Читать книгу Järsakud - Kyle Perry - Страница 3

Murphy ohkas. „Me ei hakka sellest jälle rääkima.” Ta istus ilma särgita nende logiseva söögilaua taga ja rääkis valjusti üle nurgas seisvast bluetooth-kõlarist tümpsuva Jon Bellioni laulu. „Matkamine mõjub sulle hästi.”

„Ma võin koduste töödega aidata,” vingus tema 16-aastane tütar Jasmine. Tüdruk nõjatus lauale ja nende tüse musta-valgekirju kass Myrtle rabeles ta käte vahel. „Ma võin muru niita. Ma võin aknaid pesta…”

„Kooli. Eluga.” Murphy võttis laualt tombu magusat kleepuvat marihuaanat ja asetas selle elektrilisele kaalule.

Köök oli koost lagunemas, kapiuksed logisesid ja torud olid mõranenud, tapeet ja pruun linoleumist põrandakate hakkasid mõlemad maha kooruma. Enamikul pindadel laiutasid kassisõbralikud toataimed. Kappide peal, kuhu kassid ei ulatanud, ronis tarzaniköis. Taimed olid Jasmine’i toodud, tema viimane katse puhastada õhku sigareti- ja kanepihaisust.

„Ma võin…”

„Eluga,” kordas Murphy.

Jasmine oli lühike ja sale nagu tema kadunud ema. Ta selgeid siniseid silmi varjutas lauvärv ja tume silmapliiats. Ta juuksed olid seotud hobusesabasse. Kunagi oli ta punapea nagu ta ema, aga nüüd oli valinud ronkmusta värvi.

Murphy seevastu oli puuraiduri kehaehitusega pikk habemik. Tema laia rinda, lihaselisi käsivarsi ja tugevaid jalgu katsid keldi tätoveeringud. Ta kandis ainult kortsunud Calvin Kleini boksereid, milles oli maganud.

Kass näugus ja hüppas Jasmine’i käte vahelt välja. „Harry Potteri” tegelase järgi Myrtle’iks ristitud loom sammus pisut eemale, heitis külili ja näis otsekohe uinuvat.

„Isa, sa ei saa aru, mida ma sulle pakun…”

„Ma tean väga hästi, mida sa pakud, kullake.”

„Aga see on matk, isa!”

„See ei tapa sind.”

„Sa ei saa selles kindel olla…”

„Ta võiks ju jääda ja oma tuba koristada, vennas,” pakkus tüdruku onu Butch. Ta oli nendega köögis, küpsetas hommikusööki ja kõigutas end muusika taktis, pläru ühes ja praepann peekoniga teises käes. Nagu tavaliselt kandis ta meresinist maikat ja määrdunud jalkapükse.

„Ära hakka,” hoiatas Murphy oma ülesandele keskendudes. Ta lisas kaalule veel savu, kuni sai täpselt untsi.

Butchi ja ta noorema venna Murphy perekondlik sarnasus oli ilmselge, aga Butch oli nii näost kui kehast palju ümaram. Tema kaelale olid tätoveeritud pistodad ja Mehhiko stiilis pealuu. Butch teenis hüüdnime keskkoolis tänu oma kogukusele, kuigi mõlemad olid täpselt sada üheksakümmend sentimeetrit pikad. Keegi ei kutsunud neid eesnime pidi, kui just kakelda ei tahtnud.

„Onu Butch, kas ma võin koju jääda?” Jasmine kepsutas sulgkergel sammul tema kõrvale. „Palun? Kas tohib?”

„Aga muidugi, Jaz,” lubas Butch pläru imedes. „Pipidu Mupirphyde juupires.”

„Su õpetaja helistas mulle just selleks, et sa kindlasti läheksid,” sõnas Murphy. Ta libistas untsi kama kilekotti ja sulges selle vaakumsulguriga, hoolikalt ja kaalutletult. „Sa oled sel aastal juba liiga palju poppi teinud. Sa lähed kooli, sa lähed matkama ja see meeldib sulle.”

„Jah, Jaz, kui preili Ellis nii ütleb…” lisas Butch.

„See on ainus põhjus, miks ta mind minema sunnib,” tähendas Jasmine põlglikult. „Ta tahab preili Ellisele püksi pääseda.”

Murphy pöördus uuesti oma tegevuse poole, võttis suletud kilekoti ja kinnitas sellele kleebise – ühe neist „KAPTENI”-kleepsudest, mida nad suurel hulgal Hullu Hueyse netipoest tellisid. Sellest oli saanud Põhja-Tasmaania parima võsasavu märk. Kuigi toote identifitseerimine oli riskantne, võimaldas see savu nina alla hõõruda seersant Doblele, nende rivaalile, kes oli pidevalt pinnuks silmas ja konfiskeeris tänavail nii palju kaupa kui võimalik.

„Miks sa arvad, et ma juba ei ole seal?” sõnas Murphy.

„Rõve, isa.”

„Heiii, Murphy, mina nägin teda enne,” lausus Butch ja pilgutas Jasmine’ile silma.

„Ja ära arva, et pääsed minekust, kui bussist maha jääd,” jätkas Murphy valjusti. „Ma viin su ise ära.” Ta saatis tütrele valgete hammastega vildaka naeratuse. „Alukate väel. Tulen isegi välja, et sulle kõigi sõbrannade ees head-aega-musi teha.”

„Oled ikka jubedik. Palun, isa, ütle kas või, et olen haige või midagi…”

Murphy vaatas tema poole ja vaikis. Tüdruku nägu oli kahvatu, suu natuke liiga kõvasti kinni pigistatud. Ta ajas end kikivarvule, nagu tahaks aknast välja lennata.

„Jasmine,” sõnas ta viimaks, „see on ainult üheks ööks. Minuga ei juhtu midagi. Olen ikka veel siin, kui sa tagasi tuled.”

„Isa, ma ei…”

„Kullake, ma ei lähe kuhugi. Ma luban.”

Jasmine’i kurbusest sai midagi muud, külma ja alistunut. „Olgu.” Ta võttis kastist ühe kilekoti, hoides seda kahe sõrme vahel. „Siis võtan ühe neist.”

Murphy krabas selle tal käest. „Hea katse.”

„Kui silmakirjalik. Onu Butch ütles, et sina viisid igasse koolilaagrisse kanepit.”

„Kuss,” ütles Butch valjul lavasosinal.

„Kui sa tagasi tulles kas või pisut selle järele lõhnad, oled koduarestis kuni saad kolmkümmend kaheksa,” lubas Murphy Butchi poole põrnitsedes. „Su onu peaks suu kinni hoidma.”

„Ehk ma liialdasin, Jaz,” lausus Butch. „Mäletan, et ta ei suitsetanud sugugi alati. Mõnikord olid ta huuled hoopis ühe Lindsay tüdruku küljes, ja mitte alati tema…”

„Õõh!” kiljus Jasmine. „Mina lähen!”

Tüdruk vinnas matkakoti selga. Ta korjas Myrtle’i põrandalt üles, hõõrus nägu kassi vastu ja laulis paar rida James Blunti laulust „Hüvasti, armsam”. Myrtle näugus ja Jasmine surus teda veel korra kõvasti enda vastu, enne kui põrandale tagasi lasi.

„Lihtsalt et sa teaksid, isa, minu meelest pole preili Ellis sinu maitse. Armastan sind!” Jasmine lõi enda järel ukse kinni, mitte vihast, vaid sellepärast, et muidu kipakas uks kinni ei seisnud.

„Selle on ta sinult pärinud, türapea,” tähendas Murphy hetk hiljem. Ta mõõtis välja järgmise untsi.

„Näppamisoskust mõtled või?” päris Butch. „Ma peaaegu ei näinudki, kuidas ta kilekoti pihta pani ja varrukasse toppis.”

„Ei, ma mõtlesin… Mida?”

„Ei midagi,” sõnas Butch ja tema naeratus venis laiemaks.

„Raisk!” Murphy jooksis tooli ümber tõugates ja üle sisiseva Myrtle’i hüpates ukse juurde ning koperdas välja tänavale. Limestone Creeki orus alaliselt puhuv tuul tõi tema ninna väikelinna diisli-, suitsu- ja eukalüptilõhna.

Tänava otsas ronis Jasmine juba bussi peale. Sinna oli oma viiskümmend meetrit – ta oli ilmselt terve tee jooksnud, et isast nii kaugele ette jõuda. Tüdruk kadus silmist.

Murphy sööstis bussi poole, põigeldes katkistel tänavakividel mööda Jack Russelli terjerist, kes aia poole sörkides tema peale klähvis.

Buss eemaldus. Kõrgel eukalüpti otsas kraaksus harakas, kui ta sammu aeglustas, paljad jalad kõval sillutisel tuld löömas.

Teisel pool teed seisid kaks noort naist ühesugustes Adidase jooksudressides. Nad itsitasid. Peggie ja Darcy, majanaabrid tänava teisest otsast. Ta tundis neid, loomulikult: ta tundis peaaegu kõiki, kes siinkandis elasid. Neil olid telefonid käes, kaamerad tema poole suunatud.

Ta taipas, et oli endiselt aluspesu väel.

Ta tõttas koju tagasi.

Uks oli kinni.

Ta tõukas seda.

Lukus.

„Butch, ära ole nõme.” Ta tagus rusikaga uksele ja vaatas üle õla tagasi Peggie ja Darcy poole, kes talle lehvitasid.

Ukse kõrval avanes aken ja sinna ilmus Butchi nägu. „Kõik see mees!” hüüdis ta. „Murph on alukate väel väljas!”

„Ma kütan sulle munadesse.”

„Üks tüüp on alasti tänaval! Kutsuge võmmid! Hei, kuidas läheb, daamid? Murphyl on vist pisut külm, mis?”

Peggie ja Darcy naersid, kuukabarra liitus nendega ja Jack Russell haukus edasi.

„Sa oled kutu, Butch,” lubas Murphy. Ta marssis ümber maja ja vinnas end üle luitunud valge aia.

Nende tagaaeda täitsid umbrohupuhmad, kõrge rohi ja kasimata põõsad. Kaugemas nurgas seisis kanakuut, teises otsas kuur ja kõige keskel roostetav keerlev pesupuu. Krundi taga polnud tara, aed läks üle põldmarjapõõsasteks ja valgetüvelisteks eukalüptideks. Nende maa Limestone Creeki servas piirnes Läänemäestiku rahvuspargiga. Pooleteise kilomeetri kaugusel kogu selle võsa ja põõsaste varjus kasvas tema ja Butchi marihuaana. Põllule viivat teed kaitsesid isetehtud lõksud.

Taamal kerkis Suur Läänemäestik, järsud sinakashallid nõlvad harvade kivisammastega. Lääne poole jäi Saatana kuru, karm eelajalooline järsak, mida ümbritsevatelt kaljudelt avanes vaade Tasmaania udustele mägedele. See vaateplatvorm pidi olema üks Jasmine’i kooliretke peatuspaikadest, kuigi ta oli seal juba lugematuid kordi käinud. Murphy oli temaga isegi sealsamas matkamas käinud, kus nad täna õhtul ööbima pidid. Sinna oli ainult kahekümne minuti tee, kui sul oli krossiratas ja sa tundsid metsaradu. Nad käisid seal tollal, kui Jasmine’i ema Sara oli veel elus.

Murphy trampis läbi tagaukse sisse ja otse kööki.

Butch vilistas teda nähes, käed üle maika risti, pläru sõrmede vahel. „Miks kurat sa veel vallaline oled?”

„Türapea. Ma veel maksan kätte.” Murphy sirutas kähku käe välja, et Butchile kubemesse virutada, aga too põikas õigel ajal kõrvale. „Hiluxi võtmed.” Murphy kobas seina, kus võtmed tavaliselt rippusid. „Kuhu sa need panid?”

„Pole midagi, Murph, ta on tark tüdruk, ta ei jää vahele.”

„Kus need kuradi võtmed on?”

Butch naeris. „Vennas. Rahune maha. Arvad, et saad Jasmine’i igavesti savust eemal hoida, kui tema vanamehe töö on seda kasvatada? Ta on kuusteist ja koolilaagris, raske aasta seljataga. Las ta lõdvestub pisut.”

„Kus need kuradi võtmed on, Butch?”

Butch ohkas ning läks tagasi mune ja peekonit praadima. „Ära muretse, semu. Ma tegin ainult nalja.”

„Mida?”

„Ta ei võtnud midagi… Sa oleksid pidanud oma nägu nägema.” Ta kõkutas naerda. „Oleksin pidanud sind filmima.”

„Mees, sa oled üks kuradi hani.” Ta virutas Butchile kõvasti vastu õlga. Nende teine kass Vussi-Gus plagas minema, ajas suure sõnajalapoti ümber ja puistas igale poole multši.

Butch krimpsutas nägu ja oleks peaaegu taldriku maha pillanud, aga kohe hiilis naeratus ta näole tagasi. „Skinner tuleb õhtul ja meil on terve kuradi autotäis savu pakkida.” Ta toppis pläru suhu ja surus teise taldriku Murphy käte vahele. „Võta end kokku, poisu.”