Читать книгу Inglilausuja - Kyle Gray - Страница 9

2. PEATÜKK
ARMASTUS ON KÕIKJAL

Üsna varsti pärast memme surma sai minu koer, Westhighlandi terjer Tora pärast teiselt koeralt pureda saamist põletiku. Tora oli olnud minu senise elu lahutamatu kaaslane ning mõte, et temagi võib mu maha jätta, muutis mu lohutamatuks.

Kui Tora siis surigi, hakkasin öösiti kuulma imelikke hääli ja uskusin, et Tora hüüab mind appi. Olin endast väga väljas, aga asja tegi veelgi hullemaks see, et hääled näisid kogunevat just minu toas. Minus tekitas õudu urisev hääl. Kuulsin lisaks hingeldamist ja lämbumise heli. Kõik see oli sedavõrd hirmuäratav ja ähvardav, et ma ei suutnud aru saada, mis toimub. Nüüd tean, et Tora püüdis lihtsalt saata mulle sõnumit ja ma poleks pidanud kartma, kuid sellised üleelamised olid nelja-aastase poisi jaoks traumeerivad. Seejärel hakkasin nägema pilte – inimeste ja ümbritseva energia piirjooni – isegi kottpimedas. Seda juhtub nüüdki, aga see ei pane mind enam muretsema, sest tean, mis toimub. Tollal olin aga täielikus segaduses. Kas teised lapsed näevad ja kuulevad selliseid asju? Mulle osteti Jurassic Park’i teemaline öölamp, kuid see ei aidanud mitte põrmugi! Nõnda hakkasingi enamikel öödel magama ema toas.

Praegu näen ennast käsnana ja olin seda ka tollal. Lihtsalt imasin endasse kõike, mis ümberringi toimus – ja mõned asjad ei toimunud üldsegi meie maisel tasandil. Millegipärast oli minus käivitunud võime olla kanaliks siinse maailma ja taeva vahel. Hinged tahavad saata siia ilma sõnumeid ja memme surm oli neile näidanud, et mina suudan sõnumeid vastu võtta; nii et nad kõik tahtsid oma sõnumid koos memme omadega teele saata. Tõsiasi, et olin alles neljane, polnud oluline, sest hinged ei näe maist vanust nii nagu meie. Nende jaoks olin lihtsalt maise tasandi inimene, kes suutis kõiki neid paljusid sõnumisaatjaid maailmade vahel ühendada.

Hingede ja inglite vahel on erinevus, mida ma tollal loomulikult ei teadnud. Inglid on universumi (mõned inimesed võivad selle kohta öelda Jumal) loodud jumalikud spirituaalsed olendid, kes on määratud meile Maal teed näitama. Mina usun, et nad on inimeste eellased ja on jälginud meie arengut aegade algusest saadik. Vaid vähesed inglid on Maal olnud; enamik on jäänud alati vaimuks. Inglid on puhas armastus. Nad on meile jumalikuks eeskujuks ja neil pole võimalik meid hukka mõista. Kõigil inglitel on teatud omadused, kuid puuduvad inimlikud iseloomujooned.

Seevastu hinged on meie seast lahkunud pereliikmete ja sõprade hinged. Nad on inimesed ja loomad, kes on jätnud maha oma maise kesta ja läinud tagasi koju taevasse. Hingedel on inimeste iseloomud. Kui olid Maa peal keevaline, jääd keevaliseks ka taevas. Kui olid Maa peal sõnaaher ja emotsioonitu, jääd selliseks ka taevas. Kui läheme tagasi hingeks, kaotame aga võime kritiseerida, kontrollida ja vihastada. Siis ümbritseb meid jälle armastuse tõeline olemus.

Ja kui armastame tõeliselt, siis ei suuda me ühelegi kärbsele liiga teha!

Minu käest on tihti küsitud, kas meie surnud lähedastest võivad saada meie inglid. Kuigi see on kaunis mõte, pean kahjuks ütlema, et neist ei saa meie ingleid, sest nad on teist tüüpi olendid.

Üht inglit teate te kõik. See on peaingel Miikael, kes suhtub ellu tuliselt ja ägedalt. Ta on otsekohene ja läheneb asjadele alati armastaval moel. Tema ilmumine on vapustavalt ilus: ta on ligikaudu nelja meetri pikkune, pikkade blondide ja hõbedaste lokkidega ning kannab plaatinast, kristallidest ja kullast rüüd. Tal on leegitsevad sinised silmad. Sageli on tal ka mõõk, samuti tulest, kuid see on midagi seninägematut – justkui oleksid leegid läbipaistvad ja opaalsed.

Sõna „peaingel” on pärit kreeka keelest ja tähendab „inglite pealikut”. Peainglid on traditsiooniliste kaitseinglitega võrreldes kõrgemas järgus. Nad on n-ö inglite ülemused; nad valvavad teisi kaitseingleid ja nende eesmärke.

Mulle teadvustusid hingede ja inglite erinevused üsna varsti pärast seda, kui olin hakanud ingleid nägema, kuigi see juhtus hoopis hiljem, kui olin 15-aastane. Nendega kaasnes täiesti teistsugune tunnetus ja nende energia oli niivõrd armastav, et lõi mind pahviks. Inglite vibratsioon on hingede omast kõrgem. Hingedel näib olevat rohkem „iseloomu”, samas kui inglitel on seos jumalikkusega – nad on igal moel absoluutselt täiuslikud.

Arvatavasti olid inglid need, kes näitasid hingedest teejuhtidele, kuidas juhtida inimesi läbi elu ning kuidas hinged saaksid oma sõnumeid saata ja elavatega suhelda. Minul on mõned hingedest teejuhid, kuid tänu inglitele sain arendada ühendust taevaga.

Inglid ei sekku kunagi meie ellu – nad ei hüppa esile ega hirmuta meid. Nad näevad alati välja nagu valgus ning tulevad alati armastusest. Hinged aga on ettearvamatud ning mõned neist on valmis tegema kõike, et vaid oma sõnumiga meieni jõuda. See kehtib eriti nende hingede puhul, kes ei ole liikunud edasi taevasse, vaid on jäänud kinni siinsele tasandile. Usun, et seda tüüpi hinged ümbritsesidki mind siis, kui algas minu suhtlus spirituaalse maailmaga.

Mul polnud aimugi, mida arvata kõigest sellest, mis minuga toimus. Mu ümber oli segadus, sodi ja pimedus. Nüüd tean, et taevas vibreerib väga kõrgetel sagedustel. Nii et kui hingedega rääkida, tuleb häälestada end nende sagedustele; kui seda ei tee, siis jõuavadki pärale üsna hirmutavad helid: madala sagedusega hirmutav pomin, millel ei näi lõppu tulevat. Olin vaid neljane, kui sellest sai minu elu taustaheli.

Rääkisin emale, et näen ja kuulen asju, kuid emal polnud aimugi, mida sellest arvata. Ema oli haaratud memme surmale järgnenud leinast ning sellele lisaks tuli tal hakkama saada oma abielu purunemisega. Ja nüüd tuli tema väike poiss, kes keeldus oma toas magamast, ning ütles, et „näeb” asju.

Mõnda aega kahtlustas ema mul ATH’d (aktiivsus- ja tähelepanuhäiret). Loomulikult ei tulnud ta tegeliku põhjuse pealegi, sest see oli nii kummaline. Kes oleks osanud arvata, et mind külastasid hinged?

Seda meenutades näen, kui palju ma väga lühikese aja jooksul üle elasin. Memm suri, vanemad läksid lahku ja mina läksin kooli – kõik ühel ja samal nädalal. Ainuüksi need elukäigud oleksid traumeerinud igat nelja-aastasest last, kuid tõsiasi, et samal ajal külastati mind esimest korda ka taevast, vormis mõjutusi, mis jätsid minusse eluaegse jälje. See oli raske ja emotsionaalne aeg.

Helid ja pildid jätkusid aastaid. Õigupoolest pole need mitte kunagi lakanud, olen lihtsalt õppinud nendega toime tulema. Nüüd on see lihtsalt osa minust. Tollal oli see kõik väga isiklik. Mäletan, et vanemaks saades kuulsin, kuidas teised lapsed rääkisid hirmulugusid tontidest. Hoolimata sellest, et minu magamistoas toimuv mind hirmutas, ei seostanud ma seda kunagi kuuldud õuduslugudega. Sellel, millest teised lapsed Halloweeni ajal rääkisid, ei tundunud olevat mitte mingit seost minu elus toimuvaga. Ma ei tea, miks. Üks põhjus oli ehk see, et kui teised kisasid, tundus see nii tehislik, nii teeseldud, samas kui see, mida mina kuulsin ja tundsin, oli nii tõeline. Suuremaks saades hakkasin toimuvat kontrollima.

Lõppkokkuvõttes oli mul siiski hea lapsepõlv. Vanemad hakkasid lahku minema siis, kui olin neljane, kuid lahutuseni jõuti mõnda aega hiljem. Vaatamata sellele olin armastatud ja hoitud. Elasime Glasgow äärelinnas Port Glasgows, kuni sain kaheksa-aastaseks. Seejärel kolisime kolme miili kaugusele Greenocki. Olin ainuke laps ja ema tundis minu üle alati uhkust – olin mänguväljaku kõige korralikumalt riietatud laps!

Armastasin tantsida ja laulda – võib-olla oli mul pärast GBS-i suurenenud vajadus füüsilise liikumise järele. Jumaldasin rambivalgust ja soovisin alati tähelepanu – ema ütleb, et ma pole sellest ajast palju muutunud! Ei tea, miks ma nii kangesti soovisin, et inimesed mind vaataksid, sest üks hullemaid mälestusi seostub mul kunagise jubeda potisoenguga. Perekond nöögib mind tänini selle pärast. Aga mitte miski ei suutnud mind takistada – kui kuskil oli pidu või kogunemine, ilmusin mina varmalt platsi. Olin lapsena hea tantsija ja roboti liigutused olid mul varrukast võtta! Olen sageli mõelnud, kas see polnudki juba märk sellest, mis hakkab minuga tulevikus toimuma. Kui sa seisad püsti ruumis, kus on sadu, vahest tuhandeid inimesi, kes on kõik tulnud sind vaatama, siis ei saa sa olla värisev müürililleke. Kui mõnel teisel hetkel lööbki välja iseloomu häbelikum või vaiksem pool, siis esinemise hetkel pead olema suuteline keskenduma ja vajalikul määral esinema.