Читать книгу Sõrmus lapseootel debütandile - Laura Martin - Страница 6

Thomas pani Rosa õrnalt puust toolile, mis seisis tema üürivilla tagaterrassil. Rosa oli silmapilkselt lummatud vaatest järvele ja mägedele selle taga; tintjasmust vesi andis teed tähistaeva taustal joonistuvate lumiste tippude toekatele siluettidele. Ehkki Rosa oli Itaalias viibinud kuu aega, polnud ta saabumisest saadik näinud kaugemale Di Mercuriote villa müüridest.

„Kaunis, kas pole?“ märkis Thomas, kui tabas Rosa vaadet imetlemas.

Rosa silmitses mõne hetke oma võõrustajat, püüdes otsustada, mida mehest arvata. Too on enesekindel ja üleolev, mees, kes on harjunud saama oma tahtmist. Ennist olid Rosal hari turri läinud, kui mees oli teinud otsuseid tema vahetu tuleviku kohta ilma temaga tegelikult nõu pidamata, kuid ta oli keelt hammaste taga hoidnud, sest... nojah, sest tal pole kuhugi mujale minna.

„Kes te olete?“ küsis Rosa, silmitsedes hinnalist mööblit ja kahtlemata kallist vaadet.

„Hunter. Lord Thomas Hunter. Meeldiv teiega tutvuda, preili Rosa Rothwell.“ Rosa nimi kõlas mehe suust võrgutavalt.

„Kas te elate siin üksi?“ päris Rosa.

„Ärge muretsege,“ sõnas Thomas hambaid välgutades laisa muigega, „ma mõtlesin seda, mida ütlesin: teie vooruslikkus on väljaspool ohtu.“

Rosa pani vaistlikult käe oma alakõhule ja silitas kleidikangast, mõeldes arenevale elule, kellest on saamas tema hukatus. Ta oli oma vooruslikkuse kaotanud kaua aega tagasi, ent see ei tähendanud, nagu poleks tal moraalseid väärtusi. Viibimine üksinda majas koos vallalise üsna ligitõmbava härrasmehega on kindlasti nende asjade nimekirjas, mida noor daam kunagi teha ei tohi, mida ema talle sageli loetles, kui Rosa noorem oli. Siin ta siiski oli, ilma ühegi teise valikuta ja valmis andma oma saatuse ja juba rüvetatud vooruslikkuse lord Thomas Hunteri kätesse. Rosa ema oleks kohkunud.

Lord Hunter kadus mõnes minutiks silmist, enne kui ilmus villast uuesti nähtavale, käes pudel veini ja kaks klaasi. Rosa jälgis teda, kui ta pudelilt korgi tõmbas ja mõlemad klaasid täitis, enne kui ühe Rosa poole lükkas.

„Nii, rääkige mulle, mida te küll teinud olete, et Di Mercuriod teid luku taha panid?“ Lonksu veini võttes tõstis ta käe. „Ei, ei, ei. Laske ma arvan. Sedaviisi on lõbusam.“

„See on isiklik asi,“ märkis Rosa, silmitsedes Hunterit tooli seljatoele laskumas ja mõlemaid jalgu lauale heitmas.

„Kas te varastasite midagi?“

Rosa ei lasknud end liimile võtta ja keskendus selle asemel oma veiniklaasile.

„Siis midagi skandaalsemat,“ mõtiskles Hunter. „Kas te solvasite ühte noist vanadest naistest, kes näevad välja nagu tigedad inglise buldogid?“

„Nood vanad naised on mu vanaema ja vanatädi.“

„Oh, andestust. Nojah, võib-olla teie pole vanemaks saades üldse nii krimpsus. Kõik pole veel kadunud.“ Hunter tegi pausi, seejärel jätkas: „Nii et nad on teie perekond, jah? Asi läheb põnevamaks.“

Rosa võttis lonksu veini ja tundis, kuidas soojus valgub kurgust alla ja läbi keha laiali. See oli soojendav ja nauditav ning juba pisut uimastav.

„Mind saadeti siia häbistatult,“ lausus ta viimaks.

„Teie perekond saatis teid nii kaugele Itaaliasse? Te pidite küll tegema midagi üsna maitsetut, et vaja läks sellist vahemaad.“

Rosa oletas, et enne abiellumist rasedaks jäämine on üsna häbistav, vähemalt tema emal oli piisavalt selle kohta öelda. Rosa on jälk hoor, tänamatu närakas ja sama kõlblusetu kui tavaline tänavatüdruk. Kummaline oli, et hoolimata sellest, et Rosa oli üles kasvatatud oma ema rangete moraalsete väärtustega, ei tundnud ta end jälgi ega maitsetuna ja ta ei suutnud tunda oma sisemuses sirguva väikese elu vastu muud kui soojust.

Rosa silmadesse kerkisid tahtmatult pisarad, kui ta mõtles mürgile ema hääles, kui too oli öelnud, et ei taha enam kunagi näha ei Rosat ega tema last. Nende suhted olid alati olnud keerulised, kuid emaga hüvastijätu lõplikkus oli teinud Rosale haiget rohkem, kui ta oleks kujutleda osanud.

Veelgi enam haiget oli teinud jahmunud ilme isa näol, kui Rosa oli teatanud oma rasedusest. Temal ja isal olid alati olnud lähedased ja armastavad suhted. See oli isa, mitte ema, kes oli Rosaga lapsena mänginud, kes kutsus ta tihti oma kabinetti, et nad saaksid tundide kaupa arutleda raamatute üle. Niisiis, kui isa polnud võimeline toibuma, kui kuulis uudist, et tema ainus tütar ootab abieluväliselt last, oli Rosa tundnud, et ta süda lõhkeb.

Rosa tõrjus pead langetades ja silmi pilgutades pisarad kiiresti minema. Ta ei kavatse võõra ees nutta, mitte niisuguse asja pärast, mida ei saa muuta.

„Ma oletan, et see oli maitsetu tegu,“ lausus ta kurvalt naeratades.

„Kas Di Mercuriod pidid teie eest hoolitsema?“ küsis Hunter ja Rosa rõõmustas, et mehe jutt võttis teise suuna.

Rosa kehitas õlgu. Ta ei teadnud, mis neile antud juhised olid olnud, ent niipea kui ta saabus, tehti talle selgeks, et ta pole teretulnud külaline.

„Nad lukustasid mind kuuks ajaks mu tuppa.“

„Ja kahtlemata toitsid teid kördiga.“

Rosa vaatas mehele teraselt otsa, mõeldes, kas too pilkab teda, kuid märkas, et mehe silmis olnud ennistine heatujulisus oli kadunud.

„Noh, mõnikord kostitasid nad mind hautise ja kopitanud leivatükiga.“

„Kui suuremeelne. Pole ime, et tahtsite põgeneda.“

Rosa pilk liikus võõrustajast mööda kaugusse, üle tumeda vee öhe ning ta teadis, et oleks julmust talunud, kui poleks ähvardanud oht, et ta jääb lapsest ilma. Ühel igapäevasel jalutuskäigul villa krundil oli toatüdruk Rosale ligi hiilinud ja sosistanud: „Ärge muretsege, signorina, perekond, kelle nad välja on valinud, on lahke ja armastav. Teie pisikese eest hoolitsetakse hästi.“

Tüdruk oli riskinud peksa saada pelgalt Rosaga rääkimise pärast ja tema sõnad olid mõeldud rahustuseks, kuid Rosa oli tundnud, kuidas ta südant haarab hirm ning ta teadis otsemaid, et on vaja põgeneda. Keegi ei võta temalt ta last. Ta võitleb kogu endas peituva jõu ja meelekindlusega ning mitte miski ei lahuta teda oma lapsest.

„Mis siis teie plaan on, Rosa Rothwell?“ küsis Hunter.

„Ma otsin Inglismaale pääsemise võimalust.“

„Tagasi perekonna juurde, kes teid siia saatis?“

Rosa krimpsutas nägu. Tal polnud kahtlustki, et ema saadaks ta tagasi Itaaliasse kohe sel hetkel, kui Rosa tema ukselävele ilmub.

„Mul on üks hea sõber, kes võtab mu ulualla, mul on lihtsalt vaja tema juurde jõuda.“

Rosa teadis, et Hunter jälgib teda tähelepanelikult. Mees tegi seda jultunult, justkui isegi ei mõtleks, et see tekitab Rosas ebamugavust või ta ei hoolinud sellest. Teda uurivad silmad panid tähele iga ta liigutust, näoilmet, nii et Rosa tundis end paljastatuna, nagu teaks mees kõiki ta saladusi.

„Aeg voodisse minna,“ sõnas Hunter järsult, tõusis püsti ja kummutas klaasist viimase veinipära.

Rosa oli just ütlemas, et jääb terrassile pisut kauemaks, kui Hunteri tugevad käsivarred haarasid ta istmelt õhku ja kandsid üle läve villasse.

„Mida te teete?“ küsis Rosa nördinult.

„Viin teid voodisse.“

„Pange mind maha.“

Hunter eiras teda, liikus luksuslikult kujundatud elutoas osavalt ümber mööbli, enne kui lõi jalaga lahti ühte magamistuppa viiva ukse. Ta sammus kiiresti tuppa ja pani Rosa üsnagi kutsuvale baldahhiinvoodile.

„Võib-olla ei taha ma magama minna,“ sõnas Rosa.

Hunter kehitas õlgu. „Nüüd olete siin.“

Rosa surus lõuapärad kokku, et mitte tuua kuuldavale ebaviisakaid väljendeid, mis püüdsid huulilt lipsata.

„Ainult seepärast...“ alustas Rosa, seejärel jäi üllatunult ainiti vaatama, kui Hunter toast lahkus ja enda järel ukse sulges. Raske oli vaielda mehega, kes pool aega keeldus kuulmast.

Rosa ajas end raskustega peaaegu jalgele, mõeldes, et hüppab ühel jalal tagasi välja terrassile lihtsalt näitamaks, et teda ei saa käsutada ja saata voodisse nagu last, kuid tema keha vajus juba pehmesse madratsisse ja värskelt pestud linadele. Homme astub ta vastu lord Hunterile, homme tänab ta meest abi eest, kuid nõuab kindlalt, et saaks nüüdsest alates oma teed minna. Täna õhtul kavatseb ta nautida lord Hunteri külalistoa mugavusi ja üsna meelitavat voodit.