Читать книгу Minu Tartu - Lauri Räpp - Страница 4

Päevil, mil Anne luht oli Kalda teest Emajõeni tühjust täis, olid talved veel nii külmad, et õhus jäätusid isegi soojad sõnad. Lagunesid üksikuteks tähtedeks ja purunesid seejärel tuhandeteks nõelteravateks jääkristallideks.

Valgeks oli külmunud isegi maapealsetest kaugküttetorudest lekkinud soojuse tõttu välja sulanud muru. Pakane oli siis nii vali, et hulkuvad penid külmusid harjumuspäraselt jalga kergitades maa külge õrnkollast jääpurikat pidi kinni. Lenini lemmikute – leevikeste – punased kõhud olid sama kaamed kui kunagisest esikommunistist muumia Punasel väljakul. Isegi kohustuslikud koduloomad – prussakad – olid peitunud oma talvekorteritesse.

Meie mikrorajoon oli kui Lumekuninganna marmorpalee.

Sadade kõledate kommunaalkorterite ainus lohutus oli ahastes köökides värelenud gaasipliitide külmsinine soojus. Ühe nende lõputute majasilmade taga surus üks pisike inimkogu nina vastu jahedat aknaklaasi, et imetleda tuulte süles tantsivate lumehelveste kordumatuid mustreid. Tuuled tulevad ja lähevad, aga igale taevast langevale lumehelbele jääb esimene tants alati viimaseks.

See väikemees olin mina ja aasta siis oli 1985. Olin värske koolilaps ja kolinud äsja äärelinnast mikrorajooni. Aastaaegade näod olid samad nagu ikka, aga ometigi oli kõik teisiti.

Lõhnad.

Naabrid.

Õhk.

Sõbrad.

Majahoovid.

Väikesele poisile oli mikrorajoon kui suur linn. Suurlinn.

Kõik need platsid ja pargid, teerajad ja tänavad, ja need majad, mis näisid kui pilvelõhkujad. Paneelmajad täis püstakuid, püstakud täis kortereid ja inimesi nende sees. Ja kui on inimesed, nende korterid ja püstakud ning majad, siis on ilmtingimata ka vundamendid, põrandad, seinad ja katused.

Katustel on seletamatu võlu. Neid ümbritsev salapära on mind alati kutsunud.

Annelinna noored käisid katuseid mööda ammu enne Smilersit ja esimest armastust. Taga otsiti Karlssonit ja põnevust. Imetleti panoraami ning unistati silmapiiri taha jäänud kaugetest maadest ja saladustest. Koer-poisid luurasid viie (vahel ka üheksa) korruse võrra allpool sipelgatena siblinud inimeste järele. Eesmärgiks leida sealt vaenlase agent, ning see siis toore muna või veepommiga kahjutuks teha.

Vahel, väga-väga harvadel-halbadel juhtudel kukuti katuselt alla. Üks-kaks inimest isegi nimelt, ent linnarahvale nimetult. Lihtsalt ajad olid sellised. Ei teagi, kas kokkusattumusena või mitte, aga ühte kurba elusaatust tummalt tunnistanud Anne tänava maja seinal on praegu kiri „Hüvasti, Ene!“. Just nende kahe valge värviga sõna all väikesel kruusakattega platsil nägin ma üle kolmekümne aasta tagasi koolist tulles üht veripunast loiku. Null-kolmel ei jäänud üle muud kui kinnitada noore inimese surma. Kuna sealne seinamaaling on Ado Vabbe ainetel, siis suure tõenäosusega ikkagi kokkusattumus.

Ei käidud ainult katuseid mööda. Käidi ka katuselt katusele. Seda võimaldas kunagiste linnaplaneerijate idee osa kortermaju nurka pidi tellismüüriga üksteise külge kinnitada. Üle augumustriliste otsaseinte tegid vapramad (ja rumalamad) koer-poisid julgusproove. Kaaslaste ergutushüüete saatel tuult ja ilma trotsides ning tasakaalu otsides ületasid nad need mõnemeetrised tellisribad ja iseennastki.

Katused olid tol ammusel ajal ka ilmajaama eest. Eriti sügi- seti, kui nad märkamatult möödunud suve lõppemisest annelinlastele märku andsid. Looduslike anduritena toimisid vihma- hood. Vesi kogunes lamekatustele. Otsis hooletult tõrvatud ja lapitud katustelt mõne salatee mööda sektsioonide elektripüstakuid alla keldrisse. Harukordsed ei olnud juhused, kus suurte ja sinakate plekkustega elektrikilpide vahelt sädemeid ja suitsu trepikotta paiskus. Televiisorite asemel sai vähemalt tasuta ilutulestikku nautida.

Peamiselt sügiseti.

Siis oli meil vahelduvvool.

Vahel oli ja vahel ei olnud.

Ühel heal päeval ilmus minu naabermaja katusele keset päist päeva suur täiskuu. Siis teise naabermaja peale teine, kollasesse hoovi kolmas ja rohelise hoovi ühele rõdule neljas. Peagi oli Annelinnas kuu-uputus.

Need olid satelliidiantennid. Satipannid, nagu me neid siis kutsusime. Läks veel veidi aega ja katuselt katusele jooksid poisikeste asemel kaablid, mis tõid taevakanalite kaudu meile muu maailma koju kätte. Lõpuks ometi täitusid unistused näha silmapiiri taha ja avastada selle joone taha jäänud müsteeriumid. Lõpuks ometi nägime me palju kaugemale, kui Annelinna kõrgeimatelt katustelt silm ulatus.

Tänapäeval on paljud Annelinna katused saanud uue kuue. Osale neist on isegi viil peale visatud. Mõni edumeelsem päikesepaneelidega kaetud. Ent tuleb ette ka katuseid, mis trotsist ajaproovile vastu pidanud just sellisena, nagu nad kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alguses olid.

Veel on nad alles.

Kindlasti leidub veel nii mõnigi Annelinna katuste hiilgeaja laps, kes jalutaks praegu katuseid mööda nii nostalgiast kui armastusest. Armastusest katuste, selle linnaosa ja linna või mõne maailma kõige olulisema inimese vastu.

Kunas teie viimati katusel käisite?

Lihtsalt niisama?

Asja ees, teist taga?

Minu viimane katusel käik jäi möödunud kevadesse. Puhastasin vihmaveerenne. Ja paar päeva hiljem läksin sinna niisama tagasi. Lihtsalt tuju oli selline. Tunnistan ausalt, et käingi niimoodi aegajalt oma kodumaja katusel. Päikeseloojangut imet-lemas. Naabrite tagahoovidesse kiikamas. Mõtlemas. Unista-mas.

Ma ei käi ainult kodumaja katusel. Mõni aasta tagasi sattusin läbi mitme järjestikuse juhuse Tartu esimese kõrghoone katusele. Kui ütlen, et see oli Emajõe ärikeskus, imestavad isegi põlised tartlased, et mis koht see veel on. Kui räägin plaskust, siis teavad seda kõik. (Ja ma ei räägi ainult tartlastest.)

Aga kas teate, et selle 1998. aastal valminud ärihoone katusel on vaateplatvorm? Sinna me tuttava Tanel Teini eestvedamisel kümmekonna hulluga ronisime, sest soovime Tartus teha asju teisiti ja kausi servadest kõrgemale vaadata.

Ma ei osanud tol hetkel aimata, et kõrghoone katusele ronimine avab mu ees uue, seninägematu maailma. Ja ma ei pea silmas (mitte ainult) seda võrratut ja lummavat Tartu panoraami. Linna volikogusse kandideerimine ei viinud mind küll volikokku, aga ometi avanes selle sammuga minu ees maailm, mis asub raekoja sees. Mitte küll volikogu, vaid linna majanduskomisjoni liikmena. Ma saan osaleda protsessis. Näha, kuidas linna majandusasjad käivad. Õppida ja kogeda uusi asju. Aga see oleks juba üks teine jutt.

Mäletan, et ööd olid kaheksakümnendate Annelinnas mustad. Palju mustemad kui praegu. Oli vähem tänavavalgustust ja valgusreostust. Ka elektrit oli siis vähem. Vähemalt minu arust. Aga eks mäletame neid kõige ühisemaidki hetki kõik omamoodi.

Sageli jäime peale kooli hoovidesse mängima, kuni läks pimedaks, ja kauemgi veel. Mulle meeldis jälgida, kuidas õhtu ja öö vahele jäänud taevalaotuses süttisid tähed. Ükshaaval ja mitu tükki korraga. Üks idas ja teine kagus. Ja kolm tükki korraga edelas. Justkui tuled selle tänavavalgustuseta mikrorajooni akendes peale sügisese või talvise tööpäeva lõppu. Üks Kalda tee 14-s, kolm tükki korraga Anne 59-s ja üks Kalda tee 18 kolmanda püstaku neljandal korrusel.

Iga süttinud tähe ja iga valgustatud akna taha jäi kellegi maailm – koos oma rõõmude ja murede, komöödiate ja tragöödiate, sündide ja surmadega –, millest minul ega sinul aimugi ei ole. Ent kui tähtedetagused universumid jäävad me haardeulatusest ja mõistmisest valgusaastate kaugusele, siis mikrorajooni akende taha jäänud eludega võivad me teed läbi pimeda juhuse siiski ristuda. Vahel ristusidki. Ja nii tekkisid ja tekivad muudkui uued ja uued põimunud mikromaailmad oma kordumatus korduses.

Mõnikord käin ma Annelinnas niisama uitamas. Jalutan iseenda jälgedes. Longin mööda neid radu ja otseteid, mida sai kunagi päevast päeva tallatud.

Kalda tee maja number 14 juurest naabermaja nurga peale, kus me naabriplikaga hommikuti ühist kooliteed alustasime. Diagonaalis üle muruplatsi Saare poe poole ja mööda tiigikallast Tartu 12. keskkooli. Peale viimast tundi kooli juurest Kalda videokohvikusse pontšikuid sööma ja „Ritari ässä“ kes teab mitmendat-setmendat osa vaatama. Siis Anne tänavale rohelise hoovi tüdrukute juurde, kellel on kodus nüüd juba oma tüdrukud. Siis Sõpruse selvehalli oma esimest peeti ja pakki Tallinna suitsu muretsema. Reedeõhtuti klassivenna poole pidu pidama. Laupäevahommikuti Anne turule uusi Poola kassette ostma.