Читать книгу Vampiiripäevikud: Taaskohtumine - L. J. Smith - Страница 2

„Ja rohkem ma ei mäleta,” võttis Bonnie asja kokku, kui ta koos Meredithiga Sunflower Streeti kõrgete Victoriaaegsete majade vahel kõndis.

„Oli see ikka kindlasti Elena?”

„Jah, ja ta püüdis mulle lõpus midagi öelda. Aga see oli väga segane, kuigi oli selge, et see oli tähtis, kohutavalt tähtis. Mida sina kõigest sellest arvad?”

„Hiirevõileivad ja lahtised hauad?” Meredith kergitas oma elegantset kulmu. „Ma arvan, et sa kombineerid Stephen Kingi Lewis Carrolliga.”

Bonnie arvas, et ilmselt on sõbrannal õigus. Kuid unenägu pani teda endiselt muretsema, see oli teda kogu päeva häirinud sedavõrd, et varasemad mured olid ununenud. Kuid nüüd koos Meredithiga Caroline’i maja poole sammudes tulid vanad probleemid seda suurema hooga tagasi.

Ta oleks tõesti pidanud Meredithile sellest rääkima, mõtles ta pikema tüdruku poole ebakindlaid kõrvalpilke heites. Ta ei tohiks lasta Meredithil sinna niimoodi paha aimamata sisse jalutada…

Meredith vaatas üles Queen Anne House’i valgustatud akende poole ja ohkas. „Kas sul on neid kõrvarõngaid tõepoolest just täna õhtul vaja?”

„Jah, on küll; jah, kindlasti.” Nüüd on nagunii liiga hilja. Sama hästi võib sellest ka viimast võtta. „Küll sa näed, kuidas need sulle meeldivad,” lisas ta ja kuulis ise oma hääles lootusrikast meeleheidet.

Meredith peatus hetkeks ning tema terased rohelised silmad uurisid uudishimulikult Bonniet. Siis koputas ta uksele. „Ma loodan lihtsalt, et Caroline’i pole kodus. Muidu võib juhtuda, et me peame siia tema juurde passima jääma.”

„Caroline ja laupäeva õhtul kodus? Ära tee nalja.” Bonnie oli liiga kaua hinge kinni hoidnud, tal hakkas juba pea ringi käima. Tema naeruhelin kõlas rabeda ja võltsina. „Milline mõte,” jätkas ta juba poolhüsteeriliselt, samal ajal kui Meredith ütles: „Ma ei usu, et üldse keegi kodus on,” ja katsus ust. Mingist hullumeelsusest ajendatuna lisas Bonnie: „Trillalaa-trallallaa.”

Käsi ukselingil, jäi Meredith äkki paigale ja pöördus, et talle otsa vaadata.

„Bonnie,” ütles ta väga rahulikult. „Kas sa oled täiesti ogaraks läinud?”

„Ei.” Sügavalt välja hingates võttis Bonnie Meredithi käsivarrest kinni ja otsis tungivalt tema pilku. Uks nende ees läks lahti. „Oh, issand, Meredith, palun ära vihasta…”

„Üllatus!” hüüdis kolm häält.

„Naerata,” sisistas Bonnie ja lükkas nüüd tõrksaks ja vastu punnivaks muutunud sõbranna läbi ukse heledasti valgustatud tuppa, mis oli täis lärmi ja tinapaberist konfette. Tema enda näole ilmus lai naeratus ja ta pigistas kokkusurutud hammaste vahelt: „Tapa mind hiljem – ma olen selle ära teeninud –, aga nüüd palun lihtsalt naerata.”

Olid õhupallid, need kallimat sorti, ja hunnik kingitusi diivanilaual. Oli isegi lilleseade, ja Bonnie täheldas, et orhideed sobisid täiuslikult Caroline’i kahvaturohelise salliga. See oli viinapuuväätide ja lehtede mustriga Hermès’ siidsall. Ma vean kihla, et mingil hetkel paneb ta ühe neist orhideeõitest endale juustesse, mõtiskles Bonnie endamisi.

Sue Carsoni sinistes silmades oli pisut rahutu pilk, tema naeratus kõhklev. „Ma loodan, et sul polnud täna õhtuks suuri plaane, Meredith,” ütles ta.

„Ei midagi, mida ei saaks raudkangiga murda,” vastas Meredith. Kuid ta naeratas tüdrukule soojalt ja Bonnie rahunes. Sue oli olnud abiturientide ballil Elena õukonnas koos Bonnie, Meredithi ja Caroline’iga. Ja ta oli ainus tüdruk kogu koolis peale Bonnie ja Meredithi, kes oli Elena kõrvale jäänud, kui teised tema vastu olid pöördunud. Elena matustel oli ta öelnud, et Elena jääb Robert E. Lee keskkooli ainsaks tõeliseks kuningannaks ja ta oli Elena mälestuse nimel loobunud Lumekuninganna valimistel osalemast. Sued ei saa küll keegi vihata. Kõige hullem on nüüd möödas, mõtles Bonnie.

„Teeme meist kõigist koos diivanil pilti,” ütles Caroline ja lükkas nad lilleseade taha. „Vickie, sina pildistad, eks.”

Vickie Bennett oli vaikselt ja tähelepandamatult seina ääres seisnud. Nüüd vastas ta: „Oi, muidugi,” ja lükkas fotoaparaati kätte võttes närviliselt oma pikkade pruunide juuste salku silmade eest ära.

Just nagu oleks ta mingi teenija, mõtles Bonnie, ja siis pimestas teda kaamera välk.

Kui polaroidpilt nähtavale ilmus ning Sue ja Caroline naersid ja lobisesid, samal ajal kui Meredith kuivalt viisakaks jäi, märkas Bonnie midagi muud. Foto oli väga hästi välja tulnud: Caroline nägi välja rabavam kui kunagi varem oma kastanpruunide säravate juustega ja kahvaturohelised orhideed sobisid temaga ühele fotole otsekui valatult. Ja seal oli Meredith, kes nägi välja pisut resigneerunud, irooniline ja süngelt kaunis ilma selleks vähimatki pingutust tegemata, ja seal oli ta ise, teistest peajagu lühem, punase lokikuhila all uje ilme näol. Ent kummaline oli diivanil tema kõrval istuv figuur. See oli Sue, muidugi oli see Sue, kuid üheks silmapilguks tundusid need blondid juuksed ja sinised silmad kuuluvat kellelegi teisele. Kellelegi, kes talle väga tungivalt otse silma vaatas ja tahtis otsekui kohe-kohe midagi väga tähtsat öelda. Bonnie vaatas kulmu kortsutades fotot ja pilgutas ägedalt silmi. Kujutis tema ees hakkas laiali valguma ja mööda selgroogu jooksis üles kõhedust tekitav külmavärin.

Ei, siin fotol on ju ainult Sue. Ta oli vist hetkeks hulluks läinud või laseb Caroline’i soovil, et „kõik jälle koos oleksid”, end liialt mõjutada.

„Mina teen järgmise pildi,” ütles ta püsti hüpates. „Istu maha, Vickie, ja nõjatu ettepoole. Ei, kaugemale, kaugemale – sinna!” Kõik Vickie liigutused olid kiired, kerged ja närvilised. Kui fotoaparaadi välk sähvatas, võpatas ta nagu hirmunud loom, kes on kohe valmis põgenema.

Caroline heitis sellele pildile vaevalt pilgu ja tõusis hoopis üles, et kööki minna. „Arvake ära, mida me tordi asemel sööme?” küsis ta. „Ma teen omaenda versiooni „surmast šokolaadi läbi”. Tulge aidake mul iirist sulatada.” Sue järgnes talle ja pärast hetkelist kõhklevat pausi tegi seda ka Vickie.

Viimased jäljed Meredithi meeldivast ilmest kadusid hetkega ja ta pöördus Bonnie poole. „Sa oleksid pidanud mulle ütlema.”

„Ma tean.” Bonnie lasi pea alandlikult norgu ja hoidis seda nii umbes minuti jagu. Siis vaatas ta üles ja naeratas laialt. „Aga muidu sa ju poleks tulnud ja me ei sööks „surma šokolaadi läbi”.”

„Ja see on tõesti seda väärt?”

„No igatahes paha see ju ei tee,” vastas Bonnie ja tema hääles kõlas nüüd Meredithi mõistlikkusele apelleeriv noot. „Ja ausõna, see kõik ei saa ju tõenäoliselt nii jube olla. Caroline püüab tõepoolest kena olla ja Vickiele teeb ainult head kodust välja saada…”

„Mulle ei tundu, et see talle head teeks,” vastas Meredith julma otsekohesusega. „Paistab, nagu saaks ta kohe südamerabanduse.”

„Oh, ta on lihtsalt närvis.” Bonnie meelest oli Vickiel igati põhjust närvis olla. Ta oli suurema osa möödunud sügisest veetnud transis, sest teda oli aeglaselt hulluks ajanud mingi seletamatu vägi. Mitte keegi polnud oodanud, et ta sellega niigi hästi toime tuleb.

Meredith nägi endiselt rõõmutu välja. „Vähemalt ei ole täna sinu õige sünnipäev,” ütles Bonnie lohutavalt.

Meredith võttis fotoaparaadi kätte ja hakkas seda näperdama. Pingsalt oma käsi vaadates ütles ta: „On küll.”

„Misasja?” Bonnie jõllitas talle otsa ja küsis siis valjemalt: „Mida sa ütlesid?”

„Ma ütlesin, et on küll minu õige sünnipäev. Võib-olla rääkis Caroline’i ema seda talle, meie emad olid kunagi sõbrannad.”

„Meredith, millest sa räägid? Sinu sünnipäev oli ju möödunud nädalal, 30. mail.”

„Ei olnud. See on täna, 6. juunil. Päriselt ka, see on mu juhilubadel ja muudel dokumentidel kirjas. Lihtsalt minu vanemad hakkasid mu sünnipäeva nädal varem tähistama, sest 6. juuni oli nende jaoks liiga ebameeldiv kuupäev. Sel päeval rünnati nimelt mu vanaisa ja ta läks hulluks.” Kui Bonnie õhku ahmis, võimetu midagi ütlema, lisas Meredith rahulikult: „Tead, ta püüdis mu vanaema tappa. Ta püüdis mind ka tappa.” Meredith pani kaamera rahulikult käest täpselt diivanilaua keskele. „Me peaksime nüüd tõesti kööki minema,” ütles ta vaikselt. „Ma tunnen šokolaadi lõhna.”

Bonnie oli otsekui halvatud, kuid tema mõistus hakkas vaikselt jälle tööle. Ähmaselt meenutas ta, et on kuulnud Meredithi millestki seesugusest varem rääkimas, kuid siis polnud ta täit tõde avaldanud. Ja ta polnud öelnud, mis siis täpselt ikkagi oli juhtunud.

„Rünnati – sa mõtled nii, nagu Vickiet rünnati,” suutis Bonnie viimaks pahvatada. Ta ei suutnud öelda sõna vampiir, kuid ta teadis, et Meredith saab aru.

„Nagu Vickiet rünnati,” kinnitas Meredith. „Tule nüüd,” lisas ta veel vaiksemalt. „Nad ootavad meid. Ma ei tahtnud sind endast välja ajada.”

Meredith ei taha, et ma endast väljas oleksin, seega ei ole ma endast väljas, mõtles Bonnie sulatatud iirist šokolaadikoogile ja – jäätisele kallates. Kuigi me oleme olnud esimesest klassist saadik sõbrannad, ei ole ta mulle varem seda saladust rääkinud.

Hetkeks tuli talle kananahk ihule ja kusagilt tema meele süngematest soppidest tulid esile sõnad. Mitte keegi pole see, kellena näib. Möödunud aastal oli Honoria Fell teda tema enda kaudu kõneldes hoiatanud, ja ettekuulutus oli olnud hirmuäratavalt täpne. Mis siis, kui kõik see polegi veel läbi?

Siis aga vangutas Bonnie otsusekindlalt pead. Ta ei suutnud sellele praegu mõelda, ta peab peole mõtlema. Ja ta peab hoolitsema selle eest, et see oleks hea pidu ja kõik omavahel hästi läbi saaksid, mõtles ta.

Kummalisel kombel ei olnudki see väga raske. Meredith ja Vickie ei rääkinud alguses kuigi palju, kuid Bonnie pingutas väga, et Vickie vastu kena olla, ja isegi Meredith ei suutnud vastu panna rõõmsavärvilisele kingipakikuhjale diivanilaual. Selleks ajaks kui ta oli viimase kingituse avanud, lobisesid ja naersid nad juba kõik. Vaherahu ja üleüldise sallivuse õhkkond jätkus, kui nad teisele korrusele Caroline’i tuppa läksid, et tema riideid, CD-sid ja fotoalbumeid vaadata. Südaöö lähenedes heitsid nad pikali, ise endiselt lobisedes.

„Millega Alaric siis praegu tegeleb?” küsis Sue Meredithilt.

Alaric Saltzman ja Meredith olid paar – mingis mõttes. Mees oli lõpetanud Duke’i ülikooli parapsühholoogia alal ja kutsutud möödunud aastal pärast vampiirirünnakute algust Fell’s Churchi. Kuigi ta oli alguses olnud nende vaenlane, oli temast viimaks saanud liitlane – ja sõber.

„Ta on Venemaal,” vastas Meredith. „Ta on seal ja uurib, mida nad külma sõja ja perestroika ajal selgeltnägijatega tegid.”

„Mis sa talle siis vastad, kui ta tagasi tuleb?” küsis Caroline.

Seda oleks Bonnie tahtnud Meredithilt ka ise küsida. Kuna Alaric oli neist peaaegu neli aastat vanem, oli Meredith talle öelnud, et ta peab ootama, kuni tema on keskkooli lõpetanud, enne kui nad saavad tulevikust rääkida. Kuid nüüd on Meredith kaheksateist täis – alates tänasest, meenutas Bonnie endale – ja lõpupäev on kahe nädala pärast. Mis siis saab?

„Ma pole veel otsustanud,” vastas Meredith. „Alaric tahab, et ma Duke’i läheksin, ja ma sain sinna sisse ka, aga ma pole kindel. Ma pean mõtlema.”

See tegi Bonniele rõõmu. Ta tahtis, et Meredith tuleks koos temaga Boone’i kolledžisse, mitte ei läheks kuhugi kaugele ja abielluks või kihluks. Väga rumal oleks nii noorelt ühe mehe kasuks otsustada. Bonnie ise oli kurikuulus oma mängulusti poolest, tema võttis ja jättis poisse, nii nagu tuju tuli. Poisid hakkasid talle ruttu meeldima, aga ta tüdines neist ka sama ruttu.

„Mina pole küll veel kohanud sellist, kellele tasuks truu olla,” ütles ta nüüd.

Kõigi pilgud pöördusid kiiresti tema poole. Sue lõug oli kätele toetatud, kui ta küsis: „Isegi Stefan mitte?”

Bonnie oleks pidanud seda aimama. Nüüd, mil tuba valgustas vaid tuhm lambike öökapil ja ainsaks heliks oli akna taga kasvava remmelga lehtede sahin, oli vältimatu, et vestlus kandub Stefani – ja Elena teemale.

Stefan Salvatore ja Elena Gilbert olid linnas juba legendaarseks saanud, nad olid justkui Romeo ja Julia. Kui Stefan esimest korda Fell’s Churchi tuli, meeldis ta kõigile tüdrukutele väga. Ja Elena, kõige ilusam, kõige populaarsem, kõige ligipääsmatum tüdruk kogu koolis, oli samuti teda endale tahtnud. Alles pärast poisi kättesaamist oli Elena mõistnud, mis ohud sellega kaasnevad. Stefan ei olnud see, kellena paistis – tal oli palju süngem saladus, kui keegi osanuks arvata. Ja tal oli vend, Damon, temast veelgi salapärasem ja ohtlikum. Elena oli jäänud kahe poisi vahele pendeldama, ta armastas Stefanit, kuid teda tõmbas vastupandamatult ka meeletu Damoni poole. Lõpuks oli ta surnud, et mõlemad noormehed päästa ja nad oma armastusega lunastada.

„Võib-olla tõesti Stefan – aga ainult juhul, kui sa juhtud Elena olema,” pomises Bonnie järele andes. Atmosfäär oli muutunud. Nüüd olid nad vaiksed, pisut kurvad, öiseks südamepuistamiseks just õiges meeleolus.

„Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda ei ole enam,” ütles Sue vaikselt, vangutas pead ja pani silmad kinni. „Ta oli kõigist teistest kuidagi nii palju elavam.”

„Ta põles eredama leegiga,” sõnas Meredith, silmitsedes varjumustreid, mida roosakuldne öölamp lakke heitis. Tema hääl oli vaikne, kuid tungiv ja Bonnie mõtles, et need sõnad kirjeldavad Elenat paremini kui miski muu.

„Oli aegu, mil ma teda vihkasin, kuid teda ei saanud mitte kunagi ignoreerida,” tunnistas Caroline, rohelised silmad kissis, kui ta oma kunagist sõbrannat meenutas. „Tema ei olnud inimene, keda oleks saanud niisama lihtsalt ignoreerida.”

„Üks asi, mida ma tema surmast õppisin,” ütles Sue, „on see, et nii võib juhtuda igaühega meist. Elu ei tohi lasta raisku minna, sest sa ei tea iial, kui kaua aega sul on veel jäänud.”

„Võib-olla kuuskümmend aastat, võib-olla kuuskümmend minutit,” nõustus Vickie madalal vaiksel häälel. „Ükskõik kes meist võib täna surra.”

Bonnie vingerdas ebamugavustundest. Aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kordas Sue: „Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda tõesti enam ei ole. Mõnikord on mul tunne, nagu oleks ta kusagil lähedal.”

„Mina samuti,” vastas Bonnie hajameelselt. Pähe kerkis kujutluspilt Warm Springsist ja hetkeks tundus see tõelisem ja elavam kui Caroline’i hämar tuba. „Eile öösel nägin ma teda unes ja mul oli tunne, et see oli tõepoolest tema ja et ta üritas mulle midagi tähtsat öelda. Mul on siiamaani see tunne,” lisas ta Meredithi poole pöördudes.

Teised silmitsesid teda vaikides. Veel hiljaaegu oleksid nad kõik naernud, kui Bonnie millestki üleloomulikust rääkis, kuid enam mitte. Selgeltnägijavõimed olid tal kahtlemata olemas, see oli vägev ja ühtlasi veidi hirmutav.

„Kas tõesti?” ahmis Vickie õhku.

„Mida ta sinu meelest öelda tahtis?” küsis Sue.

„Ma ei tea. Lõpuks püüdis ta väga, et minuga ühendust mitte kaotada, aga ei saanud.”

Sellele järgnes taas vaikus. Viimaks sõnas Sue kõhklevalt, hääl kohe-kohe katkemas. „Kas sa arvad… et sina saaksid temaga ühendust võtta?”

Seda olid nad kõik mõelnud. Bonnie vaatas Meredithi poole. Enne polnud Meredith Bonnie unenäole suuremat tähtsust omistanud, nüüd aga vaatas ta punapäisele tüdrukule täiesti tõsiselt otsa.

„Ma ei tea,” vastas Bonnie aeglaselt. Kujutluspildid nähtud õudusunenäost keerlesid tema peas ringiratast. „Ma ei tahaks transsi minna ja avada end millele iganes, mis sealt kusagilt tulla võib; see on igatahes kindel.”

„Kas see on ainus viis surnud inimestega ühendust saada? Kuidas oleks taldrikukeerutamise või millegi säärasega?” küsis Sue.

„Mu vanematel on ouija laud olemas,” ütles Caroline pisut liiga valjusti. Äkitselt oli vaikne, sundimatu õhkkond kadunud ning tuba täitis mingi seletamatu pinge. Kõik tõusid istukile ja vaatasid üksteisele kaalutleval ilmel otsa. Isegi Vickie hirmutatud olekusse lisandus küsivalt intrigeeriv ilme.

„Kas see töötaks?” küsis Meredith Bonnielt.

„Kas on mõtet seda üldse teha?” mõtiskles Sue valjusti.

„Kas me julgeme? See on põhiküsimus,” ütles Meredith. Taas nägi Bonnie, et kõik vaatavad talle otsa. Ta kõhkles pisut ja kehitas siis õlgu. Põnevustunne keeras tal kõhus.

„Miks mitte?” ütles ta. „Mis meil kaotada on?”

Caroline pöördus Vickie poole. „Vickie, trepi all on kapp. Ouija laud peaks seal olema, ülemisel riiulil, lauamängude juures.”

Ta ei öelnud isegi: „Palun, kas sa saaksid selle siia tuua?” Bonnie kortsutas kulmu ja avas suu, kuid Vickie oli juba uksest väljas.

„Sa võiksid veidi viisakam olla,” ütles Bonnie Caroline’ile. „Mida sa praegu teed, etendad Tuhkatriinu kurja võõrasema või?”

„Ah, jäta järele, Bonnie,” heitis Caroline kannatamatult. „Tal vedas, et ta üleüldse siia kutsuti. Ja tema teab seda väga hästi.”

„Ja mina mõtlesin, et ta on lihtsalt meie kollektiivsest hiilgusest pimestatud,” märkis Meredith kuivalt.

„Ja pealegi…” alustas Bonnie, kui miski teda katkestas. Heli oli lõikav ja kile ja kadus peagi, kuid polnud vähimatki kahtlust. See oli karjatus. Sellele järgnes surmavaikus ja siis hakkasid äkki kõlama läbilõikavad kriisked.

Sekundi murdosa jooksul olid kõik tüdrukud magamistoas otsekui paigale tardunud. Siis jooksid kõik uksest välja ja trepist alla.

„Vickie!” Pikakoivaline Meredith jõudis esimesena allkorrusele. Vickie seisis seinakapi juures, käed näo ees, otsekui üritaks end millegi eest kaitsta. Ta klammerdus ikka veel karjudes Meredithi külge.

„Vickie, mis on?” nõudis Caroline, tema hääl kõlas rohkem vihaselt kui kohkunult. Kõikjal põrandal vedelesid lauamängude karbid, Monopoli nupud ja mälumängu kaardid. „Miks sa karjud?”

„See haaras must kinni! Ma küünitasin ülemise riiuli poole ja miski haaras mul pihast kinni!”

„Selja tagant?”

„Ei! Kapist.”

Jahmunud Bonnie vaatas lahtisest kapiuksest sisse. Talvemantlid rippusid tihedalt üksteise vastas, mõned olid nii pikad, et ulatusid põrandani. Meredith vabastas end õrnalt Vickie haardest, võttis vihmavarju ja torkis sellega mantleid.

„Oi, ära…” alustas Bonnie tahtmatult, kuid vihmavari puudutas üksnes kangast. Meredith lükkas mantlid eemale ja nende tagant tuli nähtavale seedripuidust kapisein.

„Kas näed? Seal pole kedagi,” ütles ta kergelt. „Aga tead, mis siin on, nimelt need mantlivarrukad. Kui sa ennast välja sirutasid, siis võis tõesti tunduda, et keegi võtab sul kätega ümbert kinni.”

Vickie astus sammukese ettepoole, puudutas mantlikäist ja vaatas üles riiuli poole. Ta pani käed näo ette, pikad siidised juuksed langesid loorina üle käte. Ühe jubeda hetke jooksul arvas Bonnie, et ta nutab, siis aga kuulis ta naeruturtsatust.

„Oh issand! Ma tõesti arvasin… oh, ma olen nii loll! Ma koristan ära,” ütles Vickie.

„Hiljem,” ütles Meredith rahulikult. „Lähme elutuppa.”

Bonnie heitis minema hakates kapile veel ühe mõtliku pilgu.

Kui nad kõik diivanilaua ümber kogunesid, mõned tuled efekti mõttes ära kustutatud, seadis Bonnie sõrmed kergelt väikesele plastist osutile. Ta polnud kunagi varem ouija lauda kasutanud, kuid teadis, kuidas seda tehakse. Osuti liigub ja näitab sõnumi edastamiseks tähtedele – muidugi kui vaimud on üldse nõus rääkima.

„Me kõik peame seda puudutama,” ütles ta ja jälgis, kuidas teised tema käsku täidavad. Meredithi sõrmed olid pikad ja nõtked, Sue omad saledad ja ovaalsete küüntega, Caroline’i küüned olid vasekarva lakiga kaetud ja Vickie omad näritud.

„Nüüd sulgeme silmad ja keskendume,” ütles Bonnie vaikselt. Oli kuulda ootusärevaid ohkeid, kui tüdrukud talle kuuletusid, õhkkond mõjus kõigile.

„Mõelge Elenast. Kujutlege teda. Kui ta on seal kusagil, siis tahame me teda siia kutsuda.”

Suur tuba oli vaikne. Suletud silmalaugude taga nägi Bonnie kahvatukuldseid juukseid ja lasuriidikarva silmi.

„Tule, Elena,” sosistas ta. „Räägi minuga.”

Osuti hakkas liikuma.

Mitte keegi neist ei saanud seda juhtida, sest kõik hoidsid eri kohtadest kinni. Sellegipoolest libises väike plastkolmnurk sujuvalt ja kindlalt mööda lauda. Bonnie hoidis oma silmad kinni seni, kuni see peatus ja vaatas siis. Osuti näitas sõnale Jah.

Vickie niitsatas vaikselt.

Bonnie vaatas teistele otsa. Caroline hingeldas, tema rohelised silmad olid pilukile tõmbunud. Sue oli ainuke, kelle silmad olid endiselt resoluutselt suletud. Meredith paistis väga kahvatu.

Kõik nad eeldasid, et tema teab, mida järgmiseks ette võtta.

„Keskenduge,” ütles Bonnie neile. Ta tundis, et pole selleks õieti valmis, ja ühtlasi tundus kuidagi tobe tühja õhuga rääkida. Aga tema oli ekspert, nii et tal tuli seda teha.

„Kas see oled sina, Elena?” küsis ta.

Osuti tegi väikese ringi ja naasis siis sõna Jah juurde.

Äkki hakkas Bonnie süda nii kõvasti peksma, et ta kartis, et tal hakkavad käed värisema. Plastosuti tema sõrmeotste all tundus teistsugusena, otsekui oleks see elektrit täis ja läbi selle voolaks mingi üleloomulik energia. Ta ei tundnud end enam tobedana. Talle tulid pisarad silma ja ta nägi, et ka Meredithi silmad läigivad. Sõbranna noogutas talle julgustavalt.

„Kuidas me saame selles kindlad olla?” ütles Caroline äkki valjusti ja kahtlustavalt. Caroline ei tunne seda, mõistis Bonnie, ta ei tunneta midagi niisugust nagu mina. Üleloomulikkuse suhtes on Caroline täiesti tuim tükk.

Osuti liikus jälle, puudutades nüüd tähti nii kiiresti, et Meredith jõudis vaevalt sõnu kokku lugeda. Isegi ilma kirjavahemärkideta oli sõnum selge.

CAROLINE ÄRA OLE LOLL, ütles see. SUL VEAB ET MA ÜLDSE SINUGA RÄÄGIN.

„See on Elena, selge pilt,” tähendas Meredith kuivalt.

„Kõlab küll nagu tema, aga…”

„Ah, ole vait, Caroline,” ütles Bonnie. „Elena, mul on nii hea meel…” ta kurgus hakkas kipitama ja tema hääl katkes.

BONNIE AEGA EI OLE ÄRA VESISTA JA ASUGE ASJA KALLALE Ja see oli ilmselgelt samuti Elena, Bonnie tõmbas ninaga ja jätkas. „Ma nägin sind eile öösel unes.”

TEE „Jah.” Bonnie süda peksis kõvemini kui kunagi varem. „Ma tahtsin sinuga rääkida, aga kõik läks nii imelikuks ja siis hakkas meil nagu ühendus kaduma…”

BONNIE ÄRA TRANSSI MINE MITTE TRANSSI MITTE TRANSSI „Olgu peale.” See vastas tema küsimusele ja Bonnie jaoks oli suur kergendus seda kuulda.

HALVAD JÕUD SEGAVAD MEIE SUHTLUST ON VÄGA HALBU ASJU „Nagu mis?” Bonnie nõjatus lauale lähemale. „Mis?”

AEGA POLE! Osuti tundus otsekui hüüumärgi lisavat. See kihutas tohutu hooga tähelt tähele, just nagu ei suudaks kannatamatu Elena end talitseda. TAL ON PRAEGU TEGEMIST NII ET MA SAAN RÄÄKIDA AGA PALJU AEGA POLE KUULAKE KUI ME LÕPETAME SIIS KADUGE MAJAST KIIRESTI TE OLETE OHUS „Ohus?” kordas Vickie ja nägi välja, otsekui hüppaks ta kohe püsti ja jookseks minema.

OODAKE KÕIGEPEALT KUULAKE KOGU LINN ON OHUS „Mida me tegema peame?” küsis Meredith kohe.

TEIL ON ABI VAJA TA ON TEIE LIIGAST VÄLJAS USKUMATULT TUGEV NÜÜD KUULAKE JA JÄRGIGE JUHISEID TE PEATE TEGEMA KUTSELOITSU JA ESIMENE AINE ON J…

Ilma hoiatamata hüppas osuti tähtede pealt ära ja hakkas mööda lauda metsikult ringi kihutama. See osutas stiliseeritud kuu pildile, siis päikesele ja seejärel sõnadele Parker Brothers, Inc.

„Elena!”

Osuti liikus tagasi tähtede juurde.

VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR „Mis toimub?” karjus Sue, silmad nüüd pärani lahti.

Bonnie kartis. Osuti pulseeris energiast, ning see oli tume ja kole energia, mis otsekui keev sulatõrv tema sõrmede külge kleepus. Kuid ta tundis kusagil ka värisevat hõbejat niiti, see oli Elena, kes võitles tumeda jõuga. „Ärge laske lahti!” hüüdis Bonnie meeleheitlikult. „Ärge jumala eest oma käsi osuti pealt ära võtke!”

HIIRMUDATAPAN, teatas laud. VERIVERIVERI. Ja siis… BONNIE VÄLJA JOOKSKE TA ON SIIN JOOKSKE JOOKSKE JOOKSK…

Osuti nõksatas raevukalt, libises Bonnie sõrmede alt minema ja tema käeulatusest välja ning lendas seejärel hooga üle laua ja läbi õhu, nagu oleks keegi seda visanud. Vickie hakkas karjuma. Meredith hüppas jalule.

Siis kustusid kõik tuled ning maja mattus pimedusse.