Читать книгу Uju koos uppujatega - Lars Mytting - Страница 7

MA OLIN ARVANUD, et ta on juba mulla all. Või igatahes ei jaksa enam autot juhtida. Aga tema jaksas. Magnus Thallaug, vana kirikuõpetaja. Selles tuhmis, tumesinises Roveris, mida ma leeriajast mäletasin. Auto logistas väravast sisse, üle lambaresti.

Toppisin särgisaba püksi. Tõmbasin käega läbi juuste.

Pastor kissitas tolmuse tuuleklaasi taga silmi ja hoidis kahe käega rooli. Rover peatus keset õue, samas kohas, kus oli seisnud surnuauto. Autouks läks lahti, pastor sondeeris jalutuskepiga pinda ja toetas kõhetu jala maha. Sokkide ja viledaks kulunud ülikonnapükste vahel valendas nahk, kahvatu nagu lõss. Ta hiivas end autost välja ja vaatas ringi.

„Sa pead sööma, Edvard,” ütles ta, kui tema silmad minul peatusid, justkui oleks ta esmalt lauda ja aida terveks tunnistanud. „Muidu jääb Hirifjelli talu sootuks peremeheta.”

Surusin ebalevalt ta kätt. Tema nahk tundus olevat kahe numbri võrra liiga suur. Kui ta auto tagumise ukse avas, uhkas seest sooja vana auto lõhna. Pragunenud nahkistmel lebas kulunud piibel ja mõned lahtised lehed.

„Kiri Efesoslastele,” pomises ta ja sättis lehed oma kohale tagasi.

„Nii on see 1956. aasta uusaastajutlusest saadik, kui pühakiri Reidun Ellingseni ette põrandale kukkus. Ta istus esimeses pingis ja tukkus. Sellest ajast saadik on ta usklik olnud.”

„Küllap see tuli talle kasuks,” ütlesin ma.

„Kindlasti. Tead, Edvard. Lood on nii, et ma tulin suveks tööle. Usuteaduskonna nüüdse aja kasvandikud tahavad ju puhkust.”

Ta võttis piibli teise kätte. „Minu ajal tehti aasta läbi tööd. Olgugi et uskmatute mägitalunike või tühjade pinkide heaks, aga ma olin vähemalt kohal.”

„Igatahes,” ütlesin ma, teades, et mina kvalifitseerun mõlemasse musta nimekirja.

„Ja nüüd tuleb mul pidada Sverre Hirifjelli matusetalitus.”

Ma vahtisin maha.

„Kuule. Ma saan aru, et sa oled endast väljas. Aga me peame istuma, kui me sinu vanaisa matuseid planeerime. Ja nagu öeldud, pead sa sööma.”

„Me peame korraldama, mida vaja,” ütlesin ma.

See kõlas väga lihtsalt, kui ma seda niimoodi ütlesin. Aga hommikul ei olnud nii lihtne. Ma istusin ja vahtisin oma veerand tundi, samal ajal kui seinakell tiksus. Vahtisin vanaisa, laua peal tupes lebavat Vene tääki, diivani kohal rippuvat aerofotot meie talust, millest oli saanud minu talu.

Siis tegin midagi endale ootamatut. Ma tõin Leica, ja käte värisedes pildistasin surnud vanaisa.

Seal, kus ta lebas.

Sellisena, nagu ta oli.

Suunurkades joon, mida tal elavana kunagi ei olnud. Kuivad silmad. Tema, aga siiski mitte tema. Justkui iseenda ja oma elu raidkuju.

Pärast helistasin ametivõimudele ja Landstadi matusebüroosse ning siis läksin jälle sinna, seisin liikumatult, Leica käes, ja mõtlesin, et seal, aparaadi sees, on vanaisa vähem surnud.

Alles siis nägin, et Grundigi võimendi oli sisse lülitatud. Plaadimängijas oli Wagneri „Parsifali” esimene vaatus.

Vanaisa oli mind alati imeliku pilguga vaadanud, kui ma palusin tal selle peale panna. Tõstsin nõela plaadi esimesse soonde ja muusika hakkas hõljuma, ja nii mina seisin ja nii tema lebas, kuni ma märkasin, et meie ümber on inimesed.

Läksin eeskotta ja kuulsin nende juttu. Jäi mulje, nagu üritaks konstaabel arstist asjatundlikum olla. Nad mainisid insulti, ja siis möödus tund või kaks, mille jooksul ma ei teadnud, kas majas on teisi inimesi või on nad ära sõitnud, kuni ilmusid Rannveig Landstad ja tema poeg. Landstadid olid juba kolmandat põlve Saksumi matusekorraldajad, ja kuna poeg oli üks kuuskümmend pikk ja õlgadest niisama lai, hüüti teda Minikopaks. Ma olin ka ise mõnel peol teda selle nimega kutsunud, aga nüüd, kui ma temaga ametiasju ajasin, tundus see hüüdnimi vaimuvaene ja inetu.

Nad viisid vanaisa minema. Samades riietes, milles ta suri. Tassisid ta kanderaamil kivitrepist alla surnuautosse. Minu meelest tegid nad oma tööd liiga kiiresti. Saksumis polnud ju seda ohtu, et mõni teine büroo õue sisse keeraks ja kiitleks, et nemad teevad paremat tööd ja odavamalt.

Siis tulid nad jälle tuppa ja rääkisid „toest” ja „raskest hetkest” ega kiirustanud enne ära sõitma, kui ma olin jälle enam-vähem iseendaks saanud

„Kuidas nüüd siis edasi?” küsisin ma.

„Puusärk on ju juba valmis,” ütles Landstad juunior, justkui kibeledes ennast tõestama, aga Rannveig vaatas talle otsa ja poeg jäi vait. „Tule büroosse, kui oled end kogunud,” ütles ta. „Siis räägime.”

Vaatasin diivanit, kus vanaisa enam ei olnud. „Kas ta teadis ette, et sureb varsti?” küsisin ma.

Rannveig kortsutas kulmu.

„Kuna ta tellis puusärgi,” ütlesin ma.

Rannveig Landstad tahtis midagi öelda. Vahetas pojaga pilgu, ja ühe imelühikese sekundi jooksul näis mulle, et ta on ärritatud. Siis raputas ta pead. „Tule, millal sulle sobib,” ütles ta. „Iga asi omal ajal.”

Ma jätsin selle asja sinnapaika. Nad läksid välja ja lülitasid surnuauto ristikujulise plafooni sisse. „Oodake,” hüüdsin ma. Jooksin tuppa Vene tääki tooma, tegin auto tagaluugi lahti ja ronisin vanaisa juurde. Valgus paistis läbi helekollaste kardinate, andes tema näole värskema jume, näis, nagu hakkaks ta minu juurde tagasi tulema. Tegin tema püksirihma pandla lahti ja lükkasin Vene täägi tupe vööle.

„Sa ei saanudki nii vanaks, et oleksid riidesse panemisel abi vajanud,” ütlesin vaikselt ja kinnitasin pandla rihma tumedaks kulunud auku, mõeldes sealjuures, et nüüd, nüüd läheb vanaisa lõpuks ometi külasse, ilma et keegi pahandaks, et tal nuga kaasas on, ja sosistasin „head ööd, vanaisa”, nii tasa, et ma ise seda ei kuulnudki.

KÕIK SEE KOBRUTAS minu sees, ja arvatavasti olin ma rohkem endast väljas, kui ise aru sain, sest vana pastor võttis mul õlast kinni ja küsis valjusti: „Kuule, kas sinna või sinna?” ja viipas piibliga esmalt palkmaja ja seejärel väikese maja poole.

Läksime palkmajja. Ta astus otseteed kööki. „Siin on kõik samamoodi nagu vanasti,” ütles ta ning vahtis nurgakappi, kus olid topised, ja sahvri siniseks värvitud ust ja puupliiti. Tõmbas ühe tabureti lähemale ja istus söögilaua kaugemasse otsa. Arvata võib, et ta oli nendes asjades vilunud. Ei istunud sinna, kus võis olla kadunukese koht.

„Mul on laud koristamata,” ütlesin ja hakkasin askeldama.

„Ei, oota,” ütles ta ja asetas jalutuskepi mu randmele. „See taldrik seal. Kas see oli Sverre jaoks mõeldud?”

Ega me siis kassi jaoks lauda ei kata, mõtlesin endamisi.

„Kas sa tegid eile õhtul talle süüa? Ja see jäi söömata?”

„Ma tegin iga päev süüa. Meile mõlemale.”

„Kuule, Edvard. Ma sain aru, et tal oli insult. See eilne, kuidas nüüd öeldagi, stseen seal keskuses. See haakristi lugu. Kas konstaabel on sellega kursis?”

„Saksumi konstaabel on kõigega kursis,” ütlesin ma.

„Jah? Kas need kaks asja on omavahel seotud?”

„Noogu-Jan ei tea ju, mis ta teeb. Teda pole mõtet süüdistada. Inimesed on vanaisa ennegi haakristiga mõnitanud.”

„Hm,” ühmas pastor. „Istu ja söö, Edvard. Võta tema taldrik. Ära lase Looja andidel raisku minna. Iseäranis sel viimasel söögil, mis Sverre Hirifjellil söömata jäi.”

Ma tegin vanaisa Viini šnitslid soojaks ja keetsin kohvi. Pastor võttis peente lillade triipudega taskurätiku, nuuskas nina ja ütles:

„Selleks ajaks, kui inimesed sisse tulevad, on vaja mingit muusikat. Aga organisti tuleb natuke koositada. Ta on äsja konservatooriumi lõpetanud. Minu arust ei ole matustele liiga palju vunki tarvis.”

Thallaug toetas kepi vastu põrandat ja komberdas elutuppa muusikariiuli juurde. Pani prillid ette ja otsis välja kõige kulunuma ümbrisega plaadid. „Bachi triosonaadid,” ütles ta küürutades, „sel ajal, kui inimesed istet võtavad. Seejärel midagi särtsakamat.”

Ta tõmbas ühe LP välja ning vedas sõrmega mööda pealkirju. „Võib-olla Buxtehude. Suuri rahvahulki ei ole meil ju oodata, nii et võime vabalt valida midagi täiesti Sverre vaimus.”

Ta ei mõtle sugugi selle peale, et mina tulen ka, mõtlesin endamisi. Ja pean selle muusika välja kannatama.

„Kuidas oleks „Vabamüürlaste leinamuusikaga”?” küsisin ma. „See on hea.”

„Mozart?” hõikas ta elutoast.

„Jaa. Kas me võiksime seda kasutada, kuigi ta ei olnud vabamüürlane?”

„Kindlasti võime. Selle võtamegi järgmiseks.”

„Sverre oli muusika alal asjatundja,” ütles pastor, kui ma kõva koorikuga šnitsleid närisin. „Oh, kõik need õnnetud orelikontserdid Saksumi kirikus läbi aastate. Seal ei käinud õieti kedagi. Me oleksime võinud kirjutada kuulutusele Peter Hurfordi nime, ja mitte keegi poleks teadnud, kes ta on. Aga sinu vanaisa oli raudselt kohal. Istus alati seal, kus on parim akustika. Neljandas reas, kesklöövi lähedal. Muul ajal ta kirikusse nägu ei näidanud. Tegelikult oli ta samavõrd kunstiinimene nagu tema vendki. Aga ... jajah. Hea muusikapala toob inimesed Jumalale lähemale, kui ükski vaimulik tuua suudab. Neid, kes taevast kõnelevad, on palju. Aga igavikku mõistavad vähesed.

Ma tõin kohvikannu. „Millal sa meie kanti tulid?” pärisin. „Kui tohib küsida.”

Ta ei vastanud kohe. Tema pilk uitas ringi. Rändas mööda palkseinu, aknast välja.

„Ma tulin 1927. aastal,” ütles ta. „Viiskümmend viis aastat teenisin ma Saksumi kogudust. Mina laulatasin Sverre ja Alma. Ma ristisin, leeritasin ja paraku ka matsin sinu isa. Koos temaga matsin ka sinu ema. Ristisin ja leeritasin sinu. Aga sina ja su vanaisa olete sinu vanemate loo vist rahule jätnud.”

Ma langetasin pilgu lauale. Tundus, nagu ta mõõdaks mind.

„Ta tahtis õhtul minna vedeliga kala püüdma,” ütlesin ma. „Oleksin pidanud proovima teda äratada.”

„Edvard. Ära vaeva ennast mõtetega, et sa oleksid pidanud tema viimasel elupäeval midagi teisiti tegema. Kui elu tervikuna vaadata, siis me käitumegi enamasti mitte just kõige paremini. Me ei märka, et keegi on valmis meile midagi head andma. Kuulame poole kõrvaga, kui keegi räägib midagi, mille väljaütlemine on talle suur julgustükk. Surm ei teata oma tulekust kolm nädalat kirjalikult ette. Ta tuleb siis, kui sa vaarikakommi lutsid. Kui sul on plaanis muru niita. Praegu käis ta siin matti võtmas. Aga sa võid ennast lohutada, et nüüd ei näita ta tükk aega nägu. Sellepärast tahaksin pärast matust rääkida ka sinu vanematest.”

„Nendest?” imestasin ma. „Emast ja isast?”

„Jah. Sinule sobival ajal.”

„Sügavate juttude ajamiseks ei ole ma vist küllalt viisakalt riides,” ütlesin ma. „Aga minu poolest võime kohe rääkida. Et koorem saaks korralikult täis.”

„Ei, siis ootame.”

„Ma ei tee nalja,” ütlesin ma. „Mida sa tahtsid rääkida?”

„Mnjah, kui palju sa nendest õigupoolest tead?”

Tal olid sellised silmad, et talle oli võimatu valetada. Ma kehitasin õlgu.

„Küsimus on rohkem selles, kui palju sa teada tahad,” ütles pastor. „Protsentuaalselt, kui võib niimoodi öelda, oled sina oma perekonnas rohkem surma näinud kui keskmine saja-aastane. Kui sinu vanemad surid, ei saanud ma aru, kuidas Jumal võib nii karm olla. See oli peaaegu vanatestamentlik. Nagu kättemaksuakt. Siis veel see imelik aeg, kui sa kadunud olid. Sverre jättis traktori keset põldu seisma ja sõitis otseteed Prantsusmaale. Liinilennukiga, mis läks terve varanduse maksma. Ma palvetasin sinu eest kuus korda päevas. Ainult Jumal teadis, kus sa olid, ja ma mõistatan siiamaani, kas keegi peale Tema veel tõde teab. Siis leiti sind ju üles. Ja ma nägin ühistupoe köögiviljaleti kohal Jumala valgust. See paistis ühe väikese poisi ja tema vanaisa peale. Ma räägin seda lohutuseks, Edvard. Asi on nii, et sinust sai Sverre Hirifjelli päästja.”

Ta ütles, et see on lohutus, aga suund, kuhupoole jutt kaldus, ei meeldinud mulle. Justkui räägiks ta kogudusevanemaga kedagi taga. Klatšihimu ja hoolimise segu, mis on usuinimestele alati andnud ettekäände teiste elulugudes tuhnida.

Pastor hakkas rääkima sõjajärgsest ajast. Kuidas minu isa ei suutnud tallu jääda, sest ta pani oma isale pahaks oma ristinime ja päritud vaenu. „Walter sai kooliõues peksa,” ütles pastor, „sest tema isa oli valel poolel sõdinud. Ta läks viieteistaastaselt Oslosse ja otsis endale töökoha. Kogu sõjajärgse aja toimetasid Sverre ja Alma siin omaette. Nad ei käinud kunagi keskuses. Saksumis vahiti neid ja sülitati ja räägiti taga, isegi kiriku ees.”

Äkitselt sain ma aru, miks Hirifjelli vana köögiviljaaed oli nii suur. Miks kogu majapidamine oli korraldatud nii, et kõik oleks omast käest võtta: kanala ja sealaut ja küülikupuurid ning latrid lehmade, lammaste ja kitsede jaoks. Sellepärast, et Alma ei sallinud poeskäimist. Vanaisa ostis alati kalleid masinaid, kõige parema meelega Saksa omi, sest siis ei pidanud ta neid keskusse parandusse viima. Hulk aastaid ei käinud tal isegi mitte ajalehte, rääkis Thallaug mulle.

„Ma tean, et sa oled kogu aeg arvanud, et küla kannab Sverre vastu vimma,” ütles pastor. „Aga alati ei olnud see nii. Kõik muutus, kui ta sinu lapsendas. Esimest korda üle kahekümne viie aasta näitas ta ennast keskuses. Kange vanamees, kes hoolitses kolmeaastase lapse eest. Sverre Hirifjelli sõjaaegsetest tegudest hoolimata hakkasid inimesed teid kahekesi koos nähes temasse teistmoodi suhtuma. Äkki sai rahvas aru, et Sverre Hirifjell ei olnud kunagi kellelegi otseselt kurja teinud. Ta ei olnud Milorgi^[1.] inimesi üles andnud. Ta oli idarindel sõdinud, ja tema autode ja traktorite valikust võis välja lugeda saksasõbralikkust, aga see oli ka kõik. Pärastpoole tuli ette ainult juhuslikke naginaid. Natuke inetuid sõnu lammaste kojuajamise ajal ja selliseid pisiasju nagu too haakrist, mille Jan Børgum tema auto ukse peale maalis.”

Ta jälgis minu liigutusi. Vaatas mind, kui ma kartuleid lõikasin, uuris, kuidas ma käe soolatoosi järele sirutasin. Mul oli suutäis herneid kahvli peal, aga mu käsi jäi poolel teel toppama ja meie pilgud kohtusid.

Ma ei olnud sellega nõus, et tegu oli juhuslike naginatega. See, et meie pööningule oli peidetud Saksa mauser, oli mõjutanud minu elu rohkem kui miski muu. Kogu elu olin ma vanaisa kaitseks välja astunud. Tõsiselt hakkas see pihta seitsmendas klassis. Ajalootunnis, kui Halvorsen vanaisa kohta niimoodi ütles. Ta ei rääkinud küll temast, aga kogu klass sai aru, et iga tema sõna käib minu vanaisa kohta.

„Rindemehed,” ütles Halvorsen, „võib-olla olid nad naiivsed. Aga nad vedasid õiget valitsust alt ja astusid sakslaste teenistusse.”

Halvorsen elas naaberkülas ja oli seitsmendast klassist alates minu klassijuhataja. Esimesest päevast saadik oli ta nii pagana robustne. Kui tal oli võimalus lisada oma lausesse võib-olla, ei teinud ta seda kunagi. Ajaloos rääkis ta ainult sõdadest, eriti sellest sõjast. Ta seisis klassi ees, seljas hall töökittel ja nahal vastik ekseem, ja kui ta oleks võinud kedagi rindemeheks nimetada, nimetas ta teda alati kaasajooksikuks, ja mitte ainult kaasajooksikuks, ta kasutas meelsasti ka sõna riigireetur ja seletas kahjurõõmsalt, et teistes maades võeti pärast sõda kasutusele sõna kvisling.^[2.]

Ja lasi samas vaimus edasi, kitlitaskud valged, sest nende külge pühkis ta oma kriidiseid käsi, seda kuramuse kriiti, millega ta kirjutas tõde: Terboven^[3.], NS^[4.], vabastamine, arveteõiendamine kaasajooksikutega, neid tõesõnu, mis süljepritsmetest täpiliseks muutusid, kui ta eriti hoogu läks.

Rahvas rääkis, et Halvorseni isa oli piinatud. Aga ikkagi. Õpetajana oleks ta vabalt saanud poetada paar sõna selle kohta, et inimesed olid noored ja neil ei olnud lihtne poolt valida. Et leidus küllalt inimesi, kes alles 1945. aastal, kui oht oli möödas, muutusid äkki piisavalt julgeks, et käärid võtta ja eksinud tüdrukute häbistamiseks neil juuksed maha lõigata.