Читать книгу Lahkumishetk - Laurie Breton - Страница 7

Winslow nägi üpris kehv välja. Ta istus heledal nahkdiivanil otse Lorna vastas, kes mõnules tugitoolis. Policzki kõndis toas ringi, uurides nagu muuseas selle sisustust. Professor oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja kraenööbid avanud, aga Policzki meelest oli ta ikka kuidagi hädise olekuga. Tema kahvatuse põhjuseks võis olla uudis, et tema naine on kadunud. Või hoopis midagi pahaendelisemat. Süütunne võis inimesele mitut moodi mõjuda.

„Selline oletus on naeruväärne,” lausus Winslow.

Lorna nõjatus tugitooli seljatoele. „Miks?”

„Esiteks pole meil relva ja teiseks, isegi kui oleks, ei hakkaks Kaye seda kunagi kasutama. Ta ei tahaks küünt murda või käsi määrida.”

Policzki kuulas vestlust, kõrv kikkis, silmitsedes samal ajal kamina kohale seinale riputatud Aafrika hõimumaskide kogu. Need tundusid olevat originaalid. Keegi – ilmselt tubli professor isiklikult – oli reisinud oma elus hulga rohkem kui Douglas Policzki Massachusettsist Somerville’ist. Kuus semestrit ühes Arizona kolledžis polnud kaugeltki võrdväärne reisiga Mustale mandrile.

Winslow’del oli eklektiline maitse. Antiikses avatud esisega puhvetkapis oli korralik kogu Hummeli kujukesi. Winslow’del olid need vähemalt ühes kohas koos. Policzki ema kogus ka Hummeli kujukesi ja ta oli need kümnete kaupa maja peale laiali poetanud. Nii suur hulk nunnusid asjakesi pani lausa hambad valutama.

„Minu naine ei tapnud kedagi,” kordas Winslow. „Sellele peab muu seletus olema. Kas te rääkisite maja omanikuga? Võib-olla on surnu mõni Worthington.”

Policzki võttis ühe kujukese kätte – põselohukestega põlvpükstes ja lokkidega poisikese, karjasekepp käes. Kummaline, mõtles ta, libistades pöidlaga hajameelselt üle kuju sileda jaheda pinna, et Winslow’d huvitas rohkem surnud mees kui kadunud abikaasa.

„Maja kuulub tegelikult kõigile Worthingtoni pärijatele,” sõnas Lorna. „Testamenditäitja Bruce Worthington on Euroopas. Me püüame teda kätte saada.”

Policzki pani kujukese käest, nõjatus vastu puhvetit ja sättis käed rinnale vaheliti.

„Võib-olla...” Winslow tõmbas kulmud mõtiskledes kokku. „Võib-olla nägi Kaye midagi, mis teda ehmatas. Äkki nägi ta mõrtsukat.” Mehe põsesarnadel tõmbus nahk pingule. „Võib-olla varjab ta end kellegi eest.”

Policzki vaatas Lornale otsa. Naine kummardus professorile lähemale, küünarnukid põlvedel. „Miks te nii arvate?”

Winslow lõdvendas veel lipsu, aga oli endiselt kahvatu. Ta tundus väga hädine. „Niisama. Ma lihtsalt mõtlen valjusti. Püüan mingit loogilist seletust leida.”

„Kas te olete oma naise käitumises midagi ebatavalist märganud? Muutusi? On ta olnud tavapärasest ärritunum, närvilisem või salapärasem?”

„Ei,” vastas Winslow. „Kaye on olnud selline nagu ikka.”

„Milline siis?”

„Ma ei saa küsimusest aru, uurija.”

„Kui saaksite ühe sõnaga oma naist kirjeldada, siis mis see oleks?”

„Ah soo. Ütleksin ehk toimekas.”

„Toimekas?”

Winslow liigutas end, vajudes sügavamale diivani pehmetesse patjadesse. „Minu naine on selline töönarkomaan, et kõik teised tunduvad tema kõrval laisklejatena. See kõlab labaselt, aga Kaye elab ainult kinnisvara müümise nimel. Tal pole kunagi tööst vaba aega. Õhtud, nädalavahetused, pühad. Kui ta pole klientidele objekte näitamas, ajab ta tööasju telefoni teel.”

„See võib perekonnas hõõrumist põhjustada,” tähendas Policzki.

Winslow pilgutas paar korda silmi, nagu oleks ta teise politseiniku olemasolu unustanud. „Hõõrumist?”

„Nojah,”jätkas Policzki professorile otsa vaadates, „kui minu naine töötaks ööpäevaringselt, tunneksin end mõne aja pärast tõrjutuna.”

„Mina ei tunne. Meie abieluga on kõik korras, kui te sellele vihjate. Oleme Kayega täiskasvanud inimesed. Mõistame mõlemad teineteise töö tähtsust. Püüame teineteise vajadusi võimalikult palju arvestada.”

Lorna tõstis ühe vormika jala üle põlve ja silus seelikuserva. „Nii et te ei tülitse üldse?”

„Muidugi tülitseme. Kõik paarid tülitsevad.”

„Muidugi,” nõustus Lorna. „Mille pärast?”

Kas Winslow muutus veel kahvatumaks või langes valgus kuidagi teisiti? „Ma ei tea,” vastas mees. „Mille pärast ikka tülitse­takse. Jätsin näiteks tualetipoti kaane jälle üles või tema hamba­pasta tuubile korgi peale panemata. Või unustasin koju tulles piima osta.”

Policzki läks puhvetkapi juurest Lorna tooli taha. „Tolstoi ütles kunagi, et kõik õnnelikud perekonnad on sarnased, aga kõik õnnetud on omal moel õnnetud.”

Winslow pigistas huuled kokku ja tema pilk muutus jahedamaks. „Me pole õnnetud, uurija.”

Lorna lausus lepitavalt: „Keegi pole seda väitnud.”

„Tema vihjas sellele. Ma püüan olla koostööaldis.”

„Ja suur tänu teile,” sõnas Lorna. „Muudame korraks teemat. Mis teie naisel seljas oli, kui ta täna hommikul kodust lahkus?”

„Hmm... las ma mõtlen.” Winslow tõmbas mõlema käega läbi juuste. „Punane kostüüm,” ütles ta lõpuks. „Jah, just. Punane kostüüm ja sama värvi kingad. All oli valgest siidist pluus.”

„Ehteid oli?”

„Ainult abielusõrmus. Valgest kullast võru pikliku teeman­diga. Ühekaraadine. Ah jaa, ja Rolex. Kellata ta kodust ei lahku.”

„See kõlab nagu American Expressi reklaam. Karl Malden oleks uhke. Ja ta sõitis oma autoga? Punane 2005. aasta BMW?”

„Jah.”

„Doktor Winslow,” küsis Policzki, „kus te olite täna kahe ja nelja vahel päeval?”

Ta nägi Winslow silmis vaenulikkust, aga mees valitses end. „Olin oma kontoris,” vastas Winslow. „Töötasin. Mul on teisipäeviti kaks loengut. Nende vahepeal tegin uurimistööd ettekande jaoks, mille pean järgmisel kuul Kansas Citys sümpoosionil esitama.”

„Kas keegi saab teie kohalolekut kinnitada? Kas keegi nägi teid? Kas te rääkisite sel ajal kellegagi, kas või telefonitsi?”

Winslow’ lõualihas tõmbles. Ta vaatas nagu abi otsides Lorna poole. Kui naine vaikis, vastas ta: „Ei. Hoian ukse kinni, et mind ei segataks. Kui ma selle lahti jätaksin, ei saaks ma üldse tööd teha.”

„Nii et teil pole selleks ajavahemikuks alibit. Kui me teie naist ei leia, võib see probleeme tekitada.”

„Kuulge...” Winslow silmad muutusid järsku niiskeks. „Te peate teadma, et ma muretsen Kaye pärast väga. Kui temaga midagi juhtus...” Mees sulges silmad ja raputas pead. Silmanurgast pudenes pisar. Policzki jälgis huviga, kuidas see mööda põske alla veeres. „Ei,” jätkas Winslow hetkelise vaikuse järel, „ma isegi ei mõtle sellele. Veel mitte. Ma keeldun uskumast, et temaga on midagi juhtunud. Kõigele on loogiline seletus. Ma ei tea küll, mis see on, aga me leiame selle.”

Lorna küsis leebelt: „Kas teie naisel on vaenlasi, professor? Kes võiks talle halba tahta?”

Winslow vaatas teda ja pilgutas paar korda silmi. „Vaenlasi? Miks peaks keegi minu naisele halba tahtma?”

„Ma ei tea. Sellepärast ma küsingi.”

Winslow oli hakanud tugevasti higistama. Särgi kaenlaalused olid higist laigulised. „Ei,” vastas ta pisut ebakindlamalt kui varem. „Mina ei tea ühtki vaenlast, kes talle halba võiks soovida.”

„Kas ta pole maininud mingeid tööalaseid probleeme?” uuris Lorna. „Tüli mõne kolleegiga, rahulolematu klient? Viltu läinud tehing? Konkurent, kelle arvates Winslow & DeLucca kipub nende territooriumile ja tahab arveid klaarida?”

„Mulle pole ta midagi öelnud. Peaksite rääkima Miaga. Kui midagi sarnast üldse toimus, siis Mia teab.”

„Kes see Mia on?”

„Mia DeLucca. Minu õde. Nad on Kayega äripartnerid.”

Lorna ja Policzki vahetasid pilke. „Helistage talle,” ütles Lorna. „Paluge tal siia tulla.”

Mia DeLucca istus tolliputka järjekorras, liikudes edasi ühe autopikkuse võrra korraga ja kartis lämbuda väljaheitegaaside kätte. Tema ees kerkis Bostoni hingemattev panoraam oma vilkuvate tulede ja kõrghoonetega. Tema taha jäi sada kolmkümmend kilomeetrit julma autodest umbes maanteed ja neis istuvatest Massachusettsi autojuhtidest vähemalt pooled olid püha viha täis.

Sõit Springfieldist oli olnud kohutav. Pärast kaheksat tundi tüütuid kinnisvaraseminare tahtis Mia vaid koju kuuma vanni saada. Aga ta pidi koos teiste kõnelejatega õhtust sööma ja alles siis võis koju minna. Ta oli andnud endast parima ning söönud tainas krevette ja joonud klaasi valget veini. Arvestades pooltteist tundi, mis algusest lõpuni õhtusöögile kulus, oleks ta ikkagi poole kaheksaks koju jõudnud, kui saatus poleks sekkunud veoki näol, mis Framinghami lähedal maanteel ümber oli läinud. Selle püstiupitamisele oli kulunud terve tund ning Mia ja kõik teised autojuhid pidid seni paigal istuma.

Kui ta taipas, et jääb hilja peale, helistas ta Kevinile, et poeg ei muretseks. Ta oleks pidanud poisi reaktsiooni ette aimama. Kevin pobises midagi teismelise ükskõiksusega, mis tähendas, et tal oli mingi arvutimäng pooleli ja ta ei mõelnud sugugi oma emale. Poiss unustas ema olemasolu kahtlemata samal hetkel, kui kõne lõppes. Hea, et Mia kavatses kinnisvaraga enne pensionile jäämist terve varanduse kokku ajada. Kui Kevin peaks vanas eas tema eest hoolitsema, lõpetaks Mia ilmselt mõnes külmkapi kastis kusagil kesklinna tänavanurgal. Tema poeg oleks liiga hõivatud arvutimängudest, et mäletada vanamutti, kes talle kunagi elu andis.

Autoderivi nihkus putkale lähemale ja tema auto mootor väri­ses ägades. Mia kopsis küüntega rooli. Springfieldi ja Bostoni vahel läbitud kilomeetrite arv oli üle neljasaja viiekümne tuhande. Oli aeg vananev Blazer romulasse saata, aga Mia ei tahtnud uue auto peale raha kulutada. Vähemalt oli see vanatüdruk välja ostetud. Piinlik sõita, aga välja ostetud. Eelmine omanik, kahekümneaastane poiss Revere’ist, oli seda tuuninud läikiva musta värvi, kroomitud velgede ja tumedaks toonitud akendega. Kevinile see logu mõistagi meeldis. Ta nimetas seda ema maffiaautoks.

Kaye aga käis alatasa peale, et ta ostaks uue auto. Mia vennanaine pooldas kindlalt suhtumist: et edukas olla, tuleb ka edukas välja näha. See võis sobida Kaye’le, kes sõitis uhke BMWga ja riietus nagu Ivana Trump. Aga Kaye ei pidanud toitma ja riietama seitsmeteistaastast poissi, kelle jalad aina kasvasid. Kaye ei pidanud maksma õppe- ega majalaenu. Ja ta polnud üksi. Tal oli abikaasa, kes aitas arveid maksta, kes oli tubli, lugupeetud ja kel oli tulus töökoht.

Mia jõudis lõpuks tolliputka juurde. Tolliametnik, kollaka jumega kuuekümnene meesterahvas, võttis temalt sõnatult viiedollarilise ja torkas pahura läbematusega mündid talle pihku. Mia sõitis putka juurest minema, heites korraks pilgu tahavaate­peeglisse, vahetas rida ja sõitis Big Digi tunneli kaudu läbi linna kiiremini, kui vanasti kiirteed kasutades. Ta pööras kesklinna ja oli peagi North Endis. Bostoni Little Italy oma kitsaste autodest pungil tänavate, restoranide, kondiitri- ja lihapoodidega oli meeldiv ja võluv piirkond, millest Mial polnud aimugi, kuni ta Nickiga abiellus ja siia kolis. Nüüd ei kujutanud ta ette, et võiks elada kusagil mujal.

Ta sõitis künkast üles ja pööras kodutänavasse, leidis paari maja kaugusel enda omast kitsa parkimiskoha ja pressis end sinna. Ta lülitas mootori välja ja silmitses oma maja, imetledes selle välimust, tellistest seinu, ärkliaknaid ja äsja värvitud välis­ust. Ta oli ostnud maja seitse kuud tagasi ja selle nägemine tekitas temas ikka veel elevust. Mia polnud tegelikult endale maja otsinud. Ta oli toonud siia ühe kliendi, kolmekümneaastase pankuri, kes tahtis investeerida viimasel ajal ostjatele huvi pakkuma hakanud North Endi. Mees oli tahtnud osta odavalt, maja korda teha ja viie-kuue aasta pärast maha müüa. See maja oli äsja müüki tulnud ja hind, ehkki pisut kallivõitu, ei peegeldanud kaugeltki tegelikke kerkivaid hindu Greater Bostoni piirkonnas.

Mia klient ei tahtnud seda maja. Liiga kallis, liiga palju tööd. Aga Mia oli majja otsekohe armunud. Maja vajas kõpitsemist, aga ta oskas haamri ja pintsliga ümber käia. Ta oli jalutanud majas ringi, kujutledes, mida ta seal teha saaks, ülistades maja samal ajal oma kliendile ja lootes, et mehele see nii väga ei meeldi kui talle endale.

Hoov sai otsustavaks teguriks. See oli kaunis päikeseline oaas maja taga, kuhu pääses tänavalt vaid mööda kitsast käiku ja mis lõppes lukustatud raudväravaga. Ehkki tookord oli olnud külm veebruaripäev, oli Mia näinud tillukese hoovi võimalusi. Ta oli kujutanud seda värvisäras õitsemas, roosa ja valge kannatuslille korvide ja pikkade puust istutuskastidega, kust punased pelargoonid üle ääre valguvad. Pink sinna, väike purskkaev tänna ja kõikjale külluslik rohelus.

Mia oli kasvanud lillede ja üleüldse kõige naiselikuta, mida ema oleks tütre ellu toonud. Johnny Winslow polnud mingi kodu­perenaine. Mia paps tegeles joomise ja pisikuritegude sooritamisega ning oli kohalike politseinike vana tuttav, mistõttu tal ei jäänud millegi nii kerglase kui lilled jaoks aegagi. Muid kodukaunistuselemente neil polnudki kui lauatäis tühje õllepudeleid.

Mia oli tol õhtul koju läinud ja mitu tundi arvutanud. Winslow & DeLuccal läks hästi, aga nad olid koostöö alguses Kaye’ga kokku leppinud, et ei pigista firmat rahast tühjaks. Nad elatusid vahendustasudest ja paigutasid firma tulu tagasi ettevõttesse. Kinnisvaraala oli teadagi ettearvamatu ja Mia pidi olema kindel, et tal on järgmise vaikse perioodi tarvis piisavalt raha varuks. Aasta pärast läheb Kevin ülikooli ja Mia ei tahtnud mõeldagi, kui palju see maksab.

Ta kaalus erinevaid variante ja oma rahalist seisu hoolega. Otsus tuli raskelt, aga lõpuks võitis siiski väike hoov oma Vana Maailma sarmiga. Mia oli läinud hommikul tööle, helistanud maja vahendavale maaklerile ja teinud pakkumise. See võeti kohe vastu. Neli nädalat hiljem kirjutas ta paberitele alla ja eelmine omanik andis võtmed üle. Nüüd oli Mial kodu, mis kuulus talle (õigupoolest alles pärast veel kolmsada viitkümmend kuut osamakset), lõputu remont, mis võttis kõik tema vabad hetked ja suur laen, mis tal öösel magada ei lasknud, sundides välja mõtlema viise, kuidas rohkem raha teenida. Ta avastas, et näljahirm oli tugev innustaja.

Ta leidis Kevini laua tagant. Poisi kõhn, ligi saja üheksakümne sentimeetrine kogu oli tohutu arvutiekraani ees kühmus. Ta liigutas mängukangi kiirete ja täpsete liigutustega ning seintele kinni­tatud kõlaritest kajas automootorite mürinat, kummivilinat ja püssipauke. Mia peatus avatud uksel ja libistas pilgu kriitiliselt üle toa: tühi pitsakarp laua kõrval, rohmakad spordijalanõud – ostetud kuu aega tagasi ja ilmselt juba väikesed – keset põrandat vedelemas, hiirekõrvul Tähesõdade plakat, mustad sokid sassis voodi all tolmu kogumas. Kevin polnud ehk kõige korralikum, aga see oli tema tuba. Kuni ta aluspesu sahtlis uimasteid ei peida, mustad sokid lõpuks pestud saavad ja voodi all midagi kasvama ei hakka, ei tõrelenud Mia temaga toa seisukorra pärast.

Ta nõjatus vastu uksepiita ja küsis: „Kas oled mõned pahad maha löönud ka?”

„Raisk! See tähendab, pagan.” Kevin vaatas häbelikult üle õla. „Issand, ema, sinu pärast sain ma praegu surma. Pean nüüd otsast alustama.”

Mia kergitas kulmu. „Vabanda, et segasin.”