Читать книгу Järsakud - Kyle Perry - Страница 2

Kyle Perry
Järsakud

Originaali tiitel: The Bluffs

Kyle Perry

Copyright © Kyle Perry, 2020

First published by Penguin Random House Australia Pty Ltd. This edition published by arrangement with Penguin Random House Australia Pty Ltd.

Kyle Perry kinnitab, et teda on õigus tunnustada käesoleva teose autorina.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Klein

Kujundanud Alvin Kanarbik

© Tõlge eesti keelde Martin Kirotar ja Ühinenud

Ajakirjad, 2021

ISBN 978-9916-634-03-5

e-ISBN 9789916634332

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Eelkõige minu perekonnale

Tahaksin avaldada austust maa traditsioonilistele kaitsjatele, põhjahõimu Pallitoredele, kes on Meanderi piirkonna hoidjad. Avaldan austust mineviku, tänapäeva ja tuleviku Vanematele, kelle jaoks on Kooparoona Niara, Vaimude Mägi, kultuuriliselt tähtis.

Ma tunnistan kogu tänapäeva Lutruwita aborigeenide kogukonda, kes on saare valvurid. Tunnistan nende igikestvat sidet siinse maa, vee ja kultuuriga.

Mulle tundus täna, et nägin teda.

Ta seisis metsaservas ja jälgis kooli.

Ma arvan, et ta nägi mind, ja siis oli ta läinud.

Rose ütles, et ma pole ainus, kes on teda näinud.

Ma ei lähe enam kunagi kodust välja.

Kuueteistaastase Victoria Comptoni päevik.

Ta oli üks viiest tüdrukust, kes rööviti Suures Läänemäestikus 1985. aastal.

Ülal mägede peal, ta tapab seal.

Kaugel koobaste sees ootab Näljane Mees. Talle meeldivad väikesed plikad, Kenad näod ja lokid pikad. Ära usu täiskasvanu juttu, Näljane Mees see tee leiab ruttu. Ei kõnni ma üksi metsateel, muidu tuleb ta mulle järele. Koolilaste salm, leitud Limestone Creeki kooli tüdrukute tualettruumi seinalt, 1985.

PROLOOG

ELIZA

Tänapäev, Suur Läänemäestik, Tasmaania

Ta ärkas vihma peale.

Ta vajab sind.

Eliza avas silmad. Ta lamas näoli kruusasel matkarajal, mis lõhnas märja mulla järele.

Aja end püsti.

Ta ahmis läbi kokkusurutud hammaste õhku. Kogu keha lõhkus valutada. Kukal kipitas. Prillid olid vastu oimukohta surutud, vasak klaas mõranenud. Tema sulejope ja matkapüksid olid läbimärjad.

Mäestiku jäine vihm muutus tihedamaks ja peksis tuules eukalüptilehti. Kusagil põõsastikus häälitses koldlott-meelind, kelle hääl meenutas pudelikorgi plaksatust.

Tõuse püsti. Ta vajab sind.

Raja ääres kasvas valgete õitega loorberipuu. Ta nõjatus selle tüvele ja vinnas end jalule. Teravad lehed lõikusid peopesadesse, vallandades metsiku magusa aroomi.

Tema matkasaapad olid kadunud ja sokid samuti. Jalad olid külmas mägiõhus tuimad ja sinakad.

Ta keeras pead siia-sinna ja uuris ümbritsevat udu. Liigutused panid pea valust tuikama. Ta katsus käega kukalt ja sõrmed värvusid punaseks.

Ta taipas, et meekarva juuksed olid millegi pruuni ja kleepuvaga põskede külge kinni jäänud. Hämmeldunult tõmbas ta need lahti.

Inimese hääl – kauge, aga lähenev.

Eliza tardus. Kõik ta poolikud mõtted ühinesid korraga üheks otsuseks. Ta võttis teerajalt valge eukalüptioksa, jämeda ja sileda. Ta astus tee kõrvale sõnajalgade vahele, riided loorberiokstesse takerdumas. Kas siin oli end kuhugi peita? Kas ta tahtis endast jälgi jätta?

Murduvate okste ragin selja taga. „Preili Ellis!”

Eliza karjatas, pööras kannal ringi ja viibutas oksa.

Tulija – teismeline tüdruk – hüppas kiljudes tagasi.

„Jasmine!” Eliza oleks tahtnud kergendusest nutta. „Ei… Carmen?”

„Te üritasite mind lüüa!” Carmen taganes, pikad tumedad juuksed näo külge kleepunud. „Mis kurat teil viga on?”

Kaigas pudenes Eliza külmast kohmetute sõrmede vahelt. „Anna andeks.” Ta haaras Carmeni randmest ja tõmbas ta lähemale, puude varju.

„Preili Ellis, te olete jääkülm.”

Vihm jäi järele, nagu oleks kraan kinni keeratud. Uduses võsas võttis äkki maad vaikus, kostis vaid tasast tilkumist. Nad ootasid.

„Kus teised on?” sosistas Eliza.

„Kõik on bussi juures, aga nad ei leidnud Jasmine’i, Cierrat, Breed ja Georgiat. Härra North ütles, et matk tuleb tormi pärast katkestada. Ta kutsus juba bussi meile järele.” Carmen oli endalegi märkamatult sosistama hakanud. „Te ei vastanud telefonile. Ta saatis minu ja härra Michaelsi teid otsima.”

„Ja keegi pole tüdrukuid näinud?”

„Kas nad pole teiega? Kas siin toimus tõesti kaklus?” Carmen kummardus lähemale. „Kas teie nägu on verine?”

„Kus on härra Michaels?”

Carmen põrnitses verd, sinikat Eliza näol ja tema katkiseid prille. Ta hakkas taipama.

„Carmen. Kus on Jack… Kus on härra Michaels?”

„Me läksime lahku, ta läks teist teed mööda. Otsime teid juba terve igaviku,” sõnas Carmen. „Mis juhtus? Mis juhtus?”

„Sa olid rajal üksi?” karjatas Eliza ja Carmen taganes paaniliselt veel ühe sammu.

Maailm kõikus Eliza silme ees ja ta otsis eukalüptilt tuge.

Tema taskus sumises telefon – võib-olla oli see sumisenud kogu aeg ja ta lihtsalt ei märganud. Kõigepealt tuli Carmeni turvalisuse eest hoolitseda.

„Kus su telefon on, Carmen?”

„Jätsime need kooli,” vastas Carmen väriseval häälel. „Andsime enne minekut härra Northi kätte. Issand. Kas te ei mäleta? Issand, appi… M-mis teiega juhtus? Kus teised on?”

„Carmen, kuula hoolega… Sa pead kohe härra Michaelsi juurde tagasi jooksma. Jookse. Ära mingil juhul seisma jää.” Ta võttis kaika, mille oli maha pillanud, ja ulatas selle Carmenile. „Kui sa näed kedagi võõrast…”

„Preili Ellis?”

„Kui sa ei leia härra Michaelsi, jookse tagasi bussi juurde. Hoia kõigist teistest eemale. Saad sa aru?”

„M-mis lahti on?” nuuksus Carmen.

„Oota üks hetk.” Eliza vastas telefonile. „Tom?” uuris ta. „Kas kõik tüdrukud on tagasi?”

„Eliza! Viimaks ometi! Kus kurat sa oled?”

„Tüdrukud, Tom.”

„Puudu on veel Georgia, Bree, Jasmine ja Cierra. Saatsin Carmeni ja Jacki sind otsima. Kas nad on sinuga?”

„Saadan Carmeni Jacki järele ja sinu juurde tagasi. Kui ta veerand tunni pärast kohal pole, pane teised tüdrukud bussi luku taha ja tule meid otsima. Ma ei tea, kus me praegu oleme.”

„Me o-oleme Nimeta järve raja lähedal,” kogeles Carmen. „L-lääne pool.”

Äkitselt hakkas jälle vihma kallama ja seekord olid piisad jäised. Lörts kõrvetas Eliza nahka.

„Carmen tuleb mööda Nimeta järve rada, lääne poolt. Ja kutsu politsei. Kohe.”

„Mis kurat seal toimub? Kus teised on?” küsis Tom.

„Ma leian nad üles,” lubas Eliza. „Lihtsalt kutsu politsei, Tom.”

„Eliza, sa ei peaks…”

„Tom. Kutsu politsei.” Ta katkestas kõne ja vaatas Carmeni poole. „Mine.”

Carmen kõhkles hetkeks, aga murdis siis läbi okste ja sööstis mööda rada minema. Eliza jälgis, kuidas ta nurga taha kadus, ja astus siis jälle teele.

Pea kohal sähvatas välk ja kolm sekundit hiljem järgnes sellele pikk kajav kõma, mis pani kõrvad kumisema ja koldlott-meelinnu ehmunult hüüdma.

Lörtsi langes tihedamalt ja võsa näis sünkpilvises sajus ähvardav. Tormi ajal polnud siin hea olla: räägiti, et Suures Läänemäestikus võib kõike juhtuda. Aborigeenide keeles kutsuti neid Keskplatood ääristavaid trööstituid nõlvu Kooparoona Niaraks ehk Vaimude Mäeks. Need olid metsased, klaustrofoobsed ja ohtlikud. Siin võis päevade kaupa ringiratast käia ainsatki rada leidmata, külmuda surnuks eikusagilt ilmunud lumetormis või kukkuda mõnelt uduselt kaljuservalt ühte lugematutest kuristikest, kust keegi sind kunagi ei leidnud.

Soojus ja tundlikkus naasid vähehaaval ta paljastesse jalgadesse, mis kipitasid teravast kruusast ja jäisest veest. Ta oli vaevu minuti kõndinud, kui kuulis kaugel eespool teise linnu, kuldkurk-meelinnu kähedat hüüdu, mis teisi linde tema territooriumilt eemale peletas. Või hoiatas inimeste lähenemise eest.

Eliza seisatas ja värises.

See on sinu süü. Sa oled selle ära teeninud.

Ta katsus peast tõrjuda vana salmi, mille nad olid õpilastel ära keelanud, mida juba tema ja ta õde öösiti hirmust ja põnevusest itsitades sosistanud olid. Limestone Creeki linnakeses Läänemäestiku jalamil tunti vaid üht koletist. Nende tüdrukute surnukehi ei leitud kunagi.

Ta astus jälle rajalt kõrvale, kriimustades okaspõõsaste puhmas naha katki, ja läks edasi piki teeserva, hoides end maadligi. Ta jalad lõid tuld. Tema jope takerdus okstesse ja rebenes. Ta oli ühe kõrvarõnga kaotanud: ainult vasakus kõrvas rippus veel kuldne rõngas.

Ja siis, minut hiljem, kuulis ta võsas raskeid samme, mis käisid temaga ühes taktis.

Ta ei jäänud seisma. Ta hiilis edasi.

„Sa kujutad seda ette,” sosistas ta.

Sammude mütsatused, sõnajalgade ja okste sahin.

Ta ei vaadanud tagasi.

Kui ta ei vaata, saab kõik korda.

Legend rääkis, et kui sa ei näe tema nägu, ei vii ta sind ära.