Читать книгу Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani - Lara Williamson - Страница 7

Arvasin, et mina leian võimaluse Pearliga uuesti ühendusse astuda. Et mina olen boss. No ma olen ju vanem ja on ütlematagi selge, et mina olen peres kõige targem. Aga juba järgmisel hommikul pärast korterisse asumist ütles hoopis Billy, et me peame Pearlile sõnumi saatma, sest ainult nii saame ta tagasi. Pahasena, et ma ise polnud selle peale tulnud, tuletasin Billyle meelde, kuidas isa oli öelnud, et me ei tohi Pearlile helistada. Mõnuledes ootasin, millise särava ideega Billy nüüd välja tuleb. Sest säravate ideedega Billy just ei hiilga.

Hea küll, minut hiljem sain aru, et Billy võib siiski säravate ideedega hiilata. „Ma ei helistagi Pearlile,” irvitas ta. „Ma saadan talle sõnumi. See on hoopis teine asi.” Vahel on Billy nii tobe, et temast saab lausa geenius.

Ulatan Billyle oma telefoni ja ta hakkab sõnumit toksima. Säravi silmi lausub ta: „Ta saadab meile kohe sõnumi vastu. Oota, küll sa näed.” See „oota” polegi vale, me muudkui ootame ja ootame. Vaatan Billy sõnumit, et teha kindlaks, kas see on ikka ära saadetud, ja on küll.

BiLly ja BECKET siin. Mee tunneMe sust puudust. Oleme siin Edenis. TULe mee Juurte takasi. Palun VAasta.

Ootame veel natuke, et ta meile sõnumi saadaks. Ma väsin ootamisest ära ja hakkan nabaaugust sodi näppima. See on palju parem kui meie uut tuba vahtida. Eelmisel õhtul oli isa öelnud, et loodetavasti pole meil toa jagamise vastu midagi. Ta ütles, et see on mõnus. Ta naeratas. Mina ei naeratanud. Isa tõi kaubikust ema tugitooli ja pani selle meie toa nurka. Ta ütles, et see kuulub minu juurde. Kui isa läks ülejäänud asju tooma, istusin ma igavese pika aja tugitoolis, panin silmad kinni ja soovisin, et oleksin kodus tagasi. Siis soovisin, et ema saaks minu juurde tagasi tulla, kas või ainult üheks minutiks. Tegelikult on asi nii, et kui panna silmad kinni ja soovida, ei juhtu midagi, sest kui ma silmad jälle lahti tegin, olin endiselt selles võõras toas, mis lõhnas seente järele, ja ema ei olnud ikka minu juures.

Kui oleme oodanud viisteist minutit ja mul on juba piisavalt sodi, et unihiirepojale pesa teha, nõuab Billy, et peab saatma uue sõnumi. Nojah, minu meelest ei juhtu sellest midagi halba, sest võib-olla Pearl ei näinud esimest sõnumit. On veel üsna varane hommik ja Pearl ei tõuse tavaliselt üles enne üheksat. Ja mulle meenub Ibiza-memm, kes ütleb alati: „Mida rohkem, seda uhkem.” (Eriti kui jutt on šerrist). Mõtlen siis, et mida rohkem sõnumeid me saadame, seda tõenäolisem on, et Pearl meile vastab, ja seda uhkemad me oleme, nii et lasen Billyl saata teise sõnumi.

Ei mingit vastust.

Billy saadab kolmanda sõnumi.

Ei mingit vastust.

Billy saadab neljanda sõnumi.

Ei mingit vastust.

Billy saadab viienda sõnumi.

Siinkohal pean Billyt keelama, sest kui sa oled saatnud kakajunniemotikoni, pole enam kuhugi edasi minna. Pearl ei kavatse täiesti ilmselgelt meile emotikoni vastu saata.

Vastu tahtmist ütlen Billyle, et peame lõpetama, sest Pearlist pole kippu ega kõppu. Just samamoodi, nagu sa ei kuule röhitsust kosmoses. Ma räägin Billyle, et on ka teine viis Pearli tähelepanu endale tõmmata. Peame selle üle lihtsalt natuke mõtlema. Kui me selle peale hommikusöögilauas mõtleme, räägib isa, kui väga meile hakkab siin elamine meeldima.

„Kui lähete üle tee, olete kohe pargis ja rada viib alla sadamasse. Mõnikord võib seal hülgeid näha,” räägib paps. „Ja seal on palju väikseid kalapaate, mis viivad teid avastusretkele ookeanile. Kõigele lisaks võime selle korteri üles vuntsida ja tõeliselt koduseks muuta. Peame ennast lihtsalt kokku võtma, et see õnnestuks.”

„Vanas majas õnnestus meil kõik,” vastan ma. Teen pausi. „Miks me siin oleme, issi? Miks me pidime jalga laskma? Miks me Pearli kaasa ei võtnud?”

Isa ei vasta.

Pärastpoole on näha, et Billy on täiesti ilmselgelt mõelnud, kuidas Pearli tähelepanu äratada, sest ta ulatab mulle paberist ristküliku ja teatab: „See on minu visiitkaart.”

Põrnitsen seda jahmatuse ja imetlusega.

„Väga huvitav.” Kergitan kulmu – nii kõrgele, et tekib kulmutrapets. „Siin on mõned kirjavead.” Annan paberi Billyle tagasi ja süvenen uuesti oma parasiidiraamatusse.

„Ega keegi ei hakkagi mind õigesti kirjutamise pärast palkama,” pahvatab Billy vihaselt.

„Keegi ei hakka sind üldse palkama,” nähvan vastu, lugedes ise, kuidas soolenugilisi saab kindlaks teha nii, et tagumikule kinnitatakse kleeplint. „Sa pole mingi detektiiv, Billy Rumsey.” Keeran lehte ja jõuan ektoparasiitide leheküljele: lutikad, peatäid, kirbud, puugid.

„Olen ikka küll.” Billy nohiseb põlglikult. „Ja mul tuli mõte, et Pearl on kindlasti surnud.”

Vihaselt panen raamatu kõrvale. Nähes, et mu tähelepanu kuulub nüüd täiesti talle, jätkab Billy: „Sest kui isa tõi kaubikust kaste, oli seal üks kast minu kraami, siis sinu kraami, papsi kraami ja emme kraami. Pearli oma ei olnud. Ja…” Billy hingab sisse ja tema rind paisub. „Paps ei räägi emmest eriti, sest emme on surnud, ja kui ma püüdsin Pearlist rääkida, siis paps ei tahtnud. Nii ma arvangi, et Pearl on ilmselt ka surnud.”

No mis loogika see niisugune on? Billy ütleb, et ta mõtles, et võib-olla oli Pearlil ka e-klamp-see-noh. „Sest emmel oli ja ta läks ära ega tulnudki tagasi, kõik selle e-klamp-see-nohi pärast. Siis oli paps kurb, ta ei tahtnud sellest rääkida ja emme oli kohe täiesti surnud nagu see ämblik, kellele sa virutasid arstiraamatuga, mille nimi on „Pigista mu punne”. Ma siis hakkasingi mõtlema, et Pearl on kindlasti surnud, sest paps on kurb ja ei taha sellest rääkida.”

Kui ma lõpuks suu lahti tehtud saan (kuigi ta polnud ju kinni kleebitud ega midagi), kordan lihtsalt, et Pearl ei ole surnud. Emmel oli eklampsia, see on võimalik ainult siis, kui ollakse rase, ja ka siis juhtub väga harva, et keegi sellesse sureb. Ütlen Billyle, et ta peab mind uskuma, sest ma tean kõiki meditsiinilisi fakte iga asja kohta – ja ma teangi. Teate, ma olen tahtnud arstiks saada sellest peale, kui nägin, kuidas üks mees telekas surus oma huuli vastu suurt plastmassist nukku. Paps ütles, et mees tegi suult suule kunstlikku hingamist ja südamemassaaži ning et see võib päästa elu. Ausalt öelda polnud see küll mingi varem nähtud massaaži moodi. Korra palus Ibiza-memm mul masseerida oma valusaid varbaliigeseid ja ma ei läinud neile huultega ligigi. Igatahes tahtsin ma pärast seda telesaadet üle kõige maailmas päästa elusid.

Billy raputab pead, nii et tema tumedad lokid hüplevad igas suunas. „No hea küll, kui Pearl ei ole surnud, sa tarkpea, ja me ei saa talle helistada, siis tähendab see, et Pearl on ametlikult kadunud nagu minu mängupiraadi mõõk.”

„O…” alustan ma ja peidan piraadimõõga parasiidiraamatu vahele, sest see on mul seal järjehoidjaks. Pean väikese pausi, enne kui noogutan. „… kei. Ütleme siis, et sul on õigus ja me teeme detektiiviagentuuri. Siis peame otsustama, kes on boss, see tähendab inimene, kes langetab otsuseid.” Ma olen nii kindel, et see pean olema mina, et ma õieti ei kuulagi, kui Billy ütleb, et tema tahab olla väga kuulus salaagent, keda kõik armastavad.

„James Bond,” pomisen ma ja teen raamatu lahti leheküljelt kuuskümmend kolm: kärssussid.

„Nokkloom Perry,” vastab Billy.

Järgmised kakskümmend minutit asutame magamistoas detektiiviagentuuri. Billy märgib, et tuba on haisev ja külm, aga tuleb läbi ajada, kuni saame kuhugi paremasse kohta. Mul on tunne, et ei lähe me kuhugi paremasse kohta, aga Billyle ma seda ei ütle. Esimene otsus agentuuri kohta: mis me sellele nimeks paneme. Billy soovitab: „Detektiiv Billy.” Mina väidan, et see on igav, ja küsin, kas tal läks kümme sekundit, et see nimi välja mõelda. Billy ütleb, et tal läks viis. Pakun välja: Ma Jälgin! Ma ei hakka ütlemagi, et minu valik on parem ja teeb Detektiiv Billyle lõdvalt ära.

Billy raputab pead nagu inimene, kes on tüdinud nõdrameelsetega asju ajamast. „Meil pole siin aega „Ma jälgin” mänge mängida.” Ta kappab toanurka ning toob oma asjade kastist pliiatsi ja veel ühe paberi.

„Ma Jälgin on detektiivibüroo nimi, totakas,” selgitan ma, tõusen voodist ja vaatan meie toa aknast välja. All kõnniteel liuglevad krõpsupaberid nagu väikesed kummitused ja katustel patseerivad edasi-tagasi üksteisele noogutavad kajakad. Ütlen endale, et ma ei peaks siin olema. Oleksin pidanud hommikul ärkama omaenda kodus. Lasen kardina akna ette tagasi, keeran ringi ja näen, kuidas Billy pliiats palavikuliselt paberil üles-alla liigub. „Aga mis sa arvad, kui paneks Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti? Lühidalt NUHK.” See on geniaalne, ütlen ma teile. Oleksin peaaegu endale tunnustavalt seljale patsutanud.

Billy ilmselt minu geniaalsust ei mõista, sest ta mõtleb mõne sekundi selle nime üle järele ja kuulutab siis, et see „käib kah”. See sobib alustuseks, kuni ta mõtleb välja midagi hoopis paremat, näiteks Detektiiv Billy. Seega tegutseme esialgu NUHKis ja Billy teeb ettepaneku, et meil kui salaagentidel peavad olema salajased nimesildid, et me teineteist ära tunneksime. Kui ma ütlen, et me oleme ju vennad ja meil pole mingi kunst teineteist ära tunda, väidab Billy, et NUHKi agendid ei tohi oma sugulastega rääkida.

Viie minuti pärast saan sildi kujunduse valmis ja ütlen, et tahaksin Billy töö tulemusi näha.

„Ma ei joonistanud silti,” hüüatab Billy. Ta turtsatab pahaselt ja raputab pead nagu koer, kellel on kõrvas mõni ektoparasiit. „Kui meil on nimesilt rinnas, saavad inimesed kohe aru, et me oleme detektiivid, aga keegi ei tohi ju teada.”

„Mida sa siis joonistasid?” Ma ohkan, aga ei viitsi hakata seletama, et ise ta selle siltide tegemise välja pakkus.

Siis sirutab Billy ennast täies pikkuses välja – see pikkus pole muidugi midagi kiitlemisväärset, sest kasvult on Billy isasse – ja vehib mu nina all mingi paberiga. „Kas see on salvrätt?” küsin ma, aga Billy teatab, et tegelikult on see kiri ja enamgi veel – kiri Pearlile. „Ma kirjutasin, et me igatseme tema järele ning ta peaks tulema ja elama meie juures…”

„Rahas?” Mühatan seda lugedes.

„Rahus,” ütleb Billy. „No ajasin tähed segi, aga isale meeldiks kindlasti raha sees elada.”

Ütlen Billyle, et Pearlile postiga kiri saata ei olegi ehk nii halb mõte. Meie sõnumitele ei pruugi ta vastata, aga kiri on peaaegu sama hea. See mõte meeldib mulle nii väga, et hakkan juba plaani pidama, kuidas leida lähim postkast. Võib-olla isegi näpata mark papsi rahataskust, sest seal ta neid ju hoiab. Kohe selle foto taga, kus Pearl ja meie peal oleme. Billy irvitab saatanlikult, tema silmad tõmbuvad kissi. „Oh Becket,” pomiseb ta. „Ega me seda kirja siis posti ei pane. Ei, me toimetame selle kohale käsipostiga.” Just siis Billy ütlebki, et see on meie kõige esimene NUHKi salamissioon, ja mina pean otsustama sellega nõus olla. Kui Billy paneb kirja käest ja hakkab tuhnima oma asjade kastis, ütlen ma, et ega siin suurt midagi otsustada ei ole, aga ma otsustan ikkagi nõus olla. „Leidsin!” röögatab Billy ja talle on lausa näkku kirjutatud (nähtamatu tindiga muidugi), kui rahul ta on. Ta ajab ennast jälle sirgu ja ma näen, et ta hoiab käes nägu katvat silmadeauguga maskmütsi, mis oleks paras härra Kartulpeale ja mille kudus Ibiza-memm. Ta tõmbab selle pähe. „Mmimu masskrrring.”

„Mida?”

Billy taipab, et müts on tagurpidi, ja keerab selle ringi. „Ptüi! Ja mina mõtlesin, kas elekter läks ära. See on minu maskeering. Nüüd on sinu kord.”

Naeru alla surudes ütlen, et mina selle mütsi sisse ei mahu. Noogutades võtab Billy kastist minu maskeeringu.

„Libahundiks ma küll ei hakka,” ütlen ma seda põrnitsedes.

„Selge,” vastab Billy ja viskab hundimaski kasti tagasi. „Sul on õigus. See ongi sinu päris näoga liiga sarnane. Sul on midagi teistsugust tarvis.” Seda öelnud, hakkab Billy jälle ringi tuhlama. Järgmiseks viskab ta mulle valge villase kõrvadega mütsi, aga see pole eriti parem. Kes siis tahaks muutuda hundist lambaks? Kui ma juba mõtlen teist korda protestima hakata, ütleb Billy, et ma ei tohi rääkida, sest ta käib kohe välja NUHKi tegevusplaani – salaagendid peavad olema äärmiselt organiseeritud ja tegema väga üksikasjalikke plaane.

Pärast seda, kui Billy on mõne minuti jooksul midagi paberile kirjutanud, näitab ta mulle väga üksikasjalikku plaani.

Plaanist täiesti pahviks löödud – ja mitte heas mõttes –, ütlen Billyle, et siit sinna minek pole tegelikult probleem. Probleem on hoopis see, kuidas saada isa niikaugele, et ta laseks meil minna siit sinna. „Kõigepealt peame papsi veenma, et ta meid välja lubaks,” ütlen ma, ja kootud kõrvad võdisevad, kui ma pead liigutan. „Ja,” lisan ma, „me peame väga hea põhjuse välja mõtlema, muidu näeb paps selle kohe läbi. Või mu nimi pole…”

„Lammas Shaun?”

Paps näib olevat veidi segaduses, kui ma ütlen, et Billyl ja minul on tarvis otsekohe minna jalgpalli mängima, ja kui ta avab suu, et vastu vaielda, luban kiiresti, et teeajaks oleme tagasi. Paps mõtleb hetke ja küsib, kas me läheme üle tee parki, millest ta rääkis, ja ma noogutan, seejärel pilgutan Billyle salaagendi moodi kergelt silma – sellest olime rääkinud oma toas kõige rohkem kaks minutit tagasi. Billy naeratab laialt ja küsib, kas seal pargis on hiigelsuur vinka-vonka liumägi, kus tuleb tunne, et kõhus kihisevad mullikesed.

„Mm… pole kindel.” Kuidas ma peaksingi teadma, kui pole seal kunagi käinud? Pilgutan Billyle taas silma. Teate küll seda salaagendi silmapilgutust, mis annab märku, et meil on käimas NUHKi salamissioon.

Igatahes võiks arvata, et Billyt polnud kohal, kui me asja arutasime, sest nüüd hüpleb ta üles-alla nagu kepsnukk batuudil. „Kas pargis on liivakast? Kõigis heades parkides on liivakast. Ja liiva all on dinosauruse luud.” Billy on nii elevil, et surub käsi vastu kõhtu, ja isa käsib tal rahuneda.

No mida värki? „Ma ei tea, kas seal on liivakast,” ütlen väga aeglaselt, et Billy ikka aru saaks. Pilgutan salaagendi pilgutust nii ägedalt, et mu silmalaug arvab, et treenib personaaltreeneriga, aga Billy ei saa ikka aru. „Me läheme jalgpalli mängima, eks ole, Billy?” Pilk-pilk-pilk.

„Kas pargis on…? Kas pargis on…?” Võiks arvata, et Billy pakub välja kõike, mis tema arvates ideaalses pargis peaks olema. Lõpuks ütlen Billyle lihtsalt, et pargis on kõik olemas: superhiiglaslikud liumäed, mis tekitavad tunde, et oled söönud pauksuhkrukommi, kiiged, mis lennutavad su nii kõrgele, et jalad puudutavad pilvi, nii kiired karussellid, et kui maha astud, kukud kohe ümber… ja dinosauruse luud? Häh, mitte lihtsalt luud, vaid ehtne stegosaurus.

Ma arvan, et olen pisut üle pingutanud, sest paps kratsib oma koikalatätoveeringut ja ütleb: „Päris dinosaurusi seal küll ei ole, Becket.” Ta on ilmselt unustanud selle õpetaja, kes mul neljandas klassis oli – tema oli küll paras dinosaurus. „Ja väljas on külmavõitu,” lisab paps. Billy sõnab, et meil on mütsid. Tal on oma maskmüts juba peas ja mina olen maskeeritud kohevaks vatitupsuks, nii et tõsiasi, et meil on mütsid peas, on selge igale lollile, kellel on silmad peas, seega tuleb paps ka arvesse. Ta pole siiski veel kindel, kas lasta meid välja, kui me pole siin korteris veel kahtekümmend nelja tundigi olnud. Siis ütlengi isale, et meile on väga tähtis ümbruskonda uurida ja me ei saa rohkem korteris kinni istuda. „Niimoodi jääme veel skorbuuti,” lisan kiiresti ja pakun, et toon oma arstiraamatu, kus on kõik sümptomid kirjas. Kinnitan isale, et neid on päris pikk nimekiri.

Papsi suujoon pehmeneb. „Mm, nojah, hea küll siis,” nõustub ta. „Aga kus jalgpall on, mina ei pannud seda küll ühtegi kasti.” Paps vangutab pead ja ütleb, et ta loodab, et ma ei aja talle kärbseid pähe, mis on naeruväärne, sest kusagil pole näha ühtegi kärbest. Paps kordab oma küsimust.

Jalgpall? Ausalt öelda polnud ma selle peale mõelnudki. Satun paanikasse ja vaatan Billyle otsa, tema vaatab omakorda mind ja pärast mõnda aega teineteisele otsa vaatamist taipan, et see ei aita meid kuidagi ning ma pean mingi aruka vastuse välja mõtlema – ja kiiresti.

„Ee… meil pole seda vaja, sest me mängime nähtamatut jalgpalli.” Vastus see ju oli, aga arukas küll mitte.

„Või nii,” ütleb paps, hõõrub silmalaugu ja toetab selja vastu diivanit. „Miks sul peab lammas peas olema, kui sa nähtamatut jalgpalli mängid?”

„Ma arvasin, et see on parem kui libahunt,” vastan ma.

Oeh.

Lõpuks, pärast seda kui paps ütleb, et ta astub ehk Siilipeadest ja Lõvilakkadest läbi, ajab Catiga juttu, kuni me väljas oleme, ja uurib tema käest, mida siinkandis teha saab, ning pärast umbes tuhandet reeglit, mida me tohime ja mida ei tohi teha ja millal me tagasi peame olema, laseme korterist jalga. NUHKi esimene salamissioon Pearli leidmiseks on täies hoos.

Kui me juba väljas oleme, seletan Billyle, et tegelikult me parki ei lähe ja sellist mängu nagu nähtamatu jalgpall pole üldse olemaski, see oli lihtsalt ettekääne, et välja pääseda, ilma et paps midagi kahtlustama hakkaks. No Billyle see ilmselt ei meeldi, sest ta virutab mulle jalaga vastu säärt.

„Mille eest?” lõugan ma.

„See on nähtamatu kinnihoidmine,” pomiseb Billy oma mütsi sees. „Ja selle eest, et sa panid mu uskuma, et me läheme parki.”

Läheme üle tee – kaks poissi, ühel peas maskimüts, teine nagu komberdav lammas. Viimaks küsib Billy, et kui ma juba nii tark olen, siis kuidas me peaksime saama tagasi meie majja Honeydown Hillsis.

„ME LÄHEME BUSSIGA!” hüüan ma, viibates meie vastas oleva bussipeatuse poole. Täna hommikul, kui ma korteri aknast välja vaatasin, märkasin, et meie tänavat mööda sõitev buss läheb Honeydown Hillsi. Nii et kuigi ma ütlen seda ise, arvan ma, et selles asjas olen ma ilmselt küll meisterdetektiiv. „ME LÄHEME OTSEKOHE BUSSI PEALE!” hüüan ma.

„Pole vaja karjuda,” pomiseb Billy. „Mul on küll maskmüts peas, aga ma ei ole Pluutol.” Jah, aga ma võin vanduda, et tema aju on küll teisel planeedil.

Tuleb buss number 63 ja me läheme peale. Bussijuht ütleb, et ta ei teadnud, et peab täna lambaid karjatama. Kui oleme istet võtnud ja bussijuht ei saa mu häälitsemist kuulda, määgin ma: „See bussijuhi nali oli mää-ää-äärkimisväärselt halb.” Billy ütleb, et ma olen väga naljakas, aga kui ma küsin, miks ta siis ei naera, vastab ta, et naerab küll, aga mütsi alt pole seda kuulda.

Buss sõidab mööda Edeni High Streeti, möödub pargist ja pastelltoonides majadest ning suundub edasi piki merekallast, kus paistab väike hobuserauakujuline sadam. Tillukesed kalapaadid hulbivad meres nagu mängupaadid vannivees ja lainete laksumine vastu kaimüüri meenutab südamelööke. Keerame järsult paremale ja mere äärest ära, kahekümne minuti pärast oleme Honeydown Hillsis ja meil on tunne, nagu oleksime siin olnud kõigest mõni päev tagasi, nagu me olimegi. Mu kõht teeb rohkem kukerpalle kui mõni võimleja, mis on muidugi tobe, sest siin on meie kodu ja Pearl on meile peaaegu ema. Välisukse ees seistes mõtlen, mida ma Pearlile ütlen, kui teda näen. Võib-olla sirutan ennast lihtsalt kallistama, sest ta on väga hea kallistaja. Higistan nagu villase kampsuniga lammas, kui lõpuks jopetaskust võtme võtan. Uks avaneb kergesti ja me hiilime kikivarvukil esikusse nagu kaks pantomiimikurikaela. Peatume ja kuulatame, aga majas on vaiksem kui kebabikaubikus taimetoitlaste konverentsi ajal.

„Ma ei kuule Pearli,” sosistab Billy.

„Mina ka mitte,” sosistan vastu, vedades sõrmega üle siniste tapeedipääsukeste. Selle tapeedi valis ema. Ma mäletan seda, sest hiljuti tahtis Pearl tapeeti välja vahetada, aga paps ütles, et ema valis selle, ja Pearl sai pahaseks, sest tema polnud seda valinud, aga pidi sellega elama. Siis ta naeratas papsile ja ütles, et tal pole selle vastu tegelikult midagi, paps tundis ennast süüdi ja leidis, et Pearlil on õigus. Paps ütles, et Pearl võib uue tapeedi panna, ja Pearl naeratas jälle, sest seda ta ju tahtiski.

„Oi, emme,” sosistan ma ja tõmban sõrmega mööda väikese pääsukese piirjooni.

„Mida?” sosistab Billy ja lükkab mütsi korraks üles. „Kas sa ütlesid kemmerg?”

Raputan pead ja ütlen: „Teeme kiiresti! Me ei saa siia kauaks jääda, sest lubasime papsile teeajaks tagasi olla.” Läheme kõigepealt elutuppa ja Billy märgib kohe, et Pearl on lõplikult läinud. Vaadates samasse kohta kuhu Billygi, märkan seinal tumedamat laiku. Pearli autoportree, mis kamina kohal rippus, on kadunud. Pearl maalis selle ühel vihmasel pühapäevaõhtul.

„Sul on õigus,” vastan tühja seina vahtides. „Pearl poleks seda niisama alla võtnud. Talle meeldis see portree väga.”

„Võib-olla viis ta selle ülakorrusele?”

Ülakorrusel Pearli autoportreed ei ole, seal pole ka Pearli ega tema asju. Mu kõhtu tabab hirmuoda, aga siis taipan, et see pole mingi oda, vaid Billy terav küünarnukk. Billy viriseb ja ütleb, et see on tõeline NUHKi müsteerium, aga tal on mõte, kuhu Pearl võiks olla läinud. „Ta jooksis ära loomi treenima.”

„Mis loomi?”

„Ükssarvikuid,” pomiseb Billy. Vahin mütsi silmaauku, uurides, ega sinna sisse juhtumisi ühe ajurakuga amööb pole tulnud. Aga ei, seal on ikka Billy.

„Millal sa siinkandis ükssarvikut oled näinud?” küsin Billylt, käed puusas. Billy kostab, et ükssarvikut pole ta kunagi näinud, aga ta teab, et neid on igal pool meie ümber, sest tal on tõendeid. „Mis tõendeid?”

„Nad kakavad teedele vikerkaari,” teatab Billy.

Mõtlen juba selgitada, et see tuleb autodest välja valgunud kütusest, aga no tõesti, vahel pole lihtsalt mõtet kulutada energiat loogilistele seletustele seal, kus loogikat pole ollagi. Seega ütlen Billyle, et see kõik on mõttetu ja me peame midagi muud välja mõtlema. Siin Pearli ei ole. „Pane kiri alumisele korrusele laua peale,” ütlen ma. „Kui Pearl tuleb tagasi, siis ta leiab selle, loeb läbi ja võtab ühendust.” Muud midagi pole mul välja pakkuda, kui just Billyl ei ole mõnda tarka mõtet.

Billy mõtleb hetke järele. „Mul on üks tark mõte. Mis siis, kui paneks kirja Pearli voodisse – kui ta tagasi tuleb, siis ta leiab selle, loeb läbi ja võtab ühendust.”

„Hea küll, sobib kah. Pane siis pealegi sinna,” vastan ma ja vaatan, kuidas Billy kappab papsi ja Pearli magamistuppa, kiri hambus (see on minu meelest päris keeruline, kui sul on paks maskmüts peas). Oodates trepimademel Billy tagasitulekut, märkan kuivatuskapi ukse kõrval pliiatsiga tehtud kriipse.

Need on ema tehtud. Ibiza-memm ütles, et ema tõmbas neid kriipse, et näha, kui pikaks ma olen kasvanud. Loomulikult ei tõmmanud keegi enam uusi kriipse, kui ema suri – see oli veel üks asi, mis muutus. Ibiza-memm tõmbas neid küll mõnda aega edasi. Pärast seda, kui ta ära läks, ütles Pearl, et tema sellega küll vaeva nägema ei hakka, sest tal pole selleks pliiatsit tarvis, et teada, kui palju ma kasvan, kui mulle uute riiete ja kingade ostmine läheb maksma terve varanduse. Teda kuulates oleks võinud arvata, et ma olen King Kongi suurem vend.

Sirutan sõrmed välja ja puudutan emme tehtud kriipse.

Mõtlen jälle emmest.

Kõhus koguneb kurbus, sest olen kindel, et kui emme selle viimase kriipsu tegi, mõtlesin ma, et ta elab igavesti koos minuga.