Читать книгу Minu Tartu - Lauri Räpp - Страница 2

Lauri Räpp
Minu Tartu

Osa tekste on varem ilmunud Postimehes ja ajakirjas Edasi

Aitäh Eesti kultuurkapitalile

Autoriõigus: Lauri Räpp ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Epp Petrone

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

Tartu keele toimetaja: Sulev Iva

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-78-8 (trükis)

ISBN 978-9949-651-79-5 (epub)

ISBN 978-9949-651-80-1 (epub)

www.petroneprint.ee

See siin on armastusavaldus minu kodulinnale.

Minu inimestele siin linnas.

Minu Tartule

SISSEJUHATUS

„No võtke näiteks Tartu…“

(Jäääär „Tartu – väike puust linn“)

Kas teate seda tunnet, kui üks juhuslik huulilt poetunud lause, tänavakohvikus kogetud maitse või avatud aknast kõrvu kandunud viisijupp kutsub ootamatult esile mõne ereda lapsepõlvemälestuse? Kõigepealt paneb imestama, kuidas see üldse meelde sai tulla. Hetk hiljem ajab juba pead vangutama: kuidas ma selle üldse vahepeal ära unustada sain?

Mind tabas see tunne eelmisel suvel, kui jalutasin sihitult mööda väikese puust linna tänavaid. Olin oma suure jalutuskäiguga jõudnud Emajõe paremale kaldale, mitme nimeka kultuuriinimese lemmikelupaika – Karlovasse.

Linn oli autode müra oma õlgadelt maha raputanud. Valgus oli muutunud mahedalt magusaks, varjud veninud pikaks. Jääääre loo „Õhk kõnnib tänaval“ algustakte vilistades imetlesin linnaosale omaseid puitfassaade ning piilusin kahekorruseliste kuuridega tagahoovidesse.

Möödusin parasjagu ühest majast, kui mingi sisemine aje sundis mind peatuma. Ootamatu tuuleiil joonistas hõljuvast tänavatolmust abstraktseid mustreid, kerkis siis puumaja teisel korrusel avatud aknani ja püüdis tärgeldatud pitskardinat kaasa haarata.

Valge lipuna lehvinud aknakate ja tuul sõlmisid peagi vaherahu ning taandusid kumbki rahulikult oma valdustesse.

Äkki kandus avatud aknast minuni fraas ühest vanast Vikerraadio kuuldemängust, Heino Mandri esituses. Tänavatolm hangus ja seisatas aeg.

Ning kihutas siis kolmkümmend viis aastat tagasi.

1983. aasta palav suvepäev ühes Tartu äärelinna viilkatusega maja köögis. Valgetäpilises tassis ootas piim ja näpus valgesõstra-tarretisega moosisai. Avatud akna vahel lehvis pitskardin. Aknalaual mängis VEFi raadio. „Esimene mõrv toimus neljapäeval, neljateistkümnendal juunil,“ alustas Heino Mandri.

Olin tagasi ajas, mil kõik muinasjutud olid õnneliku lõpuga ja elu näis igavene. See oli aeg, kus emal oli arstirohi kõikide hädade vastu ja isa oli minu superkangelane. Hüvastijätud tähendasid siis kõigest seda, et õige pea näeme jälle. Ainus valu, mida ma tundsin, oli puruks kukutud põlvede kipitus või tooreste õunte söömisest valutav kõht.

Olin tagasi lapsepõlves. Veerikul, Rukki tänaval.

Siis juba Annelinna kõigi (eba)mugavustega kolmetoalises korteris. Tartu 12. keskkooli esimeses klassis, näpus valged nelgid ja kaenla all kukeaabits.

Olin tagasi ajas, mil minu armas kodulinn tundus sama suur kui terve manner.

Olin ajas, mil ma ei mallanud oodata, kunas küll ma juba suureks saan.

Ent ootamatult said kolmerattalistest kaherattalised, jalgratastest võrrid ja võrridest autod. Limonaadist sai siider ning nukkude ja mängusõdurite asemel olid kaasteelistel ühtäkki juba oma lapsed.

„See oli ju alles eile…“ meenutasin selle võõra akna all kõiki neid mäletamisväärseid pisiasju. Ise imestades, kuidas küll on nii märkamatult jõudnud kätte aeg, kus kondid nahast enam nii tugevalt kinni hoida ei jaksa ja lõdvendavad päev-päevalt oma haaret.

See teeb mind vahel nukraks.

Aga aja vastu ei saa.

Ent midagi siiski saab. Säilitada endas lapselik uudishimu, julgus olla vahel nagu laps, imetleda maailma nagu laps – seda kõike saab. On ju õnneliku elu valemisse sisse kirjutatud, et surra tuleb noorelt, tehes seda võimalikult kõrges eas.

Sel sumedal suveõhtul ühe võõra, aga siiski koduse Karlova puumaja ees said alguse mu (aja)rännakud mulle nii armsas – väljast väikeses, aga seest suures – linnas. Ja need teed tõidki mind selle raamatuni, mida käes hoiate.

Asusin lapseliku uudishimuga kaardistama kõiki neid tänavaid, hooneid ja nurgataguseid, mis Tartu mulle nii südamelähedaseks teevad. Rändasin ajas edasi ja tagasi, vahel ka ringi- ratast. Mõtisklesin, mis on siin linnas kolmekümne aasta jooksul muutunud. Ja mis ei ole muutunud. Kuulasin, milliseid lugusid räägivad mulle mu heade mõtete linna paigad ja inimesed, ning panin need oma rännakutel kirja.

Tartus,

suvel 2019

MEIE LINNA RAHVAS JA RÖÖVLID

Mis see kontseptsioon nimetusega „linn“ üldse on?

Linn on elukoht. Kohtumispaik. Õppimise ja töötegemise koht. Siin käiakse koos: lasteaias, koolis ja tööl. Kohvikus ja kohtumistel. Koosolekutel ja -viibimistel. Sümpoosionitel ja sümfooniakontsertidel. Ka ostmas ja müümas käiakse.

Ometigi on nii, et ühel linnal tuleb linnaks olemine palju paremini välja kui teisel. Ehk on põhjus koostisosades?

Linn koosneb parkidest, platsidest ja tänavatest. Elumajadest, äri-, tootmis- ja ühiskondlikest hoonetest, ning kaubandus-meelelahutuskeskustest nende külgedel ja vahel.

Ja muidugi inimestest kogu selle krempli sees. Just nimelt! Linn koosneb inimestest. Linn on oma inimeste nägu. Inimesed selle sees oma kodulinna nägu. Siiski. Mitte ilmtingimata linna esindavate inimeste nägu. Mis sest, et meie enda inimesed on oma esindajad valinud.

Nägudega on üldse üks kummaline lugu. Lugesin kuskilt, et inimene on hoopis teist nägu, kui võõrad ei näe. Ka siis, kui omad ei näe. Ehk on inimesel see ainus päris oma nägu, kui talle näib, et mitte keegi teda ei näe?

Avalikus ruumis on nägu alati valvel. Peaaegu alati. Rõõm on veidi rõõmsamaks teeseldud, kui ta sisimas on. Kurbuski ehk grammikene rõõmsamaks timmitud. Või siis vastupidi, hoopis kurvemaks. Ainult omaette olles olemegi päris oma nägu. Aimamata, et teinekord keegi ikkagi näeb.

Seda su tegelikku palet.

Su oma nägu.

Nii, nagu sa päriselt oled.

Või hoopis iseenda peegelpilti? Kes teab.

Aga kas (kodu)linna saab vaadata niimoodi, et ta ei näe?

Ehk saab. Ma vähemalt üritan.

Selles omapärases linnas elavad ja on elanud vana onu Eskimo (olgu jäätis talle kerge!), tädi Kikerikii, aktiivne linnakodanik Muna ja lahke kordnik Kohv. Vanemuise koridorides tuiab Vana Hirmsa vaim ja teatrilavadele on mitu etendust toonud Lennuk.

Siin toimetab tuntud ametimehi. Meil on Klaasist linnapea ning vee- ja kanalisatsiooni eest vastutab Kapp. Tartu ülikooli majandusteaduskonna koridorides lendab ringi akadeemik Varblane. Ja mõelge mis tahate, aga volikogu esimees on meil Must.

Ja tuntute kõrval on sama olulised näod tundmatud. Hea õnne korral viib teid pealinna ja toob sealt tagasi rõõmsameelne bussijuht Rein. On ta tartlane või mitte – see pole isegi tähtis. Oluline, et ta on nagu Tartu. Lustakas ja heatahtlik, samas professionaalne.

Siin elab ja on elanud teisigi vahvaid ja kummalisi tegelasi. Punkarist näitleja Merca. Ajaloolane Hillar, keda hääle järgi tunneb terve Eesti, aga nägupidi teavad tartlased. Rääkimata supilinnastunud soomlasest linnakirjanik Mikast, keda teavad vist terve Eesti lapsed.

Tartus elas kunagi ka legendaarne bluusivend Mülleri Sass. Ja kunstikoguja Matti aka luuleetleja Matti Mogući. Tänaseni elab ja liigub lihtrahva seas ringi vürst Volkonski. Eks siin ole neid lõputul hulgal. Dvinjaninov ja Kaljujärv, Kivastik, Beier, Varblane ja kes kõik veel.

Siin on sündinud ja täisealiseks kasvanud vähemalt poolte eestlaste lemmik – Elmar! –, ja teisele poolele eestlastele tuntud Alo. Kui Alo veel ainult Tartus levis, käisid teda kuulu järgi nädalavahetuseti vaatamas paljud suurlinnaelust tüdinenud pealinlased. Võeti terveks nädalavahetuseks hotellituba ning veedeti see Alo seltsis.

Kusagil linna ääres või äärelinnas, mõnes vanas majas, elavad aga mõned röövlid. On nende nimed Kasper, Jesper, Joonatan või midagi muud – seda me päris täpselt ei tea. Aga igas korralikus linnas on alati ka oma korralikud röövlid. Röövlid ei ela ilmtingimata äärelinnades. Mõni neist kannab võltsvagaduse maski ja elab keset linna, mõnes uhkes palees. Nagu igal pool mujal, on see nii ka Tartus. Röövleid on igat masti. Nutikaid ja rumalaid. Halbu ja häid. Südamlikke ja südametuid.

Ühe nutika tartlasest röövli lugu jõudis minuni endise politseiniku ja turvatöötaja kaudu.

Teatavasti on varguste korral kriminaalmenetluse algatamise piir 200 eurot. Selle teadmisega läks üks matemaatikahuviline varganägu oma tavapärasele tööpostile. Vargapoiste ja -tüdrukute töökoht on teatavasti mobiilne. Ta jalutas lettide vahel ringi. Pistis põue purgi kalamarja ja talletas mällu selle hinna. Jätkas jalutuskäiku ja sokutas varrukasse ühe kalli konjaki, ajukurdude vahele selle hinna. Nii ta siis jalutas ja arvutas, kuni sai kokku 199 eurot.

Suures arvutamistuhinas unustas ta aga turvakaamerad. Nõnda jäigi ta pildile ja siis vahele.

Kui politsei saabus ja kahjud kokku lõi, selgus, et pranglijast pätihakatis oli arvutuskäiguga pisut eksinud. Summa oli tsipake üle kahesaja.

Kui politsei teatas kriminaalmenetluse algatamisest, haaras kurikael viimasest õlekõrrest.

„Aga te unustasite Partnerkaardi läbi tõmmata. Mul on see täitsa olemas,“ teatas ta võidukalt oranži plasttükiga vehkides. „Kui soodustused maha arvestada, siis jääb ju summa alla kahesaja!“

Vaat selliseid röövleid võib heade mõtete linnas kohata. Lisaks neile on Tartus sadade kaupa värvikaid, nutikaid, asjalikke, veidraid, säravaid, edumeelseid ja tähelepanelikke linnakodanikke. Ka nemad teevad Tartust Tartu. Sellise nagu see on. Ja just seepärast pühendan ma omajagu lehe(külje)ruumi neile tavalistele ja ebatavalistele tartlastele meie keskel.

Sest ei tee linnast linna igasugu rajatised, vaid inimesed, kes linnas sees. Kuidas nad suhestuvad, suhtlevad. Millist väärtust nad linnale loovad. Millised on nende teod. Mida nad mõtlevad ja mis nendest mõtetest saab. Neist kõigist, mida linnas aegade jooksul mõeldud. Mida rohkem tarku, asjalikke ja häid mõtteid, seda haritum linn. Mida rohkem rumalaid mõtteid, seda arutum linn. Head mõtted meelitavad ikka häid ja rumalad rumalaid. On ilus mõelda, et linn koosneb siin elanud ja elavate inimeste mõtetest.

Mõelda vaid, et tänu ühe mehe juhuslikule uitmõttele, mis paljudele algul ehk isegi rumal näis, sai Tartusse ülikool ja head mõtted hakkasid aegamööda sellele ühele heale mõttele külge (eks oli siin häid mõtteid varemgi, aga mõni mõte lihtsalt on parem kui teised!). Ja kes teab, milliseid positiivseid muutusi toob linnale viimase aja parima (uit)mõtte suurepärane realiseerimine – Metallica kontsert!

Tartu pole asjata heade mõtete linn.

Mis muidugi ei tähenda, et siin rumalusi ette ei tule. Ikka tuleb. Ka neid peab olema. Siis paistavad head mõtted paremini välja.

Ütle mõni Tartu linna rumalamat sorti mõte, küsite. Ma ei peagi pikalt mõtlema. Näiteks liikluskorralduslikud rumalmõtted! On Tartu ju kohati reguleerimata ristmike paradiis. Jutu-/liiklusmärkides.

Ometigi on ainult Tartus keegi, keda mitte üheski teises maailma linnas pole.

Kõikide nende toredate ja veidrate, tava- ja salapäraste inimeste seas liigub ringi üks müstiline vaim. Kõik teavad, et ta on olemas. Mitu tartlast on saanud tunda tema puudutust, aga mitte keegi ei ole teda mitte kunagi oma silmaga näinud.

Aga üks on kindel. Ta on päriselt olemas.

Ent alustame algusest.