Читать книгу Inglilausuja - Kyle Gray - Страница 7

Ärkasin üles keset ööd. Oli pime ja vaikne, aga see ei hirmutanud mind. Olin vaid neljane, kuid ei kartnud sugugi. Miks oleksingi pidanud kartma, kui mulle kõige armsam inimene maailmas istus mu kõrval ja valvas, et kõik oleks hästi.

Jumaldasin oma memme ja teadsin, et temagi jumaldab mind. Alati kui olin hirmul või endast väljas, silitas ta mu käsivart, kuni rahunesin. Seejärel ta embas mind ja ütles, et olen talle kallis; ma tundsin alati, et kõik saab korda, niikaua kui memm on minu kõrval.

Viimasel ajal olid asjalood olnud teistmoodi. Teadsin, et memm oli haigeks jäänud, sest ta oli pidanud meie juurde kolima, et ema saaks tema eest hoolitseda. Minu mängutuba oli mänguasjadest tühjaks tehtud ja seatud sisse vanaema jaoks sobivaks ruumiks. Ma ei teadnud, mis tal viga on, aga kui see jutuks tuli, siis olid kõik täiskasvanud väga tõsised ja ma sain aru, et mõnikord ei saanud memm hästi hingata.

Kui memm minu endisesse mängutuppa sisse seati, olin olnud rõõmus; tuba oli kohe minu toa kõrval ja mulle meeldis väga, et memm oli mulle nii lähedal. Olin arvanud, et nüüd hakkame kogu aeg koos mängima ja et memm tuleb mulle unejuttu lugema.

Nii see ei läinud.

Memmele tuli muretseda ratastool ja pärast seda ei olnud ta võimeline iseseisvalt mitte kuhugi minema. Ta ei suutnud manööverdada läbi kitsa ukse minu toani ja tema hingamine muutus halvemaks. Nädal enne seda ööd oli memm viidud haiglasse ja kui me teda seal vaatamas käisime, polnud ta enam enda moodi. Tal oli küll seljas seesama karvane jakike, mida ta neil päevil ikka kandis, aga ta oli väga väsinud ega jaksanud mitte midagi teha. Mind nähes ta naeratas ja ütles „Mu pojuke!”, kuid üsna pea pidime lahkuma, sest memm vajas puhkust.

Nüüd olin memme nähes rõõmus. Tal oli seljas öösärk ja sellepärast arvasin, et memm on haiglast koju saanud ja tulnud oma toast minu juurde. Tore, et ta polnud enam ratastoolis, ja näis, et minu voodiäärel istudes oli ta nii õnnelik. Õigupoolest oli tuba täis kummalist tunnet – nagu oleksin saanud memmest kiirgavat armastust lausa käega katsuda.

Naeratasime teineteisele ja memm tuli lähemale. Olin nii rõõmus, et ta minu juurde tuli ja end paremini tundis. Mäletan, et mõtlesin: „Ta on mu parim sõber. Tema aitab mul uuesti magama jääda.” Mulle meeldis, kui mind enne magamajäämist natuke kaela pealt kõdistati. Niipea, kui sellest mõtlesin, hakkaski memm mind kõdistama. Tundsin end üleni tema armastusse mähkununa ja turvalisemalt kui kunagi varem, justkui oleksin teadnud, et selline tunne jääb mind alatiseks saatma.

Lõpuks vajusin unne – kaitstud ja õnnelik.

Järgmisel hommikul tuli ema mu tuppa ja tõmbas ruloo üles. Tuppa valgus päike ja küsisin, kus memm on. Ema näis eemalolev. Ta küsis, mida ma sellega mõtlen.

„Kas ta on oma toas?” küsisin.

Ema raputas pead ja sain aru, et ta on endast väljas.

„Kas ta sööb hommikust?”

Ema raputas jälle pead.

Mind valdas hirmus mõte – äkki on memm jälle haiglasse viidud?

Selle küsimuse peale läks ema toast välja.

Hüplesin alumisele korrusele hommikust sööma ja küsisin uuesti memme kohta.

„Ma nägin memme täna öösel,” rääkisin emale. „Ta tuli mu tuppa, kui ma üles ärkasin, ja aitas mul uuesti magama jääda. Tal oli vist parem olla. Nii tore, et ta ei pea enam ratastoolis olema. Kus ta on?”

Taas kord ei vastatud mulle. Lõppude lõpuks, mida oskas ema öelda väikesele poisile, kes vadistas nii innustunult oma kallist memmest? Ta oleks võinud öelda, et räägin rumalusi või käskinud mul vait jääda. Mind oli kasvatatud armastuse ja headusega – võib-olla sellepärast ei suutnudki ema öelda seda, mis oleks murdnud mu südame: minu imetore memm oli eelmisel öösel surnud.

Ta polnudki enam haiglast välja saanud; ta polnudki kodus käinud. Lihtsalt tema hing oli tulnud, et enne teeleasumist mind veel kord näha.

Nüüd tean, et kui inimene sureb, siis enne kui hing sööstab valguse poole, võib surija teha kiire kõrvalepõike oma perekonna juurde. Memme ja minu vahel oli eriline side ning usun siiralt, et ta tuli enne järgmisele tasandile liikumist mind vaatama, sest olin tema pojuke. Olin ärganud ja tundnud tema armastust. Arvan, et see oligi nii mõeldud, sest see, mille memm mulle tol ööl andis, on jäänud minuga tänaseni. Tundsin end kaitstuna. Tundsin, et minu peale ei hakka kunagi ükski hammas. Tundsin end võitmatuna.

See oli õnnistus, millel oli määratud minu elu muuta.