Читать книгу Uju koos uppujatega - Lars Mytting - Страница 6

TOL ÖÖL KÜLASTAS SURM taas Hirifjelli. Oli selge, kellele ta järele tuli, sest valik ei olnud just suur. Mina olin kahekümne kolme aastane, ja hiljem tolle suve peale mõeldes sain aru, et surm ei olegi alati pime ja jõhker mõrtsukas. Vahel juhtub, et minnes asetab ta võtmed oma kohale tagasi.

Aga vabaks laskmine võib olla piinarikas. Eriti kui arvestada, et päev, mil see juhtus, ei olnud tavaline päev, tööhigi ja õhtupäikesega, päev, mil Furtwängleri taktikepp tasakesi alla vajus. Vastupidi, vanaisa surmapäeval maalis keegi tema auto peale haakristi.

Ma olin nädal otsa oodanud Oslost tellitud pakki, ja viimaks ometi oli postkastis pakiteade. Läksin kähku kõige otsemat teed maja juurde, nõgesepõõsast mööda ja üle õue. Lükkasin kuuriukse paokile. Ütlesin, et mul on vaja pakk ära tuua ja ma lähen kohe.

Vanaisa ajas tööpingi taga selja sirgu, pani tangid käest ja ütles, et me peaksime poes ära käima.

„Võtame õige Tähe,” ütles ta ja pühkis jaki küljest laaste. „Siis hoiad sa bensiini kokku.”

Ma keerasin selja ja panin silmad kinni. Niisiis seda sorti päev. Mil ta arvab, et on häbiasi, et me kumbki oma autoga sõidame.

Vanaisa tatsas kangetel jalgadel üle õue oma poeskäimakuube selga panema. Külarahvale ei meeldinud, et ta nuga kaasas kandis, nii et kui me külasse läksime, oli tal tavaliselt seljas poolpikk kuub.

Niisiis istusime seal. Uhkes, mustas, raskes Mercedeses, mille ta oli 1965. aastal uuena ostnud. Karjamaatee puuoksad olid lakki kriipinud ja pakiruumi luku juures olid roostes sälgud, aga endiselt oli see auto, mis külakeskuse parkimisplatsil tooni andis. Aeglaselt sõitsime kartulipõldude vahelt läbi ja uurisime, kuidas kartulid kummalgi pool teed õitsevad.

Vanaisa ja mina olime kartulikasvatajad. Nojaa, meil olid ka lambad, aga me olime kartulikasvatajad. Vanaisa võttis nende tärkamist oodates kaalust maha. Olgugi et Hirifjelli maad asusid merepinnast 540 meetri kõrgusel ja taimehaigusi levitavad putukad tulid harva nii kõrgele.

Vanaisa oli kartulite alal kõva käsi ja koolitas ka minu välja. Me müüsime seemnekartuleid ja söögikartuleid. Kõige rohkem raha tõi sisse mandelkartul, kuigi Ringerike kartul oli parem. Beate oli idiootide kartul. Suur ja maitsetu, aga inimesed tahtsid seda. Me ise sõime peaaegu iga päev Pimpernelli. See oli hiline, aga tihke kartul, ja seda oli imetore üles võtta, punakaslilla koorega mugulad ergasid mulla taustal.

Autorattad veeresid vappudes üle lambaresti ja vanaisa keeras ette vaatamata maanteele. Lindstadi talu juures sai mets otsa ja me vaatasime jõe poole nagu alati.

„Laugen on madalaks jäänud,” ütles vanaisa. „Võiks kämpingu taha vedelit vedama minna.”

„Ärn ei näkka, kui vesi nii roheline on,” ütlesin mina.

Kuused varjasid vaate ära ja jõgi ilmus nähtavale alles siis, kui me pinnatud teele jõudsime. Põrutasime järskudest nõlvadest alla ja ma tundsin kõhus kripeldust, nagu alati Saksumile liginedes. Raudteejaam, kool, saeveski, päikesepoole laudad. Teised inimesed.

Puusillal uhkas autoaknast sisse külma jõeõhku.

„Kas käime kõigepealt ühistus?” küsis vanaisa.

Kui tema varustusühistusse sisse astus, siis läks aega. Vanaisa ostis korraga palju, nii et sealt tulles oli Mercedese tagumine ots alati raske ja kassakviitung pool meetrit pikk.

„Tead,” ütles ta. „Toome su paki enne ära. Teeme nii.”

Olime just postkontorist välja tulnud, kui ma nägin haakristi.

Tegelikult uurisin ma parajasti pruuni pappkasti, millel oli minu nimi peal, aga vanaisa kõnnak muutus ebatavaliselt rabedaks ja siis nägin pead tõstes tema Mercedese uksel seda räpakat punast spreimaalingut.

Ja ma panin tähele, et mõtlesin just niimoodi. Tema Mercedes, nüüd, mil autol oli haakrist peal, kuigi olin veel samal päeval ja kõigi nende aastate jooksul nimetanud seda mõttes Täheks, meie omaks.

Inimesed jõllitasid. Nad seisid sporditahvli juures, käed taskutes. Børre Teigen ja tema eit. Bøygardi tütred. Jenny Sveen ja Hafstadi poisid. Nad vahtisid midagi otse meie pea kohal, justkui oleks postkontor endale uued katusekivid saanud.

Haakrist hakkas voolama. Peenikesed nired valgusid mööda autoust alla.

Üks Hafstadi poistest heitis pilgu riidepoe nurga poole. Seal vilksatas üks hõlm, keegi laskis jalga. Ainus liikumine neil tardunud sekunditel tol laupäeval Saksumis.

Vanaisa sirutas käe mulle ette, justkui tõkkepuu.

Mul oli tol hetkel valikuvõimalus. Kas ma hakkangi mõtlema, et see on tema auto, või astun tema kaitseks välja.

Küla vaatas meid ja ootas.

Valisin veel kord vanaisa. Nagu ma alati olin valinud, ja neid valikuhetki oli piisavalt palju ette tulnud. Trügisin tema käest mööda. Pillasin paki maha ja pistsin jooksu. Jooksin, nagu ma oleksin eluaeg jooksnud. Jõllitavate inimeste pilkude all kiiresti läbi keskuse, üle tee Esso tankla taguse kruusatee poole. Seal jõudsin ma talle järele. Noor nolk, jooksis kohmakalt, käed sirged, hall nailonjope seljas lehvimas.

Mõistagi oleksin pidanud kasutama oma üleolekut, oma kiirust, et temast mööda minna ja ta kinni pidada. Seisma temaga silm silma vastu, peatama ta oma suurusega, pidurdama, nagu pidurdab jalgpallur pärast värava löömist.

Aga ma ei teinud seda. Panin talle jala taha, nii et ta kruusale ninali lendas. Kukkudes ta karjatas ja karjus maas lamades edasi. Haarasin tema jopest kinni ja pöörasin ta ümber.

Noogu-Jan.

Kelle nimi oli tegelikult Jan Børgum ja kes kogu aeg iseendaga rääkis ning sealjuures pead noogutas. Tema nägu oli marraskil ja must, juuksed liivased. Tema pisarad segunesid ninast voolava verega, iga luksatus tõi endaga kaasa roosa nire. Tema sõrmed ja jopevarrukas olid spreivärviga koos ja käes hoidis ta võileivapaberit, millele oli kohmakate pliiatsitõmmetega joonistatud haakrist.

Vandusin endamisi.

„Jan,” ütlesin ma. „Kas keegi maksis sulle, et sa seda teeksid?”

Ta ütles läbi lurina midagi, millest ma aru ei saanud.

„Räägi normaalselt, Jan.”

Aga ta ei osanud normaalselt rääkida. Ma ju teadsin seda.

Proovisin teda püsti aidata. Ta vajus tahapoole, potsatas tagumikule ja töinas veel valjemini. Tema püksid olid põlve kohalt katki. Niisugused hallid püksid, mida kannavad vanamehed ja taksojuhid. Janile oli alati riideid valinud ema. Ta oli algkoolis minust kaks klassi ees ja käis ka siis samamoodi riides, kui ta eripedagoogi saatel ringi sebis, silmad kõõrdis ja suu lahti. Kui ma seitsmendasse klassi läksin, siis Jani üheksandas ei olnud. Jan oli kusagil mujal.

Inimesed tulid meile järele. Nad jäid Esso õlivahetusrambi juurde seisma.

„Tule, Jan,” ütlesin ma. „Tõuse püsti.”

Ta luristas nina ja pühkis huulelt verd. Ajas end jalule. Ma küsisin, kas on valus. Ta hakkas noogutama. Pistsin talle raha pihku ja ütlesin, et see on pükste eest. „Kes sul seda teha käskis?” küsisin ma.

„See oli raamatus kirjas,” ütles ta.

„Mis raamatus?”

Ta pomises midagi.

„Kui nad jälle tulevad, siis ütle, et tahan nendega rääkida. Kas ütled?”

„Ütlen mida?”

Ma pühkisin tema selja puhtaks. Ta jäi sinna seisma ja ammuli sui vahtima. Läksin tema juurest ära, otse Esso poole. Bøygardi tütred keerasid otsa ringi. Seejärel Hafstadi poisid, ja siis läks ka ülejäänud summ laiali. Nad loivasid oma auto pakiruumidesse laaditud poekottide ja hüljatud kohvitasside poole.

Oleksid nad ometi mulle kallale tulnud. Mul rinnust kinni sasinud, mind sõimanud, siis oleksin saanud neile vastata, selle sõnasõja Saksumi keskuses keset poepäeva maha pidada.

Aga mida ma oleksin neile vastanud? Pealegi olid nad isu täis vahtinud. Nüüd, kus heidikute omavaheline arveteklaarimine oli läbi, ei pakkunud need kaks lolli enam huvi.

Vanaisa istus kaassõitja istmel. Ei öelnud midagi. Ei teinud akent lahti. Lihtsalt istus seal nagu vahakuju Saksa hävitajas ja näitas näpuga rooli poole. Spreivärvi polnud ta puutunud. Polnud vaja hiromant olla, et teada: Sverre Hirifjell ei teeks eluilmas rahvale seda rõõmu, et läheks lappi küsima. Või värvikauplusse Lynoli ostma, parajal määral kuri nägu peas, pomisedes midagi koerustükkide kohta. See sõnagi oli talle võõras.

Ma tõmbasin autoukse lahti. Ühistu parklas ei olnud inimestel kiiret.

„Me ei sõida ometi niimoodi,” ütlesin ma. „Ma pesen selle maha. Või kleebin midagi peale.”

„Sõida,” pomises ta. „Otseteed Hirifjellile.”

Minu pakk oli tagaistmel. Üks nurk oli mõlkis ja kortsus.

„Kurat, istu nüüd ometi sisse ja sõida,” urises ta. „Otsemat teed. Läbi keskuse. Hirifjellile.”

Ta ei vaielnud vastu, kui ma valisin teise tee. Sõitsin viljaelevaatori juurde ja Saksumi jõe äärsele kruusateele. Kuuekilomeetrine ring, aga seal inimesi ei elanud ja haakrist jäi mäenõlva poole.

„See oli Noogu-Jan,” ütlesin ma talle.

Aga tema vahtis ainult jõe poole ja ma aimasin, et ta tegeles parajasti kunstiga, mida ta tõesti hästi valdas – sundis ennast unustama.

Lambalauda taga oli taevas tumedaks tõmbunud. Lonkisin üle õue ja istusin väikese maja trepile. Mercedes seisis lakasilla all. Vanaisa oli toas.

Mulle pole kunagi meeldinud inimesed, kes vinguvad. Suurem osa muresid laheneb ikka kuidagi. Tubakast ja kohvist on abi. Ja parem on, kui lahtised kaardid lauda lüüakse. Kui sul on risti kaks ja ruutu kolm, no mis seal ikka. Said täna pähe. Kurta oleks põhjust ainult siis, kui sulle antaks viie kaardi asemel neli.

Vihm oli tulekul ja ma tahtsin, et see tuleks. Veereks mööda orgu, kõva puhastav pagi. Ma tahtsin seda vihma, tahtsin kohvi teha, astuda oma klaasverandale, kuulata piiskade põrinat omaenda kätega ehitatud katusel, istudes mõnusalt vihmavarjus, kohvitass ja suits ees.

Läksin aida juurde ja tõmbasin kreissaele presendi peale. Sel nädalal olin ma räästalauad välja vahetanud, nüüd jäi veel värvimistöö, seda võisin teha pärast nädalavahetust.

Vihm oli ligidal. Hea vihm. Seda oli lõhnast tunda. Mitte liiga tugev ja äge, vaid selline, mis kestab kaua ja niisutab hästi. Ma olin valmis täna õhtul vihmuti põhjapoolsele põllule viima, aga nüüd polnud seda tarvis. Võtsin hoopis jalatsid ära ja tõmbasin villased sokid jalga. Sellal kui kohvimasin lurises, tegin köögilaua lagedaks. Pühkisin laua lapiga puhtaks ja tõin oma paki.

Oslo Kameraservice oli asjatundlik firma, see paistis ka Saksumisse kätte. Pruun teip oli sirge ja pingul. Minu nimi oli masinakirjas, pakil olid piltidega margid, pakiteade oli ilma lühenditeta.

Lõikasin paki lahti, leidsin selle seest teise karbi ja võtsin sealt välja valgesse pehmesse paberisse mähitud objektiivi.

Leica Elmarit 21 mm. Lainurk.

Selle raskus. Teravustamisrõnga vastusurve. Salapäraselt vahelduvad värvid klaasil. Siidjas matt lakk, sügavalt graveeritud kauguse- ja avanumbrid.

Vanaisa kinkis mulle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks Leica. M6 aparaadi, Summicroni objektiivi ja kümme rulli filmi. Paremat fotokat ei olnud olemas, kui läheduses ei viibinud just mõnda Hasselbladi omanikku. Vanaisa ärritas ainult see, et objektiivile olid kaugused märgitud nii meetrites kui ka jalgades.

„Seda poleks vaja olnud,” ütles ta. „Ükski arukas rahvas ei mõõda kaugusi jalgades.”

Ma ostsin endale igal aastal uue objektiivi, summa eest, mida enamik inimesi poleks ka teleka eest raatsinud välja käia. Maailm muutus iga uue vaatenurga puhul uueks. Teleobjektiiv tõmbas objekti lähedale ja peitis ebaolulise uttu. Makroobjektiiv täitis kogu maailma ühe õiekrooniga. Ja nüüd lainurk, mis avardas silmapiiri, tegi keskmise väikeseks, pisiasjad peeneks puruks. See nõudis uusi objekte, uusi ideid esiplaani ja tausta valimiseks.

Aga sel päeval ma pildiotsijasse ei vaadanud. Sest kui ma oleksin Leica silma ette tõstnud, oleksin näinud vana tuttavat pilti. Oma Fantoomi kogu. Pimiku ust. Omaehitatud kõlaritega muusikakeskust. Klaaskappi, kus oli mu ülejäänud fototehnika. Joe Strummeri fotot, mis oli tehtud filmi „Otse põrgusse” võtetel. Ansambli The Alarm suurt plakatit albumi „68 Guns” ümbriselt, kus keegi ei vaata fotograafi poole. Pikemal seinal minu enda loodusfotode rida.

Ma teadsin, kuhu pildistama minna. Leekkasemetsa. Aga mitte enne hommikut.

VÄIKSESSE MAJJA KOLISIN ma kuueteistaastaselt. Olin seal kunagi koos ema ja isaga elanud, aga pärast oli maja seisnud tühjalt. Lõin paisunud ukse jalaga lahti, mõtlemata, et nüüd, nüüd toimub ajalooline sündmus. Ma lihtsalt võtsin maja kasutusele. Panin seinte siseküljele uue laudise ja ehitasin klaasveranda, kust avanes vaade metsaserva poole.

See maja oli minu, samas ka meie oma.

Mõned nende asjad olid alles. Mikser, isa kummikud, voodipesu. Meie pildi jätsin ma palkmajja. Mulle tundus endiselt, et ma peaksin sellest möödudes seisma jääma.

Kui ma väike olin, andis see pilt lootust. Lootust, et ema ja isa siiski ei ole surnud. Hiljem sai sellest meeldetuletus, et nemad ei helista kunagi. Murdsin tükk aega pead, miks vanaisa pani pildi telefoni kõrvale ega riputanud seda seinale. Kas selleks, et nad meil meeles seisaksid, või selleks, et pilt meid mõjutaks, kui me helistame? Või meenutaks meile, et ka nendel, kes siia helistavad, on ema ja isa lugu meeles, kui nad sõnu valivad?

Vanaema nimi oli Alma, ja ainult niimoodi ma teda kutsusingi. Ta oli vaikne ja vaoshoitud nagu vana kappkell. Ta jäi voodihaigeks, viidi Kløverhagenisse ja sängitati mulda, kui ma olin kaksteist.

Aga vahel rääkis ta emast. Ta rääkis, et ema suguvõsa sai sõja ajal hukka. Sellepärast ei tulnudki lapsendamisõiguse küsimus kunagi päevakorda, sellepärast ei olnud ühtki prantsuse sugulast külla oodata. Vanaema oli emast rääkides napisõnaline, aga ma ei pannud seda imeks. Ka isa poolt oli mul ainult paar kauget sugulast. Me ei teinud kunagi pikki sõite, käisime vahel ainult matustel, kust me enne kohvijoomist tulema tulime.

Siiski imestasin, kuidas on võimalik, et kõik inimesed, kes emale lähedased olid, on kadunud, isegi kui tema perekonda enam ei ole.

Sellised mõtted tulid mulle pähe siis, kui vanad tegid lõunauinakut, üks ühel, teine teisel diivanil, ja mina avasin atlase ja uurisin Prantsusmaad. Ütlesin endale, et kusagil peab olema keegi, kellel on mälestused minu emast. Sest ema elas ju peaaegu kahekümne seitsme aastaseks. Ma vaatasin järele, kus Authuille asub. Lugesin vanaisa leksikonist Esimese maailmasõja kohta. Kujutasin endale ette küla ja sõda.

Aeg-ajalt käisime surnuaial. Teivaskiriku tõrvalõhn tuli sinisest Saksumi graniidist hauakivi juurde kaasa. Walter Hirifjell. Nicole Daireaux. Ema sündinud 1945. aasta jaanuaris, isa 1944. aastal. Mõlemad surnud 23. septembril 1971.

Aga ma keerasin otsa ringi, enne kui oleksin liiga lähedale jõudnud. Jõudes küsimuseni, kuidas ema ja isa kokku said, surusin oma uudishimu maha. Ei tahtnud lasta neil oma vaimusilma ette astuda. Ei saa puudust tunda sellest, mida sul pole olnudki, ütlesin ma endale. Võib-olla oli see mingi loodusjõud minu sees. Lumeta maa ei võinud paljaks jääda. Must muld oli haav. See tõmbas ligi umbrohtu, mis kasvas ja kattis maa kinni.

Siiski ilmusid nad siin, väikeses majas mõnikord varjude vahelt välja. Ükskord leidsin LP-plaadi prantsuse lastelauludega, ja kui ma selle mängima panin, tuli meelde mälestuskild emast.

Teadsin kõiki neid laule. Olin laulnud „Sepapoiste” asemel „Frère Jacques”. Ja aimasin laulude „Au claire de la lune” ja „Ah vous dirais-je maman” sisu. See tõtlik keel hakkas mulle kergesti külge ja ma taipasin, et olin vist väiksena prantsuse keelt rääkinud. Ema oli koos minuga laulnud, meie hääled olid kõlanud sellessamas majas.

Minu emakeel oli prantsuse keel, mitte norra.

Seitsmendas klassis tuli valida kas saksa või prantsuse keel. Esimest korda oli mul tunne, et ma pean oma vanemate ja vanaisa vahel valima, ja ma varjasin vanaisa eest, et otsustasin prantsuse keele kasuks. Ema keel ärkas minus uuesti ellu, nii kiiresti, et õpetaja kahtlustas, et ma teen tema kulul nalja.

Hiljem leidsin veel nendest järelejäänud asju, pööningult suure pappkarbi seest. Meigikott, žilett, käekell. Viis, kuidas need asjad olid kiiruga kokku pakitud, kõneles mulle, et koristamine oli olnud valus töö.

Kõige all oli raamat. Albert Camus’ „L’ Étranger”. Lehitsesin seda tagant ettepoole, uurisin lauseid, mu vaimusilma ette kerkis lugev ema. See ehmatas mind ja ehmatusele järgnes ootus. Justkui oleks kala minu spinninguulatusest väljaspool lupsu löönud. Esimesele tühjale lehele oli sinise pastakaga kirjutatud „Thérèse Maurel, Reims”. Küllap nad olid sõbrad. Kunagi olid nende käed seda raamatut puudutanud, üheaegselt või peaaegu üheaegselt.

Mina ei olnudki enam ainus tõend selle kohta, et ema oli eksisteerinud.

Siis hakkasin pidama plaani ema ja isa surmapaigas ära käia. Vaadata, kas see äratab mingeid mälestusi. Sest selle sündmuse juures viibis oluline tunnistaja. Mina ise. Kusagil mu mälus pidi see olemas olema, justkui kunagi säritatud filmiemulsioon.

Mõnikord kripeldas see minu sees, see tung sõita. Aga maailma ots asus Lillehammeri Søre Åli linnaosas. Helge Menkerudi bensiinijaamast lõuna pool oli kõik võõras, mul ei olnud reisikogemusi ja ma ei osanud oma soovi vanaisale põhjendada, tema silmadesse tekkis haavunud pilk: kas temast siis ei piisa mulle, kas ta ei ole siis teinud kõik, mis tema võimuses?

Poisikesena vajasin mina vanaisa, ja talu vajas teda. Siis sain suuremaks ja hakkasin Hirifjelli töödes kaasa lööma, ja peagi vajasid talu ja lambad mind. Mida kauem ootasin, seda vanemaks vanaisa jäi, ja kui ma olin kahekümne ringis, läksid vajadused omavahel risti, nii et ühtviisi raske oli nii ära sõita kui ka paigale jääda, ja sellest päevast alates hangus kõik ja järele jäi sissetallatud rada, mida mööda ma kõndisin, rada, mis muutus üha sügavamaks ja harjumuspärasemaks.

LYNOL VÕTTIS SELLE MAHA. Haakrist lahustus ja kadus lapi sisse. Muutus roosakaks olluseks, mis meenutas midagi nakkavat. Mul hakkas pea ringi käima, aga võtsin veel ühe lapi ja niisutasin seda. Pühkisin lakilt ühe liivatera ja nühkisin kõvemini. Aur, hõredam kui õhk, imbus kopsudesse. Viskasin lapi käest ja jooksin välja vihma kätte. Jäin seisma ja vaatasin lakasilla all seisvat Tähte. Haakristi piirjooned olid ikka veel nähtavad.

Astusin uuesti lahustihaisu sisse. Nühkisin ja nühkisin. Läksin pooloimetuna üle õue, kivitrepist üles, palkmajja sisse.

„Ma pesin selle maha,” hõikasin ma.

Vastust ei tulnud.

Käokell näitas poolt viit. Tubakalõhna järgi sain aru, et vanaisa oli eeskojas seisnud. Hakkasin trepist üles minema, jäin poole trepi peal seisma. Vanaisa sammud kostsid kolmandalt korruselt. Mis see nüüd siis oli? Neid ruume ei kasutanud me kunagi, need olid külmad ja tolmused. Jäin seisma kaardi juurde, mis kujutas meie metsamaid.

„Ma käin korra küla peal,” ütlesin ma, nagu räägiksin trepiga.

Vanaisa sammud peatusid. Siis tatsas ta edasi.

Keskus oli välja surnud. Seda võiski arvata, poodide sulgemisaja ja õhtusöögiaja vahelistel loidudel tundidel ei olnud väljas kedagi. Ainult läbisõitjad loovisid viiekümnega mööda. Nad vahtisid autoakendest välja ning tundsid heameelt, et ei pea Saksumis elama.

Aga nad ei teadnud, mis meil oli.

Siin oli meie jaoks ruumi. Ruumi minule ja Carl Brændile, elektroonikafriigile, kes elas viiekümne viie aastaselt ikka veel oma ema juures, ehitas geniaalseid võimendeid ja sõitis viis minutit enne kümmet kioski juurde, et enne sulgemist poole hinnaga pooltooreid vorste osta.

Meie hädad olid siin silmaga näha. Me olime nendest teadlikud, kasutasime neid üksteise kiusamiseks ära, aga külajutud hoidsid meid koos. Igaühel meist oli auk sees, ja ka parimate augud otsiti üles, sest just sealt õmbles küla oma niidi läbi.

Tegin tiiru ümber keskuse ja pöörasin Päästearmee juurest ära. Ei näinud muud kui oma vana mopeedi Noroli tankla juures ja kaht jõmpsikat, kes jalgpalliväljaku juurest üles rühkisid. Sõitsin tagasi Laugeni äärde. Koolist mööda sõites tegin akna lahti ja tundsin, et õhk läks jahedamaks.

Kuulasin kohinat. Vaatasin vett. Leidsin kindalaekast Dylani kasseti, mille Hanne oli sinna jätnud. „Knocked out Loaded”. See oli meile mõlemale pettumuse valmistanud, välja arvatud „Brownsville Girl”. Panin selle siiski mängima. Hanne oli parajasti kodumail, ja seda laulu kuulates polnud mõtet enam salata, et just sellepärast ma ringi sõitsingi, et lootsin teda näha. Paari päeva eest olin teda riidepoe ees näinud. Tal oli seljas helepruun seemisnahast jakk. Nagu antiloop, kastanpruunide juuste ja pikkade jalgadega.

Tema kiire reaktsioon, nii tüüpiline. Ta nägi mind vist enne kui mina teda ja lipsas riidepoodi, kuhu ma ei saanud järele minna, sest mul olid seljas väga räpased tööriided. Ühel sekundil vaatasime teineteisele otsa. Järgmisel enam mitte.

Hanne oli niisugune tüdruk, kes oli sünnist saadik täiskasvanu. Neljateistaastaselt võttis ta salaja oma venna mopeedi ja sõitis minu juurde, seisis postkasti juures ja vilgutas tulesid. Nagu salakaubavedaja, kes öösel mere ääres raskes lastis laeva ootab.

Me läksime voodisse ammu enne ametlikku vanusepiiri, aga ajapikku hakkas mul tekkima tunne, et ta peab vajalikuks mind päästa. Nagu ma oleksin märg koer, kelle ta oma katuse alla võttis. Ta korrutas alatasa seda sõna, mida ma põlgasin, haridus, see sundkonveier, mis peab käima läbi Oslo või Bergeni või Åsi, justkui me kõik oleksime kohustatud midagi kokku korjama ja kodukülla tooma, et see pankrotti ei läheks. Ma ei tahtnud, et mind nagu termost täis kallataks. Minu arvates ei olnud mul mingit sellist kohustust. Välja arvatud kohustus Prantsusmaale sõita. Kui ma Hannele seda ütlesin, esitas ta mulle küsimuse miks.

„Jäta see asi sinnapaika,” ütles ta. „Sa jõudsid elusalt ja tervelt koju. Sa ei leia midagi peale vanade jälgede, mis hakkavad sind painama. Mida uut suudaksid sina välja uurida, mida professionaalsed uurijad tookord ei suutnud?”

See ärritas mind. See sõnavalik. Professionaalsed uurijad. Justkui loeks ta mingit raamatut valjusti ette. Ta tõkestas mu tee nagu ilus lippaed, aga ometi ei sõitnud ma Prantsusmaale, kui meie suhe lõhki läks. Panin hoopis traktori käima ja sõitsin jälle põllule.

Aastad olid möödunud, aga tema telefoninumber oli mul endiselt käe sees. Saksumi kood 84 ja siis tema number: põiki mööda klaviatuuri ülevalt alla. Täna õhtul kuuleb ta seda juttu mõnel eelpeol. Keegi avab Ringnesi õlle ja hakkab minust rääkima. Diivanil tihedalt koos istuvad tüdrukud, lõhnastatud ja poolpurjakil, vaatavad silmanurgast tema poole, kui minu nime mainitakse, see poiss, kes täna keskuses lolliks jäi, mida me temast arvame, kas keegi tahab tema kaitseks välja astuda, kas keegi saab tema kaitseks välja astuda?

Tuli Yngve oma Taunusega. Ta vilgutas tulesid ja me parkisime pritsimaja kõrvale, üks ühtepidi, teine teistpidi. Ma tegin akna lahti ja tabasin end ringi vaatamast, jaa, ma lootsin, et keegi näeb mind koos apteekri pojaga. Selle poisiga, kes lõpetas gümnaasiumi nii paljude kuutega, et rahvas pani talle nimeks Maxi-Yatzy. Aga mina lõpetasin ainult põhikooli.

„Laugen hakkab madalaks jääma,” ütles ta.

Mulle oli alati meeldinud laupäeval kella viie paiku niimoodi istuda, autod kõrvuti. Sinise Commodore GS/E kõrgendatud tagaosa kõrval 20M radiaatorivõre, mis säras, sest selle peale oli kulutatud kaks tuubi Autosoli. Senikaua, kuni külas leidus tuttavaid, oli tulevik ilus, tühi aeg. Aeg, mis ei teinud töötegijate ja õppurite vahel vahet, aeg, mil meie ainus erinevus oli see, et tema tõmbas Marlborot ja mina omakeeratud suitsu. Yngve oli käinud ühe imeilusa Fåvangist pärit tüdrukuga, kelle nimi oli Sigrun, aga nüüd oli ta tüdruku maha jätnud, sest too „käis liiga palju pinda”.

„Sigrun ei olnud ju selline,” ütlesin ma.

„Ei olnud jah, aga pööras ära,” vastas ta.

Olime veidi aega vait.

„See on lihtsalt natuke imelik,” ütlesin ma. „Umbes nagu sulle ei meeldiks Bruce Springsteen.”

„Mulle ei meeldigi Bruce Springsteen,” ütles ta.

Me arutasime, kas oleks parem jõesuus seista ja õngitseda või võtta asi põhjalikumalt ette, vedeli ja paadiga. Ma ei küsinud, kas ta pärast peole läheb. Arvata võis, et läheb. Yngve oli tüüp, kes võis hilja kohale ilmuda ja rahva enda ümber koguda.

„Kell seitse siis,” ütlesin ja vaatasin armatuurlaua kella. „Ma käin vahepeal söömas.”

Aga ta ei pannud akent kinni.

„Ma kuulsin, et siin oli mingi jama,” sõnas ta ja osutas peaga postkontori poole.

„Jama?” ütlesin mina. „See oli täielik ämber.”

Ta langetas pilgu autouksele ja koputas suitsu otsast tuhka.

„Mida rahvas räägib?” küsisin ma.

„Muud midagi, kui et ta sodis spreivärviga ja sina said kurjaks.”

„Häh. Ju ikka räägitakse, et paha Hirifjelli-poiss andis vaesele Noogu-Janile peksa.”

„Sa ei andnud talle peksa.”

„Kust sa tead?”

„Rahvas räägib, et sa ei andnud talle peksa. Et sa jätsid järele, kui nägid, et see on tema. Pühkisid tal selja puhtaks ja lasid minna. Vaat seda räägitakse.”

Tõmbasin viimase mahvi ja viskasin koni autouste vahele.

„Inimesed teavad,” ütles Yngve. „Inimesed teavad, mis tüüp ta on. Et ta elab keskuses. Et ta teeb selliseid tempe.”

„Näeme siis jõe ääres,” kostsin ma. „Ja veame vedelit.”

Kartulivesi läks mulinal keema. Tõmbasin poti kõrvale, viskasin peotäie jämedat soola sisse ja otsisin välja ühesuurused pimpernellid. Natuke rohkem, et hommikusöögiks ka jääks. Alati grillimaitseainega praekartulid, soolapeekon ja kummalegi kolm muna. Siis jaksasime tööd teha, kuni ajaleht tuli, isegi kui see hiljaks jäi.

Elutoas oli vanaisa diivanil pikali ja norskas, jalgade all koltunud Lillehammer Tilskuer. Vene tääk laual. Kristallklaasist tuhatoosis kustunud sigarillo. Vanaisa oli vist magama jäänud, jõudmata seda lõpuni tõmmata.

Võtsin teleka eest tugitoolist pleedi ja laotasin talle peale. Vaatasin kummutil seisvat tabletialust, et näha, kas ta oli rohtu võtnud. Läksin kööki ja võtsin Viini šnitslid välja. Tõin aiast suhkruherneid ja salatit. Kupatasin herneid ja katsin laua. Hõikasin elutoa poole, et söök on valmis. Vanaisa ei ärganud. Mis seal ikka. Jututuju ei olnud ju nagunii. Sõin taldriku tühjaks ja tõusin lauast, mäludes veel viimast suutäit. Eeskojas virutasin ukse pauguga kinni, et vanaisa üles tõuseks.

ÄRKASIN, LEICA SÜLES. Hommikuvalgus ligines. Olin päikese teisel poolel.

See oli minu tund. Leica tund.

Läksin välja. Vihmamärjal rohul oli värske lõhn. Eile õhtul nõgestesse visatud kalarapete juurest tõusis lendu harakas. Eile vedasime neli tundi Laugeni peal vedelit, seal kõrge ja musta mäenõlva juures, kus oli forellikoht, pärastpoole läksime jõe keskele, kus ärn võis äkitselt kärbest napsata. Me naersime ja jõime koolat, tegime suitsu ja ajasime Evinrude’i sinise heitgaasipilve sees juttu, mis jäi katki, kui õngetamiil meie kohmetutes kätes pingule tõmbus. Kodus küürisin käsi kraani all, kuni need kirvendama hakkasid, istusin maha, võtsin Leica kätte ja jäin magama.

Nüüd läksin üle kartulipõldude. Alt paistis talu läbi udu. Palkmaja õuetuli põles, ma vaatasin lauda ja kuuride poole. Läksin siis edasi, leekkaskede poole.

Lapsena kartsin sinna minna. Kevadel kuulsin sealt pauke, nagu laseks keegi haavlipüssi. Vanaisa kuulis sedasama, ajas end sirgu ja vaatas metsa poole.

„Minu venna rauad lähevad lõhki,” ütles ta ja kummardus jälle käsiloleva asjatoimetuse kohale.

Ma ei olnud kunagi varem kuulnud vanaisa suust sõna „vend”. Hiljem sain teada, et tema venna nimi oli Einar ja nad olid omavahel vaenujalal. Nad olid sõja ajal eri pooltel. Vanaisa läks idarindele ja Einar Shetlandile. Rohkem ei räägitud suurt midagi, ainult Alma poetas vahel mõne sõna, näiteks kommentaari, kui elutoa lauale kriim tekkis. See on Einari tehtud laud, ütles ta, ja minu pärimise peale seletas Alma, et Einar oli mööblitisler, töötas kolmekümnendatel Pariisis ja sai 1944. aastal surma.

Temast oli järele jäänud tisleritöökoda. See paiknes pisut omaette, koorunud värviga punases piklikus hoones. Aknad olid seestpoolt tolmused, ja see oli ainus hoone, mille vundamendi ümber vohas umbrohi. Aga tol korral, kui temast esimest korda kuulsin, ei pärinud ma Einari kohta, vaid küsisin, mida vanaisa nende raudade all mõtleb.

„Minu vend pani puude ümber rauast võrud,” ütles ta. „Need on nüüd läbi roostetanud. Praegusel aastaajal hakkavad mahlad liikuma. Puud kasvavad. Neid pauke, mida sa kuuled, teevad kased, mis võrude vahelt välja murravad.”

Ma ei taibanud, miks Einar tahtis puid piinata.

„Hoia sellest metsast eemale,” ütles vanaisa. „Seal võib kilde sadada. Ja rauakildude sadu on niisugune asi, mida sa näha ei taha.”

Siis tuli tema silmadesse see pilk, mida vaid harva ette tuli, see, mis mind kohutas ja samas kaastunnet äratas, ja ma sain aru, et see oli vihje sõjale. Sageli ta kahetses seda, siis järgnes sellele pilgule võõras ilme, niisugune leebe ja pisut ebakindel, ja seejärel võis ta järsku traktorilt maha ronida ning küsida, mida ma õhtusöögiks tahaksin.

Ütlesin, et mul on hea meel, et puud ei saa karjuda, kui neil valus on, sest muidu ei saaks ma üldse magada, kuna minu toa akna taga on terve karjuv mets. Aga ma ütlesin nii ainult selleks, et vanaisa minuga rahul oleks. Ma ei küsinudki, miks Einar oli puude ümber raudvitsad kinnitanud.

Siis lugesin 1971. aasta „Sündmusi”, ja nende pikkade tundide jooksul, mil ma olin vihane, teadmata ise miks, sattusin ma Einariga nagu ühte leeri, sest tema oli vanaisaga vaenujalal olnud. Pärast esimest äikest, kui mahlad liikuma hakkasid, lamasin voodis ja ootasin kasemetsast pauke. Ja ühel ööl tekkis mul justkui tahtmine Einarit näha. Ronisin voodist välja, hiilisin vanaisa magamistoast mööda ja tõmbasin alla eeskotta jäetud riided selga. Jooksin metsa poole, vaadates tagasi, et näha, kas aknas süttib tuli.

Maa oli vihmast märg. Kuu oli suur ja joonistas pikki varje, kui ma edasi läksin. Kõrgel mäenõlval nägin rohelist lehestikku, mis paistis ümberkaudse metsa kuuseokaste taustal silma. Lähemale jõudes laskusin küürakile. Alusmets oli tihe ja pintseldas mind kastega.

Nüüd olingi kasetüvede vahel. Ta oli kõikidele puudele vitsad ümber pannud. Roostes rauaribad, mis liibusid vastu valget tohtu, samal ajal kui üleval võrades sahisesid rohelised lehed. See metsatukk oli suur ja vähemalt sajal kasel olid raudvõrud ümber. Igal puul viiskuus tükki, erinevatel kõrgustel. Neid paika pannes kasutas ta ilmselt redelit. Võrusid oleks pidanud reguleerima, sedamööda kuidas puud kasvasid, sest neil olid pikad kinnituskruvid, mille otsas olid suured tiibmutrid. Aga Einar lasti ju 1944. aastal maha ega tulnud enam võrusid timmima. Paljud olid katki roostetanud ja rippusid lõdvalt tüvede küljes, mõned olid puusse sisse kasvanud, teised maha kukkunud ja turritasid nüüd metsa alla maas.

Miks ta neid puid piinas? Ma seisin tol ööl kaua valgete tüvede vahel, mis meenutasid otsatut hulka lipumaste, ja püüdsin tunda pahameelt surnud mehe vastu, pahameelt, mille peagi kõrvale heitsin, sest sain aru, et ma lihtsalt matkin vanaisa.

Siis kostis minu selja tagant pauk. Lidusin mäest alla talu poole, sama rada mööda, mille ma olin üles tulles sisse tallanud, ja kui olin jälle teki alla pugenud, siis lamasin voodis ja lõõtsutasin, ja lausa pidin tegema midagi, mida ma polnud aastaid teinud: hiilisin vanaisa magamistuppa, heitsin tema riidekappi pikali ja vahtisin riidepuudel rippuvaid särke ja pükse.

Mul oli hirm, tõeline hirm. Metsast kostnud pauk oli minus midagi ellu äratanud, mingi terava hirmu ja mingi mälestuse, mis kuskil sügaval endast märku andis. Mulle tundus, nagu kuuleksin kaugusest hääli. Seejärel, keset ähmast ohutunnet, mälestus mängukoerast, nii selge, et ma kahtlustasin, et olen selle ise välja mõelnud. Koer oli puust, lontis kõrvadega ning oskas pead noogutada ja saba liputada.

Aga kas see oli tõeline mälestus või ainult soovunelm, mida ma hellitasin? Mängukoera polnud mul kunagi olnud. Võib-olla kuulus see mõnele, kellel me külas käisime, ja sellepärast sulasid need mälestused ühte. Sest ka meie käisime ju kusagil. Teistel inimestel külas.

Olime normaalsed, enne kui ära surime.

Järgmisel päeval esitasin tööõpetuse õpetajale ühe küsimuse. Ta pühkis oma nahkpõlle höövlilaastudest puhtaks ja ütles: „Leekkask? Kõige parem tisleripuit, mida meie maal leidub. Seda saadakse kahjustatud puudest. Muster tekib siis, kui puu ennast tohterdab.”

Niimoodi ütleski. Tohterdab.

Niisugust juttu ei olnud ma tööõpetuse õpetaja suust kunagi varem kuulnud. Enamasti rääkis ta ainult, kui tähtis on, et me materjali kokku hoiaksime, ja et me peame veel täpsemalt mõõtma. Nüüd kadus ta kamorkasse ja tõi sealt väikese kapiukse, millel oli kullakarva helk. Muster lookles ning maalis heledale merevaigukollasele puidule varje ja tumedaid toone.

„Sa näed siin arme,” ütles ta. „Puit peab kahjustuse enda sisse kapseldama ja edasi kasvama. Aastarõngad leiavad endale uue tee. Sirutavad ennast üle haava. Muster on ettearvamatu. Alles materjali puust välja saagides on näha, milline see tuleb.”

Ma olin tööõpetuses tubli, oskasin pragudeta jätkukohti teha ja vaba käega väikesi nägusid välja lõigata. „Teie suguseltsil on puutöö peale soont,” ütles õpetaja mõtlikult ja ma tundsin, kuidas miski minu sees haakus, side, mille teine ots ulatus mitte Hirifjellile, vaid sellest väljapoole.

Ma käisin seal metsas ikka ja jälle, aga ei öelnud kunagi, et lähen sinna. Istusin seal ja vaatasin Einari vangiraudus puid. Sellest sai minu ja Einari koht, ja kui ma vanaisaga tülli läksin, kujutasin endale kohe ette Einarit. Et ta tuli leekkasemetsast ja astus minu eest välja. Ma istusin seal ja vaatasin linde, kuulasin lehtede sahinat. Mõtlesin välja seletusi Prantsusmaal toimunu kohta. Et ema ja isa on seal veel elus. Et mind vahetati teise lapsega ära ja toodi siia. Et ma olin nakatunud ohtlikku haigusse, säärasesse, mille kulgu ema ja isa ei suutnud pealt vaadata.

Hiljem lükkasin oma luiskelood ise üksteise järel ümber. Järgnenud aastatel jäid paugud harvemaks, suurem osa vitsu olid puude survele järele andnud ja katki läinud, ja ajapikku minu pettekujutlused kadusid.

Vanaisa hoidis sellest metsatukast eemale. Loomulik oleks olnud metsa harvendada ja sealt küttepuid teha, aga ta ei läinud metsale ligigi ja andis mõista, et talle ei meeldi ka mõte, et mina võiksin sae kätte võtta.

Aga ükskord juhtus midagi, millele leidsin seletuse alles paljude aastate pärast. Ööl vastu oma kümnendat sünnipäeva ärkasin kära peale, tõusin üles ja läksin koridori. Kuulsin alt vanaisa häält, ta oli kuri ja ütles midagi, mida ma täpselt ei kuulnud, aga see oli kas „ma ei taha end sellega vaevata” või „ei ole vaja teda sellega vaevata”. Ülejäänud sõnad sulasid kokku üheks vihaseks valinguks, ja trepilt tema samme kuuldes tõmbusin kähku tuppa tagasi.

Aknast nägin võõrast autot, kuulsin mootorimürinat ja inimeste hääli. Siis keeras auto ringi ja tagatuled joonistasid punased triibud, kui auto minema sõitis.

Hommikul ütles vanaisa, et ukse taga käisid mingid hulgused ja nurusid rohkem abi, kui keset ööd küsida sobib. Köögilaual oli tort ja kahe päeva toidumoon karjuseonni minekuks. Me pidime tähistama minu sünnipäeva seal – see oli üllatus.

Aga teel sinna tekkis mul tunne, et vanaisa ja Alma kardavad midagi välja lobiseda, ja öösel nägin unes, et seisin keset inimeste ringi, kes naersid millegi üle, mis oli mulle selja peale kirjutatud, aga mul ei õnnestunud kuidagi jopet seljast võtta, et järele vaadata, mis see on.

Paar päeva pärast sünnipäeva läksin kasemetsa nagu ikka. Aga kui ma puude vahele jõudsin, tekkis tunne, et miski on seda paika häirinud, seda oli justkui mingi õnnetus tabanud. Siis nägin kände. Keegi oli neli puud langetanud ja laasinud. Saepuru oli kollane ja värske, lõikepindadest immitses mahla ja ümberringi sumisesid kärbsed.

Laskusin põlvili ja libistasin saepuru sõrmede vahelt läbi. Suured ümarad terad, suurehambalise kaarsaega tehtud. Maas vedelevatest okstest joonistus puu siluett, ja saepurukuhjade vahemaade järgi sain aru, et langetaja oli järganud puud kahemeetristeks juppideks. Rohus nägin tüvejuppide jälgi, need olid kallakuni lohistatud ja alla maantee äärde veeretatud. Küttepuuvargusega polnud tegu, sest teised puud kasvasid teele lähemal. Siin oli käinud keegi, kes teadis, mida ta tahab.

NÜÜD OLINGI JÄLLE SIIN, seekord Leicaga, kõrgete valgete kasetüvede vahel, mille küljes olid roostes võrud. Mõni oli minu viimasest käigust saadik ennast vabaks murdnud, teised olid loobunud vitste vastu võitlemast ja lasknud neil enda külge kinni kasvada. Vahetasin kohta, uurisin varjude langemise suunda, otsisin silmadega, kuni leidsin õige vaate.

Päike tuli välja. Heitsin selili ja vaatasin üles. Läbi lainurkobjektiivi nägin tüvesid taeva poole sirutumas. Sellest tuleb hea pilt. Nägin seda, mida näha soovisingi. Lehestikku, pilvi, tüvesid ja võõrelementi, rauda, mis eristas fotograafiat lihtsalt pildistamisest.

Kostis katiku põgus sosin, mille Leica kuuldavale toob, kui ta jäädvustab midagi, mis on, ja laseb sel muutuda millekski, mis oli.

Tõusin ja riivasin sõrmega katkist raudvitsa. Imesin sõrmelt verepiisa ja hakkasin alla Hirifjelli poole minema.

Vanaisa ei istunud köögilaua ääres. See oli esimene asi, mida ma nägin.

Sest vanaisa pidanuks ju istuma seal, seljas tumesinine töökampsun, pliidil praemunad, laual kaks kohvitassi, ja tõstma pilgu eilselt Lillehammer Tilskuerilt. Ta oleks pidanud istuma seal, toekas nagu palkseinad tema selja taga, ja ajalehe kokku voltima, kui ma sisse tulin.

Aga laud oli endiselt kaetud öhtusöögiks. Kruusis oli vesi õhumullidest hall. Kausis olid herned krimpsu tõmbunud. Pannil vedelesid kaks kuivanud Viini šnitslit.

Läksin aeglaselt elutuppa.

Ta lamas sellesama pleedi all, jalad ajalehe peal. Jäin keset tuba seisma ja mõtlesin: nüüd on see käes.

Sest vanaisa oli diivanil pikali, ja vanaisa ei maganud.