Читать книгу Vampiiripäevikud: Raev - L. J. Smith - Страница 4

Elena ja Damon ootasid pimikus. Stefan tunnetas nende kohalolu selles väikeses ruumis, kui ta fotoklassi ukse lahti lükkas ja Matti enda ees sisse lasi.

„Need uksed peaksid lukus olema,” ütles Matt, kui Stefan lülitile vajutas ja tule põlema pani.

„Enne olidki,” ütles Stefan. Ta ei teadnud, mida ta peaks Mattile ütlema, et teda ees ootavaks ette valmistada. Ta polnud end kunagi varem niimoodi teadlikult inimesele paljastanud.

Ta seisis vaikselt ja ootas, kuni Matt pöördus ja talle otsa vaatas. Klass oli külm ja vaikne, kuid õhk tundus sellegipoolest paks ja raske. Ootusest tiines vaikuses nägi ta, kuidas Matti ilme muutub aeglaselt lohutust leinast hämminguks ja seejärel lihtsalt kohmetuseks.

„Ma ei saa millestki aru,” sõnas poiss viimaks.

„Ma tean seda.” Stefan vaatas endiselt Mattile tähelepanelikult otsa ning langetas nüüd barjäärid, mis varjasid tema väge inimtaju eest. Ta nägi, kuidas Matti näos hakkab kohmetus muutuma selgeks hirmuks. Matt pilgutas kiiresti silmi, raputas segadusse aetult pead ja ning tema hingamine kiirenes.

„Mida…?” alustas ta, hääl kähe.

„Kindlasti oled sa seoses minuga nii mõnegi asja üle imestanud,” lausus Stefan. „Miks ma väga sageli päikeseprille kannan. Miks ma ei söö. Kuidas mu refleksid on nii kiired.”

Matt oli seljaga pimiku poole. Tema kõrisõlm tuksatas, kui ta neelatada püüdis. Oma kiskjameeltega kuulis Stefan väga selgesti, kuidas Matti süda meeletult peksab.

„Ei,” vastas Matt.

„Kindlasti oled sa mõelnud, kindlasti oled endalt küsinud, miks ma teistest nii erinev olen.”

„Ei. Ma tahan öelda, et… mind ei huvita. Ma hoian kõigest eemale, mis pole minu asi.” Matt nihkus nüüd ukse poole ja heitis sellele vargsi pilgu.

„Ära tee, Matt. Ma ei taha sulle viga teha, aga ma ei saa sul nüüd lahkuda lasta.” Stefan tajus väga selgesti end pimikus peitva Elena viimase niidiotsa küljes rippuvat kohutavalt tugevat nälga. Oota, ütles ta tüdrukule.

Matt tardus paigale, loobudes nüüd igasugustest katsetest eemale nihkuda. „Kui sa tahtsid mind hirmutada, siis läks see sul korda,” ütles ta madala häälega. „Mida sa veel tahad?”

Nüüd, ütles Stefan Elenale. Mattile sõnas ta: „Pööra ümber.”

Matt pöördus. Ja tema huultelt kõlas summutatud karjatus.

Tema ees seisis Elena, kuid mitte pärastlõunane Elena, keda Matt viimati oli näinud. Nüüd olid tema jalad pika kleidisaba all paljad. Valge musliinkleidi õhukesed voldid olid kaetud valguse käes sätendavate jääkristallidega. Tema nahal, mis oli alati kahvatu olnud, oli nüüd kummaline kahkjas läige ning ka tema kahvatukuldsed juuksed tundusid hõbejalt sädelevat. Kuid tegelik vahe peitus Elena ilmes. Sügavsinised silmad raskete laugude all olid ühtaegu unised ja ebaloomulikult erksad. Kergelt kõverdatud huultel mängles sensuaalne ootus ja nälg. Ta oli ilusam kui iial varem, aga see oli kohutav ilu.

Kui paigale naelutatud Matt Elenat üksisilmi jõllitas, lipsas Elena roosa keeleots suust välja ja ta tõmbas sellega üle huulte.

„Matt,” ütles ta, venitades pikalt poisi nime esitähte. Siis ta naeratas.

Stefan kuulis, kuidas Matt uskumatult hinge üritab tõmmata, siis tõi poiss kuuldavale midagi nuuksatusesarnast ning astus sammukese tagasi.

Kõik on korras, ütles Stefan ja saatis selle mõtte oma väe toel poisile. Kui Matt end hooga Stefani poole pööras, silmad šokist suured, lisas ta: „Nüüd sa siis tead.”

Matti ilme ütles, et ta ei taha midagi teada, Stefan nägi tema pilgus seda kogu hingest tulevat eitust. Nüüd astus ka Damon pimikust välja, Elena kõrvale ja liikus siis sammukese paremale, lisades oma kohaloluga niigi laetud ruumi veelgi enam pinget.