Читать книгу Minu Küpros. Põsemusid ja päike - Käty Gavriilidis - Страница 7

„Hei, kullakesed! Oleme turvaliselt Küprosel. Siin on palav ja lõhnab teistmoodi. Mikis ja Mette võtsid meid soojalt vastu. Läheme täna Limassoliga tutvuma. Kallistan! Käty.“

Esimesel hommikul ärkan tugeva sibulapraadimislõhna ja kreekakeelsete uudiste peale, mis naaberaiast kostes pärani akna tõttu mu und segavad. Ajan end püsti ja pistan pea aknast välja. On kuulda linnulaulu. Ma küll ei näe linde, aga kujutan ette, et nad on hästi kirjud ja ebatavalised. Aias on suur sidrunipuu ja kaugemal paistavad sihvakad datlipalmid. Mõnus! Ma saan oma esimese Küprose hommikukohvi sidrunipuu all juua!

„Kuule, mis sa arvad, kui me läheme juba täna ühte korterit vaatama?“ lausub mu abikaasa, kes voodiserval istudes kreekakeelse ajalehe kinnisvaraveergu uurib. „See asub vanalinnas, merest kümne minuti kaugusel, on möbleeritud, ühe magamistoa ja suure rõduga.“

See tundub nii põnev! Meie oma väike koduke välismaal!

Minu uus kodulinn Limassol on oma umbes 200 000 elanikuga pealinna Nikosia järel suuruselt teine Küprose linn, mis asub saare lõunarannikul. Isegi talvel, kui teistes linnades turismielu hääbub, on Limassolis põnev ja rahvarikas. Limassoli peetakse üheks Küprose lõbusamaks linnaks. Siin on vilgas ööelu ja festivalid. Selles madalate majadega võluvas kuurortlinnas hakkamegi oma esimest pesa punuma.

On septembri lõpp ja õues on 30 kraadi sooja. Taevas on helesinine nagu lasteraamatus ja pole ühtegi pilve. Kõnnime mööda pikka Eptanisou tänavat, mis on tihedalt madalaid eramaju täis ehitatud. Huvitav on vaadata, kui väga erinevad need hooned üksteisest oma stiili, värvi ja materjali poolest. Mõni maja on väga vana ja punase viilkatusega, teised aga uhiuued kastitaolised, lihtsa modernse stiiliga. Kodude uksed ja aknad on pärani lahti, inimesed istuvad verandal ja joovad kohvi. Nad on isegi televiisori verandale tassinud, et saaks tuuletõmbuse käes mõnuleda. Õues on täna tõesti kuum ja iga väiksemgi tuuleiil on nagu paradiisi puudutus. Nende elamised on kõigile vaatamiseks avatud: uksest paistavad seinale riputatud perekonnafotod, laste võidetud karikad ja kirjude paelte otsas rippuvad medalid, keegi triigib teleka ees pesu, paarike kudrutab diivanil, üleni musta riietatud vanaema loeb luubiga lehte. Igast majapidamisest kõlab erinev tele- või raadiosaade, kuid keegi ei sega kedagi.

„Kalimera!“² hõikab mu abikaasa ühele vanahärrale, kes joob uksepaku peale veetud kiiktoolis hommikukohvi.

„Kas sa tunned teda?“ küsin üllatunult.

„Ei. Aga nii on siin viisakas. No kui keegi sind kaua vaatab, siis ütle lihtsalt tere.“

„Kalimera, kalimera,“ vastab härra naeratades ja lehvitab, nagu oleksime vanad sõbrad.

„Lahe, peaksin seda Tallinnas ühistranspordis proovima,“ mõtlen endamisi.

Meile sõidab väga aeglaselt vastu punane kastiga, rataste juurest veidi roostetama läinud auto.

„Freskes patates! Freskes patates!“³ hüüab hõredajuukseline vanamees ruuporisse, pea autoaknast väljas ja ise samal ajal aeglaselt tänavatel tiirutades. See hääl meenutab mulle kirikupalvust.

„See on kohalik talumees. Nad müüvad niimoodi oma tooteid. Selleks pole luba vaja ega midagi. Mõni müüb nii koguni madratseid ja laualampe, kõike. Isegi sõnnikut müüakse nii,“ seletab Vladimiros. Väga huvitav ja mugav, mõtlen ma endamisi. Saaksin osta puu- ja juurvilju kodust välja minemata. Praktiline.

Üks üleni musta riietatud vanem proua peatabki käega vehkides selle ratastel juurviljapoe ning ostab kartuleid, porgandeid, ühe hiigelsuure kapsapea ja purgi mett. Need kaupmehed müüvad oma tooteid muidugi veidi kallimalt kui poes, kuid see-eest hoiavad kliendid kokku aega ja energiat.

Jalutame edasi ja ma haaran silmadega siinset ümbrust, seda niivõrd teistmoodi eksootilist keskkonda, millest saab minu uus kodu. Kõik on nii uus ja huvitav. Tänava lõpus näen tihedalt läikivaid oranže vilju täis puud.

„Apelsinid! Nii palju apelsine!“ hõikan õhinal. See puu seisab täpselt keset kõnniteed ja ei ole kellegi oma. Viljad on maha kukkunud, mõnele on peale astutud ja mõnest üle sõidetud. Vaatan seda kurbusega ja kuidagi kahju hakkab.

„Need ei kõlba süüa. Kui puu niivõrd täis on, siis ei ole viljad maitsvad, mõrud on,“ selgitab Vladimiros.

„Mis mõttes? Kuidas see võimalik on? Ja kui ongi mõrud, siis on nad nagu greibid ja kõlbavad ikkagi süüa,“ vaidlen ma vastu ning korjan paar apelsini kotti, et kodus proovida.

„Ja pealegi ei ole nad päris valmis. Apelsinihooaeg algab umbes oktoobri keskel. Aga võta kaasa ja proovi ära,“ utsitab Vladimiros.

Ma võtan ja proovingi. Kahjuks pean tõdema, et tal on õigus. See vili ei kõlba tõesti süüa ja on mõru. Mitte selline meeldivalt mõru nagu greip, vaid teeb suu tuimaks ja halvab. Jätan apelsinid siiski ilu pärast lauale puuviljavaagnale.

Küpros on puuviljade poolest väga rikas. Aasta ringi on siin mõni puuvili söömiseks valmis. Näiteks on talveperioodil võimalik nautida tõeliselt mahlaseid ja magusaid tsitruselisi: apelsine, mandariine, klementiine, tangeriine. Viimased kaks on tegelikult samuti mandariinisordid ja erinevad harilikust mandariinist väga vähe. Siiski müüakse neid puuviljapoodides erineva nime all. Ma loodan, et ühel päeval teen minagi neil sortidel silmaga vahet.

Suve lõpus ja varasügisel valmivad suussulavad viigimarjad. Viigimari on vaieldamatult üks mu lemmikmaitseid Küprosel.

Kindlasti väärib märkimist aprillis-mais valmiv jaapani villpöörise vili nispero. See huvitav vili, mis meenutab mulle maitse poolest nii pirni kui ka ploomi, tekitab üllatust kõigis Eesti turistides, kuna midagi sellist pole nad näinud ega maitsnud. Selle magusa vilja sees on kolm-neli kastanimuna meenutavat mittesöödavat seemet.

Nende maitsete lummuses tunnen, et võiksin tõesti kord isegi taimetoitlaseks hakata.

Meie „päris oma kodu“ projekti esimene objekt on täpselt Anexartisiase, Limassoli peamise kaubatänava taga. Korter, mida ajalehekuulutuse järgi vaatama läheme, asub valget värvi kolmekordses elamus, mis on külgepidi kokku ehitatud suure kinomajaga. See on väga lihtne ja tagasihoidlik, heledate seinte ning päevi näinud mööbli ja kodutehnikaga, kuid kõik eluks hädavajalik on siiski olemas.

Korteri omanik, umbes kuuekümnendates härra Giorgos tuleb meile naeratades vastu ust avama.

„Tulge edasi, lapsed!“ juhatab ta meid sisse ning jätab ukse pärani lahti. Suurest tuuletõmbusest, mis Küprosel nii tavaline nähtus on, läheb uks ehmatavalt valju pauguga kinni tagasi. Me teeme väikese tiiru, tutvume oludega ja jääme rõdule mõtlema.

„380 eurot, parim hind linnas,“ ütleb majaomanik, keerutades näppude vahel nööri otsa aetud hõbedasi pärleid, mis on kompoloi ehk murehelmed. Need kivikesed tekitavad omavahel kokku puutudes ebameeldiva kolksu. Ma ei ärritu muidu kergesti, aga kohalike vanemate meeste harjumus nende pärlitega kolistada ajab mind tõesti närvi. No miks nad peavad seda tegema? Hiljem saan teada, et nende helmeste kaasaskandmise ja näppude vahel keerutamise põhjused on väga erinevad. Mõned teevad seda niisama naudingu, lõõgastuse ja ajaveetmise pärast, teised kannavad neid aga kaasas kui amuletti, uskudes, et need peletavad halba õnne. Üllatav fakt oli mulle see, et paljud usuvad, et nende mudimine aitab vähendada soovi suitsetada. Samuti on see märk võimu ja sotsiaalse prestiiži kohta. See kehtib eriti sel juhul, kui murehelmed on valmistatud kallimast materjalist nagu näiteks hõbe või merevaik.

Härra Giorgos ja mu abikaasa Vladimiros räägivad omavahel kreeka keeles ning ma ei saa nende jutust veel midagi aru. Seega uudistan niisama seda valges pintsakus Salvador Dalí laadsete vuntsidega korteriomanikku ning mu pilk jääb peatuma tema parema käe väikese sõrme küüne juures, mis on naiselikult pikk, kuid inetult sooniline ja kollakas. Mulle tundub, et härra Giorgos on selle meelega pikaks kasvatanud.

„See on vana traditsioon, mis näitab, et kandja ei ole lihttööline, kes töötab oma kätega, sest muidu see küüs ju murduks. Tänapäeval jäetakse see pikaks siiski niisama, tahavad lahedad, matšolikud mehed olla,“ sosistab Vladimiros mulle kõrva, märgates ilmselt, millise küsiva näoga ma härra Giorgose kätt jõllitan.

„No lapsed, mis kostate?“ küsib härra Giorgos madalal häälel.

„Me mõtleme veidi ja anname homme hommikul teile teada,“ pakub Vladimiros välja.

„Aga tahtjaid on palju, pidage seda meeles, lapsed,“ hoiatab korteriomanik. See on tõeliselt kentsakas, et ta tõesti siiani usub selle lause mõjuvõimu.

„Kuidas sulle tundub?“ küsib Vladimiros kohe koridoris, kui me korterist väljunud oleme.

„No hind tundub mulle muidugi soolane, kuid jah, ma tean, et siin ongi sellised hinnad. Aga ausalt öeldes mulle täitsa meeldib see korter, kõik eluks hädavajalik on olemas, samuti armas avar valge rõdu, ja meri pole ka kaugel. Ma võiks siia jääda küll,“ lausun ma, kuna tean, et peame nagunii kodu leidma, ning ma ei soovi väga kaua võõraste inimeste juures elada.

„Aga siis ütleme talle kohe ära oma vastuse. Ei pea enam otsima. Tahaks juba kusagile pesa ehitada,“ pakub Vladimiros välja ja koputab uksele.

„Me oleme otsustanud. Võtame selle korteri!“ lausub ta. Härra Giorgos tõstab oma kotist välja üürilepingu ning kirjutab käsitsi meie nimed tühjadesse lahtritesse. Me kirjutame sellele alla, surume kätt ja härra Giorgos lahkub rahulolevalt naeratades.

Kolime õhtul uude korterisse sisse. Õnneks pole see väga suur ettevõtmine, kuna meil on ju ainult kaks kohvritäit asju ja kogu esmane eluks hädavajalik varustus on siin olemas.

Kell on täpselt pool seitse õhtul. Äkitselt kostab kõrvulukustav muusika.

„Appi, seda kinohäält on ju nii hästi kuulda!“ hüüatan, kuna tundub, nagu oleks kinosaal tõesti meie magamistoa kappi ehitatud.

„Oijah, ma ei uskunud, et seda kohe nii kõvasti kuulda on, arvasin, et kui aken kinni on, siis ehk kostab siia vaikne muusika,“ jagab Vladimiros mu hämmingut. Ta avab kinopoolse akna ning hakkab siis äkitselt naerma.

„Kuidas sulle heeliumihäälega lauldud lood meeldivad?“ küsib ta.

Heeliumihäälega? Ruttan akna juurde ja silman hiigelsuurt reklaamplakatit maja küljes rippumas ning avastan õudusega, et kinos on käimas koguperekomöödia „Alvin ja koopaoravad“. Ja täna pole mitte viimane õhtu, kui seda ülipopulaarset filmi lahtiste akendega kinosaalis vahetult meie uue kodu kõrval näidatakse. Tõotab tulla lõbus sügis.

Me teeme suurpuhastuse, paigutame mööblit ümber ja ma toon lähedal asuvast lillepoest paar lopsakat taime. Vladimiros kinnitab seinale kapi taga seisnud vana maali. Need seinad, mis esmapilgul nii kõrged, valged ja tühjad tundusid, ei meenutagi enam haiglapalatit ja ruumid hakkavad hubast ilmet võtma.

Kohe üle tee asub kafeneio ehk kohvik, kus kogunevad ainult vanahärrad, et koos kohvi juua, sigarit teha ja kaarte mängida. Kuna meil ei ole korteris televiisorit, veedan puhkehetked rõdul, joon värskelt pressitud apelsinimahla ja uudistan vaadet, mis siit naabruskonnale avaneb. Vastas asuva kafeneio mururoheliste metalltoolide peal istuvad viisakalt riides härrased tunduvad olevat oma eluga väga rahul. Sügavad kortsud nende näos räägivad, et nad on elu jooksul palju naernud. Isegi praegu kostab mu kõrvu vali katkendlik naer. Mulle meeldib kohalike pensionäride elutahe. Vaatamata sellele, et need meesterahvad näevad välja nagu saja-aastased ja mõnel neist läheb toolilt püsti saamisega päris kaua aega, tulevad nad siiski siia regulaarselt kokku, et teiste omasuguste seltskonda nautida. Nad ei ole jäänud koju üksi seebikaid vaatama ja kurvastama. Ühel neist on ka koerake kaasas. Ta lamab laua kõrval trepiastmel ja naudib karvkatet silitavat lõunapäikest. Ka tema tundub päris vana, võib-olla juba aastaid truult oma peremehega siin kohvikus käinud. Aeg-ajalt tõstab ta oma pea, et möödujaid uudistavalt nuusutada.

Kõrvaltänaval on aga väike kalapoeke, kust varahommikuti värskeid mereande osta saab. Sealt kostab kurvakõlaline buzukimuusika ja tervel tänaval puhub kerge kalalõhnaline tuul.

Samuti on paarisaja meetri kaugusel kodust periptero ehk väike kiosk, mis on 24 tundi avatud ja kus müüakse peaaegu kõike. Kioskiomanikul on pikad vallatud hallid lokid ja hästi hooldatud peenikesed vuntsid ning mulle näib, et ta tunneb kõiki selle rajooni elanikke ja teab nende nimesid.

Tutvusin eile ka meie naabrinaise Stavroullaga. Ta on 36aastane sünkjasmustade juuste ja tõsise olekuga üksik naisterahvas, kelle korteri uks kogu aeg pärani lahti on. Ta istub tavaliselt oma leopardimustrilises siidist hommikumantlis diivanil ja vaatab televiisorist Kreeka seebikaid. Kuna tema korteris ei ole rõdu, kuivatab ta oma riideid pesurestil kitsas koridoris meie mõlema välisukse ees ning ma pean iga kord sealt mööda minnes kõhu korralikult sisse tõmbama, et resti mitte pikali lükata.

Meie korteri all, esimesel korrusel on kasiino, mille sissepääs asub kohe trepikoja kõrval. Silmanähtavalt hea isuga keskealised mehed istuvad päevad läbi maja ees. Ma arvan, et need on omanikud.

„Tere, neiu!“ hüüab üks neist. „Kas sa elad selles majas?“ küsib ta, ilmselt märgates, et ma päeva jooksul mitu korda siit välisuksest sisse ja välja voorin. Ma ei vasta.

„Kas sa tööle ei taha tulla?“ jätkab ta. Ma teen näo, et ei kuulnud ei tema tervitust ega ettepanekut, ning tõmban trepikoja ukse kiiresti enda järel kinni. Käitusin vist veidike ebaviisakalt, aga mul oli hirm. Ma ei teagi, miks. Olen Eestist kaasa võtnud eelarvamuse, et kõik need tõmmud välismaalased – türklased, kreeklased, itaallased ja teised – on veidi ohtlikud ja kahtlased ning nendega ei tohi mitte mingil juhul juttu ajama jääda. Selle kasiinobossiga ei taha ma tõesti lobiseda. Siiski saan sellest valehirmust juba pärast mõned kuud siin elamist üle, mõistes, et nad on tavalised inimesed ja oskavad väga viisakalt ja meeldivalt vestelda.

Siinsamas lähedal on väike lemmikloomakauplus, kus ma iga päev kutsikaid paitamas käin. Igatsen loomi. Maal vanaema juures olid mu lapsepõlves kõikvõimalikud koduloomad ja sada väikest koera, seega on mul vägagi hea meel, et loomapoe omanik härra Kostas mul nende müügis olevate kutsikatega mängida lubab. Üks väike habras värisev koerake on juba liiga kaua siin puuris istunud, samal ajal kui kõik tema õed-vennad on endale juba uue kodu saanud. Ta vaatab mind pruunide kurbade silmadega ja mulle tundub, et ta tahab minuga kaasa tulla.

„Mis tõugu see kutsikas on?“ küsin müüjaonult.

„Ma ei tea, küprose puudel vist,“ vastab ta. Ma tean, et sellist tõugu pole olemas, kuid poepidaja kiire vastus tundub sel hetkel nii vaimukas, ja ma üritan käega oma naerust krampis nägu varjata.

„Seal Kostase lemmikloomapoes on üks väike õnnetu olemisega beež koer,“ räägin ma õhtul enne magama jäämist Vladimirosele. Ta ei vasta midagi.

Järgmisel päeval tuleb ta aga sellesama väikese krantsiga koju ja ma tunnen, et nüüd ma tean, mida tähendab soov rõõmust lakke hüpata. See kutsikas on nii armas, pehme ja väike. Ma panen talle nimeks Bimma. Mul on hea meel, et meil on uus pereliige. Koerad on truud ja lojaalsed sõbrad ning oskavad tänulikud olla. Mulle nii meeldivad loomad!

Sama ei saa aga öelda kutsumata külalise kohta, kes mu köögisahtlis kahvlite-nugade peal mõnusalt jalgu sirutab. Tarakan! Suur jäle punakaspruun prussakas! Avan sahtli ja see elukas hakkab suurest ehmatusest kiiresti minu käe poole tulema. Appi! Päästke! Lükkan sahtli kiiresti kinni ning hakkan kiljuma ja ühelt jalalt teisele hüppama. Ma tean nüüd, mida tähendab hüsteeria. Siis aga taipan, et pean ta vist ära tapma – mine tea, äkki hakkab veel paljunema ka. Avan taas vaikselt ja väga ettevaatlikult sahtli, kuid oh õudu: teda pole enam. Vaatan korteris kabuhirmus ringi ja lõpuks leian oma prussaka taas üles. Ta on juba kraanikausis. Hea peidukas sul, vana tarakan, mõtlen ja hakkan teda oma sussiga mööda korterit taga ajama... kuni ta järsku lendu tõuseb. Ka Bimma jookseb tagatoast küünte krabisedes mulle appi seda parasiiti taga ajama. Appi, kas nad oskavad lennata ka? Ta teeb lae all paar tiiru ja ma kaotan ta silmist. Usun, et ta lendas aknast välja, ja mul on hea meel, et ma ei pidanud teda laiaks litsuma. Ma ei tea, kas oleks julgenudki. Ning kujutan ette, kui ebameeldivat krõmpsuvat häält see teeks.

Vladimiros alustab taas tööd baarmenina hotellis, kus ta juba kaks aastat töötanud on. Tal oli pikk pooleaastane puhkus, kuna Eestis pulmade korraldamine ja edasi-tagasi sõitmine nõudis omajagu aega ja energiat. Õnneks oli hotelliomanik selle kõigega nõus.

Mu abikaasa tööl käimine tähendab mulle seda, et veedan oma õhtud üksi kodus. Nii ka täna. On täiesti tavaline neljapäeva õhtu. Olen lõpetanud just kahe masinatäie pesu triikimise ja otsustan veidi puhata. Keeran ukse lukku ja viskan end meie uuele lillelisele diivanile pikali. Tõstan jalad seina najale püsti ning tunnen, kui tänulikud mu jalad selle asendi eest on. Otsustan teha väikese uinaku. Kuulan kõrvaklappidest telefoni tõmmatud vanu Terminaatori ja Smilersi laule, keeran hääle põhja ja sulen silmad. Kahjuks pole mul seda nautimist kauaks. Ärkan võpatades kellegi puudutuse peale õlal. Karjatan täiest kõrist. Olen kindel, et isegi koopaoravad seal kinosaalis ei oska nii kiledat häält teha.

„Härra Giorgos, mis te siin teete, kuidas te sisse saite? Ma oleks südamerabanduse saanud! Heldene aeg!“

„Oi, signomi⁴, ma tõesti ei tahtnud ehmatada,“ vastab korteriomanik.

Ah et te ei tahtnud ehmatada, mõtlen endamisi. No seega juhtus see vastu teie tahtmist, igatahes ma ehmusin. Ja mitte vähe. Ma hakkan lausa luksuma.

„No vaadake, proua, ma koputasin neli korda ja ootasin ning keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või äkki on teil paha olla, võib-olla peab kiirabi kutsuma või midagi. Ükskord oli nii, et mu hea sõbra Panagiotise üüriline sai südameinfarkti, aga õnneks läks Panagiotis oma võtmega sisse ja päästis ta elu. Mulle tuli kohe see lugu meelde ja siis ma keerasingi ise ukse lukust lahti,“ seletab härra Giorgos innukalt.

Einoh, suur aitäh muretsemast. Kui te veel nii teete, peab tõesti kiirabi kutsuma ja võib-olla isegi kirstuauto, mõtlen endamisi ja palun härra Giorgosel viisakalt lahkuda – kinnitades, et kõik on tõesti korras, ma olen elus ja terve, kodu on kindlates kätes ja mul pole ainsatki kavatsust tema külmkappi ega päevinäinud pesumasinat ära varastada. Giorgos palub veel kord vabandust ja astub selg ees uksest välja. Tänasest alates jätan võtme risti ette. Sedasi oli mu emal kodus kombeks teha.

2 Kalimera – tere hommikust! (kreeka k)

3 Freskes patates – värsked kartulid! (kreeka k)

4 S