Читать книгу Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani - Lara Williamson - Страница 5

Üks

Minu nimi on Becket Rumsey ja minu elus on palju inimesi, kellega ma räägin iga päev. Alustuseks: üks neist on minu seitsmeaastane putukakorjajast vend Billy. (Kuigi üheksakümmend üheksa protsenti tema jutust on jama. Ja see ülejäänud üks protsent? Kohutav jama.) Isa, kes veab Tursaisa kaubikuga kala laiali, on teine. Tema räägib põhiliselt kilttursast, aga selle ma kannatan välja. Minu vanaema Ibiza-memm helistab mulle pidevalt Hispaaniast, et juttu ajada. Ja siis on veel papsi kallim Pearl, temaga ma räägin palju, sest Pearl on hea kuulaja. Pealegi kallistab ta vägevalt ja ütleb meile, et armastab meid kuu peale ja tagasi, ning see on vähemalt 768 800 kilomeetrit armastust. Ma tean, sest Billy käskis mul järele uurida. Õigupoolest on Pearl Billyle ja mulle peaaegu ema. Ma ütlen peaaegu, sest üks oluline inimene, kellega ma üldse rääkida ei saa, on minu pärisema. Ema suri, kui ma olin neljane. See, et ma temaga rääkida ei saa, on kõige rängem asi üldse. Raskem, kui proovida ühe käega pead patsutada ja teisega kõhu peal ringe teha. Ma ei mäleta sellest ajast eriti palju, kui ema suri, aga ma tean, et ta läks haiglasse Billyt saama ega tulnudki enam tagasi. Ja ma ei saanud talle hüvasti öelda. No hea küll, kui päris aus olla, ega ma sel ajal ei arvanudki, et hüvastijätt oleks nii hirmus tähtis. Saate aru, kui oled neljane, siis on see lihtsalt üks sõna – nagu talu või loomaaed või koer. Aga nüüd, just praegu, arvan ma, et „hüvasti” on kõigist kõige tähtsam sõna.

Nimelt on kell pool kaksteist esmaspäeva õhtul koolivaheaja alguses ja ma istun papsi kaubikus juuksurisalongi juures, mille nimi on Siilipead ja Lõvilakad. Paps räägib mulle ja Billyle, et me lahkume igaveseks oma majast Honeydown Hillsis ja kolime juuksuri peale korterisse, ainult meie kolmekesi. Meil pole vaja muretseda, et Pearl jääb maha, ning meil pole vaja muretseda temaga hüvasti jätmise pärast. Ta saab aru. Ei, me ei helista talle. Esiteks, ma olen lausa 2 g-ga seggaduses (nii segaduses, et ei oska isegi kirjutada enam). Juba teist korda elus ei saa hüvasti jätta kellegi nii tähtsa inimesega?

Ei saa Pearliga hüvasti jätta?

Isa peab selle peale naerma hakkama.

Ainult et ei hakka. Tema nägu on hangunum kui kaussi unustatud hommikusöögihelbed. Kui ma oskaksin autot juhtida, oleksin otsemat teed meie majja ja Pearli juurde tagasi läinud. Ja rääkinud talle, et papsil hakkas katus sõitma – ja põrutas ilmselt ikka kohe kuhugi kaugele galaktika sügavusse. Pearl võtaks meid hea meelega vastu ja ütleks, et sellest pole midagi, et me hüvasti ei jätnud, sest siin polegi vaja hüvasti jätta. Tuleb hoopis tere öelda. Ta viiks meid kohe tuppa ja lubaks oma värvituubidega mängida (Pearl on nimelt kunstnik). Ta ütleks, et armastab meid kõiki kuu peale ja tagasi, ning kallistaks meid kõvasti, meie ütleksime, et kuu peal me ei käinud, ainult Edenis, aga meil on väga hea meel tagasi olla.

Siis ma ütlen isale, et peaksime Pearli juurde tagasi minema, ja tema suu vajub ümmarguseks nagu O. „Sa,” pomiseb ta ja kratsib oma käsivarrel koikalatätoveeringut, „ei lähe mitte kuhugi tagasi ei hüvasti ega midagi muud ütlema. Sul pole tarvis seda öelda.” Nojah, papsil ilmselt ikka tõesti mõni kruvi logiseb.

„Pealegi pole sel eriti mõtet, kuna me oleme juba oma uue maja juurde jõudnud ja kesköö on ka käes. Ma ei saa sellisel kellaajal kahe lapsega mitte kuhugi sõita,” teatab paps, unustades, et just seda ta teinud oligi. Sest umbes tund aega tagasi ajas ta meid üles, viskas kõik meie asjad kastidesse ja sidus ema lemmiktugitooli kaubiku katusele ühe silmaga plasttursa kõrvale. Kui me küsisime papsilt, kus Pearl on, ütles ta, et Pearl läks välja, seejärel kamandas ta meid kaubikusse ja me kihutasime minema, nagu oleks mõni grand prix mängus. Kuigi ma ei usu, et kaubik, mille katusel on hiiglaslik tursk, võiks sellisest võistlusest osa võtta. „Igatahes on see nüüd meie uus elu. Hakkame elama mere ääres ja siin on meie uus kodu.” Isa näitab käega üles korteri poole otsekui tähe poole osutav idamaa tark. Hakkame mere ääres elama? Meie uus elu? Püüan sellest segadusest sotti saada. Mis meie vanal elul viga oli? Vanu asju ei visata ju niisama lihtsalt minema. Muidu oleksime Ibiza-memme juba ammu ära visanud. No olgu, hüvastijätt ei paista isale eriti tähtis olevat, aga ta on ikka täiesti sassis, kui arvab, et see mulle tähtis ei ole. No igatahes korraldan ma selle asja ära. Õigupoolest ei kavatse ma üldse Pearliga hüvasti jätta. Ma hoopis võtan temaga ühendust ja toon ta siia meie juurde elama. Jah, just nii ma teen.

Aga kui ma nüüd hüvastijättudele mõtlen, tuleb mulle meelde ema ja korraga tunnen, et üle kõige maailmas tahan ma temaga hüvasti jätta. Nii et teine asi, mida ma kavatsen teha, on emaga hüvasti jätta, sest teda ma ju siia meiega koos elama tuua ei saa. Ükskõik, kui palju ma seda ka tahaksin.

„Okei, sina oled boss,” ütlen ma ja annan au. Vaat seda nimetan ma bluffimiseks. Teen näo, et olen isaga nõus, rääkigu ta mida tahes, kuigi tegelikult ei ole ma sugugi nõus ega kavatsegi seda nii jätta.

Muide, paps ei ole üldse meie majas boss. Pearl oli. Ega ma ei taha öelda, et ta oli üks igavene kamandaja, aga talle meeldis, kui asjad käisid tema tahtmist mööda. Nii et kuigi maja oli meie oma ja tema kolis sisse, tahtis ta, et see sisustataks tema maitse järgi. Aga Pearl oli väga stiilne, nii et sellest polnud midagi. Juuksed olid tal pintsliga kinnitatud krunnis ja seljas kandis ta pikki sametmantleid, mis sahisesid vastu põrandat, ja kui ta soovis, et sa midagi teeksid, siis ta naeratas, ja sa tahtsidki seda teha, sest ta oli nii armas. Lõppude lõpuks tahtsid kõik teha, mida Pearl palus. No näete nüüd isegi, et paps pole mingi boss, ja sellepärast võtan mina nüüd ohjad oma kätte ja toon Pearli meie juurde tagasi.

„Jah, Becket Rumsey,” ütles paps käega oma kiilast pealage silitades. Teate, isal on alati tõsi taga, kui ta pöördub minu poole täisnimega. „Sul on täiesti õigus. Selles asjas olen mina boss. Tehakse nii, nagu mina ütlen.”

„Jah, Stephen Rumsey,” vastan mina, mõeldes, et paps on ikka tõesti sooja saiaga pähe saanud. Kui aus olla, siis viimasel ajal on papsil mitu imelikku hoogu olnud, nii et ma poleks tegelikult pidanud üllatunud olema. Viimased kaks nädalat on ta olnud eriti vaikne, kohutavalt vara tööle läinud ja hilja koju tulnud. Pearl ütles, et tema küll ei usu, et paps peab nii palju tööd tegema. Ta oli selle peale päris pahane. Paps naeris ja ütles, et Pearli jutus on kala sees. See oli papsi viis nalja teha. Pearlile see ei meeldinud. Tema meelest ei ole kalad naljakad. Ilmselt ei tea Pearl seda nalja kaklusest mereannirestoranis, kus neli kala läbi klopiti. Kalad on ikka veidi naljakad küll. Lõpuks isa ei toonudki rohkem õhtusöögiks kala koju ja ta ei rääkinud kaladest ka enam eriti palju.

No tagasi mõeldes tahan ma öelda, et… et paps pole paar viimast nädalat olnud päris tema ise. Kui ma vaatan teda praegu meie uue korteri välisukse juures seismas, ei tea ma enam üldse, kes isa tegelikult on.

•

No hea küll, siin me siis nüüd oleme, mõne minuti kaugusel ookeanist ja kooruva värvikihiga sinise ukse juures, millest vasakul on Siilipeade ja Lõvilakkade juuksurisalong. Isa ütleb: „See siin ongi,” ja vaatab mu arbuusilõigusuurust supernaeratust. Ma arvan, et talle avaldab üsna sügavat muljet, et mulle need muutused nii väga meeldivad. Aga isa ei taipa ühte asja: nii naeratab poiss, kes kavatseb kõik ise korda ajada. Nii naeratab poiss, kes arvab, et tema isal on pööning ikka lõplikult segi ja ainus asi, mis tal üle jääb, on teeselda, et ta on ise samasugune.

Billy kuulutab, et see korter ei ole ju tegelikult meie uus kodu, nii et see peab olema mu sünnipäevakink. Ta tõstab sõrme ja pistab endale ninna, enne kui vehib sellega edasi-tagasi, nagu liigutaks kaleidoskoobikillukesi.

Jeerum lumps! Nüüd on terve mu pere hulluks läinud. Nagu see oleks võimalik! Isa ei ostaks mulle korterit. See tähendab, et ma tahtsin sünnipäevaks elusuurust luukeret nagu kõik üheteistaastased poisid. Aga äkki lihtsalt kujutleks, et see korter on minu uus varjupaik, nagu Billy ütleb: paik, kus ma võiksin hoida kõiki oma meditsiinientsüklopeediaid. Mõelda, kui isa investeeris minu tulevikku, teades, et mul hakkab vaja minema kohta, kus ma saan rahus töötada, et leiutada ravi ärevuse vastu.

Nojah, see on naeruväärne. Ma lähen segaseks nagu nemadki.

„Miks sa arvad, et ma ostan Becketile korteri?” küsib paps, välgutades pilguga Billy ja minu vahet. „Pealegi on sul sünnipäev alles järgmisel esmaspäeval.” Paps ütleb seda nii, nagu poleks mul endal aimugi, millal mu sünnipäev on. „Ja milline lapsevanem ostaks lapsele sünnipäevakingiks korteri?” jätkab paps, lükates meid kooruva värviga uksele lähemale.

„Äkki mõni rikas lapsevanem?” pakun mina.

„Pff…” häälitseb isa. „Kaladega raha kokku ei aja.” Ta osutab nimele uksekella juures. „Tule siia, Becket. Vaata seda. Mul pole prille ees. Mis siin kirjas on? Kas Cat Wom…” Isa tõmbab sõrmega üle valgustatud nupu.

Püha müristus! „Ja ongi!” hüüatan. „Kas meie naaber hakkab tõesti olema Cat Woman – Kassnaine?! Uskumatu!” Nüüd vajutab isa nupule ja kuigi ta võtab käe sealt ruttu ära, heliseb kell edasi.

Naine, kes ukse avab, pole küll sugugi Kassnaise moodi. Kõigepealt ei ole tal kassikõrvu ega naljakat maski. Kuigi, kui aus olla, ma oleksin püksi teinud, kui tal need oleksid olnud. Naine vaatab meid ülevalt alla ja siis jälle alt üles, justkui jälgiks mingit vertikaalset tennisematši. Billy püüab ennast mu jala taha peita, kui Cat annab papsile meie uue korteri võtme ja palub enda järel sisse tulla. Kui oleme trepist üles läinud, osutab Cat A-korteri poole. „See olen mina.” Siis osutab ta korterile B. „See olete teie. Mulle kuulub ka alumise korruse juuksurisalong. Võite igal ajal juukseid lõikama tulla.” Ta vaatab papsi kiilaspead. „Noh, võib-olla siiski mitte.”

Vahepeal pobiseb Billy aina uuesti ja uuesti: „Ma arvan, et me peaksime nüüd koju minema.” Väikese Billy kohta väga targad sõnad, aga vana paps jätab need tähelepanuta. Ma tunnen, kuidas Billy pisike külm käsi lipsab minu pihku ja pigistab mu kätt. Tuleb tunnistada, et mul on selline tunne, nagu lüpsaks ta lehma, aga ma tean, et see on Billy salaviis küsida, kas kõik saab ikka korda. Kui tahate, võite seda koodiks nimetada, nagu see Enigma kood, millest meile koolis räägiti, ainult miljon korda lihtsam. Nii saame teineteisega suhelda, ilma et peaksime rääkima. See sai alguse juba hulk aega tagasi, kui Billy haiglast koju toodi, mul sõrmest haaras ja seda pigistas.

Aga seekord ei usu ma õieti, et kõik on ikka korras, kuigi ma pigistan Billy kätt.

Billy sosistab: „Miks me kodust ära jooksime? Miks Pearli siin ei ole? See on väga salapärane lugu ja me peame selle ära lahendama.”

„Ma tean,” pomisen vastu, „ma mõtlesin täpselt sedasama.”

Billy pigistab jälle mu kätt, aga seekord tungivamalt.

Pigistan vastu.

Siis meenub mulle, et ta nokkis enne nina.