on tõeliselt armas ja südantsoojendav. Peale tutvumistseremooniat otsustan oma väsinud ja keskelt peaaegu pooleks kallistatud keha voodisse vedada ning linna avastamisega hommiku saabumiseni oodata. Mõte pehmest mugavast voodist kõlab mu peas nii mõnusalt.

Meie allkorrusel asuva magamistoa aken on pärani lahti, kuna nii väljas kui sees on saunale omaselt kuum ja niiske.

„Pane palun aken kinni, kui voodisse tuled,“ palun ma Vladimirost, kes veel kohvrite juures toimetab.

„Miks? Nii palav on ju. Tahad ära lämbuda või?“ vastab ta tõsiselt.

„No aga keegi võib ju aknast sisse tulla, esimene korrus ikkagi.“

„Ära aja hullu juttu. Aed on ju ees, ei tule siia keegi,“ vastab mu abikaasa muiates ja vaatab mind sellise näoga, nagu oleksin ma tal midagi väga kahtlast teha palunud, näiteks tapeedile liblikaid joonistada.

Tõusen voodist püsti, et aknast välja vaadata. Maja ümber on tõesti aed, kuid mulle tundub õigem aken siiski ööseks kinni panna.

„Ära karda,“ sõnab Vladimiros rahulikult käega viibates. „Siin on selline seadus, et kui sa oma majja sissetungija maha koksad, siis sina ei jää kindlasti kohtus süüdi. Sa tegid seda enesekaitseks ju.“

Ma ei tea, kas informatsioon, mis mu mehe suust nii kindlal toonil kõlab, vastab tõele, igatahes ei lohuta see teadmine mind sel hetkel absoluutselt. Sellegipoolest ronin voodisse tagasi ja üritan magama jääda ning mitte kujutada endale ette, kuidas keegi musta maskiga pätt vaikselt aknast sisse ronib ja need kohvrid, mille sees on meie ainukene maine vara, ära varastab.

Sulen silmad ja naeratan endamisi. Ma olen ikka täitsa hull. Laman siin võõras riigis, võõraste inimeste külalistetoas ning mul pole õrna aimugi, mida homne päev toob. Ka mees, kes mu kõrval magab, oli alles paar aastat tagasi võhivõõras, kuid nüüd on mul tema perekonnanimi. Tean, et ka tema tõeline tundmaõppimine algab alles nüüd, sest me ei elanud enne abiellumist koos. Loomulikult veetsime teineteisel külas kõik puhkusepäevad, tema käis tihti Eestis ja mina Kreekas. Sain seal tuttavaks ka Vladimirose pere ja sugulastega. Nad on toredad inimesed ja võtsid mu kohe omaks. Mu ämm Valentina on väga haritud ja tark proua. Tema arvates on kõik eestlased väljapeetud, viisakad ja heade kommetega. Isa mu abikaasal enam kahjuks ei ole. Eriti armastavad mind tema õe Milena lapsed. Nad kallistasid ja suudlesid mind vahetpidamata ja paitasid imetledes mu blonde juukseid. „Sa oled ilus nagu printsess,“ ütles õetütar Marilena mulle nii tihti, et ma hakkasin seda juba peaaegu uskuma.

Mul ei ole ees ühtegi tuttavat ja ma ei tea, kas siin üldse veel mõni eestlane elab. Ma olen teinud suure hulljulge sammu ja loodan südamest, et ma seda kahetsema ei pea. Algamas on täiesti uus etapp mu elus. Puhas valge leht. Olen siiski õnnelik ja rahul, teades, et homme on mu ees pärani lahti uus uks: kogu Küpros – armastuse saar.

1 Ela kori, taxi – hei, plika, kas soovid taksot? (kreeka k)