Читать книгу Koonused - Kurt Sweeney - Страница 4

Kui ma täna öösel kirjutasin, ärkasid sa üles – hirmusegaselt, ehmunult, nutuga. Võtsin su voodist välja ja kussutasin aegamisi unne tagasi. Seda on paar korda varemgi juhtunud, et tõused püsti ja raputad voodivõresid, pisarad põski mööda veeremas. Kui hirmuuni hajub, olen mina esimene, keda sa näed: mu nägu asendab unemaal nähtud koletist. Mõneks ajaks omandan su silmis kangelase oreooli. Kuni oled väike ning ärkvelolek ja unelus teineteiseks üle lähevad ja ühte sulavad. Ma näen ja saan aru, miks lapsed ja vanemad nii sarnaseks ja üksteise jaoks tugevaks muutuvad, miks ka meie kui isa ja väikese poja vahel on kõik selge. Praegu teed sa lõunauinakut ja kui ma sulle laulsin, hoidsid sa mul pöidlast kinni, ja su haare on kui sümbol, sümboolsuse mõttes lähim, mille ligidusse olen sattunud elavas elus, tegelikus maailmas, nagu oleksid sümbolid viimaks otsustanud minuga kohtuda. Ja kunagi on kõigel algus, Sean, mitte ainult sina ei tunne minu käe ja hääle ankrut, mina omalt poolt hakkan aimama, missugune vägi on ja ootab kirjutavas käes – samas käes, millest sa iga kord kinni hoiad, kui sõuad unenägudesse. Vägi ei ole alati selge ega konkreetne, kuni ei saa ilmseks, mida see teeb. Sinu ja minu vägi on nagu lill ja lillepilt, mis teineteist vajavad ja teiseta mitte midagi ei ole, on orgaanilised ja kunstlikud ning seetõttu selged ja tugevad mõlemad. Võime end tugevaks pidada, Sean. Me peame pidama – et sina pääseksid koletiste küüsist ja minul õnnestuks kirjutada meie California sugulastest. Nii elavatest kui ka surnutest.

Just hetk tagasi panin tähele linoollõiget, mis ripub alumisel korrusel elutoaseinal. Sinu vanaisa George tegi selle oma kolmkümmend aastat tagasi, 1970. aastate algul, kui ta siin Bergenis elas. Pildi väljalõikamine ei saanud tal võtta rohkem kui paar tundi. See on lohakalt tehtud, tegelikult meelega lohakalt ja meelega ülepakutult. Ülepakutust võimendab tume, verekarva tint, mis kvaliteeti siiski tublisti parandab. Kui pilt oli uus, oli seda hirmutav vaadata – mis seal salata, George oligi hirmutav ja ähvardav inimene. Aga kas siis lohakusest või kuna ma seda vaadata ei suutnud, ei näinud ma ka, et see on autoportree, kehv autoportree – nägu ja kael on kummaliselt käpardlikult välja lõigatud. Äkki ta tahtiski halvasti teha. Või oli linooli lõigates purjus. Või mõlemat. Olen näinud vaid seda eksemplari, pärast paari tõmmist lõhkus ta linooli kindlasti ära. Naljakas, et ta lõikas välja niisuguse nina, mida tal ei olnud, lühikese ja laia, puhevil sõõrmetega püstnina, nagu oli Sarah’l ja mille Madelaine temalt päris. George’i nina oli tema ema ja isa Geraldi, sinu vaarisa õnnestunud ristand, üpris kena, sirge ja ontlik nospel. Ma arvan, et tegelikult mõlkus George’il mõttes ema. Ja mitte hea mõttes. Halbadel päevadel võinuks ta ema tappa – näiteks kui ta alustas hommikut õllega ja läks pärast lõunat sujuvalt üle viskile, tipsutades kogu päeva, õhtu ja öö, et siis järgmise päeva varahommikul enne meie ärkamist kodust jalga lasta. Kui George oleks keset mõnd pikka joomatuuri ema peale sattunud, oleks too saanud aimu, mida tema täiskasvanud poeg tema vastu tunneb: vastandlikke tundeid. Ja vastandlike tunnete taga – viha.

Täpselt nagu vanaisa Gusist, sai ka George’ist alkohoolik – osalt ema Madelaine’i süül. Madelaine avaldas pojale erakordset mõju. Neil aastail, kui George elas Norras – 1970. aastate alguses oli ema temast kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel Californias –, pidas ema tal teisel pool maakera nii korralikult silma peal, et tema nina ilmus linoollõikele. See on autoportree. Ma näen seda. Ka kunsti mõttes on seetõttu tegu ehtsa kraamiga – nina pärineb George’i grotesksest kihist, mis pressib pildile, mistõttu ma teda ära ei tundnudki. Vaatasin seda alati kui Jeesuse pilti, raseeritud lõua ja lühikeste juustega Jeesust, pilti mehest, kes on keset kannatust, valu ja meeleheidet. Samal ajal on linoolis passiivsust, see võtaks just nagu oimugi liigutamata vastu võmme ja vopse. Jeesus mis Jeesus. Nagu tükk surnud liha. Tugev tükk. Aga agressiivsed sisselõiked, mis moodustavad robustse näo, meenutavad noahoope. Kujutan ette George’i, kes kummardub ühel ööl kehval lambivalgel linooli kohale ja plaadile visandatud pead, kaela, juukseid ja nägu lõiketeraga uuristab. Eriti lõua ümber ja sealt allapoole kasutas ta laiu lõikeid, nagu püüaks kõri läbi lõigata. Näib, nagu oleks ta seniõpitule vilistanud ja end oma kannatuses välja märatsenud. Täna näen ka hooletust, ülbust ja ükskõikseid jooni näos, mis on nii suveräänne ja toimuvast kaugel, et mitte miski, ka mitte valu ei lähe korda seal, kus ta on, hoopis mujal, mida meie, väljaspool seisjad, ei näe, nende võmmude ja vopsude taga, mida ta vastu võtab.

Aga miks see nina just siis ilmus? See oli halb aeg, nii George’ile kui ka meile. Veripunane tint mõjub pildil hävitavalt, ennasthävitavalt. Kümneaastasele, kes ma tookord, 1970. aastal olin, oli ennasthävitavus tundmatu maa. Passiivsust tõlgendan ma nüüd kui haruldast sorti masohhismi – kusagil kaugel selle taga on rõõm ja iha, millega nägu ongi ametis, mitte valu, meeleheite ja nurjatusega, vaid nagu tunduks kõik imetore. See ei ole meie Jeesus. Mitte tavapärane. Pealegi oli George juba palju aastaid enne pildi tegemist saanud Jumala pojaga ühele poole. Ta ei olnud vist kunagi Lunastajat kujutanud. Mitte otseselt. See oli tema Norras loodust kõige otsesem. See lõikus tema surnud ihhu. Sisselõiked lõikusid ta lihasse. See meeldis talle ja ta peegeldas end selles, nii et seda õhkub portreest, umbes nagu nägu ütleks: „Ülem kõige ülemast on nurjatus. Tulge siis ja vaadake, idioodid! Vaadake kõik, kuradi raisad! Õppige minult, räpa ja rüveduse meistrilt.”

Linool lebas palju aastaid kokkurullitult ja sissepakitult, kuni keegi meist – mitte mina – selle välja otsis ja raamida laskis, hankis laia hõbe-mustatriibulise raami, mistõttu pilt meenutab ikoone, mida võib harilikult näha Kreekas ja mis kujutavad hobusel istuvat püha Jüri, kes pistab lohet odaga läbi, või tõsist ja sünget neitsi Maarjat, süles niisama tõsine Jeesuslapsuke. George’i pildil on nii ema kui ka laps. Samuti tapmine. Ta püüdis seekord tappa oma ema Madelaine’i. Purjuspäi. Ta oli tapmisele nii lähedal, et oli hea, et ta oli siin maal, Los Angeleses elavast emast kaugel, mis päästis nad mõlemad, nii et ei valatud ühtki tilka perekonnaverd, vaid lodistati kõvasti tumepunast tinti hallikasrohelisele linoleumiplaadile, kus George iseennast portreteeris. Sel hetkel sai ta oma tapasooviga valmis – ja tappis selle asemel kunstnik George’i. Kelleks oli saada tahtnud. Inimese, kelle esilekerkimiseks ta oli kümme aastat aega ja jõudu kulutanud.

Autoportreid on raske mõista. Kas need peale joonistatud või maalitud näo üldse näitavad midagi? Pliiatsijoonised tunduvad tihti kõige tõepärasemad, eriti kui joonistaja töötab kiiruga, meeletu tempoga – mitte sellepärast, et tal kiire on, vaid kuna see, mida me muljeks nimetame, pommitab paberit ja pliiatsit. Kõik, mis silmapilgu vältel paberile ilmub, muudab tõlgendatavat nägu tosinas suunas. Nii ju ei või. Üks suund peaks lõpuks teistest üle olema ja jääma selleks, mida me näeme. Üks asi on see, kui joonistatakse teist inimest, sest siis on nende vahel nähtamatu sein. Aga kui joonistaja visandab oma peegelpilti, on olukord intiimne. Küsimus pole varjamises, vaid jälestatakse nähtut, mida keegi teine ei näe. George’i linool saadab just selle kuu peale. Ta oli purjus ja siis tehakse alati halba – lohakat – kunsti. Samas oli tal õigus. Visandid peavadki olema rohmakad ja jõhkrad, aega ei ole ega peagi olema, niikuinii on asi just jõhkruses. Tookord oligi tema elu jõhker. Nii et ta sai asjale omamoodi pihta. Rohkem ei saanudki tahta. Ta näitas, mida purjus mees tunneb – ei midagi kena, aga nüüd, palju aastaid hiljem siiski unustamatut. Ehk just sellepärast, et ta lõikas linoolinoaga. Terariistaga. Just see ütleb mulle nüüd palju rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. See on ainus tema tehtud pilt inimesest, mida olen näinud. Mul tekib tunne, et kusagil seal sees on ka Gus, sest George’i näojooned on nii rohmakad, et on lihtne – ja kiusatus – näha seal ka teist. Ja miks mitte tema emapoolset põhjajoonud vanaisa?

Ka adventistiperes kodus Californias polnud tema kunst populaarne. Niisama ebapopulaarne oli see, et ta otsustas kõik ühele kaardile panna. Madelaine ei leppinud sellega iialgi. Viiest pojast oli George tema lemmik. Aga võimatu on öelda, miks, sest ta oli väga valiv ja tegi inimestel vahet rangete ja irratsionaalsete kriteeriumide põhjal. George’i ja ta vendade vahekorrale mõjus see halvasti, tekitades armukadedust, mis pole siiani lakanud. Küllap nägi seda ka Madelaine, aga ei võtnud midagi ette – sest George oli tema inglipoju, teised aga madalamat sorti. George võis joonistada loomi, inimesi, loodust, lennukeid, ronge, autosid ja maju, sest tal oli selleks soont. Aga ema ei võtnud seda kui kunsti, see oli vaid üks poisi plussidest. Võib-olla meeldis see talle siiski eriti hästi – märkamise ja kindlakäelise kujutamise anne oli pärit tema õndsalt emalt Sarah’lt, kellel oli ka kord olnud kombeks joonistada ja maalida ning ümbritsevat hämmastava täpsusega edastada. Seetõttu andis vanaema poisi joonistamisele ja maalimisele oma heakskiidu ja õnnistuse, mis võis tütar Madelaine’ile meeldida.

Aga mitte see, et poiss oma elu kunstile pühendas, see oli vale, seal läks ta liiga kaugele. Emale meeldisid need poja pildid, mis sarnanesid Sarah’ omadega: portreed, vaikelud, maastikud ja aastaaegade motiivid, mille Madelaine võis nägusa kaunistusena kodus seinale panna või anda eriliseks kingiks sugulastele, sõpradele ja koguduseliikmetele – kenas väikses formaadis ilusad, pilkupüüdvad, viimistletud õlimaalid ja akvarellid, mis said adventistikodus kujunduselemendiks kenade rahumeelsete piltidena, mis peegeldasid Jumala loodut kogu selle suures ja kaunis ilus. Madelaine’ile meeldis, et tema poeg näitas kõigile, et suudab ka nende kodu kaunistada, anda neile tasuta kunsti, mida need inimesed muidu poleks muretseda jõudnud ja mis sobis nende kodudesse täiuslikult.

Tähtis – ja õige – oli see, et tema poeg George lõi täiust ja ilu omaenese kätega. See tegi Madelaine’ile rõõmu, sest see tegi kõigile rõõmu. Sest poeg levitas rõõmu. Ema nägi seda. Sarah samuti. Lapselaps jätkas seda, millest vanaema kord loobuma pidi, sest perekond palus tal pildid sinnapaika jätta, kui ta abiellus, ja keskenduda pereelule koos abikaasa, laste ja koduga; ta oli kohustatud koristama, süüa tegema, laste järele vaatama ja neid kasvatama, maja ja kodu korras hoidma – seepärast pidi ta loobuma hobist, millega oli lapsena aega veetnud, ja tegema ennast kasulikuks, andma kogu ülejäänud elu jooksul mehele ja perekonnale iga minuti ööpäevast. Ta tegigi seda. Ma arvan, et ta abiellus teismelisena ja sünnitas esimese lapse enne kahekümnendat eluaastat. Järgmised viis sai ta enne kolmekümneseks saamist. Oli, kuidas oli, aga tal jäi üha vähem aega üle, käed ja jalad olid sõna otseses mõttes tööd täis, tal ei olnud iial mahti maha istuda, et visata paberile kiire väike pliiatsivisand. Pulmapäeval otsustati tema saatus ja ta ei sõdinud vastu, kääris oma kleenukestel käsivartel käised üles ja andis perekonnale absoluutselt kogu energia ja jõu – ning unustas ajapikku oma suurima ande, millest tema tütrepoeg George kõvasti kinni hoidis ja kunagi loobuda ei tahtnud.

Raske on öelda, kas Sarah mõtles endast kui kunstiinimesest. Ta kasvas üles ja elas Iowa osariigis, kunstikauges kolkas, suurte viljapõldude keskel talus; Madelaine ja teised õed-vennad olid juba varsaeas, kui tema ja Gus võtsid lapsed ja kolimiskoorma ning sõitsid millalgi pärast 1920. aastat läände, Californiasse. Võimalik, et ta ei mõelnudki oma piltidest kui kunstist – nagu seda teisedki ei teinud. Võimalik, et ta polnudki eriti pilte näinud ega olnud kunagi galeriis või kunstimuuseumis käinud. Ühel päeval enne 1900. aastat istus ta väikese tüdrukuna paberi ja pliiatsiga maha ja asus vedama kriksadulle, ringe ja jooni. Ning üsna pea enamatki: ta näeb vaimusilmas loomi, taimi, lilli, puid ja linde, lisaks piiblilugude tegelasi – vana testamendi Aabrahami tegutsemas. Nuga ja ta poega Iisakit, keda isa hoiab ohvrikivil kinni, et ohverdada ta Issandale Jumalale. Noad ja kõiki maailma loomi paarikaupa astumas laevale, mis peab nad uputusest päästma. Ta on seda kuulnud ja näinud. Ta oskas seda joonistada. Tema loominguline vägi elas päeval ja öösel. Madelaine’il oli läinud korda säilitada üks tema väike õlimaal, mida ta mulle näitas. Kaks tüdrukut aias. Kaheteistaastased. Lilledega kübarad. Kummaline hämar ja hingestatud meeleolu. Vastastikune ujedus. Ühes tüdrukus pisut enam. Aga kõik kokku sordiini all. Ja ometi nagu noore tütarlapse maailmanägemise paks-paks toon. Omapärane värvikasutus, ilma varjudeta või peaaegu ilma, nagu oleks ta iseseisvalt avastanud sama, mille avastamisega täiskasvanud meeskunstnikud teisel pool Atlandi ookeani vaeva nägid – päikest pole tegelikult vajagi, üksnes värve ja vaatepunkti. Vaatepunkt üksi on juba valgus, ta nägi või teadis või taipas seda kodus Iowas oma talus oma toas maalides ja katsetades. Aga öelda selles perekonnas „kunst”? Kas kellelgi neist oli mingit aimu nähtava ja nähtamatu lõuendile kandmisest? Talle meeldis teha pilte. Aga väita, et tema maalid hõlmaksid enamat kui palja silmaga nähtav? Ta oli osav maalima. Ja kogu lugu.

George ka. Madeleine nägi poja joonistamisoskuses hiilgavat tulevikku kirurgina – tol olid sõrmed, mis suutnuksid ühel päeval sooritada operatsioonilaual imesid, niisugune oli plaan, mis pidi tõestama advendikogudusele perekond Kavani taset. Pärast laupäevast jumalateenistust võtnuks ta poja kaasa ja näidanuks teda, George’i, teistele õmblusklubi naistele, värsket kuldsete sõrmedega eliidiarsti, kelle üle tema sõbrannad vaimustusest ahhetanuksid, kui nad oleksid poissi kättpidi tervitanud ja vargsi emmanud ning toreda noormehe alati hoolikalt raseeritud põsele musi andnud, kiljatades ekstaatiliselt „Halleluuja!”, „Oo, Madelaine!”, „Ta on imeilus! Nõiduslikult ilus!”. Poissi oleks kantud emalikus võidukäigus õmblusklubi kuldtoolil kirikut pidi ringi ja tõstetud teistest palju kõrgemale. Ilus, mehine, viisakas Georgie, kes pidi oma vanaema Sarah’ kombel olema ehtsa usu tunnistuseks nii Madelaine’ile kui ka adventkiriku kogudusele; see, mis pojale ja vanaemale eraldi ja üheskoos osaks sai, see, et nad oskasid pilte teha, tekitas aukartust, üldist imetlust ning oli tõendiks, et see perekond on Jumala armust osa saanud.

Aga usuks tõendeid ja kinnitust nõuda on teoloogiliselt perversne. Ka usu säilitamiseks – naiivne, rumal, väiklane pühaduseteotus. Jumalalt ja igavikult nõutakse väikesi konkreetseid märke. Näiteks seda, et Madelaine’i illikuku George lõpetaks meditsiiniõpingud hiilgavate tulemuste ja oivaliste atestaatidega. See tõestaks Jumala õnnistust. Perversne teoloogia, Sean, ja täiesti ameerikalik, mis ütleb, et võitja riisub koore, saab kõik endale, paneb kõigele käpa peale. Selline on seadus sadades suuremates ja väiksemates kogudustes üle kogu maa – ka Los Angelese adventistide seas. Inimesed näevad jumalikku seost hinge ja edu vahel, tulemuse ja moraali vahel, saavutatu ja igaviku pakutava vahel.

Neil oli sealmaal 1980. aastatel üks president, Ronald Reagan, kes müüs sedasama mõtet. See kukkus tal päris hästi välja, ta sai hulga hääli, kuna ühendas raha, edu, õnne, suurkapitali, finantsid ja äri otseselt Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Olen kindel, et ta oli Madelaine’i lemmikpoliitik ja lemmikpresident – mitte üksi sellepärast, et nad olid sündinud samal, 1911. aastal, vaid ka sellepärast, et Madelaine’i-sugune võis noogutada kinnitavalt tema ideedele ja seisukohtadele, mida Reagan üha ja jälle 1960., 1970. ja 1980. aastate vältel väljavalitud ja tähelepanelikult kuulavale publikule serveeris, tihti televisioonis, otsesaates kogu rahvale. Ta seisab poodiumil tumeda, stiilse, healõikelise ülikonnaga ja räägib mikrofonidesse ametlikul ning samas intiimsel ja isiklikul toonil, kuulajaskonnale, kes on temaga kõik ühel nõul, nagu televaatajad näevad, kui kaamerad temale ja publikule suunatakse: paljud noogutavad iga tema sõna peale. Tema juttu on ka kena kuulata, ta kasutab palju ilusaid sõnu ja tema hääl on nagu samet, selle kõla on tänu pikale ja põhjalikule treenimisele kauni modulatsiooniga. Tal on ka elegantsed maneerid, tsiviliseeritud välimus ning tekst, mida ta ette loeb, pakub enamasti siivsaid ja hästi valitud sõnu ja sõnastusi, mille viimast kui sõna on presidendi kantselei sulemehed eelnevalt kaalunud ja lihvinud, nende tähendused, kõrvaltähendused ja enamiku assotsiatsioone välja sõelunud ja läbi näinud, heaks kiitnud või välja praakinud. Kõne on teksti lõppversioon, mis talle pihku pistetakse, et ta selle väljavalitutele esitaks.

Madelaine on selle mehe ja tema isiku suhtes positiivselt häälestatud, eelkõige tema kaunilt moduleeritud ja puhta häälekõla tõttu. See on mehel pärit Hollywoodist, filmidest, kus ta 1940. ja 1950. aastatel mängis. Tollesama filmilinalt tuttava näo viib mees 1960. aastate algul poliitikasse Californias, kus temast saab kuberner, ja lõikab veelgi enam loorbereid oma välimuse ja isiku vilunud lavastamisega, kasutades muu hulgas oma häält, mis inimestele meeldib. Ta on sümpaatne seal ülal poodiumil mikrofonide ees, kus ta hääl kostab valjuhääldist, telenägu teleekraanil, seksikas, mehine, karismaatiline ja mõnikord ka joviaalne mees. Ning seetõttu populaarne. Kes ka Madelaine’ile meeldib ja vähe sellest, et meeldib, vaid enamgi, eelkõige tema hääl, mis on sooja tämbriga, pehme, kaastundlik ning sellele lisaks tõsine ja asjalik (mitte liiga asjalik), tundub siiras, aus ja tõele vastav, hääl, mida inimesed uskuda võivad. Madelaine ka, mistõttu 1980. ja 1984. aasta presidendivalimistel annab ta hääle oma telelemmikule Ronald Reaganile, keda ta imetleb diivanil istudes, kaks sülekoera põlvedel, seda Ameerika poliitika kõige silmapaistvamat isikut, kes ei räägi rahvale üksnes oma poliitikast, vaid ka oma isiklikust usust. See on veel üks voorus. See endine filminäitleja, kes tõusis maailma vägevaima riigi tippu, astub ette ja räägib avameelselt, ausalt ja otsekoheselt nii enda ees istuvale publikule kui ka kõigile, kes televiisorist otseülekannet vaatavad, oma kristlikust usust. Et ta usub ka tuntud viimse kohtupäeva kujutamist piiblis, maailma lõppu, headuse ja kurjuse viimset võitlust, kus kõik hinged lõpuks ometi kahte suurde rühma jagatakse, üks üles taevariigi paradiisi ja teine otseteed alla põrgusse. Ta seisab kaamerate ja mikrofonide ees ja tunnistab oma täit ja otsesõnalist usku sellesse, õigluse viimset võidukäiku, mis ootab varem või hiljem meid kõiki, ka teda ja publikut. Rääkimata temast, koduperenaisest Madelaine Kavanist, kes istub kodus Los Angeleses oma elutoas.

Võib-olla on see ka tõsi, mees kujutas seda võib-olla ise samuti ette, nagu Madelaine selle üle oli mõelnud, seda uskunud ja palju aastaid ette kujutanud: päeva, mil lunastatud ja patused igaveseks kahte lehte lüüakse ja ise suunas saadetakse, nagu see kena mees meeldiva tämbriga ja otsekohese tõsidusega hääles kogu rahvale kõneles. Ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka ülejäänud maailmale, kes loomulikult ka kuulab selle mehe juttu, miljonid ameeriklased noogutavad kinnitavalt ja isegi hõiskavalt selle peale, mida mees isiklikult arvab ja usub ja kujutleb lõpuks kätte jõudvat: viimne võitlus, piibli ettekuulutuste lõplik kinnitus.

Teistele tähendab see midagi täiesti konkreetset. Kommunistliku Nõukogude Liidu võimukandjatele käib jutt võimust. Nemad kuulavad, kuidas nende rivaal ja maailma mastaabis vaenlane kuulutab, et tema kui superriigi USA riigipea isiklikult usub ja lausa loodab selles headuse ja kurjuse maailmas finaali. Ta on nad juba paika pannud. Ta on jaganud inimkonna – õigemini riigivõimud – kahte kategooriasse. Nõukogude Liidu paigutab ta kurjuse hulka ja nimetab seda isegi kurjuse impeeriumiks, ka kaamera ees, kogu maailma kuuldes. Selle panevadki Moskva võimukandjad Reagani ütlusse – mitte kristliku sõnumi, vaid ähvarduse, mis peitub sõnade ja sõnastuste taga, mille tema kui superriigi number üks vastutav ja valitud pea saadab Venemaale, muu hulgas selle, et ta ei usu mitte ainult oma sõnu, vaid ka oma vahendeid kui aatomiriigi USA sõjaväe ülemjuhataja, mistõttu ta võib Ameerika presidendina põhiseaduse järgi päästa tahtmise korral valla maailma lõpu, millest ta nii avameelselt, ausalt ja otsekoheselt räägib. Teisisõnu alustada nii teoorias kui ka praktikas Nõukogude Liidule ulatuslikku aatomirünnakut, mille ta poodiumil seistes piibellikku sousti kastab.

Selle peale võisid inimesed nõusolevalt noogutada. Niisamuti Madelaine. Ta noogutab innukalt ja eksalteeritult selle mehe kõnele, kes talle mitte ainult ei meeldi, vaid keda ta miljonite omavanuste ameeriklannade kombel imetleb. Nad mäletavad Hollywoodi filmitähte Ronald Reaganit eriti vesternidest – kangelast, kes lööb alati platsi puhtaks ja bandiidid surnuks, toob õigluse ja pääsu ega hoia korralike ja viisakate inimeste aitamiseks püssirohtu kokku. Nood inimesed lähevad aga ruttu meelest. Tema on käsist ja jalust seotud. Ta on liiga korralik. Tegutseb liialt aukoodeksi järgi. Liialt ideaalne ja liiga vähe lihast ja luust. Üheülbaline. Igav. Aga siis ilmub ta taas välja uues pakendis, poliitikuna. Valjult ja selgelt tunnistab ta oma ristiusku – algul väikestes seltskondades ja seejärel üha suuremates, kuni kogu maailm kuuleb tema sõnu „Yes, I do believe … in the Apocalypse,” mida ta lausub pika kunstpausiga sõnade „believe” ja „in the Apocalypse” vahel, nii et sõnad tungivad selgelt ja kuuldavalt kõigi kuulajate hinge – nii nende sõnum kui ka tähendus, moraal kui ka (kõik) tagajärjed. Ning sajad tuhanded, miljonid, sajad miljonid hüppavad üle kogu maailma toolidel – puhtast rõõmust. Või ehmatusest. Sest ta räägib ju päevast, mida ootab, mille saabumist ta väidab end paljude teiste kombel uskuvat, mil heade jaoks kõik hästi lõpeb.

Ja häda teistele – kogu maailma untsantsakatele, kes ei usu piibli ettekuulutusi ega mõtle neile – ning veel halvem Nõukogude Liidu võimukandjatele, kes suhtuvad Reaganisse kui inimesse, kes võib vallandada tuumasõja. Ja see mõte jõuab talle kohale. Kui ta on sellele mõelnud. Kui ta piiblit sel viisil tõlgendab. Kui ta samal päeval, kui kõne ettekandmisele tuleb, seisab koos abikaasa Nancyga vannitoapeegli ees ja ütleb korraga: „Honey, I … I’ve been thinking about the prophecy … in the Scripture …” Ja Nancy, kes ka peeglisse vaatab, pöördub mehe poole ning küsib rahulikult, ootavalt ja kannatlikult: „Yes, Ron, dear, … which prophecy did you have in mind?”

Sest mõtet, mida ta kavatseb ette kanda, tuleb ju enne kellegi peal järele proovida, mõne sellise peal, kes teda kuulaks ja teaks, kuidas ta tavaliselt mõtleb. Miks mitte Nancy, keda ta on aastaid usaldanud? Ta tunneb end väljavalituna. Ta tunneb, et tal on missioon, et ta on otsekui rüütel, kes võitleb õigete ja heade eest – USA eest. Ja ka Nancy on väljavalitu. Ka temal on ülesanne. Ta on tema naine. Nemad kaks kuuluvad kokku. Ühel päeval lähevad nad koos igavikku. Seepärast peavad nad sellele koos mõtlema ja seda koos otsustama. Mitte tema staap. Mitte ministrid või nõustajad või teised tema suurest kaaskonnast, kes teda suunavad ja varustavad kõige aktuaalsema ja pakilisemaga, mis on päevakorral. Ta läheb ringiga ümber nende. Nad ei saa sellest teadagi. Ta ei räägi neile mitte midagi. Ta improviseerib poodiumil – nii arvab mitu tema lähemat staabiliiget, võib-olla kõik. Teised ka – kommentaatorid, ajakirjanikud, vaatlejad, opositsioonipoliitikud, rivaalid, vaenlased, lojaalsed ja ebalojaalsed liitlased. Ja mõistagi kogu Nõukogude Liidu võimuaparaat. Veteranid ning kõige terasemad ja intelligentsemad selles mängus teavad, et neid sõnu ei kirjutata ilmaski kõnesse – vastutava staabi elukutselised ja kvalifitseeritud kõnekirjutajad ei teeks seda ilmaski. Ka mitte nood, kes Reagani ideoloogilist pulssi kõige paremini tajuvad. Need on puhtad sõnad. Mis tulevad otse südamest. Otsesaates.

Aga kas Reagan kasutab oma aju? Kas ta mõtleb üldse, mida ta seal seistes lausub? Kas ta tahab näha, kuidas inimesed rõõmust – või ehmatusest – hüppavad? Kas mõni tema omadest mõtleb, et nüüd läks vennike liiga kaugele? Kas see, mis ta teeb, on hea? Kas see on geniaalne, et ta saadab kogu staabi pikalt ja katsetab käigu pealt suurpoliitilist improviseerimiskunsti? Kas ta demonstreerib suurt riigimehetalenti? Kas on hea mõte näidata, et ta lähtub piibli ettekuulutustest, kui tema käsutuses on samal ajal Ameerika tuumanupp – mille tema kui Ameerika president võib põhiseadusega lubatud vajutusega käivitada, mis lahutaks sikud lammastest, nagu ta vihjab? Pöördudes otseselt valijate poole – see tähendab nende poole, kes tema seisukohti jagavad? Kas ta kaalub seda koos Nancyga? On alles kuradi tegelane. Esimest korda näitab ta kõigile – nii sõpradele, liitlastele kui ka vaenlastele –, et keegi ei dikteeri talle, mida arvata või öelda, välja arvatud üks, tema naine Nancy, kes näeb fantaasias sama, mida temagi: suurt parve Jumala kättemaksuingleid, kes pagevad taevast alla meie, surelike poole, et oma töö lõpuks ära teha ja asi joonde ajada, inimesed kahte lehte lüüa – saata kõik sinna, kuhu nad kuuluvad, taevasse või põrgusse. Ja asi ants. Valmis. Suur mõte. Tõeliselt suur nägemus.

Aga mitte ainult kena. Pilt, mida abielupaar Reagan näeb, ei ole sugugi kena. Ega ka see pilt, mida Madelaine näeb vaimusilmas. Ta tajub Reagani sõnades väikest ebakõla. Kusagil on käärid. Mehe sõrm on tuumanupul. Madelaine tahab selle sealt ära saada, et keskenduda täie tähelepanuga nägemusele piibli ettekuulutusest, grandioossele finaalile, mis lõpetab elu selles maailmas. Aga selle inetu ebakõla unustab ta ruttu, sest Reagan pakub talle oma autoriteediga turvatunnet, rahu, veendumust ja pidet. Seda pakuvad valijatele ja televaatajatele tema hääl ja välimus. Tal on miski, mida nimetatakse karismaks, kiirgav aura, mis laseb end teleekraani kaudu edastada. Madelaine’il on ehk puudus ka mehest, meeshingest, kes annaks talle, mille peale loota, nagu ta lootis piibli peale – midagi või kedagi, kel oleks iseloomu, isikupära, soliidsust ja selgroogu. Seda, mida oli prohvetitel. Midagi sellist, mida ta Reagani hääles ja näos kuuleb ja näeb.

Tema George’iga seotud auahnuse taga oligi see tarve. Poeg pidi elus pagana kaugele jõudma. Hoopis kaugemale kui kõik teised koguduse õmblusklubi nägusad ja mehised pojad. George’ist pidi saama number üks, nagu ta (ja ka Madelaine) ära oli teeninud. Mul on tunne, et Madelaine’i edujanu ja karjerism laotusid poja ajule ja mõtetele nagu rõhuv leitse, mida ta tajus ka tükk aega pärast seda, kui oli meditsiiniõpingud ja suhted adventkirikuga lõpetanud, mis läks iga aastaga hullemaks ja kippus talle sel aastal, kui ta autoportree linooli lõikas, elu kallale. Ilmselt tundis ta nii ema läbilööginälga kui ka pedantset täiuseihalust, mis tema soontes päeval ja ööl ringi tuiskasid, ka tükk aega pärast seda, kui ta otsustas nii Jumala kui ka adventismiga lõpparve teha ja ateistiks hakata. Selle taga oli palju asju, aga igal juhul tahtis ta Madelaine’i ja tolle kirikuga lõpparve teha ja need oma elust välja visata. Seetõttu läks ta vastase poole üle, siirdus kõige hullemate kahtlejate sekka, agressiivsete religioonivastaste, ateistide hulka, kes mitte millestki ei hoolinud, väitsid end eimillestki hoolivat, eitasid ja tõrjusid Isa, Poega ja Püha Vaimu, mida ema tähtsaks pidas, ning käskisid kõigil, kes neid uskusid, põrgusse kerida. Selline oli Madelaine’i pilt ateistidest. George’il oli see teada. Ma usun, et George oli valmis tegema lõpparve kõigega – kaasa arvatud meie, oma perekonnaga –, et emaga lõpparvet teha ja ellu jääda. Ja ta jäi ka ja võitis. Aga Madelaine’il oli ta kõvasti pihus. Ta jätkas poja maadligi litsumist. Tal oli võitlusvaimu, fighting spirit’it, ja lisaks valevaga kangekaelsust – hiiglaslik moraalne näpp, mis sihtis poega süüdistavalt ja hukkamõistvalt ka tükk aega pärast seda, kui too meid, oma pere, kaasa võttis ja 1962. aastal Los Angelesest minema viis.

George’i perekond koosnes sinu isapoolsest vanaemast Åsest, minust, minu kaks aastat vanemast õest Irisest ja nooremast õest Ingridist. Kõigepealt sõitsime kuussada kilomeetrit põhja poole, San Franciscosse, ja seejärel seitse aastat hiljem, 1969. aastal, Californiast ja Ameerikast ära üle mere Norrasse, Åse kodukohta Bjellosse, hulk kilomeetreid Bergenist lõuna poole. Me jäime Norrasse ega sõitnudki enam Californiasse tagasi, seadsime ennast siin sisse. Algul kui sisserändajad, ameeriklased, et siis ajapikku norrastuda, üpriski norrastuda ja muutuda isemoodi taustaga norralasteks, aga mitte nii erinevaks, et me poleks mõne aasta pärast seda maad oma kodumaaks hakanud nimetama.

Aga kord teismelisena, 1977. aastal, sõitsin ma Californiasse tagasi, et leida mingit pidepunkti, see tähendab identiteeti, mille juured oleksid kas USA-s või Norras, nagu ma end veensin. Ma pidin saama öelda, kes ja mis ma olen. Asi oli rahvuses – mis pidi otsustama elu üle. Seega ka tuleviku üle. Naiivsevõitu kinnismõte. Lootusetu. Aga Åse sai sellest aru ja lubas mul sõita ja elada aasta aega George’i pool San Franciscos, et ma oma identiteediasjad selgeks saaksin. Noh, et kas mul on üldse identiteeti. Ja kas sel identiteedil on rahvus. Ja kas see rahvus on kuidagi oluline. Kas mul on mingeid juuri, mida peaks kuidagi nimetama. Kas see nimi on vajalik. Kas mu nimi peaks olema midagi muud kui John. Sellest võinuks piisata. Oleksin oma rahvuse ja identiteedi kuradile saatnud.

Kui ma Norrast Ameerikasse ja edasi Los Angelesse sugulastele külla sõitsin, sai Madelaine hingepäästeks ja uskupööramiseks uue võimaluse. Nüüd võis ta George’i juures lüüasaamise eest revanši üritada ja võtta käsile mind, oma pojapoega, et kinkida mulle taevas, paradiis ja igavik takkapihta. Ta tahtis jagada minuga Jumala suurt armu ja lunastust ning hoolitseda ühtlasi selle eest, et ma täidaksin George’ist jäänud haigutava tühiku, millega ta polnud iial leppinud ja mida ta ikka veel koges kui kurbust, häbi, pettumust, kibedust, vaenulikkust ja jah, koguni viha. Ka tema oli nutikas, kiire ja mastaapse mõtlemisega, ning lisaks kalkuleeriv ja strateegiline ning planeeris oma misjonirünnakut mulle rafineeritult ja kindlameelselt: ta tahtis tõemeeli mõjutada ja ümber pöörata pikkade juuste ja hapu olemisega teismelist, kel oli hulk kriitilisi küsimusi ja ilmne soov kõiki lähenevaid täiskasvanuid provotseerida. Kellel polnud mingit vajadust usu järele. Mul ei olnud mingit tahtmist muutuda sõnakuulelikuks, nudipäiseks, armsaks ja jumalakartlikuks adventistipoisiks. Ei. Mitte ilma peal. Seepärast tuli tal mind jalust niita – kasutada välkrünnakut, Blitzkrieg’i põhimõtet, mille Hitler Teises maailmasõjas oma sõjakäikude tarvis välja nuputas ja mis lubab vaenlase kiireks hävitamiseks kõikvõimalikke vahendeid kasutada. See tähendab kõiki nükkeid ja knihve, mida tema pikaajalised kogemused ja fenomenaalne intuitsioon arvasid kasutada võivat, et lunastada ja päästa mind, paganlikust Norrast saabunud pojapoega.

Tegelikult oli tal hirmus mõnus mõelda, et lõpuks võib ta juhatada pojapoja täpselt sinna, kust tema ateistist poeg viieteistkümne aasta eest jalga laskis, mis oli tema erakordsesse mällu selgelt kinnistunud – tal oli eriline lembus ammuste, poolununenud ja lahendamata asjade vastu ja ta võis sõna-sõnalt korrata kõike, mida oli otsustanud mitte unustada, selles lõid tema täiuseiha ja pedantsus kõige tugevamini välja, olukordades, kus ta ründas inimesi sõnade eest, mida nood paljude aastate eest viha, raevu või meelepahaga välja olid pahvatanud. See tekitas absurdseid olukordi ja stseene; seda, mille tema fenomenaalne mälu oli talletanud, tuli mitu aastakümmet hiljem sõnasõnalt korrata ning selle meetodiga sai verbaalselt tappa ja moraalselt mõrvata – see, kellele ta oma moraalse näpuga osutas, aeti nurka, et teda seal süüdistada, noomida ja lõpuks hukka mõista. Madelaine’il oli õigus ja teine oli eksinud, seal polnud midagi arutada, nüüd oli küsimus kohtuotsuse väljajagamises, mida ta tegi rõõmu ja moraalse üleolekuga, haarates Jumala kümne käsu järele.

George sai seda oma nahal tunda ja sinu vaarisa Gerald ka, iga päev kogu pika abielu vältel. Aga mina mitte, minuga ei läinud see läbi, sest tal puudusid kompromiteerivad andmed, millega mind vahele võtta ja provotseerida; meil puudus ühine minevik, sest mina kadusin juba lapsena külma ja kaugesse Norrasse ning olin enne seda olnud vaid tunnistajaks tema ja George’i vahelistele inetutele stseenidele, kui ta Geraldiga meil San Franciscos külas käis. See oli minu mälestus temast, inimesest, kellele ilmselt meeldis moraliseerida, provotseerida, rünnata, tänitada ja näägutada. Aga minuga pidi ta olema riuklikum, loomingulisem ja leidlikum, et meelitada välja need mu keeled, millel ta saaks mängida. Ta sai aru, et selleks on kõige etem leida kogudusest mõni minuvanune.

Mulle suruti sülle mu vanatädi lapselaps. Tüdruk. Temaga oleks kõik sujunud tõrgeteta. Madelaine sai sellest aru, nägi kohe, et Blitzkrieg’i strateegia toimib kõige paremini, kui kasutada ahvatisena vastassugupoolt, kes võiks püüda selle tusase ja ateistliku Norra teismelise päästetute sekka. Madelaine oli hoolikalt välja sõelunud, keda kasutada. See pidi olema keegi, kes võtaks mu kohe õnge. Ta leidis sihvaka, saleda, armsa, imetoreda, hästi arenenud ja samas kummaliselt truusüdamliku neiu, kel olid pikad ja paksud heleblondid lainelised juuksed ja neitsilik adventisti identiteet. Nägin seda. Temasse ei olnud kunagi puututud. Madelaine mõtles, et mina võiksin seda teha – olla esimene. Ka tüdruk oleks seda lubanud, ennast mulle kinkinud. Mind pidi Kavani perekonda ja adventkirikusse kutsuma noor neiu, kes tahtis mulle kinkida oma tunded, mõtted, usu ja keha. Õige pea seejärel, juba kahekümneaastaselt oleksid meil lapsed ja kodu – see tähendab minu kui ümberpööratud ja ristitud adventistiga. See oleks pidanud olema kahjutasu Jumalalt Madelaine’ile, kel oli õigus kaotatud poeg teisel kujul tagasi saada, Norrast tulnud pojapoja näol, kelle ta oleks amerikaniseerinud, andnud mulle tagasi mu õige identiteedi ja mu tegeliku, esialgse rahvuse. Oleksin kinkinud talle lapselapselapsi, väikesi ilusaid truusüdamlikke adventiste, ja maksnud talle niiviisi hüvitist häbi ja alanduse eest, mida George oma skandaalse ja tänamatu ateismiga – võib-olla õela rõõmuga – oli toonud.