Читать книгу Vampiiripäevikud: Raev - L. J. Smith - Страница 3

Stefani hääl oli vaikne, kuid täis taltsutamatut raevu. „Seda sa tahtsidki, eks ju, Damon? Nüüd sa said, mis tahtsid. Oled ta meiesuguseks muutnud, endasuguseks. Tema lihtsalt tapmisest sulle ei piisanud.”

Damon ei heitnud venna poole pilkugi. Ta vaatas pisut kissis silmadega ainiti Elenat, endiselt tema kõrval põlvitades ning tal lõuast kinni hoides. „Sa ütled seda juba kolmandat korda ja ma hakkan sellest juba natuke ära tüdinema,” kommenteeris ta poolihääli. Kuigi tema riided olid korratud ja juuksed sassis ning ta hingeldas endiselt kergelt, oli ta sellegipoolest tasakaalukas ja säilitanud enesekontrolli. „Elena, kas mina tapsin su ära?”

„Muidugi mitte,” vastas Elena, sõrmedega õrnalt Damoni vaba kätt silitades. Ta hakkas juba kannatamatuks muutuma. Millest nad üldse räägivad? Mitte kedagi pole ju ära tapetud.

„Ma poleks kunagi osanud arvata, et sa oled valetaja,” ütles Stefan Damonile endise kibedusega. „Olen sust alati kõike muud arvanud, aga seda mitte. Ma pole mitte kunagi varem kuulnud, et sa üritaksid ennast valetades välja keerutada.”

„Mõne hetke pärast,” vastas Damon, „kaotan ma enesevalitsuse.”

Mida sa mulle veel teha saad? vastas Stefan. Tapmine oleks halastus.

„Sinu suhtes lõppes minu halastus sada aastat tagasi ära,” vastas Damon valjusti. Viimaks lasi ta Elena lõuast lahti. „Mida sa tänasest päevast mäletad?” küsis ta.

Elena vastas väsinult, nagu laps, kes peab vihatud koolitükki üles ütlema. „Täna tähistati linna aastapäeva.” Ta võttis Damonil käest kinni ja vaatas siis üles tema poole. Seda mäletas ta selgesti, kuid nähtavasti sellest ei piisanud. Ärritunult proovis ta veel midagi meenutada.

„Kohvikus toimus midagi… Caroline.” Ta tõi selle nime kuuldavale, rahul, et oli suutnud midagi konkreetset meenutada. „Ta kavatses kõigi ees mu päevikut ette lugeda, ja see oli väga halb, sest…” Elena üritas kõigest väest meenutada, kuid ei suutnud. „Ma ei mäleta, miks. Aga me kavaldasime ta üle.” Ta naeratas Damonile soojalt ja vandeseltslaslikult.

„Ah et „meie”, kas tõesti?”

„Jah. Sa said selle kuidagi Caroline’i käest kätte. Sa tegid seda minu pärast.” Elena vaba käsi puges Damoni jakipõue ning kobas seal kõva neljakandilise raamatukese järele ringi. „Sest sa armastad mind,” ütles ta päevikut leides ning seda kergelt küünega kraapsates. „Sa ju armastad mind, eks ole?”

Lagendiku keskelt kostis mingi nõrk heli. Elena pöördus ja nägi, et Stefan oli näo kõrvale pööranud ning vaatas kuhugi kaugusesse.

„Elena. Mis edasi sai?” Damoni hääl kutsus ta tagasi.

„Edasi? Edasi hakkas tädi Judith minuga riidlema.” Elena mõtles selle üle hetkeks ja kehitas viimaks õlgu. „Millegi… pärast. Ma vihastasin. Ta ei ole minu ema, kas tead. Tema ei saa mulle öelda, mida ma tohin või ei tohi.”

Damoni hääl oli kuiv. „Ma ei usu, et see meile enam probleeme valmistaks. Mis edasi juhtus?”

Elena ohkas sügavalt. „Siis ma läksin ja võtsin Matti auto. Matt.” Ta ütles seda nime unistavalt, tõmmates keelega üle teravate silmahammaste. Oma vaimusilmas nägi ta kena poisinägu, blonde juukseid, laiu õlgu. „Matt.”

„Ja kuhu sa Matti autoga sõitsid?”

„Wickery sillale,” vastas Stefan, pöörates nüüd end nende poole tagasi. Tema silmis oli kõle ja lohutu pilk.

„Ei, ma sõitsin pansionaati,” parandas Elena teda ärritunult. „Ma ootasin… hmm… ma olen unustanud. Igatahes ootasin ma seal. Siis… algas torm. Tuul, vihm, kogu krempel. See ei meeldinud mulle sugugi. Ma istusin autosse. Aga miski tuli mulle järele.”

„Keegi tuli,” ütles Stefan Damonile otsa vaadates.

„Mingi asi,” rõhutas Elena. Tal hakkas selle poisi vahelesegamistest juba küllalt saama. „Lähme kuhugi ära, ainult meie kahekesi,” palus ta Damonit, tõustes põlvedele, nii et tema nägu oli Damoni omaga vastamisi.

„Kohe-kohe,” lubas Damon. „Mis asi sulle järele tuli?”

Elena istus uuesti maha, tal hakkas kannatus katkema. „Ma ei tea mis asi! Ma polnud kunagi midagi sellist varem näinud. See polnud nagu sina ja Stefan. See oli…” Kujutluspildid virvendasid tal vaimusilma eest läbi. Maapinnale kogunev udu. Ulguv tuul. Mingi kogu, valge, hiigelsuur, otsekui udust. Tuulekiirusel kihutav valge pilv teda jälitamas.

„Võib-olla oli see lihtsalt torm,” vastas ta. „Kuid mulle tundus, et see tahab mind rünnata. Aga ma pääsesin ära.” Ta mängis hajameelselt Damoni nahkjaki lukuga, naeratas saladuslikult ja vaatas oma pikkade ripsmete alt talle otsa.

Esimest korda välgatas Damoni näol emotsioon. Tema huuled kõverdusid kummaliseks grimassiks. „Sa pääsesid ära.”

„Jah. Mulle tuli meelde, mida… keegi… mulle voolava vee kohta oli rääkinud. Et kurjus ei saa seda ületada. Sellepärast sõitsin ma Drowningi oja poole, silla poole. Ja siis…” Elena kõhkles, kortsutas kulmu ning püüdis peas taas valitsevas segaduses mingit pidepunkti leida. Vesi. Ta mäletas vett. Ja seda, et keegi karjus. Aga mitte midagi muud. „Ja siis sõitsin ma üle silla,” lõpetas ta säravalt ja enesega rahulolevalt. „Ma pidin seda tegema, sest siin ma olen. Ja kogu lugu. Kas me võime nüüd minema hakata?”

Damon ei vastanud talle.

„Auto on ikka veel jões,” ütles Stefan. Nad vaatasid Damoniga teineteisele otsa nagu kaks täiskasvanut, kes mitte midagi taipava lapse kuuldes vestlevad, hetkeks oli kogu nende vaen kadunud. Elena tundis kerget ärrituspistet. Ta avas suu, kuid Stefan jätkas: „Ma leidsin selle koos Bonnie ja Meredithiga. Sukeldusin, sain ta kätte ja tõin veest välja, aga selleks ajaks…”

Mis selleks ajaks siis saanud oli? Elena kortsutas kulmu.

Damoni huuled keerdusid põlglikku irvesse. „Ja sa andsid lihtsalt alla? Kõigist inimestest just sina oleksid pidanud kahtlustama, mis võib juhtuda. Või oli see mõte sulle nii vastik, et sa ei julgenud seda isegi kaaluda? Eelistanuksid sa tõesti, et ta oleks päriselt surnud?”

„Tal polnud pulssi, ta ei hinganud!” ägestus Stefan. „Ja ta polnud piisavalt palju verd joonud, et ta oleks saanud muutuda!” Tema pilk läks karmiks. „Igatahes mitte minu oma.”

Elena tegi suu jälle lahti, kuid Damon pani kaks sõrme tema huultele, et ta vait püsiks. Ta lisas sujuvalt: „Ja see ongi probleem – või oled sa selle nägemiseks ka liiga pime? Sa ütlesid, et ma teda vaataks, vaata siis ise ka. Ta on šokis ja arust ära. Jah, isegi mina tunnistan seda.” Ta tegi pausi ja naeratas enne jätkamist oma pimestavat naeratust. „See ei ole lihtsalt tavaline segadus pärast muutumist. Tal on verd vaja, inimverd, või tema keha ei suuda muutust lõpuni viia. Ta võib surra.”

Mis mõttes ma arust ära olen? mõtles Elena nördinult. „Minuga on kõik korras,” ütles ta läbi Damoni sõrmede. „Ma olen lihtsalt väsinud ja kõik. Ma tahtsin just magama jääda, kui ma teid kaklemas kuulsin ja ma tulin sulle appi. Ja siis ei lase sa mul teda isegi ära tappa,” lõpetas ta põlglikult.

„Jah, miks sa ei lasknud?” küsis Stefan. Ta jõllitas Damonit, otsekui sooviks pilguga temast augud läbi puurida. Igasugune koostöövalmidus tema olekust oli kadunud. „See oleks olnud ju kõige lihtsam, mis?”

Äkki maruvihane Damon vahtis omakorda Stefanit, tema ärritus hakkas juba venna omaga sarnanema. Ta hingas väga kiiresti ja lühikeste hingetõmmetega. „Võib-olla ei meeldi mulle kergema vastupanu teed minna,” sisistas ta. Siis aga paistis, et ta saavutab enda üle taas kontrolli. Tema huuled kõverdusid pilkavaks irveks ning ta lisas: „Ütleme siis niimoodi, armas vend: kui keegi su tapab, siis teen seda mina. Mitte keegi teine. Kavatsen selle eest isiklikult hoolt kanda. Ja tapmine on miski, milles ma olen väga osav, selles võid sa kindel olla.”

„Seda oled sa meile juba näidanud,” vastas Stefan väga vaikselt, lausudes iga sõna nii, nagu tekitaks selle väljaütlemine temas kohutavat iiveldust.

„Aga teda,” ütles Damon rahulikult, Elena poole hõõguvat pilku heites, „ma ei tapnud. Miks ma oleks pidanud? Oleksin võinud ta iga kell vampiiriks muuta.”

„Äkki sellepärast, et ta oli just äsja kellegagi kihlunud.”

Damon tõstis üles Elena käe, mille sõrmed olid endiselt tema omadega vaheliti. Elena nimeta sõrmes sädeles tumesinise kiviga kuldsõrmus. Elena kortsutas sõrmuse nägemise peale kulmu, talle meenus ähmaselt, et oli seda justkui kusagil näinud. Siis kehitas ta õlgu ja nõjatus väsinult Damoni vastu.

„Hea küll, hea küll,” ütles Damon Elena poole vaadates. „See ei paista praegu mingi teema olevat, või mis? Mul on tunne, et ta on su suurima rõõmuga ära unustanud.” Ta vaatas Stefanile otsa ja naeratas ebameeldivalt. „Aga küll me teada saame, kui ta jälle tema ise on. Me võime ju temalt endalt küsida, kumma meist ta valib. Nõus?”

Stefan vangutas õudusega pead. „Kuidas sa saad midagi sellist isegi öelda? Pärast kõike, mis juhtus…” tema hääl vaibus.

„Katherine’iga? Mina võin selle välja öelda, kui sina ei suuda. Katherine tegi rumala otsuse ja maksis selle eest ränka hinda. Elena on teistsugune, ta teab, mida ta tahab. Aga sinu nõusolek või keeldumine ei oma vähimatki tähtsust,” lisas ta Stefani võimalikke uusi proteste summutades. „Fakt on see, et ta on praegu väga nõrk ja vajab verd. Ma kavatsen hoolitseda selle eest, et ta saaks, mis vaja, ja siis kavatsen ma välja selgitada, kes seda talle tegi. Sina võid kaasa lüüa või mitte. Sinu oma valik.”

Ta tõusis ja tõmbas Elena enda kõrvale püsti. „Lähme.”

Elena tõusis meelsasti ja kuulekalt üles, rahul, et saab juba kord liikuma hakata. Öine mets oli põnev paik, ta polnud seda kunagi varem märganud. Öökullide painavad, otsekui leinalised huiked kõlasid puuokste vahel, hiired jooksid otse tema jalgade eest mööda. Õhk oli kohati külmem, otsekui külmuks see metsas esmalt älvestes ja lohkudes. Elena avastas, kui lihtne oli tal läbi lehevaiba Damoni kõrval liikuda, tuli lihtsalt olla ettevaatlik ja vaadata, kuhu astud. Ta ei vaadanud tagasi, et näha, kas Stefan järgneb neile või ei.

Ta tundis kohe ära paiga, kus nad metsast välja astusid. Ta oli siin täna juba olnud. Nüüd aga toimus siin mingi kohutav sagimine: punaste ja siniste vilkuritega autod, prožektorid, mis tumedaid ringi askeldavaid inimfiguure valgustasid. Elena vaatas toimuvat mõõduka uudishimuga. Mitmed neist olid tuttavad. See naine näiteks, kõhna vaevatud näo ja äreva pilguga – tädi Judith? Ja pikk mees tema kõrval – tädi Judithi kihlatu Robert?

Neil peaks veel keegi kaasas olema, mõtles Elena. Laps, kellel on sama helevalged juuksed kui Elenal endal. Aga kui väga ta ka ei pingutanud, lapse nimi talle meelde ei tulnud.

Kaks tüdrukut seisid teineteise ümbert kinni hoides keset mingite ametiisikute ringi, neid mäletab ta küll. Pisike nuttev punapea on Bonnie. Tumedate juustega pikem tüdruk on Meredith.

„Aga ta ei ole vees,” ütles Bonnie parasjagu mingile vormiriietuses mehele. Tema värisev hääl oli hüsteeria piiril. „Me nägime, kuidas Stefan ta veest välja tõi. Ma olen seda ju mitu korda rääkinud.”

„Ja te jätsite ta koos temaga siia?”

„Me pidime. Torm läks üha hullemaks ja miski tuli meie poole…”

„Ärge seda viimast tähele pange,” sekkus nüüd Meredith. Ta tundus ainult õige veidi rahulikum kui Bonnie. „Stefan ütles, et kui ta peab… lahkuma, siis jätab ta Elena pajude alla.”

„Ja kus Stefan praegu on?” küsis teine mundris mees.

„Me ei tea. Me läksime tagasi, et abi kutsuda. Ta tuli tõenäoliselt meie järel. Aga selles osas, mis… Elenaga juhtus…” Bonnie pööras politseinikele selja ja peitis näo nuuksudes sõbranna õlale.

Nad on minu pärast endast väljas, mõistis Elena. Kui rumal neist. Selle asja saab igatahes kohe korda ajada. Ta astus sammukese valguse poole, kuid Damon tõmbas ta tagasi. Elena vaatas haavatud ilmel noormehele otsa.

„Mitte niimoodi. Vali välja, kes sulle meeldib, ja me meelitame nad eemale,” ütles ta.

„Mis mõttes meeldib?”

„Söömiseks, Elena. Sa oled nüüd kütt. Need seal on sinu saak.”

Kahtlevalt katsus Elena keelega oma teravaid hambaid.

Mitte keegi seal ringi sagivatest inimestest ei näinud tema silmis toidu moodi välja. Sellegipoolest, kuna Damon oli nii öelnud, tuli tal tema sõnade üle järele mõelda ja neid kaaluda. „Millist sa ise soovitad,” ütles ta viimaks kuulekalt.

Damon kallutas pea mõtlikult ühele küljele ja kissitas silmi, uurides nende ees toimuvat otsekui kuulsat maali hindav kunstiekspert. „Hüva, kuidas oleks paari kena parameedikuga?”

„Ei,” ütles hääl nende selja taga.

Damon heitis nende taga seisvale Stefanile vaevu kõrvalpilgu. „Ja miks siis mitte?”

„Sest siin on juba piisavalt rünnakuid toimunud. Tal võib inimverd vaja olla, kuid ta ei pea sellepärast veel jahti pidama hakkama.” Stefani ilme oli kinnine ja vaenulik, kuid temast õhkus mingit sünget meelekindlust.

„Ah et on veel mõni moodus või?” küsis Damon irooniliselt.

„Sa tead väga hästi, et on. Keegi, kes on vabatahtlikult nõus… või keda saab mõjutada nõustuma. Keegi, kes teeks seda Elena heaks ja kes suudaks selle teadmisega hiljem ka toime tulla.”

„Ja ma kujutan ette, et küll sina juba tead, kust me sellise vooruse verstaposti leiame?”

„Too Elena koolimajja. Ma tulen teile sinna järele,” ütles Stefan ja kadus puude vahele.

Nad lahkusid jõe äärest, kus kihas endiselt, taskulampide valgusvihud vehklesid ja inimesed tormasid ringi. Lahkudes märkas Elena midagi kummalist. Jõepõhjas, esituled põlemas, seisis auto. See oli peaaegu täiesti vee all, välja arvatud osaliselt välja ulatuv kaitseraud.

Kui tobe koht auto parkimiseks, mõtles ta, ja järgnes Damonile tagasi metsa.

Stefan hakkas jälle tundma.

See tegi haiget. Ta oli arvanud, et valuga on nüüd ühel pool ja et tunnetega on lõpp. Elena elutut keha tumedast veest välja tuues oli ta mõelnud, et mitte miski ei suuda talle enam kunagi haiget teha, sest mitte miski pole selle hetkega võrdne.

Selles osas oli ta eksinud.

Ta seisatas hetkeks ja toetas terve käe vastu puud, pea maas, ning katsus rahulikult ja sügavalt hingata. Kui punane udu silme eest hajuma hakkas ja ta taas selgelt nägi, jätkas ta oma teed, kuid põletav valu ei kadunud kuhugi. Ära mõtle tema peale, korrutas Stefan endale, teades, kui mõttetu isegi see katse on.

Kuid Elena ei olegi tegelikult surnud. Kas see ei loe siis? Stefan oli arvanud, et ei kuule enam kunagi tema häält, ei tunne tema puudutust…

Ja nüüd, kui tüdruk teda puudutas, siis selleks, et teda tappa.

Stefan peatus uuesti ja kummardus ettepoole, talle tundus, et hakkab kohe oksendama.

Näha Elenat niisugusena oli Stefani jaoks tegelikult suurem piin kui vaadata teda külma ja elutuna maas lebamas. Võib-olla just sellepärast oligi Damon ta ellu jätnud. Võib-olla on see Damoni kättemaks.

Ja võib-olla peaks Stefan tegema pärast Damoni tapmist just seda, mis tal algselt plaanis oli. Ootama koidikuni ja võtma siis sõrmest hõbesõrmuse, mis teda päikesevalguse eest kaitseb. Kümmelda tuliste päikesekiirte embuses seni, kuni kogu liha on tema luudelt põletatud ja valu kaob igaveseks.

Aga ta teadis, et ei tee seda. Senikaua kuni Elena siin maa peal ringi kõnnib, ei jäta ta teda mitte iialgi. Isegi kui neiu teda vihkab, talle kallale tungib. Stefan teeks ükskõik mida, et Elenat kaitsta.

Stefan astus teel linna pansionaadist läbi. Enne inimeste sekka minekut tuli end korda seada. Oma toas pesi ta vere näolt ja kaelalt maha ning uuris haiget käsivart. Paranemisprotsess oli juba alanud ja viga saanud kohale keskendudes võis ta seda ise veel kiirendada. Ta kulutas ennist kogutud väge kiiresti, võitlus vennaga oli teda juba niigi tublisti nõrgestanud. Kuid see on tähtis. Mitte valu pärast – seda ta õieti ei tundnudki –, vaid tal oli vaja vormis olla.

Damon ja Elena seisid koolimaja ees. Ta tunnetas juba kaugelt pimedusest venna kannatamatust ja Elena uut ja võõrast metsikust.

„Ja vaata, et see sul õnnestub,” heitis Damon.

Stefan ei vastanud talle. Koolimaja oli teine paik, kus lisaks jõekaldale käis ärev sagimine. Inimesed oleksid praegu pidanud linna aastapäeva ballil lõbutsema, kuid need, kes olid kohutava tormi eest siia varju jäänud, kõndisid närviliselt edasi-tagasi või olid väikestesse gruppidesse kogunenud ja arutasid erutatult ja kätega vehkides midagi. Stefan vaatas avatud aulauksest sisse, otsides kõiki meeli pingutades üht konkreetset inimest.

Ja leidiski ta. Blond pea kummardus nurgas ühe laua kohale.

Matt.

Matt ajas selja sirgu ja vaatas hämmeldunult ringi. Stefan käskis oma meeltes tal välja tulla. Sul on värsket õhku vaja, mõtles ta, sisendades selle mõtte Matti alateadvusesse. Sul on tunne, et tahad lihtsalt hetkeks õue minna.

Damonile, kes tuledest võimalikult kaugel nähtamatuna pimeduses seisis, ütles ta: Vii ta koolimajja, fotoklassi. Ta teab, kus see on. Ärge end enne näidake, kui ma selleks loa annan. Siis taandus ta mõne sammu eemale ja ootas, et Matt välja ilmuks.

Matt astus õue ja vaatas mõtlikult süngesse pilvisesse taevasse, kus ei paistnud ühtki tähte. Ta võpatas kohutavalt, kui Stefan teda kõnetas.

„Stefan! Sa oled siin!” Tema ilmes vaheldusid kohutava kiirusega meeleheide, lootus ja õudus. Ta astus kiirustades Stefani poole. „Kas nad… said ta kätte? Kas uudiseid on?”

„Mida sina oled kuulnud?”

Matt vaatas talle enne vastamist sekundi murdosa jooksul vaikides otsa. „Bonnie ja Meredith tulid ja ütlesid, et Elena sõitis minu autoga Wickery sillalt alla. Nad ütlesid, et ta on…” Poiss vaikis hetkeks ja neelatas siis kuuldavalt. „Stefan, see pole ju ometi tõsi?” Tal oli anuv ilme.

Stefan pööras pilgu kõrvale.

„Oh jumal,” oigas Matt kähedalt. Ta pööras selja ja surus käed näo ette. „Ma ei usu seda, ma ei usu. See lihtsalt ei saa tõsi olla.”

„Matt…” Stefan puudutas poisi õlga.

„Tunnen sulle kaasa.” Matti hääl oli järsk ja kuidagi rabe. „Sul on praegu ilmselt väga jube olla ja mina teen siin asja ainult hullemaks.”

Enam kui sa arvata oskad, mõtles Stefan ning tema tõusma hakanud käsi vajus jõuetult küljele. Ta oli tulnud kavatsusega Matt oma väe abil kaasa sundida. Nüüd tundus selline teguviis lubamatuna. Ta ei saa, ei tohi teha seda oma esimesele – ja ainukesele – siinsele inimesest sõbrale.

Tema ainus võimalus on Mattile tõtt rääkida. Matt saab kõik teada ja teeb siis ise oma valiku.

„Kui sa saaksid praegu Elena heaks midagi teha,” alustas Stefan ettevaatlikult, „kas sa teeksid siis seda?”

Matt oli ilmselt liiga oma tunnetetulva küüsis, et küsida, mis idiootne küsimus see selline on. „Ükskõik mida,” vastas ta peaaegu vihaselt, varrukaga üle silmade tõmmates. „Ma teeksin tema heaks kõike.” Ta vaatas Stefanile trotsliku ilmega otsa, ise kergelt hingeldades.

Palju õnne, mõtles Stefan, tundes kõhus järsku mingit haigutavat tühjust. Sa võitsid just reisi videvikutsooni.

„Lähme,” ütles ta. „Ma pean sulle midagi näitama.”