Читать книгу Lihtsalt spagetipoiss - Lara Williamson - Страница 6

Koolivaheaeg on peaaegu läbi ja ma pole ikka veel ema ja isa saladust teada saanud. Kuid vahepeal avanes mul võimalus päriselt superkangelaseks saada ja oli ka viimane aeg, kuna ema on õnnetu nagu vihmane nädalavahetus. Isa on pannud mulle kinni koha vetelpäästekursusele, mis toimub laupäeval kohalikus ujulas koos Pegasus Parki ujula Piraajadega, sest ta arvas, et mul võib vaheajal muidu igav hakata (kuigi mul pole kunagi mitte midagi tehes igav). Viimased kakskümmend minutit enne minekut veedan ma oma toas, millele olen pannud nimeks SPÄM (Spetsiaalstaap Ässamissioonideks) ja püüan välja mõelda superkangelase motot, mis innustaks mind oivaline olema. Sest superkangelastel on alati moto – nagu näiteks Hulk ütleb, et ta ei meeldi vihasest peast kellelegi, ja „Fantastilise neliku” tegelane Asi ütleb, et on klobimise aeg. Ma panen oma kaisukaru – tuntud ka kambajõmmina – voodile ja käsin tal suusamütsi all oma karvaseid kõrvu kikitada ja kuulata. Olen välja mõelnud sellise moto: Ma olen Ace. Ma halva heaks kõik teen, mul truuks jääb süda sees. Kaisukaru jõllitab otse enda ette, nagu ei kuulakski ta mind. Selles pole muidugi midagi uut. Kui ma olen mõned korrad oma motot valjusti lausunud ja paar korda „truuks” asemel kogemata „puuks” öelnud, jõuan järeldusele, et ma eelistan ikka midagi lihtsamat, nagu näiteks „Tsäuh”, nagu ütleb Kapten Marvel.

„Tsäuh,” leelotan ma, mööda tuba ringi joostes ja kätt pea kohal hoides. „Kräuh, pläuh, tsäuh.”

Isa kolgib mu toa uksele ja ütleb, et ma pean selle tsäuhitamise lõpetama ja oma pläuhi välja vedama, või me jääme Piraajadesse hiljaks. Korjan ujumiskoti üles, löön ukse lahti ja ütlen, et olen valmis. Isa keerutab furgoonivõtmeid sõrme ümber ja ütleb, et viib mind Surelock Homesi autoga kohale, sest me ei taha tundi hiljaks jääda. „Lähme siis, tšempion,” sõnab isa, kratsides kellakujulist tätokat oma biitsepsil. „Aeg ei oota kellegi järele.” Ta teeb väikese pausi. „Välja arvatud Minnie järele, kui ta vannitoas meiki teeb ja enne välja ei tule, kui meik on täiuslik.”

Me väljume korterist, läheme trepist alla ja möödume härra Hooperi uksest number nelikümmend üheksa. Ühe korruse võrra madalamal möödume proua Karimloo tühjast korterist ning isa osutab sellele pöidlaga ja ütleb, et proua Karimloo läks Gangesesse.

„Misasja, ta on Indias?”

„Ei, ta elab oma vennaga Gangese kaasamüügirestorani peal. Ma tegin talle uue võtme. Tõenäoliselt topib ta selle ka lillepoti alla.” Isa heidab pilgu põrandal seisvale lillepotile ja tonksab seda varbaga. „Selle korteri võtmega tegi ta alati nii. Kes iganes sellesse korterisse kolib, peab uue luku panema, sest tundub, et praegune on kahjustada saanud. Oota ...” Isa torkab käe taskusse, tõmbab sealt välja Surelock Homesi reklaamlehe ja pistab selle kirjakasti. „Nad peavad rääkima selle äri tipptegijatega.”

Kümme minutit hiljem paneb isa mind ujula juures maha ja hüüab: „Anna endast parim, päikseke!” Siis kihutab ta punase kaubikuga minema, justkui osaleks ta võidusõidul ja tahaks seda võita. Ma jälgin, kuidas auto tagaosale kinnitatud suur särav võti silmapiiri taha kaob.

„Superkangelased annavad alati endast parima, isa,” sosistan ma. Sõnad lendlevad minema nagu vanad paberitükid tuule käes.

Nii et valetama ma ei hakka – mõte sellest, et päästan peagi kellegi elu, ajab mind elevile. Ka on ema siis nii õnnelik, et annab mulle võibolla isegi lisataskuraha. Kui ta seda teeb, siis ostan ma selle eest ühe titaanlaste koomiksi – „Titaanlased võtavad üle”. Mina ütlen: „Ema, raha pole vaja, sest ma tegin seda vaid selleks, et olla parim. Aga kui sa just pakud, võtan raha vastu.” Võibolla ütlen ma isegi: „See oli tühiasi. Ma tahan vaid kõiki õnnelikuks teha, kaasa arvatud sind.” Siis ema naeratab ja patsutab minu tuttmütsi ja mis iganes halb tuju tal ka oli, haihtub see sama kähku, nagu kaovad šokolaadiküpsised purgist.

Viisteist minutit hiljem ütleb instruktor enda tutvustuseks, et ta on Mark, Pegasus Parki ujula Piraajade Peapiraaja. Ta ütleb, et küll on tore, et me oleme temaga sel laupäeval elude päästmiseks ühinenud. Ma ei kuule, mis ta edasi ütleb, sest ma jälgin, kuidas kasutatud plaastririba basseinis mööda hulbib. Siis tutvustab Mark meile Tylerit, kiitsakat plätudega molkust, keda ma mäletan Minnie’ klassist Püha Kolmainu koolist. „Tyler on sel koolivaheajal minu praktikant,” ütleb Mark. Tyler naeratab laialt ja teeb käega kerge liigutuse, nagu annaks au, aga see näeb nii naeruväärne välja, et ta saab sellest ise ka aru ja teeskleb, et ta kratsis lihtsalt pead.

„Niiviisi, ma näen, et olete kohale tulnud täies riides, nagu palutud – see on hea. See on tähtis, sest ...” Mark ootab, et keegi vastaks.

Minust vasakul olev poiss lausub: „Sest ainult nudistide rannal võib alasti olla, nagu mu vanaema ütleb.”

Mark vastab: „Ee ... okei, kustutame selle kujutluspildi oma peast lihtsalt ära. Võib juhtuda, et teil on vaja kellegi elu päästa, aga teil pole aega ujumispükse jalga tõmmata, ja siis tuleb teil täies riides vette hüpata.” Mark silmitseb mu tuttmütsi. Ma olen talle ilmselgelt muljet avaldanud, sest olen kohale tulnud rohkemgi kui täies riides, kuna mul on müts peas. Noogutan talle, nii et mu mütsitutt loperdab. Kindlasti väärin ma kuldset tähekest. Mark käsib Tyleril leida mõni vabatahtlik ohver.

Mul kuivab sülg suus ära, kui näen Tylerit plätudes ümber basseini pealtvaatajate ala poole kõndimas. Pooleldi ootan, et ta palub kellelgi pealtvaatajal alla tulla, aga ta peatub trepialuse kapi juures. Võiksin vanduda, et sel hetkel hõljub minu ees nägemus Harry Potterist, sest mulle teadaolevalt on tema ainus inimene, kes elab trepi all kapis. Viie sekundi pärast, kui hunnik ujumistarbeid kapist välja paiskub, saan kahjuks aru, et see ei olegi Harry Potter.

„See on Manny!” hüüab Mark, kui Tyler vetelpäästemannekeeni ta jalgade ette põrandale viskab. „See on lühend mannekeenist, kui keegi küsib.” Kõik vaatavad üksteisele segaduses otsa – ei, keegi ei küsinud. Olen Mannyle nii keskendunud, et ma peaaegu ei kuulegi Marki järgmisi sõnu. Kuulen ainult bla-bla-blaa ... hüppa vette ... bla-bla-blaa ... kui oled ta üles leidnud ... bla-da-blaa ... pane käsivars talle rinna ümber. Ma vaatan, kuidas Manny basseini visatakse ja Mark selgitab lõpuni, mida meil teha tuleb. Mõtlen nimekirjale „KUIDAS SAADA SUPERKANGELASEKS – VIIS LIHTSAT SAMMU” ja mõistan, et elu päästmine ei ole sama mis mannekeeni päästmine. Asi ei näi enam nii lootustandev kui viis minutit tagasi. Mark vaatab minu poole ja ütleb, et talle meeldib mu müts, aga järgmisel hetkel selgitab, miks see talle ei meeldi. „See imbub kohe vett täis. Kuna see on villane, siis võib see sind allapoole vedama hakata. Nagu märg lammas oleks peas.”

„Ma ei võta seda ära,” vastan ma järsult. Ja ei võtagi. Ma olen väiksest peale käinud tuttmütsiga ja ma armastan seda. Ema ütleb, et see on mu turvatekk, kuigi see on ajuvaba, sest müts pole kuskilt otsast teki moodi. Isegi koolis lubatakse mul seda kanda – ema kauples selleks loa välja. Ta ütles, et kui ma olin väike, meeldis mulle end sinna sisse peita, kui ma olin vihane või kurb, ja siis öeldi talle koolist, et tohin kanda küll. Polnud mingit jama ja nüüd on tuttmüts osa minust – just nagu mu kulmud ja tedretähed. Ja ma peidan ennast sellesse ainult siis, kui ma tõesti pean.

„Hüva siis,” ütleb Mark, selga keerates. Edasi käsib ta kõigil enne basseini minekut väike soojendus teha. Ja siis see juhtubki. Hiiglaslik mõõkhambuline loom – tuntud ka kui krambivalu – lööb oma lõuad mulle sääremarja.

„Kes hüppab esimesena sisse?” küsib Mark, silmad meid piidlemas nagu soojaanduritega raketid. Kõik on otsekui põranda külge kinni kleebitud, tõenäoliselt nende kasutatud plaastrite abil. „No laske käia – kujutage ette, et olete piraajad!” kõmistab Mark. Järsku sihib ta oma rakettsilmad minule ja käsib mul vette hüpata: „Näita meile ette, kuidas see käib, Adam.”

Mulle meenub, et superkangelased on vaprad, niisiis eiran ma tõika, et mu sääremari on nagu A4 paberileht, mida parajasti läbi paberihundi lastakse, ja ma hüppan.

Muideks, kui ma vette hüppan, puudub mul vähimgi ettekujutus sellest, kus on Manny. Vesi klõpsab end mu ümber kinni nagu külm käevõru. Polegi tegelikult vahet, kus Manny on, sest tulipõletavad terad mu sääremarjalihastes juhivad mu tähelepanu nii või teisiti kõrvale. Kui ma keereldes ja vääneldes pinnale tõusen, kuulen summutatud hääli mulle ütlemas, et ma peaksin olema piraaja, mitte mingi krussis krevett. Mu ninast kerkivad mullid ja ma haaran oma jalast ning avan suu, et karjuda, aga kui ma vee alla vajun, läheb mu suu vett täis ja välja ei tule mingit häält peale kull-kullkulli (tõlge: mu jalg on sellise krambi haardes nagu moosipurk, millele on kaas peale keeratud).

„Kramp!” Tuhat ja tuline, keegi neist on polüglott, sest nad saavad mu mulinakeelest aru. Kui mu pea jälle pinnale kerkib, kuulen hüüet: „Tal on kramp!” Kui ma vees tõmblen, hüüab keegi: „Vaadake, ta ei uju normaalselt.”

Mul pole aimugi, kes seda ütleb, aga järsku näen, kuidas mingi kuju lõikab läbi vee nagu nuga läbi pehme või. Vajun veel kord vee alla ja minu ette ilmub Tyler, tukk näo ümber hõljumas nagu kuldne halo. Siis tõmbab ta mind üles, ütleb mulle, et ma vastu ei punniks, ja tirib mind basseinist välja. Ma langen sülitades ning läbimärjana põrandale ja minu ümber vallandub aplaus. Kuulen pealtvaatajaid karjumas sõna „superkangelane” ja hakkan juba püsti tõusma, et kummardada, aga kui ma pilgu üles pööran, siis näen, kuidas Tyler auringi teeb.

Mitte kellelegi ei tule meelde, et Manny uppus ära.

Kodus SPÄM-is lisan ma superkangelasele vajalike omaduste nimekirja punkti hinda ohtu. Oli rumal ja ohtlik krambiga basseini hüpata, kuna ma ei saanud ju korralikult ujuda. Olen oma katses inimest päästa pettunud ja ütlen endale, et pean rohkem üritama ja et uue juhuse tulles ei jätaks ma seda kasutamata. Nii või teisiti ei oleks mannekeeni päästmine lugenud. Heidan pilgu kursuse lõpul saadud tunnistusele.

Mark ei ole isegi mu nime lünka kirjutanud – tõenäoliselt sellepärast, et ta oli ametis Tyleriga, et takistada tal kiljuvatele ja teda superkangelaseks nimetavatele tüdrukutele autogramme andmast.

Löödud sellest, et ma polegi nii oivaline, kui arvasin, võtan ma oma vettinud tuttmütsi peast ja pigistan seda tugevasti. Basseinivesi moodustab mu toa vaibale loigu. Kui silmi kõvasti vidutada, näeb see välja nagu superkangelase katkine mask.