Читать книгу Lahkumishetk - Laurie Breton - Страница 6

Doug Policzki hilines.

Commonwealthi avenüül, kus majad maksid seitsmekohalisi summasid, oli mitme politseiauto ilmumine naabrid välja ajanud. Nad seisid väikestes rühmades ja vestlesid vaikselt, heites maja poole närvilisi pilke. Üks kohalik telejaam oli ka juba uudist kuulnud. Kui see oleks olnud Dorchester, kus iga päev mõni laps tänaval maha lasti – mustanahaline mõistagi –, poleks ajakirjandus sõrmeotsagi liigutanud. Mõrv Dorchesteris polnud uudis. Aga mõrva sellises jõukate valgete villas peeti loomulikult eetriaja vääriliseks. Policzki tundis ära kauni punapäise reporteri, kes heleroosa puudritoosi peeglist oma meiki kontrollis, enne kui kaamera tööle hakkas. Naine vaatas tema poole ja silmitses teda pisut kauem kui vaja, otsustas siis, et Policzki pole oluline isik, ning pöördus tagasi puudritoosi poole.

Maja oli võimas kivikoletis, milliseid jõukad inimesed enne sajandivahetust olid ehitanud kaitseks lihtrahva masside eest. Policzki seisatas ja vaatas seda hetke, näidates siis töötõendit politseinikule, kelle ülesandeks oli peletada eemale kõik, kes ei teadnud salasõna. „Policzki,” ütles mees. „Mõrvarühm.”

Politseinik andis käega märku edasi minna. Policzki astus üle sündmuspaika piirava kollase lindi ja lippas kergel sammul trepist üles.

Laiade topeltuste juures heitis järgmine politseinik erilist huvi tundmata pilgu tema töötõendile ja noogutas napilt. Policzki avas ukse ja astus majja. Massiivne lühter heitis säravat valgust tohutule fuajeele. Messingist seinalühtrid valgustasid kõige uhkemat treppi, mida ta eales näinud oli. Enamikus selle ajastu Bostoni majades olid kitsad trepid, millel isegi kõige kõhnematel inimestel oli raske liikuda. Selle maja ehitaja oli normist kõrvale kaldunud ja loonud laia, kauni spiraali, mis rippus justnagu õhus.

Toad olid tühjad. Policzki kuulis maja tagaosast häältekõminat, hakkas selle suunas minema ja libistas samal ajal pilgu üle sündmuspaiga: köögipõrandal lebas laip, üks käsi ettesirutatud, peopesa ülespoole pööratud, nagu halastust paludes; kriminalist vilistas mingit viisijuppi, otsides samal ajal sõrmejälgi laial graniidist tööpinnal lebavalt portfellilt; kõhukas keskealine mees Ralph Laureni ülikonnas istus omaette kokkupandavas kangastoolis, pühkides kiilast pealage lumivalge linase taskurätikuga.

Laiba kõrval põlvitas kaks naist, uurides seda koronerile omase ükskõiksusega. Kui Policzki lähemale jõudis, tähendas Lorna Abrams pilku tõstmata: „Sul oli viimane aeg kohale jõuda.”

Policzki kükitas laiba kõrvale ja uuris huviga surnud mehe meelekohal olevat kuuliauku. Vereloik mehe pea all oli hakanud kivipõrandal hüübima. „Ära turtsu,” ütles Policzki oma paarilisele. „Meie sõber on juba surnud.”

Koroneri hirvesilmne abi Neena Bhatti heitis talle lõbustatud pilgu ja tegi kangelasliku, ent edutu katse muiet maha suruda. „Tere, Doug,” lausus ta.

Policzkit üllatas iga kord kauni ja eksootilise välimusega Bhatti Queensi ninahäälne aktsent. Nagu saaksid printsess Grace’i asemel lapsehoidja Frani. „Neena,” tervitas Policzki teda vastu. „Mis meil siis siin on?”

„Meil on siin tundmatu mehe laip,” teatas Lorna reipalt.

Policzki kergitas kulmu. „Dokumente polegi?”

„Ei rahakotti, abielusõrmust ega silti särgil, kus seisaks: „Minu nimi on Bruce.””

„Nagu sa isegi näed,” jätkas Neena, „suri ta ilmselt pähe tulistatud lasu tagajärjel. Väike kaliiber. Puhas sisenemisauk. Väljumishaav on pisut verisem. Kuul rebis väljudes tüki koljust lahti.”

„Kena pildike,” kostis Policzki. „Kes ta olla võiks?”

„Pole aimugi,” vastas Lorna. „Aga maja on müügis. See nurgas istuv mees on Philip Armentrout. Tal oli pool kolm kokkusaamine Kaye Winslow’ga Winslow & DeLucca kinnisvarabüroost, et maja üle vaadata. Philip jäi natuke hiljaks, jõudes siia umbes kell kaks nelikümmend kaheksa. Maja uks oli lahti, nii et ta astus sisse ja leidis selle tundmatu härra. Aga preili Winslow’d polnud.”

Policzki kõigutas end kandadel. „Kas miski viitab tema asukohale?”

„Ei,” sõnas Lorna rõõmsalt. „Aga portfell, kust O’Connell sõrmejälgi otsib, kuulub talle.”

Policzki vaatas korraks osutatud suunda ja nentis: „Nii et mingil hetkel oli ta siin.”

„Tundub küll.”

Seega oli Kaye Winslow koos Philip Armentroutiga peamine kahtlusalune vähemalt senikaua, kuni asitõendid ühe neist kahtlusest vabastavad. Policzki oli juba oma karjääri algusaastail taibanud, et miski pole nii nagu paistab ja kõiges tuleb kahelda, ükskõik milline mulje pealtnäha jääb. Ja ehkki Armentrout väitis, et ta ainult leidis laiba, ei pruukinud see tõsi olla.

Doug vaatas surnukeha veel korra hoolikalt üle ning küsis Neenalt: „Kas me teame surmaaega?”

„Pean sulle meelde tuletama, et sündmuspaigal on raske midagi määrata. Täpsemalt oskan öelda siis, kui selle tundmatu härra laborisse toimetame.”

„Umbes?” ei jätnud Lorna jonni.

„Paar tundi tagasi. Arvan, et ta suri pool tundi enne seda, kui härra Armentrout ta leidis.” Neena tõusis ja tõmbas kummikindad plaksuga käest. „Mina olen lõpetanud.”

„Aitäh,” ütles Lorna, lisades Policzki poole pöördudes: „Ja mina arvasin, et pääsen täna õhtul õigel ajal koju.”

„Sina oma tohutu kogemusepagasiga peaksid kõige paremini teadma, et nii ei lähe.”

Lorna pööritas silmi. „Tänan meelde tuletamast. Pean kellegi naabritega vestlema saatma. Uurima, kas keegi nägi või kuulis midagi. Siis püüame leida preili Winslow’d. Kui ta varsti välja ei ilmu, tuleb anda tagaotsimiskäsk. Ta võib olla mõrtsukas. Või...” Lorna vaikis, vaatas Policzkile otsa ja kehitas õlgu.

Ta ei pidanud lauset lõpetama. Nad mõlemad teadsid, mida see tähendas. Kui Winslow pole mõrtsukas, võis ta olla surnud või on tema elu tõsises ohus. „Kas ma räägin ise Armentroutiga?” küsis Doug.

„Lase käia. Pärast seda võid sugulaste leidmiseks Winslow’ dokumente lugeda.”

Lorna astus välja politseinikke kokku kutsuma ja Policzki arutles, kuidas oleks kõige parem Philip Armentroutiga jutuajamist alustada. Kõnealune härrasmees istus kössitades toolil, küünarnukid põlvedel, pea õlgade vahel. Ilmselgelt rahulolematu tegelane. Kõige sobivam tundus olevat siiras ja otsekohene lähenemine. „Härra Armentrout?” ütles Policzki.

Armentrout tõstis pea, koondas pilgu tema näole, mõistis, et tegu on järjekordse võõraga ja kortsutas laupa. „Millal ma võin lahkuda?” päris ta.

„Mina olen uurija Policzki. Kas tohin mõne küsimuse esi­tada?”

„Ma vastasin juba küsimustele. Kaks korda. Kas politseinikud üksteisega ei räägi? See on naeruväärne. Ma rääkisin juba kõik ära. Mul on palju tegemist. Pean tagasi tööle minema.”

Policzki kükitas päkkadel kõikudes tema ette. „Saan aru,” sõnas ta. „Ja ma tean, et see kõik on väga ebamugav, aga mul ei lähe kaua ja kui me oleme lõpetanud, võite oma kiiret elu edasi elada. Kahjuks...” Ta vaikis ja kuulis luku sulgemise kõrinat, kui tundmatu mehe surnukeha oli laibakotti sätitud. „...ei saa see mees sama teha.”

Armentrout võpatas ja sulges silmad. Siis ütles ta ohates: „Olgu. Mida te teada tahate?”

„Rääkige, mis juhtus, alustades hetkest, kui te siia jõudsite.”

„Me pidime kohtuma pool kolm. Ma jäin kakskümmend minutit hiljaks, sest kella ühene kokkusaamine kestis kauem. Jõudsin siia umbes kümme minutit enne kolme ja koputasin uksele. Keegi ei avanud. Uks oli lukust lahti ja ma astusin sisse. Arvasin, et Winslow on kusagil majas ega kuulnud koputamist. Hüüdsin teda paar korda, läksin mööda koridori ümber nurga ning nägin selle mehe jalgu köögisaare tagant paistmas. Pagana tõsine ehmatus.”

„Kujutan ette. Mida te siis tegite?”

Armentrout hõõrus oma trullaka käega kukalt. Tema silmavalged olid punased. „Läksin lähemale, et asja kontrollida. Mõtlesin, et äkki on keegi minestanud ja vajab arstiabi. Ma ei taibanud, et mees on surnud, kuni nägin verd.”

„Kust te teadsite, et ta on surnud?”

Armentrout vaatas Policzkit pikalt rahulikul pilgul. „Ma pole eile sündinud. See oli ju ilmselge.”

Olgu nii. „Mida te tegite, kui taipasite, et ta on surnud?”

„Jooksin majast välja. Mõtlesin, et äkki on mõrtsukas veel läheduses ning ma ei kavatsenud ootama jääda ja tema järgmiseks ohvriks saada. Põrutasin minema ja helistasin teiselt poolt tänavat pargist hädaabinumbril. Ootasin seal, kuni politsei saabus.”

„Hästi. Kas te puutusite midagi?”

„Ainult uksenuppu.”

„Kas te tundsite ohvrit? Olite te teda varem kohanud?”

Armentrout raputas pead. „Arvasin, et ta on Kaye Winslow’ kolleeg. Ma ei tea, kes ta on. Äkki Winslow teab.”

Ilmselt küll, mõtles Policzki, aga esmalt tuleb ta üles leida. „Olgu, härra Armentrout,” lausus ta siis, „see on kõik. Pean teie hommikuse asukoha üle kontrollima ja võtma teie telefoninumbri juhuks, kui veel küsimusi tekib.”

„Kontrollima minu... Kurat, kas ma olen nüüd kahtlus­alune?”

„See on tavapärane protseduur. Teie leidsite laiba. Kuna suitsevat püstolit ega allkirjaga ülestunnistust pole, peame me teid kahtlusaluseks seni, kuni saame teid kahtlusest vabastada. Loodetavasti juhtub see peagi.”

„Uskumatu.” Armentrout otsis taskust rahakoti. Ta võttis sealt visiitkaardi ja torkas selle Policzkile pihku. „Tulen maja vaatama ja satun sellise supi sisse. Terve pärastlõuna on rikutud. Võite kindel olla, et tõmban selle mausoleumi oma võimalike ostude nimekirjast maha.” Ta toppis tusaselt rahakoti tagasi taskusse. „Tegelikult ei ostaks ma tervest Bostonist ühtegi maja ka siis, kui keegi mulle peale maksaks. Pärast säärast hullumeelsust küll mitte. Võib-olla leian midagi Newtonist või Andoverist. Olen kuulnud, et Lexingtonis on väga kena.”

Lüheldane ennasttäis ärimees lahkus puhisedes, sest tema graafik oli surnukeha avastamise tõttu lootuselt segi löödud. On alles lugu, mõtles Policzki talle järele vaadates. Pagana kahju, et mõrv selle tüübi päeva oli ära rikkunud.

Uks paukus Armentrouti järel. Kriminalist O’Connell pani oma töövahendite kasti kinni. „See sujus hästi,” märkis ta.

„Nojah,” mühatas Policzki. „Ta ei ähvardanud mind relva ega vallandamisega, nii et üldjoontes oleks võinud tõesti hullemini minna.”

„Jah, palju hullemini.” O’Connell nookas musta koti poole, mida kaks laboranti välisukse poole kärutasid. „Sa oleksid võinud olla selle mehe asemel.”

Loojuva päikese kiired langesid läbi loengusaali suletud akende ja ruumis oli palav nagu saunas. Kuumad suvepäevad olid möödanik, aga neid talutavaks muutnud kliimaseade oli otsad andnud. Odavad ehitusmaterjalid, minimaalne isolatsioon ja lihtsameelne juhtkond, kes tahtis, et küte lülitataks sisse kalendri, mitte kraadiklaasi järgi, viisid selleni, et õppimine toimus äärmiselt ebameeldivas keskkonnas. Selle troopilise paradiisi keskel istus dotsent Sam Winslow, lugedes Dan Browni viimast raamatut, samal ajal kui tema kunstiüliõpilased sooritasid semestri esimest eksamit. Viiskümmend kaheksa pead kummardus viiekümne kaheksa sinise kausta kohale ja viiskümmend kaheksa pastakat krabises usinasti paberil.

Sam oli asunud sellele ametikohale kuus aastat tagasi innuka idealistina. Tal kulus pisut aega tunnistamaks ümberlükkamatut tõde, et üheksakümmend kaheksa koma kaheksa protsenti tudengitest polnud õppimisest huvitatud. Back Bay riigiülikoolis ei olnud kunstisuund eriti populaarne. Sami loengutes käidi sellepärast, et kõigil lõpetajatel oli vaja üheksa tundi humanitaar­ainete arvestust. Tudengid olid kuulnud, et dotsent Winslow hindab leebelt ja kui raske see kunstiajalugu ikka olla saab? Kui mõni üksik erand välja arvata – peamiselt need tudengid, kes end iga semestri alguses tema maalikunsti sissejuhatavale kursusele kirja panid –, siis olid tema tudengid siin ainult ühel põhjusel: saada kirja kolm arvestust, mis ilmusid nagu võluväel nende matrik­lisse, kui nad selles loengus tähelepanelikud olid, arvestuse päevadel kohal käisid ja õppejõu sõnu mingis mõistetavas vormis talle kordasid.

Sami elu koosneski kordamisest. See polnud just meeldiv tõdemus, eriti kell kolmveerand viis palaval pärastlõunal, kui ta polnud pärast hommikusööki söönud muud kui paar lillat vahukommi, mis olid teaduskonna puhketuppa lauale kuivama jäetud. Kui otsustada nende papise maitse järgi, siis olid nad seal juba pikemat aega vedelenud.

Uksele koputati vaikselt. Sam Winslow tõstis pilgu ja nägi väikesest ukseaknast kunstiteaduskonna dekaani, oma otsese üle­muse Lydia Forbesi nägu. Sam pani raamatu käest, tõusis, läks läbi ruumi ja libistanud pilgu aeglaselt üle loengusaali – tema tudengid olid küll täiskasvanud inimesed, aga polnud paha jätta muljet, et tal on silmad ka kuklas –, avas ukse ning astus koridori.

„Lydia,” ütles ta, jättes uksele praokile.

„Vabanda, et segan, aga sul paistis aega olevat.” Saja kaheksakümne sentimeetri pikkune kõrgete kontsadega Lydia oli Samiga umbes ühte kasvu. Peaaegu haiglaselt kõhn naine kandis pruuni villast kostüümi ja oli hallid juuksed tavapäraselt kõvasse krunni tõmmanud. Tumedad kulmud kahvatus näos tekitasid mulje, nagu oleks ta pidevalt üllatunud. Kui Sam temaga esimest korda kohtus, meenutas naine talle preili Grundyt, kooliõpetajat Archie koomiksitest. Ent ta mõistis peagi, et välimus oli pelgalt ametialane suitsukate, kuna Lydial oli nakatav naer, riivatu huumorimeel ja sõltuvus filtrita sigarettidest. „Jalutame,” ütles ta.

Sam vaatas loengusaali poole. Nähes tema pilgus ebalust, pahvatas naine: „Jumala eest, Sam, ole normaalne. Nad on täiskasvanud. Las vastutavad ise oma tegude eest.”

Sam tõmbas ukse kinni ja hakkas Lydia kõrval minema, sammudes sama tempos vaiksest koridorist kargesse oktoobripäeva. Tellistest hoonete vahel murduvad päikesekiired täitsid õhu roosa helendusega. Lydia astus kaks trepiastet alla, süütas sigareti ja tõmbas mahvi. Ta sulges naudiskledes silmad, puhus välja sinise suitsujoa ja nentis lihtsalt: „Neetult idiootlikud osariigi seadused.”

Sam vehkis tema selja taga vaikselt suitsu laiali. Lydia tõmbas veel ühe mahvi ja jätkas: „Ma saatsin sinu avalduse eile komisjonile edasi.”

Sam astus mürgise suitsupilve seest välja ja hingas värsket õhku. Bostoni kesklinnas oli tööpäeval värske õhuga mõistagi kehvasti. „Ja?”

Lydia pöördus ja vaatas teda oma siniste silmade terava pilguga. Tõmbas veel ühe mahvi ja sõnas: „Larsen teeb mulle muret.”

Nyles Larsen oli Sam Winslow’ kirstunael. Ta oli ka ametikomisjoni esimees. Kirjas oli nii, et kui õppejõud ei saanud soovitud põhikohta, ei sundinud miski teda töölt lahkuma. Tegelikkuses oli põhikoha andmisest keeldumine löök näkku, millele oli kõige targem vastata taganemisega, saba jalge vahel. Ent Sam ei tahtnud taganeda. Ta jõudis õpetamise juurde suure ringiga ega kavatsenud enam kuhugi minna.

Sam kibrutas kulmu. „Kas ta võib meile probleeme teki­tada?”

„Arvan, et Nyles Larsen lükkaks sinu avalduse hea meelega tagasi. Ta on sind vihanud esimesest päevast peale.”

See oli tõsi. Larsen oli olnud Sami palganud komisjoni esimees ja väljendanud otsekohe vastumeelsust Sami suhtes, kes oleks äärepealt kohast ilma jäänud. Ilma kindla liitlase, matemaatika­õppejõu Vince Tedeschita oleks Sam sattunudki tänava­nur­gale pliiatseid müüma. Sami õnneks oli enamik tema poolt hääletanud, ent Nyles Larsen jätkas võitlust Sami väidetavate kesiste nõudmiste ja lohakate õpetamismeetodite vastu.

„Ta on kade,” ütles Lydia. „Sinu tudengid jumaldavad sind, Nylesi tudengid jäävad loengus magama.”

Neist möödus kaks elavalt vestlevat seljakotiga noort naist, kes sisenesid laiadest topeltustest hoonesse. „Kuidas me tema mõjuvõimule vastu hakkame?” päris Sam.

„Me oleme teinud kõik, mis meie võimuses,” vastas Lydia. „Lugesin sinu materjalid otsast lõpuni hoolega läbi, et kindel olla. Sinu ettepanekud on põhjalikud. Dokumentatsioon on piisav, tudengite hinded väga head. Sa pole küll eriti palju artikleid avaldanud, aga teised tegurid kaaluvad selle üle. Kolleegid andsid sulle kiitva soovituse.”

Muidugi mõista. Kui Sam poleks neis tüütutes komisjonides käinud, oleks seal pidanud istuma mõni tema kolleegidest. Nad tegid kõik võimaliku, et ta nende juures edasi töötaks, tahtes teda määrata tegema räpast tööd, mida nad ise nii meeleheitlikult vältida püüdsid. Sam arvas, et see ohver tasub end ära. Ta täitis kõik ülesanded naeratades. Komisjonikoosolekutel tehti harva midagi ära, aga liikmeks olemine jättis paberil hea mulje.

„Jestas, Lyd,” ohkas Sam, kuuldes oma hääles vastikut meeleheidet. „Ma pean selle põhikoha saama. Kui ma siin hakkama ei saa...” Mees jättis lause pooleli, aga nad mõlemad teadsid, mida ta öelda tahtis. Kui alustad põhjast, pole kuhugi kukkuda. „Ma ei suuda end maalides ära elatada. Ja muud ma ei oska. Kui mind Back Bayst minema lüüakse, lähen bussijaama põrandaid vahatama.”

Lydia tõmbas veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja. Ta ütles tuhka raputades: „Sa oled teinud kõik, mida me oleme palunud. Pole mingit põhjust, miks nad keelduma peaksid. Siis mitte, kui Larsen kiunuma ei hakka, ja isegi sel juhul peaks ülejäänud komisjon teda eirama. See mees on segane ja kõik teavad seda. Nad teavad ka, et ta tahab sinust lahti saada. Kui midagi nüüd veel viltu läheb, süüdistan ma selles ainult Nyles Larsenit. Kui nii juhtub, ei taha see väike närukael minu teele sattuda.”

Loojuv päike võttis pärastlõunase soojuse aeglaselt endaga kaasa. Kuldse päeva pealispinna all ootasid oktoobrikuu üllatavalt teravad hambad, mis näksasid ootamatu külma tuuleiilina, kergitades Sami juuksesalku.

„Tänan sind toetuse eest,” ütles ta. „Olen su ees tänuvõlg­lane.”

„Sa ei võlgne mulle midagi. Tahtsin sind lihtsalt hoiatada.” Naine viskas koni maha ja litsus kannaga laiaks. „Ja et sa teaksid, et ma kaitsen sind.”

Uurija Lorna Abramsil valutas pea.

Ta otsis oma mustast nahkkotist tabletipurgi, avas selle ja raputas kaks kapslit peopesale. Ta sulges korgi ja vaatas autos ringi, otsides mingit vedelikku, ütles siis: „Ah põrgusse!” ja neelas tabletid kuivalt alla.

Policzki istus roolis ja keskendus sõitmisele ning tähendas: „Ma ei saa aru, kuidas sa seda teed.”

„Lihtsalt. Kogun suu sülge täis ja...”

„Tänan väga,” katkestas Policzki teda, „aga üksikasju pole vaja.”

„Ära pirtsuta. Sa oled võmm. Käitu vastavalt.”

Policzki ei vastanud. Kui Lorna oli sellises tujus, oli tema läheduses ohtlik viibida ja kuna Doug Policzki oli talle hetkel kõige lähemal, võis temast saada esimene ohver.

Kaye Winslow visiitkaardil olevast kolmest telefoninumbrist ei andnud ükski tulemust. Esimene ehk mobiilinumber oli kasutu, sest kiirustades lahkunud Winslow oli selle maha jätnud. Teine number, tema eraliin Winslow & DeLuccas, kutsus kaks korda ja suunati kohe kõneposti. Lorna jättis sõnumi, aga vastust polnud erilist lootust saada. Jäi veel kolmas number. Kui nad olid kuriteopaigal lõpetanud, oli ka tööpäev lõppenud ja kinnisvarabüroo automaatvastaja palus tal kell kaheksa hommikul tagasi helistada.

„Kolm möödaviset ja oledki mängust väljas,” pomises ta.

Policzki piidles teda silmanurgast. „Kehv päev, mis?”

„Nad lükkasid Moldonado protsessi alguspäeva edasi. Jälle.”

Arturo Moldonado, leebe olekuga toidupoe liharaiuja oli elanud Ida-Bostonis ühes ja samas korteris kakskümmend aastat. Ta võttis enda juurde hulkureid – nii inimesi kui loomi – ja jagas naabruskonna lastele kommi. Ühel eelmise oktoobrikuu päeval tuli ta töölt varem koju ja leidis oma naise voodist nende poja kahekümne kahe aastase sõbraga, kes oli ülikoolist välja visatud. Nähes oma armastatut kirglikus vahekorras palju noorema ja energilisema mehega, oli Moldonado hiilinud kööki, võtnud sealt lihanoa – mis oli tema ametit arvestades alati ülimalt terav –, läinud tagasi magamistuppa pahaaimamatu paari juurde ja lõikunud nad tillukesteks tükkideks. Pärast helistas ta hädaabinumbril, istus koos verise noaga diivanile ning ootas, et politsei ta minema viiks.

„Kohtu kalendri vastu ei saa,” märkis Policzki. „Nad teevad seda, mida tahavad. Ja meie peame sellega leppima.”

Sellise loogikaga polnud võimalik vaielda, mis ajas hulluks. „See pole veel kõige halvem,” lisas Lorna tuikavat meelekohta hõõrudes. „Mind on viinud kuristiku äärele sugulased.”

„Ah soo,” sõnas Policzki, kui lause mõte talle kohale jõudis. „Pulmavärk.”

„Jah, pulmavärk! Tead, mida ma täna tegin? Veetsin lõunapausi poes, vaadates, kuidas mu üheksateistkümneaastane tütar pulmakleite proovib. Kas sul on aimu, kui pagana palju need maksavad?”

Policzki mühatas kaastundlikult. Muidugi on Policzkil kama, mõtles Lorna pahaselt. Tal pole õrna aimugi, palju pulmakleidid maksavad. Mees elas koos emaga ja hoiustas raha panka. „Liiga palju,” vastas Lorna ise enda küsimusele. „Vaat nii. Ja veel lap­sele, kel pea pilvedes ja pole päriselust aimugi.”

See oligi asja tuum – Krissy oli abiellumiseks liiga noor. Ta oli üheksateistkümneaastane, äsja keskkooli lõpetanud. Kõigest laps. Aga ta oli ka põikpäine ja otsusekindel, nii et pulmade ettevalmistused kulgesid rõõmsalt edasi, kogudes hoogu ja ulatust, kuni ähvardasid enda alla matta kõik, kes ei jõua teelt eest hüpata.

„Siid ja taft,” porises Lorna. „Tüll ja organza. Mis pagan see organza üldse on?”

„Pole aimugi.”

Lorna vaatas aknast välja tänava pimedat poolt. „Meie abiellusime Ediga perekonnaseisuametis. Mul oli seljas tumesinine kostüüm ja käes kimp nelke. Pulmaöö veetsime ühes Revere’i hotellis, hommikul tõusime üles ja läksime tööle. Me ei veetnud – ma kordan, ei veetnud – kahte nädalat Mauil. Kes kurat üldse otsustas, et pulmade eest peavad maksma pruudi vanemad?”

„See traditsioon sai alguse ammu,” selgitas Policzki, „kui pruudi perekond pidi peiu perekonnale kaasavara viima, eeldatavasti tasuks selle eest, et tüdruk neil kaelast ära võeti.”

Lorna turtsatas. „Kui ma oleksin teadnud, et muud polegi vaja, oleksin Derekile hea meelega peale maksnud. Võtku plika kogu täiega – ninarõnga, segamini toa ja „Real Worldi” sõltuvusega, Heath Ledgeri ja Orlando Bloomi plakatitega. Derek on lihtne poiss. Ma oleksin pääsenud kümme korda odavamalt. Nad oleksid põgenenud. Mõtle, kui palju raha ma oleksin kokku hoidnud.”

„See seal vist ongi.” Policzki peatus tee ääres vana universaalkerega Volvo taga. Tuhm valgus langes läbi South Endi maja ärkliakna allolevale põõsastikule, andes paigale Thomas Kinkade’i maalidelt tuttava mõnusa ja kutsuva välimuse. Kardinaga akna taga liikus kellegi vari. Policzki seiskas mootori ning nad avasid vaikival kokkuleppel üheaegselt uksed ja astusid autost välja.

Soe päev oli läinud üle kargeks ja selgeks õhtuks. Kui nad ukse poole ruttasid, tähendas Lorna: „Mina olen hea ja sina halb võmm.”

„Miks mina kunagi hea ei saa olla?”

„Nalja teed või, Policzki? Sellise sünge ilmega ehmatad sa inimesed poolsurnuks. Ütle, kas sa võtad voodisse minnes selle maski eest või oled kogu aeg selline?”

„Kuule, see pole aus. Ma armastan beebisid, lilli ja kutsikaid.”

„Ma tean. Sa oled lihtsalt kohutavalt tõsine. Või kohutavalt pühendunud. Või midagi muud kohutavat.”

Nad läksid trepist üles ja Lorna andis kella. Kostsid lähenevad sammud ja uks avanes.

Lorna esimene mõte oli, et Sam Winslow – kui uksel hämaras valguses ikka seisis Sam Winslow – on patuselt kena mees. Õlgadeni ulatuvad süsimustad juuksed, erksinised silmad ja nurge­line, kõhn nägu väga teravate põsenukkidega. Meelekohtade halle juukseid arvestades umbes neljakümnene ja võiks töötada modellina – või George Clooney teisikuna –, kui peaks õpetamisest ära tüdinema. Lorna kujutas teda ette ajakirja kesklehel glamuursete ja rõõmsate inimeste keskel, Armani ülikond seljas, Chivas Regali klaas peos.

Oh issand. Mehe naissoost tudengid on kindlasti tema järele hullud. Ja lisaks mõned meessoost isendid ka.

Sam Winslow vaatas neid tõrjuvalt. „Jah?”

„Sam Winslow?” ütles Policzki.

„Jah.”

Noor uurija näitas ametimärki. „Policzki ja Abrams Bostoni politseist. Kas teie abikaasa on kodus?”

„Minu abikaasa? Ma... Ei, ei ole. Milles asi?”

„Kas tohime sisse tulla?”

„Praegu on lõuna. Ma ei tea, kas...”

„Professor Winslow,” sõnas Lorna, „teie naisega juhtus täna midagi. Oleks mõistlik meid sisse lasta.”

„Juhtus?” Winslow kõhkles, olles hetke segaduses. Siis ta noogutas ja astus kõrvale.

Ta sulges nende järel ukse, köhatas ja tõmbas käega läbi täiuslikus soengus juuste. „Milles asi?” küsis ta uuesti.

„Professor Winslow,” alustas Lorna, „millal te oma naisega viimati rääkisite?”

„Täna hommikul,” vastas mees. „Me sõime koos hommikust. Siis läksime tööle. Te pole ikka öelnud, milles asi. Mis juhtus?”

„Kell on peaaegu seitse,” tähendas Policzki. „Teie naist pole kodus ja te pole temaga hommikust saadik rääkinud. On see tava­pärane?”

„Kaye töötab tihti hilja. Öelge juba, mis pagan siin toimub. Kas Kayel on probleeme? Kas temaga juhtus midagi halba?”

„Teie naisel oli täna pärastlõunal kokkusaamine, et näidata kliendile maja Commonwealthi avenüül,” selgitas Lorna, otsides hoolega mehe pilgust äratundmist. Või süütunnet. Ta ei märganud kumbagi. „Kui klient saabus, polnud proua Winslow’d seal.”

Sam Winslow kibrutas laupa ja silitas käega lõuga. „Ma ei saa aru. Kas ta ei läinudki kohale?”

„Läks ikka,” võttis Policzki jutuotsa. „Tema portfell oli seal. Elektrooniline märkmik ja rahakott samuti, ent teda ennast mitte. Me leidsime kellegi teise.”

Winslow pani käed rinnale risti. „Kelle?”

„Seda me püüamegi välja selgitada,” vastas Lorna. „Seda meest oli pähe tulistatud. Kas teie naisel on relv, professor?”