Читать книгу Sõrmus lapseootel debütandile - Laura Martin - Страница 5

Kui uks avanes, tõstis Rosa pea padjalt ja silmitses jälki hautist kausis, enne kui pööras pilgu oma talumatule nõole. Too jälgis teda, külm põlgus silmis, kui ta esmalt õhtusöögi tagasi lükkas ja seejärel mehe enda minema saatis.

„Sa peaksid olema tänulik raasukeste eest, mis ma sulle toon,“ märkis Antonio Di Mercurio mõnitava irvega, kui heitis kausi pruuni lobiga logisevale puust lauale. „Hoorad ei vääri einestamist koos teiste pereliikmetega.“

„Kas see võtaks sul tüki küljest, kui oleksid viisakas?“ vastas Rosa vigases itaalia keeles. Ta püüdis jääda ükskõikseks, ent tundis juba, kuidas viha ähvardab võimust võtta. Nõbu oli teda viimase nelja nädala jooksul pidevalt torkinud, püüdes mingit reageeringut esile kutsuda, ja Rosa teadis, et peagi see õnnestub. Ainult et ta suutis teise põse ette keerata väga paljudele solvangutele, enne kui vastas samaga.

„Viisakas? Võib-olla peaksid sina püüdma vähem viisakas olla. See võiks säästa perekonda edaspidisest veel suuremast häbist.“ Antonio naeris rõkkavalt oma nalja üle, tegi käega ristimärgi kurja silma vastu ja pöördus minekule.

Rosa võttis laualt kausi, mille Antonio oli just käest pannud, ja viskas selle oma õela nõo pihta, kuid too oli juba uksest väljas ja õhtusöök plartsatas vastu suletud ust. Pahameelest uratades potsatas Rosa tagasi voodile ja püüdis lõdvestuda. Ta teadis, et ei peaks laskma Antoniol end nii väga rööpast välja viia, kuid see oli võõral maal olles ja inimestega, keda ta ei tundnud, raske. Di Mercuriod võisid küll olla tema emapoolsed sugulased, ent nad ei käitunud lahkelt ega armastavalt. Nende nelja nädala jooksul, mil Rosa oli peatunud nende villas Itaalias, polnud ükski neist talle ainsatki lahket sõna lausunud.

Äkitselt ajas Rosa end istudes sirgu ja silmitses ust. Antoniol võis kiiruga lendava õhtusöögi eest kõrvale põigates ununeda selle lukustamine. Rosa ei mäletanud, et oleks kuulnud iidses lukus metallvõtme kõlksatust või kriginat. Vaevu julgedes loota, tõusis Rosa püsti ja sammus üle toa. Ta haaras ukselingist, mõeldes, kas see oli nõo plaanitud trikk või pahatahtlik riugas, andmaks talle lootust vabadusele.

Teades, et ta ei saa loobuda isegi pisimast vangistusest põgenemise võimalusest, surus Rosa lingi alla ja peaaegu hüüatas õnnest, kui uks avanes. Ta vaatas kärmesti koridori ja nägi, et see on tühi; Di Mercuriote perel polnud vaja panna tema ukse taha valvurit, kui nad hoidsid seda päevad ja ööd läbi lukus.

Rosa sulges hoolikalt ukse ja toetas pea lihvimata puidu vastu. See on tema üks ja ainus võimalus põgeneda. Kakskümmend kolm tundi ööpäevas oli ta lukustatud sellesse väiksesse kambrisse, pääsedes iga päev vaid tunnikeseks villa territooriumile jalutama. Kui ta oli oma toast väljas, jälgis üks tema arvukaist onudest või nõbudest teda kogu aeg tähelepanelikult, kõik nad pingutasid, et hoida teda maailma eest varjul, et ta ei häbistaks nende perekonda. Nii et hetkel oli tõepoolest Rosa ainus võimalus ja ta ei kavatsenud krussis närvidel seda rikkuda lasta.

Reisimantlit haarates korjas Rosa kokku need vähesed esemed, mille kohta tundis, et ei saa neid maha jätta, ja tegi neist kena pambu. Just enne toast lahkumist pistis ta käe madratsi alla ja võttis sealt väikese rahakukru, mida tal oli õnnestunud hoida peidus kogu reisi vältel Itaaliasse ja sellele järgneva vangistuse ajal villas. Heitmata ühtegi pilku tagasi ruumile, mis oli viimasel kuul olnud tema vangikong, tormas Rosa siseõue.

Aed oli mähkunud tintmusta pimedusse ja Rosa silmadel läks kohanemiseks mõni minut aega. Õnneks tundis ta seda territooriumi osa oma igapäevastest jalutuskäikudest toast väljas ja kui ta otsis villa seina kombates teed, hakkas tema peas vormuma põgenemisteekond.

„Maria, ära ole selline.“ Antonio hääl kandus läbi öö.

Rosa kangestus, ta süda peksis rinnus nii valjusti, et ta arvas, nagu kuuleks kindlasti seda kogu maailm.

„Ma pole kunagi lubanud, et see on midagi enamat mõnest nauditavast ööst. Lõppude lõpuks oled sa vaid toatüdruk.“

Rosa ei kuulnud, mida Maria vastas, kuid ta mõistis tüdruku hääletooni järgi tema tunnete olemust. Antonio oli kahtlemata vihjanud, et pakub teenijale palju rohkem kui vaid kiiret käperdamist. Tavaolukorras oleks Rosa kohale sööstnud ja nõole vastu astunud, kuid täna õhtul peab ta olema isekas. Ta ei suuda taluda veel viieks kuuks luku taha jäämist, ent veel tähtsam on see, et ta ei laseks Di Mercuriotel oma last ära varastada ja teda mõnda teise perre saata. Tulevikku vaadates tuleb Rosal olla isekas – see ei olnud üksnes tema tulevik, mille eest ta hetkel võitles.

Vaikselt läbi öö hiilides liikus Rosa villast kaugemale, vaadates, et villa välissein jääks temast paremale. Ta suundus hiigelsuure sidrunipuu poole krundi lõunapoolseimas nurgas. Seal oli ta kindel, et suudab pääseda üle müüri vabadusse ja isegi kõige valvsamad pereliikmed ei näeks teda selle puu otsa ronimas nii kaugel majast.

Sidrunipuu pea kohal kõrgumas, kontrollis Rosa enne okste proovimist, ega keegi teda jälitanud. Villa pool liikumist ei olnud, isegi Antonio ja tema pettunud toatüdruk olid vait jäänud ning Rosa järeldas, et nad olid kindlasti majja tagasi läinud.

Rosa oli puude otsa roninud sellest saadik, kui oli väike tüdruk, kuid mure lapse pärast kõhus sundis ta seisatama ja veidi kauem olukorda hindama. Teades, et tal pole valikut, nihutas ta seeliku ülespoole ja hakkas ronima. Kahe minuti pärast istus ta kivimüüril ja kaalus enese kukutamist teisele poole. Tänu kallakule oli maapind seal kaugemal kui müüri villapoolsel küljel, ehk meeter kaheksakümne kuni kahe meetri kaugusel. Piki müüri kulges maas ebatasane rada, kus polnud midagi tema hüpet pehmendavat. Tõenäoliselt suudaks Rosa hüpata, ilma et saaks ise eriti vigastada, kuid tilluke elu tema sisimas on hoopis teine tera. Võib-olla oleks turvaline laskuda aeglaselt, hoides samal ajal müüri servast kinni.

Rosa kaalus ikka veel oma valikuid, kui kuulis rajal liikumist. Sammud ja tasane vile valjenesid järk-järgult, kui Rosa end vastu kivimüüri surus ja mõtles, mida teha. Ükskõik kes ka lähenes, ei pruukinud ta Rosat sel kõrgusel näha, kuid kui ta juhtuks mingil põhjusel üles vaatama, oleks Rosa põgenemiskatse nurjunud.

Vile muutus valjemaks ja Rosa teadis, et ei aita muu, kui ronida üle müüri tagasi, kuni mees on mööda läinud. Talle oli igati vastumeelne naasta oma vangla territooriumile, ent ta kinnitas endale pidevalt, et see on vaid ajutine. Mõne minuti pärast on ta müüri otsas tagasi ja teel vabadusse.

Kui ta oma jalad üle müüri heitis, tundis ta, et lööb kergelt vaaruma. Selle lisaraskusega, mida ta nüüd vöökohal kandis, oli tasakaalukese pisut paigast ära ja kui Rosa vehkis kätega nagu tuuleveski, et tasakaalu tagasi saada, teadis ta, et sellest ei piisa. Ta kukkus karjatades tahapoole, põimis käed kaitsvalt ümber kõhu ja palvetas, et sünniks ime.

Thomas tundis, et jääb ehmatusest hingetuks, kui ülevalt kaldus miski tema poole. Ühel hetkel oli ta mõttesse vajunult jalutanud ja järgmisel oli ta surutud vastu maad, võimetu end liigutama.

„Oooh...“ oigas vaikne hääl tema pealt.

Thomas sirutas käe üles ja tema käsi puudutas pehmet kangast. Kui ta just suuresti ei eksi, lamab tema peal naine, kuid Thomasel polnud õrna aimugi, kust too tulnud oli.

„Andke mulle andeks,“ lausus ta lõpuks itaalia keeles, kui naine ei teinud katsetki end liigutada. Thomas peaaegu naeris nende sõnade jäiga ametlikkuse üle – isegi pärast kolme välismaal elatud aastat polnud talle omaseid häid kombeid võimalik kaotada.

Oli tunda vingerdavat liikumist, siis kaevusid sõrmed Thomase rinnakorvi, kui naine end püsti upitas. Thomas jälgis hämmeldunult noort naist, kes libistas kätega üle oma keha, justkui uurides, kas pole muhke ega marrastusi, ning silitas läbi kleidikanga hellalt oma kõhtu.

„Kas te saite viga?“ küsis naine lõpuks, kui Thomas nägi tema rahulolu, et ta polnud end silmanähtavalt vigastanud. Naine rääkis itaalia keeles, kuid aktsendiga, mis pani Thomase mõtlema, et naine pole selles maailma osas kohalik.

Oma mõtte tõestuseks vastas Thomas inglise keeles: „Ainult pisut hingetu.“

„Te olete inglane.“

Thomas kuulis naise hääles hirmunoote ja märkas, et too oli hakanud temast eemale hoidma, justkui kavatseks ta naisele halba teha.

„Jah,“ vastas Thomas napilt. „Kas te laseksite mul püsti tõusta?“

„Oh,“ sõnas noor naine, hääles alandus, kui ta alla vaatas ja taipas, et istub ikka veel kaksiratsa mehe peal. Naine tõusis kärmesti püsti, ent kui ta toetas keharaskuse vasakule jalale, karjatas ta valust. Oma lamavast asendist nägi Thomas naist komistamas ja siis vaarus too tagasi tema suunas. Sel korral tabas naise küünarnukk teda kõhtu ja sale põlv kubemepiirkonda. Hetkeks tundis Thomas, et kogu ilm läks valust uduseks, enne kui ta oli tolmusel külateel tagasi selili, naine tal otsas.

„Andke andeks,“ pomises noor naisterahvas, kes oli liiga keskendunud oma isiklikule valule, et taibata, kui suurt kahju ta oli mehele põhjustanud.

Thomas vaid uratas, lebades liikumatult, kuni valu oli järele andnud, siis haaras noorel naisel piha ümbert ja seadis ta enda kõrvale teele.

Enne kui Thomas otsustas, mida edasi teha, silmitses ta mõne sekundi naist enda ees. Too oli tolmune ja sassis juustega ning hetkel oli ta näol valugrimass, aga kui Thomas eriti ei eksinud, siis polnud tegemist tavalise varga või sissetungijaga, kes püüdis Di Mercuriote valdustest põgeneda. Naine oli liiga hästi riides, tema olek ja kõne liiga lihvitud.

„Miks te müürilt alla hüppasite?“ päris Thomas.

Ta nägi otsekohe, et naine tõmbus turri.

„Ma ei hüpanud. Kukkusin.“

„Lubage ma sõnastan oma küsimuse uuesti. Miks te üldse üle müüri ronisite?“

„See ei puutu kuidagi teisse,“ vastas naine nipsakalt.

Thomas jälgis teda mõne viivu ja kehitas siis ükskõikselt õlgu. Ta ei kavatsenud hirmutamisega naiselt teavet pinnida, aga küll too räägib ise.

„Kas te sooviksite, et saadan teid tagasi Di Mercurio villasse või toon kellegi siia teile järele?“ küsis Thomas muretult.

Ta nägi naise nägu tõeliselt kahvatumas, kui kogu veri sellest kadus.

„Ärge, palun, tehke endale tüli,“ lausus naine. „Ma lähen lihtsalt oma teed ja te saate oma õhtut jätkata.“

„Te vajate mu abi...“ Thomas osutas naise vasakule pahkluule, „...vean kihla, et te ei jõua omapäi kuigi kaugele.“

„Tõepoolest, palun ärge laske end mul kauem kinni hoida,“ ütles naine liialdatud viisakusega. Thomas nägi, et ta hakkas naist tüütama, kuid avastas, et ei suuda torkimist lõpetada. Ta nautis seda suhtlust enam, kui oli kuude kaupa teinud.

Ta jälgis huviga, kuidas naine ebakindlalt jalgele tõusis ja jõuliselt alahuult hammustas, arvatavasti eesmärgiga mitte valust karjatada, kui ta püüdis toetuda vasakule jalale. Thomase murest sai meelelahutus, kui naine hakkas mööda teed hüpeldes liikuma ja ta pidi pingutama, et mitte valjusti naerda.

„Ma ei usu, et keegi on eales nii palju pingutanud, et mu seltskonda vältida,“ mõtiskles ta valjusti, kui ajas end püsti ja hakkas naise kõrval aeglaselt kõndima.

Naine ei vaevunud talle isegi pilku heitma, lihtsalt hüppas otsustavalt edasi.

„Ma loodan, et teil polnud vaja kiiresti kusagil olla. Te hüppate kaunis aeglaselt.“ See lause vääris ühe pilgu, ent mitte vestlust.

Järsku jäi naine seisma, muutis suunda ja hüppas ebakindlalt teeserva. Thomas jälgis teda huviga, kui ta tõstis maast sinna langenud raske oksa ja katsetas seda kui hädaabikarku. Sellest ei paistnud eriti abi olevat.

„Lubage mul arvata,“ sõnas Thomas, kui naine edasi tuterdas. „Te olete põlualune toatüdruk ja te varastasite perekonnahõbeda.“

„Ärge olge naeruväärne.“

Veel kaks sammu ja naine puhkas, vaatas üle õla tagasi ja näis pettunud, kui vähe ta edenenud oli.

„Teid sunnitakse abielluma ühega neist ebameeldivaist Di Mercurio poistest ja te põgenete laulatuse eelõhtul.“

„See oleks väga hea põhjus jalgalaskmiseks,“ pomises noor naine endamisi.

„Tean!“ hüüatas Thomas. „Nad kavatsesid riitusel teid kuradile ohverdada.“

„Miks te mulle järgnete?“ nõudis naine.

„Ma arvasin, et te vajate abi.“

Naine põrnitses teda pärani silmi ja osutas peaaegu kasutule kargule. „Te ei ole mulle kuidagi abiks, nii et jätke mind lihtsalt rahule.“

„Ma võiksin teile abi pakkuda,“ lausus Thomas võluva naeratusega. „Kui te kenasti palute. Ja räägite mulle, mis selle üle müüri ronimisega on.“

Naises oli näha tsipake jonnakust, pani Thomas tähele, kui too liipas veel mõne sammu, pea uhkelt püsti, enne kui järele andis.

„Mind hoiti vangis. Aidake nüüd mind, palun.“

„Hüva, see polnud just kõige viisakam palve, aga härrasmees võib niisugused asjad tähelepanuta jätta.“ Thomas kahmas naise sülle, varjates muiet tolle üllatuskiljatuse ja keha esialgse jäikuse üle. „Kuhu nüüd, mileedi?“

Vastust ei tulnud ja Thomas nägi, et naise peas keerlesid mõtted. Mingil põhjusel oli ta tundnud, et jõukad Di Mercuriod hoidsid teda vangis ja ta oli kavandanud põgenemise, kuid Thomas võis terve oma päranduse peale kihla vedada, et naine polnud seadnud üle müüri saamisest kaugemaid plaane.

„Võib-olla kohaliku rahukohtuniku residentsi, et saaksite oma vangistamisest ette kanda?“ pani Thomas ette ja surus alla muige, kui naine pingule tõmbus. „Me võiksime otse governatore, kohaliku kuberneri juurde minna, arvestades, et nad on selles piirkonnas nii mõjukas perekond.“

Naiselt tema süles ei tulnud ikka veel vastust.

„Kuidas teie nimi on?“ päris Thomas.

„Preili Rosa Rothwell.“

„Nii, Rosa,“ lausus Thomas, nautides naise nördinud kulmukortsutust tema ülifamiliaarse pöördumise peale, „käes on otsustamise aeg. Mis plaan teil on?“

„Oleksin tänulik, kui viiksite mind kohalikku pensione’sse,“ sõnas naine otsustavalt.

„Mulle ei meeldi küll hästi läbimõeldud plaani arvustada, aga kas küla võõrastemaja pole esimene koht, kust Di Mercuriod oma põgenikku otsivad?“

„Ma palun omanikult diskreetsust.“

„Kõik taandub sellele, kellel on kopsakam rahakott, kas teil või järve ümbruse kõige rikkamatel maaomanikel.“

Rosa jäi jälle vait ja Thomas kohendas hoiet mõttesse vajunud noore naise ümber oma süles.

„Kas te olete kindel, et ei saa seda vaenu Di Mercuriotega lahendada?“ küsis Thomas vaikselt, kergemeelsus oli tema häälest kadunud. „See oleks hõlpsaim viis.“

„Ei.“ Selle lühikese sõna taga peituv jõud oli kõik, mida Thomasel oli vaja teada Rosa ebameeldivast olukorrast. Naine oli hädas, tõelises hädas ja seda ei saanud lahendada vabanduse palumise ja sõbraliku käepigistusega. Thomas ei suutnud kujutleda, et Di Mercuriod olid tegelikult Rosat luku taga hoidnud, nad on austatud ja tähtis perekond, kuid talle oli hästi teada, et tal puudub ülevaade üksikasjadest. „Ma pean siit minema pääsema,“ ütles Rosa tasakesi. „Mul on vaja tagasi Inglismaale jõuda.“

Thomas kiirendas sammu tolmusel maanteel ja tundis, kuidas Rosa ta süles niheles.

„Kuhu me läheme?“ päris Rosa.

„Ma üürin siit miili kaugusel villat,“ vastas Thomas. „Te jääte täna ööseks sinna ja hommikul võib korraldusi teha.“

„Ma ei tea, kas see on sobiv...“

„Teil pole tõesti valikut,“ katkestas Thomas teda. „Kas see või leiavad Di Mercuriod teid ühe tunni jooksul.“

„Ma olen heast perekonnast noor naine,“ lausus Rosa jäigalt.

„Uskuge mind, teie vägistamise mõte on mu meeltest küll väga kaugel. Te olete täielikult väljaspool ohtu.“

Mitte et Rosa poleks olnud piisavalt ilus oma tervel ja süütul moel, kuid Thomasel polnud tükk aega vastavat kiusatust olnud ja ta ei kavatsenud lasta sel sasipäisel noorel naisel põhjustada seda, et ta oma ettemääratud rajalt kõrvale astuks.