Читать книгу Deliirium - Lauren Oliver - Страница 5

Jumal, aita hoida meil jalad maas Ja meie silmad teel Ja mäleta alati langenud ingleid, Kes lootuses lennata kõrgele Said hoopis põletada päikeselt ning tiivad sulamas Kukkusid alla merre. Jumal, aita mul hoida silmad maas Ja silmadel jälgida teed, Nii et ma kunagi ei komistaks. (Psalm 42)

Tädi tuleb mind laboratooriumideni saatma. Need on piki sadamasilda kokku pressitud nagu kõik valitsusasutused: rivi säravaid valgeid ehitisi, mis kiiskavad nagu hambad ookeani luristava suu ümber. Kui ma väike olin ja alles tema juurde kolinud, saatis ta mind iga päev kooli. Ema, õde ja mina olime varem piirile lähemal elanud ja mind hämmastasid ja hirmutasid linna looklevad tumedad tänavad, mis haisesid prügi ja vana kala järele. Ma soovisin, et tädi hoiaks mul käest, kuid ta ei teinud seda kunagi ning ma tõmbasin käed rusikasse ja järgnesin tema koortriidest pükste hüpnootilisele vihinale, kartes seda hetke, kui St. Anne’i Tüdrukute Akadeemia viimaks mäeharja tagant paistma hakkas. See oli tume kivist ehitis, mõradest ja pragudest triibuline, ning meenutas sadamasillal töötavate kalurite tuulest parkunud nägusid.

On hämmastav, kuidas asjad muutuvad. Sel ajal kartsin ma hirmsasti Portlandi tänavaid ning lahkusin tädi kõrvalt vastu tahtmist. Nüüd tunnen ma nende lohke ja käänakuid nii hästi, et võiksin kinnisilmi liikuda. Täna tahaks ma üle kõige üksi olla. Looklevad tänavad varjavad ookeani, kuid ma tunnen selle rahustavat lõhna. Merelt puhuv soolane tuul muudab õhu kihiliseks ja raskeks.

„Pea meeles,“ ütleb ta tuhandendat korda. „Nad tahavad, jah, su isiksust näha, kuid mida üldisemad on su vastused, seda paremad on su võimalused erinevate ametikohtade valikul.“ Mu tädi on alati abielust rääkinud sõnadega, mis on võetud otse Vaikimise raamatust, sõnad nagu kohustus, vastutustunne ja sihikindlus.

„Selge,“ ütlen ma. St. Anne’i akadeemia embleemiga buss kihutab meist mööda ja ma langetan kiiresti pea, kujutades ette Cara McNamarat või Hillary Packerit mustusest kooruvatest akendest välja vaatamas ning itsitamas ja näpuga näitamas. Kõik teavad, et mul on täna hindamine. Aastas on vaid neli hindamispäeva ja vabad kohad täidetakse pikalt ette.

Olen end meikinud – tädi Carol tahtis nii – ja tunnen nüüd, nagu oleks nahal mingi paks ja õline kiht. Kodus vannitoa peeglist tundus mulle, et näen välja nagu kala, eriti kui kõik juuksed on kokku pandud metallnõelte ja klambritega. Kala, kelle peast ulatub välja hunnik metallkonkse.

Mulle ei meeldi jumestus, ma pole kunagi huvitunud riietest ega huuleläikest. Mu parim sõbranna Hana ütleb, et ma olen segane, kuid mida muud ta saakski öelda. Ta ise on imeilus – isegi kui ta blondid juuksed on pealael lihtsalt lohakasse krunni keeratud, näeb ta välja, nagu oleks ta just juuksurist tulnud. Ma pole kole, kuid ma pole ka ilus. Kõik minus on keskmine. Mu silmad pole rohelised ega pruunid, vaid rohekaspruunid. Ma pole kõhn, kuid ma pole ka paks. Ainus, mida minu kohta kindlalt öelda saab, on see, et ma olen lühike.

„Kui nad küsivad, jumal hoidku selle eest, su sugulaste kohta, siis pea meeles, et ütled, et sa ei tundnud neid piisavalt hästi …“

„Mhmh.“ Ma kuulan ainult pooleldi. Väljas on palav, juunikuu kohta liiga palav ja ma tunnen, kuidas selg ja kaenlaalused higiseks lähevad, kuigi alles hommikul lasin deodoranti peale. Meist paremale jääb Casco laht, mis on piiratud Peaks Islandi ja Great Diamond Islandiga, kus on vaatetornid. Selle taga on avar ookean – ja sealt edasi kõik haigusest hävitatud lagunevad riigid ja linnad.

„Lena? Kas sa üldse kuulad mind?“ Carol paneb oma käe mu käsivarrele ja keerab mu enda poole.

„Sinine,“ kordan ma ta sõnu. „Sinine on mu lemmikvärv. Või roheline.“ Must on liiga morbiidne; punane on nende jaoks ohumärk; roosa on liiga lapsik; oranž on veider.

„Ja asjad, mida sulle meeldib vabal ajal teha?“

Ma tõmban end õrnalt ta haardest lahti. „Me oleme sellest juba rääkinud.“

„See on tähtis, Lena. Ehk isegi kõige tähtsam päev kogu su elus.“

Ma ohkan. Aeglaselt ja mehaanilise kriiskega avanevad minu ees väravad, mis tõkestavad pääsu valitsuse laboritesse. Tasapisi moodustub kaks järjekorda: ühel pool tüdrukud ja kakskümmend meetrit eemal teise sissepääsu juures poisid. Ma kissitan päikese poole silmi, üritades leida inimesi, keda tunnen, kuid ookeani lähedus on mind pimestanud ning vaatevälja varjavad lendlevad mustad täpikesed.

„Lena?“ kiirustab tädi mind tagant.

Ma hingan sügavalt sisse ning alustan kõnega, mida me oleme juba miljon korda harjutanud. „Mulle meeldib töötada kooli ajalehe juures. Mind huvitab fotograafia, sest mulle meeldib, kuidas see tabab ja säilitab üheainsa ajahetke. Ma naudin sõpradega aja veetmist ja kontserte Deering Oaksi pargis. Mulle meeldib joosta ja ma olin kaks aastat krossijooksu meeskonna kaasjuht. Minu nimel on kooli rekord kolme miili jooksus. Ma olen tihti pere nooremate liikmete lapsehoidjaks ja mulle meeldivad väga lapsed.“

„Sa teed nägusid,“ ütleb mu tädi.

„Ma armastan lapsi,“ kordan ma, manades näole naeratuse. Tegelikult ei meeldi mulle eriti ükski laps peale Gracie. Lapsed on liiga kohmakad ja lärmakad, haaravad alati igasugu asju, ilastavad ja lasevad püksi. Kuid ma tean, et kunagi pean ka mina lapsed saama.

„Parem,“ ütleb Carol. „Jätka.“

Ma lõpetan: „Mu lemmikained on matemaatika ja ajalugu.“ Ta noogutab rahulolevalt.

„Lena!“

Ma pööran ümber. Hana astub just oma vanemate autost välja, blondid kiharad lainetena näo ümber lendlemas, poolläbipaistev tuunika päevitunud õla pealt maha libisemas. Kõik tüdrukud ja poisid, kes on end laboritesse pääsemiseks järjekorda võtnud, pöörduvad teda vaatama. Hanal lihtsalt on selline mõju inimestele.

„Lena! Oota!“ Hana kiirustab mööda tänavat edasi, ise pööraselt lehvitades. Tema taga hakkab auto ennast aeglaselt pöörama: edasi ja tagasi, edasi ja tagasi kitsal teel, kuni see seisab ninaga teises suunas. Hana vanemate auto on sile ja tume nagu panter. Neil üksikutel kordadel, kui olen koos Hanaga sõita saanud, olen end tundnud nagu printsess. Peaaegu kellelgi pole enam autot ning veel vähem on neid, kelle oma tõesti liigub. Bensiini saab rangelt normi järgi ja see on ülimalt kallis. Mõned keskklassi inimesed hoiavad autosid maja ees nagu skulptuure, jäigad ja kasutamata, kummid ühegi pleki või kulumisjälgedeta.

„Tere, Carol,“ ütleb Hana hingetult, kui on meieni jõudnud. Üks ajakiri kukub tema pooleldi avatud kotist välja ning ta kummardub, et seda tagasi panna. See on üks valitsuse väljaannetest, Kodu ja Pere. Vastuseks mu kergitatud kulmudele teeb ta nägusid. „Ema sundis mind seda kaasa võtma. Ta ütles, et ma peaks seda lugema, kuni ma hindamist ootan. Ütles, et sellest jääb õige mulje.“ Hana paneb näpu kurku ja teeb, nagu oksendaks.

„Hana,“ sosistab tädi karmilt. Ärevus tema hääles paneb mu südame hüppama. Carol ei ärritu peaaegu kunagi, isegi mitte minutiks. Ta vaatab kiiresti mõlemale poole, nagu ootaks, et säraval hommikusel tänaval luusivad ringi korraldajad ja hindajad.

„Ära muretse. Nad ei luura meie järele.“ Hana keerab mu tädile selja ning liigutab minu poole huuli: „Veel.“ Seejärel tuleb ta näkku irve.

Meie ees muutuvad tüdrukute ja poiste järjekorrad pikemaks, jõudes otsaga juba tänavale ja seda isegi siis, kui laborite klaasist uksed vuhinal avanevad ja õed välja tulevad ning kaustades sõrmega järge ajades inimesi ooteruumidesse juhatama hakkavad. Kiirelt kui lind paneb tädi ühe käe hellalt mu küünarnukile.

„Mine parem järjekorda,“ ütleb ta. Ta hääl on jälle tavaline. Osa tema rahulikkusest võiks minule üle kanduda. „Lena?“

„Jah?“ Ma ei tunne end eriti hästi. Laborid paistavad kauged ja nii valged, et suudan neid vaevu vaadata, kõnnitee virvendab meie ees kuumalt. Mu peas keerlevad sõnad: kõige tähtsam päev sinu elus. Päike tundub hiiglasliku prožektorina.

„Õnn kaasa.“ Tädi teeb ühe oma millisekundilistest naeratustest.

„Tänan.“ Ma sooviksin, et Carol veel midagi ütleks, umbes nagu „Sul läheb kindlasti hästi,“ või, „Proovi mitte muretseda“, kuid ta lihtsalt seisab seal silmi pilgutades, nägu sama vaoshoitud ja loetamatu nagu alati.

„Ärge muretsege, proua Tiddle.“ Hana pilgutab mulle silma. „Ma kannan selle eest hoolt, et ta midagi väga hullult sassi ei ajaks. Ma luban.“

Kogu mu närvilisus kaob. Hana on kõige selle eel nii rahulik, nii külmavereline ja normaalne.

Me läheme Hanaga laborite poole. Hana on peaaegu viis jalga üheksa tolli² pikk. Tema kõrval püsimiseks pean iga teise sammu järel pisut kiiremini astuma, et temast mitte maha jääda, ja lõpuks on mul tunne, nagu oleksin ma part, kes vees üles ja alla nookab. Täna see mind ei häiri. Mul on hea meel, et ta siin on. Temata oleksin täielik õnnetusehunnik.

„Issand,“ ütleb ta, kui me järjekorrale lähemale liigume. „Su tädi võtab kogu seda asja päris tõsiselt, või mis?“

„Noh, see ongi ju tõsine.“ Me jääme järjekorra lõppu. Tunnen ära mõned tüdrukud. Mõnda tüdrukut mäletan ähmaselt koolist; mõnda kutti olen näinud Spencer Prepi, ühe poistekooli taga jalgpalli mängimas. Üks poiss vaatab minu poole ja märkab mind vahtimas. Ta kergitab kulme ning ma vaatan kiiresti maha, nägu hakkab korraga hõõguma ja mu kõhus on närviline sügelus. Vähem kui kolme kuu pärast oled sa paari pandud, ütlen ma endale, kuid neil sõnadel pole tähendust ja need tunduvad naeruväärsed, just nagu ühes lapsepõlve sõnamängus, kus erinevate mängijate sõnadest moodustusid täiesti jaburad laused: Ma tahan mootorpaadi jaoks banaani. Anna mu märg king oma villides koogikesele.

„Jah, ma tean. Ausalt, ma olen Vaikimise raamatut sama palju lugenud kui kõik teised.“ Hana lükkab päikeseprillid otsaette ning pilgutab minu poole ripsmeid, muutes oma hääle eriti armsaks: „Hindamise päev on väga huvitav üleminekuriitus, mis valmistab sind ette tuleviku õnne, stabiilsuse ja partnerlussuhte jaoks.“ Ta paneb päikeseprillid tagasi ninale ja teeb nägusid.

„Sa ei usu seda?“ Küsin ma sosinal.

Hana on viimasel ajal kummaline olnud. Ta on teistest alati erinev olnud – tegusam, sõltumatum ja kartmatum. See on üks põhjustest, miks tahtsin ta sõbraks saada. Ma olen alati olnud häbelik ning kartnud, et ütlen või teen midagi valesti. Hana on minu vastand.

Viimasel ajal on asi aga enamas. Ta ei hooli enam koolist, seda esiteks, ja teda on mitmel korral direktori juurde kutsutud, sest ta räägib õpetajatele vastu. Ja vahel jääb poole sõna pealt vait, lihtsalt paneb suu kinni, nagu oleks ta vastu mingit barjääri jooksnud. Vahel näen teda ookeani vaatamas, nagu tahaks ta minema ujuda.

Vaadates praegu tema selgeid halle silmi ja tema suud, nii kõhna ja pingul, nagu oleks see vibunöör, tunnen ma hirmusööstu. Ma mõtlen emale, kuidas ta hetkeks õhus siples, ainult sekundi, enne kui kivina ookeani kukkus; ma mõtlen selle tüdruku näole, kes kõik need aastad tagasi laboratooriumi katuselt alla kukkus, kuidas ta põsk oli vastu kõnniteed. Ma sunnin haiguse enda mõtetest eemale. Hana ei ole haige. Ei saa olla. Ma ju teaksin.

„Kui nad tahaksid tõesti, et me õnnelikud oleksime, siis laseksid nad meil endal valida,“ toriseb Hana.

„Hana,“ ütlen ma teravalt. Süsteemi kritiseerimine on kõige hullem solvang, mida saab teha. „Võta sõnad tagasi.“

Ta tõstab käed õhku. „Olgu, olgu. Võtan tagasi.“

„Sa tead, et see ei tööta. Vaata, mis vanasti toimus. Kogu aeg kaos, võitlemine ja sõjad. Inimesed olid väga õnnetud.“

„Ma ütlesin juba, et võtan sõnad tagasi.“ Ta naeratab mulle, kuid ma olen ikkagi pahane ja vaatan mujale.

„Pealegi,“ jätkan ma, „lasevad nad meil valida.“

Tavaliselt koostavad hindajad nimekirja neljast või viiest inimesest ning nende vahel on lubatud valida. Niimoodi on kõik õnnelikud. Kõigil neil aastail, kui ravimit on antud ja abielusid korraldatud, on Maine’is olnud vähem kui tosin lahutust ja Ühendriikides vähem kui tuhat – ja peaaegu kõigil neil juhtudel kahtlustati naist või meest jagamises, nii et lahutus oli vajalik ja osariigi poolt heaks kiidetud.

„P i i r a t u d valik,“ parandab ta mind. „Me saame valida nende inimeste hulgast, kes on meie jaoks juba valitud.“

„Iga valik on piiratud,“ nähvan ma. „Elu on selline.“

Ta avab suu, nagu tahaks vastata, kuid selle asemel hakkab hoopis naerma. Ta võtab mul käest kinni ja pigistab seda: kaks kiiret vajutust ja kaks pikka. See on meie vana märk, mille võtsime kasutusele teises klassis. Kui üks meist kartis või oli endast väljas, siis ütlesime sellega: Ma olen siin, ära muretse.

„Olgu, olgu. Ära nüüd kohe ennast kaitsma hakka. Ma armastan hindamisi, sobib? Elagu hindamispäev.“

„Nii juba läheb,“ ütlen ma, kuid tunnen end siiski ärevil ja pahasena. Järjekord lohiseb aeglaselt edasi. Me läheme läbi rauast väravate, millel on traadist punutud keeruline väravakaar, ning siseneme mööda pikka teed, mis viib laborikompleksini. Me läheme hoone 6-C poole. Poisid lähevad 6-B suunas ja järjekorrad hakkavad teineteisest eemale kaarduma.

Kui me järjekorra esiotsale lähemale liigume, tunneme konditsioneerist tulvavat õhupuhangut iga kord, kui uksed lahti libisevad ning seejärel jälle kokku vuhisevad. See on hämmastavalt hea tunne, nagu oleks mind korraks tervenisti jäässe kastetud. Olen nagu mahlapulk, ning ma pööran ümber ja tõstan juuksed kaela pealt ära, samal ajal soovides, et väljas poleks nii pagana palav. Kodus meil konditsioneeri pole, ainult pikad kohmakad õhutid, mis keset ööd sumisevad. Ja enamasti ei lase Carol meil neid üldse kasutada; ta ütleb, et need võtavad liiga palju elektrit ja meil pole seda raisata.

Lõpuks hakkab järjekord meieni jõudma. Majast väljub üks õde, kandes süles kaustade hunnikut ning peotäit pastakaid, ja hakkab neid järjekorras laiali jagama.

„Palun vaadake, et panete kirja kogu vajaliku informatsiooni,“ ütleb ta, „kaasa arvatud meditsiiniline ja perekondlik ajalugu.“

Mu süda hakkab kurgus ülespoole liikuma. Kõik esimese lehekülje korralikult nummerdatud kastikesed – perekonnanimi, eesnimi, teise eesnime initsiaal, praegune elukoht, vanus – varisevad üheks kokku. Mul on hea meel, et Hana minu ees seisab. Ta asub kohe ankeete täitma. Kaustikut käsivarrele toetades libistab ta pastakaga kiiresti üle paberi.

„Järgmine.“

Uksed vuhisevad jälle lahti ja nähtavale ilmub teine õde ning viipab Hanale, et ta sisse läheks. Tema taga jahedas pimeduses näen eredat valget ooteruumi rohelise vaibaga.

„Õnn kaasa,“ ütlen ma Hanale.

Ta pöörab ümber ja naeratab mulle kiiresti. Näen nüüd, et ta on närvis. Ta kulmude vahel on kerge korts ja ta närib huulenurka.

Ta hakkab laboritesse minema, kuid pöördub siis äkitselt ning kõnnib mu juurde tagasi, ta nägu on metsik ja täiesti võõra ilmega, ta haarab mu mõlemast õlast, pannes suu täpselt mu kõrva juurde. Ma ehmun nii, et pillan kausta maha.

„Ma tean, et ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu, kas pole nii?“ sosistab ta ja ta hääl on kähe, nagu oleks ta just nutnud.

„Mida?“ Ta küüned on surutud mu õlgadesse ning sellel hetkel tunnen ta pärast hirmu.

„Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Sa tead seda, eks?“

Enne kui ma vastata jõuan, laseb ta mu lahti ja tõmbub eemale, ta nägu on sama rahulik, ilus ja vaoshoitud nagu alati. Ta kummardub, et mu kaust üles võtta, ning ulatab selle naeratades minule. Seejärel pöörab ta ümber ja kaob klaasuste taha. Need avanevad ja sulguvad tema järel sujuvalt nagu veepind, mis neelab uppuja.