Читать книгу Deliirium - Lauren Oliver - Страница 6

Saatan hiilis Eedeni aeda. Ta kandis haiguse seemet.

Amor deliria nervosa.

See kasvas ning puhkes õide võrratuks õunapuuks, mis kandis õunu, erksavärvilisi kui veri.

(Raamatust „Genees: maailma ja teadaoleva universumi täielik ajalugu“, autor Steven Horace, PhD, Harvardi Ülikool)

Selleks ajaks, kui õde mu ooteruumi juhatab, on Hana kadunud – haihtunud ühte neist valgetest steriilsetest koridoridest, pühitud ühe ukse taha neist tosinatest identsetest valgetest ustest –, kuigi siin uitab veel umbes pool tosinat tüdrukut, kes kõik ootavad. Üks tüdruk istub toolil, küürus oma kirjutusaluse kohal, kritseldab, tõmbab vastuseid maha ja kritseldab seejärel uued. Üks teine tüdruk küsib palavikuliselt õe käest, mis vahe on „kroonilisel meditsiinilisel seisundil“ ja „eelnevalt olemasoleval meditsiinilisel seisundil“. Ta näeb välja, nagu oleks ta kohe insulti saamas – üks veresoon otsaees paisunud ja hääl hüsteeriliselt kõrge – ning mind huvitab, kas ta lisab oma vastuselehele enda iseloomustuseks sõnad „kalduvus ülimale ärevusele“.

See ei ole naljakas, aga ma tunnen, et hakkan naerma. Ma surun käe näole ja turtsatan peopessa. Ma kipun itsitama, kui olen äärmiselt erutatud. Koolis kontrolltöösid tehes sain ikka naermise pärast pahandada. Huvitav, kas oleks pidanud selle kirja panema.

Üks õde võtab mult kirjutusaluse ning sirvib lehekülgi, et kontrollida, kas ma pole mõnda küsimust vastamata jätnud.

„Lena Haloway?“ ütleb ta selge lõikava häälega, mis paistab kõigile õdedele omane olevat, nagu õpetataks seda neile meditsiinikoolis.

„Mh-mh,“ ütlen ma ning parandan end siis kiiresti. Tädi oli öelnud, et hindajad ootavad teatud tasemel ametlikkust. „Jah. See olen mina.“ Siiani on imelik kuulda oma õiget nime – Haloway – ja mu alakõhus hakkab tuimalt närima. Viimasel aastakümnel olen kasutanud tädi nime, Tiddle. Kuigi see on üsna loll perekonnanimi – Hana ütles kord, et see meenutab talle väikeste laste sõna pissimise kohta –, ei seosta see mind ema ja isaga. Vähemalt on Tiddlesid päris perekond. Halowayd pole muud, kui mälestus. Ametiasutustes pean aga oma sünninime kasutama.

„Tule minu järel.“ Õde osutab ühele koridorile ning ma järgnen ta kontsade järjepidevale kips-kõpsule mööda linoleumpõrandat. Koridorid on pimestavalt eredad. Liblikad liiguvad mu kõhust pähe, tekitades uimase tunde ning ma üritan end rahustada, kujutledes ookeani, selle räsitud hingamist, ja taevas tiirlevaid kajakaid.

Varsti saab see läbi, ütlen ma endale. Varsti saab see läbi ning siis lähed sa koju ega pea enam kunagi hindamisele mõtlema.

Koridor paistab lõpmatuna. Eespool avaneb ja sulgub üks uks ning hetk hiljem, kui me ümber nurga keerame, möödub meist üks tüdruk ja riivab mind. Ta nägu on punane ja ta on ilmselgelt nutnud. Tema hindamine on vist läbi saanud. Mulle meenub, et ta oli üks esimestest sisse kutsutud tüdrukutest.

Tunnen talle paratamatult kaasa. Hindamised kestavad tavaliselt poolest tunnist kuni kahe tunnini, öeldakse, et mida kauem hindajad sind kinni hoiavad, seda paremini sul läheb. On muidugi erandeid. Kaks aastat tagasi sai Marcy Davies laboris hakkama kuulsusrikka neljakümne viie minutiga, hindeks ideaalne kümme. Ja eelmisel aastal venis Corey Winde’i hindamine kõigi aegade pikimaks, kolm ja pool tundi, hindeks siiski vaid kolm. Ilmselgelt toimuvad hindamised süsteemi järgi, kuid neis on alati ka omajagu juhuslikkust. Vahel tundub, et kogu protsess on meelega tehtud võimalikult heidutavaks ja segadusseajavaks.

Mul tekib äkitselt kujutlus iseendast jooksmas mööda neid puhtaid steriilseid koridore ja kõiki uksi sisse löömas. Tunnen end otsekohe süüdi. See on hindamises kahtlemiseks kõige halvem võimalik aeg ning ma nean mõttes Hanat. See on tema süü, sest ta rääkis mulle väljas neid asju: Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Piiratud valik. Me saame valida nende inimeste hulgast, kes on meie jaoks juba valitud.

Ma olen õnnelik, et valik on meie eest ära tehtud. Ma olen õnnelik, et ei pea valima – kuid veel enam olen ma õnnelik, et ei pea sundima kedagi teist ennast valima. Hanal poleks muidugi midagi viga, kui asjad jätkuksid samamoodi nagu vanasti. Hana oma kuldselt hiilgavate juuste, säravate hallide silmade, ideaalselt sirgete hammaste ja naeruga, mis paneb kõik inimesed kahe miili raadiuses ümber pöörama, teda vaatama ja samuti naerma. Isegi kohmakus sobib Hanale; see tekitab tahtmise ulatada talle abistav käsi või tema maha pillatud raamatud üles korjata. Kui mina omaenda jalgade otsa komistan või pluusile kohvi loksutan, vaatavad inimesed kõrvale. Nende näost võib lugeda, et nad mõtlevad: Milline kobakäpp. Ja alati, kui ma olen võõraste läheduses, muutub mu pea uduseks, loiuks ja halliks nagu sulalumised tänavad. Hana teab alati, mida öelda.

Ükski terve mõistuse juures olev kutt ei valiks iial mind, kui maailmas on tüdrukud nagu Hana. See oleks sama, nagu lepiks kopitanud küpsisega, kui tahad tegelikult suurt kausitäit jäätist vahukoore, kirsside ja riivitud šokolaadiga. Nii et ma olen õnnelik, kui mulle antakse värskelt trükitud leht „Heakskiidetud partnerid“. See tähendab, et ma saan vähemalt k e l l e g a g i koos olla. Sellest pole midagi, et keegi ei hakka mind kunagi ilusaks pidama (kuigi vahel, ainult sekundiks, soovin ma, et keegi seda teeks). Isegi see ei muudaks midagi, kui mul oleks ainult üks silm.

„Siia.“ Õde peatub viimaks ukse ees, mis on äravahetamiseni sarnane kõigi teistega. „Sa võid oma riided ja asjad eesruumi jätta. Sinu jaoks on siin kittel, see lahtise seljaga, pane see palun selga. Võid rahulikult endale hetke aega võtta, joo vett, mediteeri natuke.“

Ma kujutlen sadu tüdrukuid rätsepaistes põrandal istumas, käed põlvedele toetatud, ümisemas omm, ning pean suruma alla veel ühe naerupahvaka.

„Pea palun siiski meeles, et mida kauem sul valmistumisega läheb, seda vähem jääb hindajatele aega sind tundma õppida.“

Ta naeratab pingutatult. Tema juures on kõik pingutatud: ta nahk, ta silmad, ta laborikittel. Ta vaatab otse minu poole, kuid mulle jääb mulje, et ta ei keskendu päriselt, et ta on mõttes juba tagasi ooteruumi kips-kõpsutanud, valmis juhatama järgmist tüdrukut mööda järgmist koridori ning ütlema talle täpselt sama. Ma tunnen end väga üksikuna ümbritsetuna neist seintest, mis summutavad kõik hääled, eraldatud päikesest ja tuulest ja kuumusest, kõik on siin ideaalne ja ebaloomulik.

„Kui oled valmis, mine sinisest uksest sisse. Hindajad ootavad sind laboris.“

Kui õde on minema kõpsutanud, lähen ma eesruumi, mis on väike ja täpselt sama ere kui koridor. See näeb välja nagu tüüpiline arstikabinet: tohutu ühtlaste vahedega piiksuv meditsiiniseade ühes nurgas, paberrätikuga kaetud läbivaatuslaud ja torkiv antiseptiku lõhn.

Ma võtan riidest lahti ja värisen – konditsioneeri jahedast õhust kananahal. Karvakesed mu kätel tõusevad püsti. Suurepärane. Nüüd arvavad hindajad, et ma olen karvane koletis.

Ma voldin riided, ka rinnahoidja, korralikku hunnikusse ja panen kitli selga. See on tehtud täiesti läbipaistvast plastist ja seda endale ümber keha keerates ja vöökohta sõlmega kindlamini kinni tõmmates olen ma täiesti teadlik sellest, et enam-vähem kõik on ikkagi näha – kaasa arvatud mu aluspükste piirjooned.

L ä b i. See saab v a r s t i l ä b i.

Ma hingan sügavalt sisse ja avan sinise ukse.

Laboris on veel eredam, pimestavalt ere. Astun sammu tahapoole, kissitan silmi ja tõstan käe näo ette – selline on hindajate esmamulje minust. Minu ees kanuus hõljub neli varju. Kui silmad kohanevad, eristan pika laua taga nelja hindajat. Ruum on väga suur ja täiesti tühi, kui mitte arvestada hindajaid ja ühes nurgas vastu seina lükatud terasest operatsioonilauda. Kaks lambirida laes sihivad täpselt mind ja ma märkan, et lagi on väga kõrge, vähemalt kümme meetrit.

Tunnen meeleheitlikku tungi käed rinnal risti panna, et end kasvõi kuidagi katta. Mu suu muutub kuivaks ja mõistus sama kuumaks, tühjaks ja valgeks nagu need tuled. Ma ei mäleta, mida ma peaksin tegema või ütlema.

Õnneks räägib kõigepealt üks hindaja, üks naine. „Kas sa võtsid ankeedid kaasa?“ Ta hääl kõlab sõbralikult, kuid tunne, et mu sisikonda pigistab kellega tugev rusikas, ei kao.

Oh jumal, mõtlen ma. Ma hakkan kohe pissile. Ma pissin siiasamasse. Püüan kujutleda, mida Hana selle kohta ütleks, kui see kord läbi on ja me jalutame õhtuses päikesepaistes, tundes enda ümber raskes õhus soola ja päikesest kuumenenud kõnnitee lõhna. „Jeerum,“ ütleks ta. „See oli aja raiskamine. Kõik nad seal lihtsalt istumas ja jõllitamas nagu neli konna palgi peal.“

„Eee … jah.“ Ma astun lähemale, liikudes justkui läbi tahkunud ja tõrkuva õhu. Kui olen lauast umbes meetri kaugusel, ulatan hindajatele oma kirjutusaluse. Neid on kolm meest ja üks naine, kuid ma ei suuda nende nägudele keskenduda. Uurin neid kiiresti ning tuigerdan siis uuesti tahapoole, märgates vaid ninasid, tumedat silmapaari ja prillide välgatust.

Mu kirjutusalus liigub mööda hindajate rivi edasi. Ma surun käed külgedele ning üritan jätta rahulikku muljet.

Minu taga paikneb vaatlussaal, mis ulatub umbes seitsme meetri kõrgusele põrandapinnast. Sinna pääseb väikesest punasest uksest, mis asub valgete astmeliste pingiridade taga. Need on ilmselt mõeldud õpilastele, arstidele, praktikantidele ja nooremteaduritele. Labori teadlased ei tegele ainult protseduuriga, nende tööks on ka arstlike läbivaatuste tegemine ja raskete haigusjuhtudega tegelemine.

Ma taipan, et protseduur tehakse ilmselt samas ruumis, kus me praegu oleme. Sellepärast ongi siin operatsioonilaud. Ärevuse rusikas hakkab mu kõhus jälle kokku tõmbuma. Kuigi ma olen tihti kujutlenud, mis tunne oleks olla ravitud, ei ole ma kunagi mõelnud protseduurist endast: kõvast metall-lauast, lampidest mu kohal vilkumas, voolikutest, juhtmetest ja valust.

„Lena Haloway?“

„Jah. See olen mina.“

„Olgu. Räägi alustuseks natuke endast.“ Prillidega hindaja kummardub käsi laiali ajades ettepoole ja naeratab. Tal on suured kandilised valged hambad, mis meenutavad mulle vannitoaplaate. Prillide peegelduse taga on võimatu ta silmi näha ning ma soovin, et ta need ära võtaks. „Räägi meile asjadest, mida sulle teha meeldib. Sinu huvidest, hobidest, lemmikainetest.“

Ma hakkan pihta kõnega, mille olen ette valmistanud, fotograafiast, jooksmisest ja sõpradega aja veetmisest, kuid ma ei keskendu. Ma näen hindajaid enda ees noogutamas, naeratused nägusid lõdvestamas, samal ajal kui nad märkmeid teevad. Tean, et mul läheb hästi, kuid ma ei kuule, mida ma räägin. Olen metallist operatsioonilauale kinnistunud ja saadan sellele silmanurgast pilke. See vilgub ja helendab eredas valguses nagu noatera. Järsku mõtlen oma emale. Mu ema jäi kolmele protseduurile vaatamata ravimata. Haigus haaras ta endasse, näpistas ta sisemust ja muutis ta silmad tühjaks ning põsed kahvatuks, võttis ta jalgade üle võimust ja juhtis teda tollhaaval ühe liivase kalju servale ja sealt edasi erksasse hõredasse õhku.

Vähemalt nii on mulle räägitud. Ma olin sel ajal kuueaastane. Ma mäletan vaid tema sõrmede tulist survet oma näol keset ööd ja viimaseid sõnu, mida ta mulle sosistas: Ma armastan sind. Pea meeles. Seda ei saa nad võtta.

Ma sulen kiiresti silmad, mattunud mõtetesse oma rabelevast emast ja tosinast laborikitlites teadlasest teda vaatamas ja ükskõikselt oma märkmikesse kritseldamas. Kolmel korral oli ta metall-lauale aheldatud; kolmel korral jälgis teda vaatlussaalist hulk pealtvaatajaid, kes tegid märkmeid tema reageeringute kohta, kui nõelad ja seejärel laserid tema nahka läbistasid. Reeglina tehakse patsiendile tuimestus, et ta midagi ei tunneks, kuid mu tädil lipsas kord suust, et kolmanda protseduuri ajal keelduti emale rahusteid andmast, arvates, et narkoos võib takistada ravimil tema ajuni jõudmast.

„Kas sa vett soovid?“ Esimene hindaja, naine, osutab lauale valmis pandud veepudelile ja klaasile selle kõrval. Ta märkas mu hetkelist võpatust, kuid sellest pole midagi. Minu isiklik esitlus on tehtud ja selle põhjal, kuidas hindajad mind vaatavad – rahul ja uhked, nagu oleksin ma väike laps, kellel õnnestus kõik õiged klotsid õigetesse aukudesse paigutada –, tean ma, et olen hästi hakkama saanud.

Valan endale klaasitäie vett ja joon paar lonksu, tundes tänulikkust, et saab pausi teha. Ma tunnen, kuidas higi koguneb mu kaenlaalustesse, peanahale ja kaelale, ning palun jumalat, et nad seda ei näeks. Ma püüan pilku hindajatel hoida, kuid see on siiski mu silmanurgas, minu poole jõllitamas – see kuradi laud.

„Niisiis, Lena. Me küsime sinult mõned küsimused. Me tahame, et sa vastaksid ausalt. Pea meeles, et me tahame sind kui inimest tundma õppida.“

Mida muud ma olla saaksin? See küsimus tuleb mulle pähe enne, kui jõuan end peatada. Kas loom?

Ma hingan sügavalt sisse ja sunnin end noogutama ja naeratama. „Hästi.“

„Millised on su lemmikraamatud?“

„Christopher Malley „Armastus, sõda ja sekkumine“,“ vastan ma automaatselt. „Philippa Harolde’i „Piir“.“ Kujutluspilte pole enam võimalik eemal hoida: need kerkivad nüüd tulvana. Üks sõna kirjutab ennast jätkuvalt mu ajju, nagu oleks see sinna uuristatud. V a l u. Nad tahtsid, et mu ema nõustuks neljanda protseduuriga. Nad tulid talle järele sellel õhtul, kui ta suri, tulid teda laboritesse viima. Kuid selle asemel oli ta pimedusse põgenenud, õhku haihtunud. Selle asemel äratas ta mu nende sõnadega: Ma armastan sind. Pea meeles. Seda ei saa nad võtta. Need sõnad kandusid minuni tuulega veel kaua pärast tema lahkumist, neid kordasid kuivad puud, kordasid kahisevad lehed külmal hallil koidikul. „Ja William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“.“

Hindajad noogutavad ja teevad märkmeid. „Romeo ja Julia“ on kohustuslik kirjandus kümnenda klassi terviseõpetuses.

„Ja miks nii?“ küsib kolmas hindaja.

See on hirmutav, peaksin ma ütlema. See paneb ette vaatama, see hoiatab vana maailma ohtude eest, selle eest, mis oli enne ravimit. Kuid mu kurk oleks nagu paistes ja hell. Pole ruumi, et sõnu välja pigistada; need on seal kinni nagu takjad, mis kõrges rohus joostes riietele kinni jäävad. Ja sellel hetkel tundub, nagu kuuleksin ookeani madalat urinat, kuulen selle kauget nõudlikku kohinat, kujutlen selle raskust ema ümber sulguvat, vesi raske nagu kivi. Ja ütlen: „See on ilus.“

Nagu nööriga ühendatud nukud pööravad nad oma näod minu poole. „Ilus?“ Esimene hindaja kirtsutab nina. Õhus on jäik torkiv pinge ning ma taipan, et olen teinud suure, suure vea.

Prillidega hindaja kummardub ettepoole. „See on huvitav sõna, mida kasutada. Väga huvitav.“ Nüüd meenutavad ta hambad koera irevil kihvasid. „Vahest pead sa kannatamist ilusaks? Vahest sa naudid vägivalda?“

„Ei. Ei, mitte seda.“ Ma üritan selgelt mõelda, kuid mu pea on täis ookeani sõnatut urinat. See kasvab iga sekundiga kõvemaks ja kõvemaks. Ja nüüd eristan tuhmilt ka karjumist – nagu kanduks aastakümne tagant minuni ema karje. „Ma mõtlen ainult … Selles on midagi kurba …“ Ma rabelen, siplen, tunnen, et upun eredasse valgusesse ja mürasse. Ohverdamine. Ma tahan öelda midagi ohverdamise kohta, kuid ei saa sõna suust.

„Liigume edasi.“ Esimene hindaja, see, kes kõlas mulle vett pakkudes nii armsana, on nüüd loobunud igasuguse sõbralikkuse teesklemisest. Nüüd on ta üdini ametlik. „Räägi meile midagi lihtsat. Näiteks su lemmikvärv.“

Üks osa mu ajust – ratsionaalne, haritud, loogiline – karjub: Sinine! Ütle sinine! Aga see teine, vanem osa minus, sõidab häälte lainetel, sööstab edasi koos tõusva müraga. „Hall,“ pahvatan ma.

„Hall?“ turtsatab neljas hindaja.

Mu süda vajub allapoole, kõhtu. Ma tean, et olen sellega hakkama saanud – ma olen läbi kukkunud, sama hästi kui näen, kuidas numbrid tagurpidi loenduvad. Kuid nüüd on hilja. Minuga on kõik – röökimine mu kõrvus kasvab valjemaks ja valjemaks, hullumeelne karje, mis muudab mõtlemise võimatuks. Ma kogelen kiiresti midagi seletuseks. „Mitte päriselt hall. Täpselt enne, kui päike tõuseb, on üks hetk, kui kogu taevas muutub kahvatuks, mitte mingisuguseks värviks – mitte päriselt hall, aga sarnane, peaaegu valge, see on mulle alati meeldinud, sest see meenutab mulle tunnet, kui ootad millegi väga hea juhtumist.“

Kuid nad ei kuula enam. Nad vaatavad minust mööda, pead viltu, ilmes segadus, justkui üritaks võõrkeelest tuttavaid sõnu leida. Ja siis äkitselt hakkab röökimine ja karjumine valjenema ja ma taipan, et polegi seda kogu aeg ette kujutanud. Inimesed tõesti karjuvad, kostab põntsatusi, kõminat, trummeldamist, nagu astuks korraga tuhat jalga. Kõigele sellele lisaks on veel üks hääl: möirgamine, mis ei kõla inimese moodi.

Kõik paistab olevat selles segaduses lahti ühendatud, unenäoline. Esimene hindaja tõuseb pooleldi oma toolilt, öeldes: „Mida põrgut?“

Samal ajal ütleb Prill: „Istu maha, Helen. Ma lähen vaatan, mis lahti on.“

Kuid samal hetkel prahvatab uks lahti ja udune voog lehmasid – päris, reaalseid, elusaid, higiseid, ammuvaid lehmasid – tuleb mürinal laborisse.

Kindlasti paanikasse aetud, mõtlen ma ja üheks kummaliseks, kõigest muust eraldatud hetkeks tunnen uhkust, et suutsin hääled õigesti tuvastada.

Seejärel taipan, et mind ründab terve salk väga raskeid ja väga hirmunud kariloomi ning umbes kahe sekundi pärast trambitakse mind vastu põrandat.

Hetkega viskun nurka ja peidan end operatsioonilaua taha, kus ma olen paanikas loomade massi eest täiesti kaitstud. Ma tõstan pead ainult nii palju, et näha, mis toimub. Hindajad hüppavad nüüd lauale, neid piiravad müürina pruunid ja laigulised lehmad. Esimene hindaja kisab nii kõvasti, kui suudab, ja Prill karjub: „Rahune maha, rahune maha!“ Kuigi ta ise on naisest kinni haaranud nagu uppuja päästevestist.

Ühe lehma peas ripub hullumeelselt parukas ja teine on pooleldi mähitud samasugusesse kitlisse, nagu minagi kannan. Üheks sekundiks olen ma kindel, et näen und. Võib-olla on kogu see päev ainult uni olnud ja ma ärkan, et avastada end alles hindamispäeva hommikul oma kodus voodis. Kuid siis märkan ma lehmade külgedel kirjasid: POLE RAVI. SURM. Lohakalt tindiga kirjutatud sõnad on täpselt nende korrapäraste numbrite kohal, mis näitavad, et lehmad on määratud tapamajas lõpetama.

Mööda mu selgroogu tantsiskleb üks värin ja kõik hakkab paika loksuma. Iga paari aasta tagant tulevad invaliidid – inimesed, kes elavad Metsikuses, reegliteta maal, mis asub tunnustatud linnade ja maade vahepeal – ja hiilivad Portlandi, et korraldada mingi protestiaktsioon. Ühel aastal tulid nad keset ööd ja joonistasid teadlaste majade seintele punased pealuud. Ühel teisel aastal õnnestus neil sisse murda politsei peamajja, kus kooskõlastatakse kõik Portlandi patrullid ja valvurite vahetused, ning kolida kogu mööbel, kaasa arvatud kohvimasinad, katusele. Tegelikult oli see päris naljakas ja muljetavaldav, sest võiks arvata, et keskus on Portlandi kõige paremini kaitstud ehitis. Inimesed, kes elavad Metsikuses, ei võta armastust haigusena ja nad ei usu ravisse. Nad peavad seda julmaks. Sellest ka nende loosung.

Nüüd saan ma aru: lehmad on riides nagu inimesed, keda hinnatakse. Nagu oleksime me kõik kari loomi.

Lehmad rahunevad vähehaaval. Nad on tunglemise lõpetanud ning põiklevad laboris edasi-tagasi. Esimene hindaja üritab kirjutusalusega lehmi lüüa, loomad puksivad lauda, ammuvad ja mäletsevad laual laiali olevaid pabereid. Kui üks lehm paberilehe võtab ja seda oma hammastega närima hakkab, taipan, et need on hindajate märkmed. Jumal tänatud. Ehk söövad lehmad kõik märkmed ära ja hindajad ei suuda mu vastuseid enam taastada. Olles pooleldi laua taga kinni ja ohutult teravatest trampivatest sõrgadest eemal, pean ma tunnistama, et kõik see on üsna lõbus.

Just siis ma kuulen seda. Kuidagi, üle selle pruuskamise, trampimise ja karjumise, kuulen ma enda kohal kedagi naermas – madalalt, lühidalt ja musikaalselt, nagu mängiks keegi klaveril mõnda nooti.

Vaatlussaal. Seal seisab üks poiss ning jälgib all valitsevat kaost. Ja ta n a e r a b.

Kui ma üles vaatan, peatub ta pilk mu näol. Hing kaob mu kehast ja üheks sekundiks tardub kõik paigale, nagu vaataks ma teda läbi lõpuni suumitud kaameraläätse, maailm peatub selleks tillukeseks ajahetkeks, mis kulub katiku avamiseks ja sulgemiseks.

Tema juuksed on kuldpruunid nagu puulehed sügisel, kui need värvi vahetavad, ning tal on merevaigukollased silmad. Kohe, kui teda näen, tean, et ta on üks nendest inimestest, kes selle segaduse eest vastutavad. Ma tean, et ilmselt elab ta Metsikuses; ma tean, et ta on invaliid. Hirm klammerdub mu kõhtu ning ma avan suu, et midagi karjuda – ma ei tea täpselt, mida –, kuid täpselt sel hetkel raputab ta kergelt pead ja äkitselt ei suuda ma ühtegi häält teha. Siis teeb ta midagi absoluutselt, tõeliselt, mõeldamatut.

Ta pilgutab mulle silma.

Lõpuks hakkab alarm tööle. See on nii vali, et ma pean kõrvad kätega katma. Ma vaatan hindajate poole, kuid neil on nende väike lauapealne tants pooleli ja nad pole teda märganud. Kui ma uuesti üles vaatan, on ta kadunud.