Читать книгу Mountolive - Lawrence Durrell - Страница 4

Noore töötajana, kes oli ülimalt paljutõotav, oli ta saadetud aastaks Egiptusse, et ta täiustaks oma araabia keelt, ja Ülemkomissariaadi atašeena leidis ta end kirjutaja rollis, kes ootab määramist esimesele diplomaatilisele ametikohale; aga juba käituski ta nagu noor saatkonnasekretär, olles täiesti teadlik oma tulevikuameti kohustustest. Ainult et täna oli tal omajagu raskem kui tavaliselt end vaos hoida, sest kalalkäik tekitas temas suurt põnevust.

Ta oli tegelikult üsna unustanud oma kunagi laitmatu tenniseriietuse ja kolledžibleiseri, ning fakti, et pilsivee tõusmine läbi põrandalaudade oli ta valgete tenniskingade ninadele tekitanud mustad randid. Egiptuses näis igaüks end kogu aeg niiviisi unustavat. Ta õnnistas juhuslikku soovituskirja, mis oli toonud ta Hosnanide maavaldusse nende suurde vanamoodsasse majja, mis oli ehitatud Aleksandria lähedal asuvate järvede ja kaldapealsete lähedusse. Jah.

Lamedapõhjaline paat, mis teda praegu kandis ja häguses vees aeglaste tõugetega edasi liikus, pöördus tasapisi ida poole, et asuda oma positsioonile suures paatide poolringis, mis järkjärgult sulgus ümber sihtala, mustadest pilliroovartest ümbritsetud kalarikka järveosa. Ja sedamööda kuidas paadid tõmmetõmbelt ringjooneks sulgusid, laskus maale Egiptuse öö – kõigi esemete äkiline madaldumine bareljeefiks kuldsel ja violetsel ekraanil. Maa oli muutunud päikese lillakas järelkumas tihedaks nagu gobelään, millel võis siin-seal tõusvas udus näha värelevaid veepinna miraaže, mis paisutasid ja tõmbasid kokku silmapiire, kuni järele jäi vaid mõte maailmast, mida peegeldas värisev seebimull kaduviku äärel. Hääled tundusid vee kohal kord valjud, kord tasased, ent selged. Tema enda köhatuski lendas järsu tiivalöögina mööda järvepinda minema. Hämardus, kuigi õhk oli ikka veel kuum ja ta särk kleepus vastu selga. Pimeduse kodarad, mis nendeni ulatusid, joonistasid välja vaid roost ümbritsetud saarte kontuure, need aga lebasid vees nagu suured nõelapadjad, käpad või mättad.

Aeglaselt, palvetamise või meditatsiooni rütmis, moodustus ja sulgus suur paatide kaar, kuid maa ja vee ühtesulamisel sellise kiirusega oli tal ikka tunne, et nad rändavad pigem üle taeva kui Mareotise järve luhamaa. Kuskil nähtamatuses peksid tiibu haned ja ühes nurgas, kust linnuparv lendu tõusis, murdusid vesi ja taevas pooleks, lindude lestjalad aga libisesid üle jõesuudme nagu vesilennukid ning sealt kostis madalahäälset prääksumist. Mountolive ohkas ja vaatas alla pruuni vette, lõug kätel. Ta polnud harjunud olema nii õnnelik. Noorus on ju meeleheite aeg.

Selja taga kuulis ta jänesemokaga noorema venna uratust iga teibaga paadilükkamise korral, kui paadi edasiliikumine ta niuetes tunda andis. Muda, paks nagu toorsiirup, tilkus tagasi vette aeglase plomp-plomp-häälega ning teivas matsus himukalt. See kõik oli väga ilus, ent ka hais oli vägev, aga oma üllatuseks leidis ta, et naudib jõesuudme mädanemiselõhnu. Tuuleiilid kauge mereranna poolt jõudsid aeg-ajalt nõrgalt nende juurde ja tegid vaimu erksaks. Sääskede laulukoorid sumisesid seal nagu hõbedane vihm sureva päikese silmas. Muutuva valguse võrk pani ta vaimu särama. „Narouz,“ ütles ta, „ma olen nii õnnelik,“ ja kuulas omaenese mõõdukaid südamelööke. Nooruk naeris sisinal oma ujedat naeru ja ütles pead langetades: „Väga hea. Aga see pole veel midagi. Oota. Me jõuame kohe paadikaare sisse.“ Mountolive naeratas. „Egiptus,“ ütles ta endamisi, nagu võiks korrata naise nime. „Egiptus.“

„Seal,“ ütles Narouz käheda meloodilise häälega, „pole pardid, tead, need mis mujal.“ (Ta inglise keel polnud perfektne ja kõlas kohmakalt.) „Mis nende salaküttimisse puutub, siis see on lihtne (see sõna on ju salaküttimine, eks ole?) Sul tuleb nende alla sukelduda ja haarata neil jalust. Lihtsam kui laskmine, kas pole? Kui tahad, lähme teeme seda homme.“ Ta uratas jälle teibale nõjatudes ja ohkas.

„Aga kuidas siin madudega on?“ küsis Mountolive. Ta oli sel pärastlõunal mitut suurt madu ujumas näinud.

Narouz ajas oma jässakad õlad sirgu ja muheles. „Madusid siin pole,“ ütles ta ja naeris jälle.

Mountolive pööras end külili, et nõjatada põsk vastu puust paadinina. Silmanurgast nägi ta oma kaaslast teiba najal püsti seisvat ning uuris ta karvaseid käsivarsi ja kämblaid ning tugevaid pingul jalgu. „Kas ma aitan ka lükata?“ küsis ta araabia keeles. Ta oli juba märganud, kui suurt rõõmu tegi pererahvale, kui ta rääkis nende emakeelt. Nende naeratlevad vastused olid kui kallistused. „Kas aitan?“

„Muidugi mitte,“ ütles Narouz, naeratades oma inetut naeratust, mida lunastasid vaid imepärased silmad ja sügav hääl. Higi tilkus ta lokkis mustadelt karvadelt juuksepiiril. Ja siis, et ta äraütlemine poleks viisakusetu, lisas ta: „Kalapüük algab pimedaga. Ma tean, mida teha, sina aga pead vaatama ja jälgima kala.“ Kaks väikest roosat naharulli, mis ääristasid ta lõhenenud huult, olid süljest märjad. Ta pilgutas inglise noormehele lahkelt silma.

Pimedus tormas nüüd nende poole ja valgus oli kadumas. Äkki hüüdis Narouz: „Nüüd on see hetk. Vaata sinna.“ Ta plaksutas valjult käsi ja hüüdis üle vee, pannes võpatama oma kaaslase, kes jälgis, pea püsti, ta osutavat sõrme. „Mida?“ Püssi ühetooniline valang kaugeimast paadist raputas õhku ja äkki lõikas silmapiiri pooleks uus linnuparv, mis kerkis aeglasemalt ning jaotas maa ja õhu järjest avanevaks roosaks haavaks, mis oli nagu naha vahelt piiluv granaatõuna sisu. Siis, muutudes roosast helepunaseks, läks taevas uuesti valgeks ja langes järvepinnale nagu lumi, mis sulas veepinnaga kokku puutudes. „Flamingo,“ hüüdsid mõlemad ja naersid, ning pimedus sulgus nende kohal, kustutades nähtava maailma.

Nüüd puhkasid nad pika hetke, hingates sügavalt, et nende silmad pimedusega harjuksid. Hääled ja naer kaugetest paatidest hõljusid üle nende kulgemise suuna. Keegi hüüdis „Ae, Narouz“ ja uuesti „Ae, Narouz“. Narouz ainult uratas. Nüüd kostis aga lühike sünkopeeritud näputrummipõrin, muusika, mille rütmid salvestusid silmapilkselt Mountolive’i mälus, nii et ta oma sõrmed hakkasid paadilaudadel toksima. Järv oli nüüd põhjatu, kollane muda oli haihtunud, pehme eelajalooliste järveharude muda või bituumenikarva muda, mida Niilus kandis edasi oma teel mere poole. Kogu pimedus lõhnas ikka veel selle järele. „Ae, Narouz,“ kostis hüüe uuesti ja Mountolive tundis ära Nessimi, vanema venna hääle, mis kandus edasi koos mereõhuga ja lõi vahed ta sõnade vahele. „Aeg … on … valgus … süüdata.“ Narouz niuksatas midagi vastuseks ja uratas rahulolevalt, käsikaudu tikke kobades. „Nüüd sa alles näed,“ ütles ta uhkelt.

Paatide ring oli nüüd järveosade ümber kokku tõmbunud ja palavas hämarikus hakkasid vilkuma tikutuled, millele varsti järgnes paadininadesse paigutatud karbiidlampide õidepuhkemine kollaste värelevate lilledena, see omandas võbeledes piirjooned ja andes neile, kes olid hilinenud, võimaluse parandada oma asukohta. Narouz kummardus vabandades üle oma külalise ja kohmitses paadininas. Kui Narouz ette kummardus, et proovida kummitoru ja raputada lambi vana bakeliidist karpi, mis oli täis tahket karbiiti, tundis Mountolive ta tugeva ihu lõhna. Siis keeras ta võtit, läitis tiku ning korraks mattis paks suits endasse mõlema istekoha, kus nad istusid hinge kinni hoides, et siis kiiresti haihtuda, kui paadi all puhkes tohutu värvilise kristallina õitsele järvevee poolring, hõõguv ja truu nagu maagiline latern, mis ehmatas kalade piirjooni, kes põrkusid tagasi ja koondusid üllatunud liigutuste, uudishimu ja võib-olla isegi rõõmuga uuesti parve. Narouz hingas teravalt välja ja läks oma kohale tagasi. „Vaata alla,“ utsitas ta kaaslast ja lisas: „aga hoia pead hästi kumaras.“ Ja kui Mountolive, kes ei mõistnud viimast nõuannet, pööras temale küsiva pilgu, ütles Narouz: „Pane mantel pea ümber. Jäälinnud lähevad kala pärast peast segi ja pimedas nende silmad ei näe. Viimati sai mul põsk haavata ja Sobhi kaotas silma. Lase nägu ette ja alla.“

Mountolive tegi, mis palutud, ning lamas hõljudes närvilise lambivalguse kohal, mille sõõr oli nüüd perfektne kristall ja mitte enam muda, ning milles kihas hulk kilpkonni ja konni ning ujus ringi kalu, kogu vee-elukate populatsioon, mida oli häirinud maismaaolendite sissetung. Paat pääses paigalt ja liikus edasi ning külm pilsivesi ümbritses ta varbaid. Silmanurgast nägi ta, et nüüd sulgus tulede suur poolring, õitsvate lampide kett veelgi kiiremini; ning otsekui selleks, et juhtida paate õiges suunas ja õige kiirusega, hakkas kostma trummilöömist ja laulu, mis oli hillitsetud ja melanhoolne, ent siiski ka käskiv. Ta tundis, kuidas pöörava paadi liikumine kajastus ikka ja jälle tema selgroos. See tajumus ei meenutanud midagi varem tuntut ja oli täiesti enneolematu.

Vesi oli nüüd muutunud tihedaks ja paksuks, nagu kaerajahusupp, mida segatakse vaiksel tulel aeglaselt paksemaks. Aga kui ta vaatas seda lähemalt, nägi ta, et illusiooni ei tekita mitte vesi, vaid suur hulk kalu. Nad lausa kihasid, sööstes parvedena siia-sinna, erutatud omaenda arvukuse teadvustamisest, ent kõik siiski libisedes ja rabeldes ühes suunas. Köis oli samuti silmusena kokku tõmbunud ja nüüd eraldas neid järgmisest paadist, järgmisest vahaja valguse loigust vaid kakskümmend jalga. Laevnikud hakkasid kähinal üksteist hüüdma ja peksid paatide ümber vett, olles samuti erutatud järve pehmet põhja katvate kalaparvede eelaimusest, ning kalad erutusid üha enam, kui jõuti madalikele ja nad nägid, et on kumavasse valgusringi lõksu sattunud. Nüüd oli nende kihamises ja ringlemises midagi deliiriumilaadset. Meeste ähmased varjud hakkasid paatides lahti kerima kätega vette heidetavaid võrke ja nende hõiked tihenesid. Mountolive tundis, et ta veri taob erutusest kiiremini. „Üks hetk veel,“ hüüdis Narouz, „lama vaikselt.“

Vesi paksenes liimjaks ja hõbedased kehad hakkasid hüppama pimedusse, et tõmbuda tagasi madalikele, helkides nagu mündid. Valgussõõrid puutusid kokku, kattusid ning kogu valgusvöö muutus tervikuks, selle ümbert aga kostis madalikule sööstvate tumedate inimkehade hüppeid ja plartsatusi, kes paiskasid vette pikki kalavõrke, mis ühendati omavahel ja olid juba kalade siplevatest kehadest pungil nagu jõulusokid. Kalad olid hirmul ja nende paanilised hüpped rebestasid kogu järvepinda, välgutades külma vett võbelevate lampide pihta, kukkudes paatidesse külmade soomuste ja trummeldavate sabade judiseva saagina. Võrkude sulgudes väristas õhku naer. Mountolive nägi araablasi, kelle pikad valged hõlstid olid vöö vahele torgatud, surumas tasakaalustavaid käsi enda kõrval olevate käilade külge ja lükkamas ühendatud võrke aeglaselt edasi. Valgus läikis nende tumedatel reitel. Pimedus oli täis nende metsikut nõtkust.

Nüüd aga leidis aset veel üks ootamatu fenomen, sest taevas ise hakkas nende kohal paksenema nii, nagu oli all teinud vesi. Pimeduse neelasid tundmatud kujud, sest hüppajad olid ärevusse ajanud järvekaldal magajad ning uued külalised ühinesid tarnadega ääristatud välimisest lisajõest arusaamatute kriisete saatel kalapüügiga: sajad pelikanid, flamingod, kured ja jäälinnud, kes lähenesid korratuid trajektoore pidi, et kihutada ja söösta allapoole ning krabada hüppavaid kalu. Nii vesi kui õhk kihasid elust, kui kalamehed rihtisid võrke ja hakkasid kühveldama kihisevat saaki paatidesse või pöörasid võrgud pahupidi, et lasta solisevad hõbekaskaadid üle pardapuude, kuni tüürimehed olid pahkluust saadik kubisevates kehades. Siin oli kalu küllalt ja rohkemgi nii inimestele kui lindudele ja kuni suuremad järvelinnud voltisid kokku ja lahti kohmakaid tiibu nagu vanu kirjusid vihmavarje või lendlesid ebakorrapäraste parvedena mulksuva ja hüpleva vee kohal, tulid jäälinnud ja kalakajakad igast suunast välgukiirusel, olles poolhullud ahnusest ja erutusest, lenneldes enesetapjalikel marsruutidel, millel mõni murdis kaela otse vastu paati, mõned aga kukkusid, nokk ees, vastu kalameeste keha, nii et tõmbasid oma kohutavas verejanus marraskile mõne põse või kintsu. Vee loksumine, kähedad hõiked, nokkade ja tiibade plagin ning näputrummide sõge podin andis kogu stseenile unustamatu toreduse, tuletades Mountolive’ile ähmaselt meelde vaaraode heledaid ja tumedaid freskosid.

Siin-seal hakkasid mehed lindudele vastu, pekstes tumedat õhku enda ümber keppidega, kuni püütud kalade kihavates paaditäites võis näha üllatavaid, maagilist karva vikerkaaresulgi ja murtud nokki, millest immitses kalade hõbesoomustele verd. Kolmveerand tundi kestis see võitlus, kuni tumedad paadid olid triiki täis. Nüüd oli Nessim nende kõrval ja hüüdis pimedas: „Me peame tagasi minema.“ Ta osutas laternale, mida kõigutati teispool vett ja mis lõi sooja valgusekoopa, kus nad märkasid hobuse siledat pöörduvat laudjat ning palmilehtede sakilisi ääri. „Ema ootab meid,“ hüüdis Nessim. Ta kaunis pea kummardus alla ja ta naeratav nägu jäi valgussõõri serva. See oli keeruline ilme, milliseid võib leida Ravenna freskodel: mandlikujuline, tumedasilmne, selgete joontega pale. Aga Mountolive vaatas niiöelda Nessimi näost läbi Leila näkku, kes oli emana niivõrd oma poja sarnane. „Narouz,“ hõikas ta kähedalt, sest noorem vend oli hüpanud vette, et võrku kinnitada. „Narouz!“ Kära sees oli raske end kuuldavaks teha. „Me peame tagasi minema.“

Nii pöördusid kaks paati lõpuks oma kükloobi valgusesilmaga tagasi üle tumeda vee kauge muuli poole, kus Leila hobustega ootas neid kannatlikult sääsesuminat täis vaikuses. Oli tõusnud noor kuu.

Leila hääl kostis naeruselt üle järve erinevate lõhnade, noomides neid hilinemise pärast, ja ka Narouz itsitas naerda. „Me tõime palju kala,“ hüüdis Nessim. Naine seisis pimedas püsti, olles veidi tumedam kui pimedus, ja nende käed puutusid kokku, nagu oleks neid juhtinud mõni täiuslik vaist, millel polnud kohta nende teadvuses. Mountolive’i süda värises, kui ta tõusis ja ronis naise abiga muulile. Aga niipea kui vennad maale said, hüüdis Narouz: „Sa rutta koju, Nessim,“ ja nad hüppasid sadulasse, hobused tõrkumas ja ehmunud nende naerusest pealetungist. „Ettevaatust,“ hüüdis naine teravalt, aga enne kui sekund oli möödunud, olid vennad läinud, kabjad pehme kalda peal trummeldamas ja Narouz Mefistona irvitamas. „Mis sa nendega teed?“ ütles Leila teeseldud resignatsiooniga ja nüüd astus nende juurde tallipoiss nende hobustega.

Nad istusid sadulasse ja ratsutasid maja poole. Käskinud teenril laternaga ees sõita, tõi Leila hobuse Mountolive’i ligi, nii et nad sõitsid põlv põlve vastas ja neile pakkus tröösti teineteise keha puudutus. Nad polnud veel kuigi kaua olnud armsamad, vaid kümme päeva, kuigi nooruslikule Mountolive’ile tundus see sajandina, meeleheite ja rõõmu igavikuna. Ta sai ametliku hariduse Inglismaal, kus teda kasvatati emotsioone endale mitte ligi laskma. Kõik muud väärtuslikud õppetunnid oli ta juba oma noorusest hoolimata omandanud – võõrastetoa ja tänava probleemidele külmavereliselt vastu astuda –, aga isiklikele tunnetele oli tal vastu panna vaid rahvusliku tundlikkuse närviline vaikimine, mis oli tuimastatud kuni kohmaka sõnatuseni, see oli valitud vaikimiste ja häbitunde kasvatus. Kasvatus ja tundlikkus käivad harva käsikäes, kuigi nendevaheline lõhe võib olla hoolega varjatud kombekoodide ja maailmaga suhtlemise formaalsustega. Ta oli kuulnud ja lugenud kirest, kuid pidanud seda millekski, mis temale kunagi peale ei tule, ent nüüd oli see käes, pahvatanud omaenda salajasse ellu, mis nagu igal ülekasvanud koolipoisil elas oma autonoomset elu igapäevakommete ja tehingute vabandava sirmi taga, igapäevakõneluste ja kiindumuste varjus. Sotsiaalne olend temas oli üleküpsenud, enne kui mees oli täiskasvanuks saanud. Leila oli ta pahupidi pööranud, nagu tõstetakse üles vana kohver, lüües selles kõik segamini. Ta kahtlustas, et pole muud kui võltspaatoslik verisulis nooruk, kellel pole mingeid jõuvarusid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud. Ta tabas ennast küsimuselt, mida ta ema sellest arvaks, kui ta suudaks kujutleda neid ratsutamas, põlv vastu põlve siin palmipuude viirastuste vahel järve ääres, milles peegeldus noor kuu. „Oled sa õnnelik?“ sosistas Leila, ja ta tundis ta huuli oma randmel. Armastajatel pole vahel teineteisele midagi öelda peale selle, mida ollakse juba tuhat korda öeldud ja tagasi võetud. Suudlused leiutati, et muuta see ütlematajäetus hingehaavadeks. „Mountolive,“ ütles naine uuesti, „kallis David.“ – „Jah.“ – „Sa oled nii vaikne. Võiks arvata, et sa magad.“ Mountolive kortsutas kulmu, olles silmitsi oma hajevil enesetundega. „Ma mõtlesin,“ ütles ta. Ta tundis jälle naise huuli oma randmel.

„Armsam.“

„Armsam.“

Nad ratsutasid põlv vastu põlve, kuni nähtavale ilmus vana maja, mis oli ehitatud neljakandilisena lisajõe ja mageveekanalite sisse lõikuvasse kaldakindlustuste võrgustikku. Õhk oli täis puuviljanahkhiiri. Maja ülemised rõdud olid eredalt valgustatud ning seal istus ratastoolis vildakalt üks invaliid, kes vaatas armukadedalt välja öösse ja ootas neid. Leila mees oli suremas mingisse tundmatusse lihastõppe, mis seisnes progresseeruvas atroofias, ja see rõhutas omakorda julmalt meeste niigi suurt vanusevahet. Haigus oli teinud ta õõnsaks nagu laibastunud kesta, mis koosnes kaltsudest ja sallidest, kust tolknesid välja ta pikad tundlikud käed. Näost tahumatu ja ilmelt sünge, mis kajastus ka tema noorema poja näos, oli ta pea õlgadel viltu ja meenutas teatud valguses karnevalimaske, mida kantakse teiba otsas. Jääb vaid lisada, et Leila armastas teda!

„Leila armastas teda.“ Oma meele vaikuses ei suutnud Mountolive kunagi mõelda neid sõnu, ilma et ta oleks neid mõttes papagoina kriisanud. Kuidas ta võis? Seda oli ta endalt ikka ja jälle küsinud. Kuidas ta võis?

Kuuldes hobusekapjade plaginat hoovi munakividel, veeretas abikaasa oma ratastooli ettepoole rõdu rinnatise äärde ja hüüdis turtsakalt: „Oled see sina, Leila?“ Tal oli vana lapse hääl, mis oli valmis haiget saama naise naeratuse soojusest, mille too maast üles tema poole heitis, ja sügavast armsast kontraaldist, milles ta mehele vastas, häälest, milles segunes idamaine allaheitlikkus ja teatav kaastunne, mida vaid laps suudaks mõista. „Kallis.“ Ning jooksnud üles pikkadest puutreppidest teda embama, hüüdis ta: „Me oleme turvaliselt tagasi.“ Mountolive ronis hoovis aeglaselt hobuse seljast maha, kuuldes haige mehe kergendusohet. Ta võttis pigem ette mittevajaliku sadulavöö pingutamise, et mitte näha nende embust. Ta polnud armukade, aga ta suutmatus seda armastust uskuda läbistas ja haavas tema südant. Oli vastik olla noor, vilumatu ja mugavustsoonist väljas. Kuidas võis see kõik juhtuda? Ta tundis, nagu oleks ta Inglismaalt miljoni miili kaugusel; minevik oli ta seljast koorunud nagu nahk. Soe öö lõhnas jasmiini ja rooside järele. Kui naine hiljem ta tuppa tuleb, on ta nähtamatu kui nõel, ühegi sõna ja mõtteta, võttes käte vahele kummaliselt noore naiseihu peaaegu ilma iha ja kahetsuseta, silmad kinni, nagu mees, kes seisab jäise kose all. Ta läks aeglaselt trepist üles. Naine oli teinud ta teadlikuks sellest, et ta on pikk, sirge ja hea välimusega mees.

„Kas sulle meeldis kalapüük, Mountolive?“ kähistas invaliid häälega, mille pinnal hulpisid (nagu õli vee peal) uhkus ja kahtlus. Pikakasvuline mustanahaline teener veeretas tema juurde väikese laua, millel seisis viskikarahvin. See oli anomaaliaid täis maailm: joodi „loojanguvett“ nagu kolonistid siin vanas lahmakas majas, mis oli täis imelisi vaipu ja mille seintel oli kunagi Omdurmani vallutatud bantude odasid ja tubades imelik Teise Impeeriumi aegne Türgi moega mööbel. „Istu,“ ütles vanamees, ja Mountolive istus naeratades, märgates, et isegi siin võõrastetoas lebasid raamatud ja ajakirjad, rahuldamata mõttenälja sümbolid, mida lugedes Leila sel näljal endast võitu saada ei lasknud. Tavaliselt hoidis naine oma raamatuid ja lehti harim’is, aga neid jagus alati ka majja. Ta mees ei võtnud selle ilma elust osa. Naine püüdis nii palju kui suutis mitte lasta meest sellest teadlik olla, kartes ta armukadedust, mis oli muutunud seda murettekitavamaks, mida suuremaks läks mehe võimetus. Pojad pesid end, Mountolive kuulis kusagilt kostvat veepladinat. Varsti palub ta luba toast lahkuda ja läheb õhtusöögiks valget ülikonda selga panema. Ta jõi viskit ja rääkis krõnksus mehega ratastoolis oma meloodilisel häälel. Talle näis hirmus ja moraalitu olla tema naise armuke ja ometi oli ta alati üllatusest hingetu, kui nägi, kui lihtsalt ja loomulikult Leila kogu seda pettust läbi viis. (Ta jahe mesine hääl jne; Mounolive peaks püüdma temale mitte liiga palju mõtelda.) Ta kortsutas kulmu ja rüüpas oma napsi.

Oli olnud päris keerukas leida maavalduses üles nende maja ja esitada oma soovituskiri, sest autotee oli ehitatud ikka veel vaid koolmekohani, mille järel tuli kasutada hobuseid, et jõuda majani kanalite vahel. Ta veetis peaaegu tund aega üksi kaldale uhutult, enne kui lahke möödasõitja pakkus talle hobust, kellega ta sihtkohta jõudis. Tol päeval polnud kodus kedagi peale invaliidist majaperemehe. Mountolive märkas veidi lõbustatult, et kui loeti ta soovituskirja, mis oli kirjutatud ilutsevas araabia keeles, pomises invaliid ühe tavalise vastastikuseid häid tundeid väljendava lause komplimentide kohta, mida ta luges, nagu oleks kirja kirjutaja ise kohal olnud. Siis vaatas mees kohe õrnalt noorele inglasele otsa ja ütles lause, millele Mountolive vaikselt vastas. „Te tulete ja elate meie juures, see on ainus viis, kuidas saaksite oma araabia keelt täiendada. Kaheks kuuks, kui soovite. Mu pojad oskavad inglise keelt ja neil oleks hea meel teiega juttu ajada, samuti mu naisel. Neile oleks õnnistuseks näha majas võõramaalase uut nägu. Ja mu armas Nessim, ehkki ta on veel nii noor, õpib viimast aastat Oxfordis.“ Uhkus ja rõõm helkisid korraks ta aukuvajunud silmades ja kustusid siis, andes maad tavalisele valu- ja muregrimassile. Haigus tekitab põlgust. Haige inimene teab seda.

Mountolive võttis kutse vastu ja loobunud puhkusest nii kodu- kui asukohamaal sai loa elada kaks kuud selle kopti maaomaniku majas. Elu erines siin täielikult kõigest, mida ta oli varem pidanud omaseks perekonnaelu teadvustamata feodaalsele tseremoniaalsusele, mis ulatus tagasi vähemalt keskaega ja võib-olla veelgi kaugemale. Kas Burtoni,^[1.] Beckfordi^[2.] ja leedi Hesteri^[3.] maailm eksisteeriski enam? Kuid siin, vaadates kõike oma kujutluse loodud maalingust lähtudes, leidis ta igasuguse eksootika olevat täiesti normaalse. Selle poeesiat valgustas elu enda teadvustamata loomulikkus. Mountolive, kelle ees oli kohaliku keele seesam juba avanenud, leidis, et hakkab esimest korda tõeliselt mõistma seda võõrast maad ja selle võõraid kombeid. Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte? Ta oli hakanud istutama oma kujutluse tohutut puutumata maailma ümber uue elu pinnasesse.

Hosnani perekond oli omaette veider kooslus. Hea välimusega Nessim ja tema ema olid sugulashinged ning kuulusid mõlemad intelligentsete ja tundlike inimeste maailma. Vanem poeg oli alati valmis ema aitama, kui oli vaja avada ust või tõsta maast üles taskurätt. Nessimi inglise ja prantsuse keel olid laitmatult täiuslikud nagu ta käitumine ning kõlasid ta kehaehituse kombel nõtkelt ja jõuliselt. Nende vastas istusid aga küünlavalgel kaks teist laadi olevust: invaliidistunud ja nartsudes abikaasa ning noorem poeg, kes oli karm ja toorevõitu nagu mastif ja keda saatis seletamatu valmisolek rünnata. Ta oli jässakas ja inetu, kuid samas õrn, ja sellest, kuidas ta neelas iga isa lausutud sõna, oli selge, kellele oma vanemaist ta eeskätt kuuletus. Tema naiivsus paistis ta silmadest ja ka tema oli teenistusvalmis, ning tõesti, kui ta polnud maatöö tõttu majast väljas, lasi ta ruttu minema ratastooli taga seisva toapoisi ja aitas rõõmust särades oma isa, olles heas tujus isegi selle üle, kui pidi ta hellalt ja peaaegu kahjurõõmsalt sülle tõstma ja tualetti viima. Emasse suhtus ta umbes samasuguse uhkuse ja lapseliku nukrusega, mis vaatas vastu ta haige isa pilgust. Ja kuigi vennad vaatasid oliivipuuoksa harudena eri suunas, ei olnud nende vahel lõhet – nad olid sama oksa võrsed ja armastasid seda teades teineteist väga, sest õigupoolest nad täiendasid teineteist, ning kus üks oli nõrk, seal oli teine tugev. Nessim vihkas verevalamist, füüsilist tööd ja halbu kombeid, Narouzile olid need aga meelt mööda. Ja Leila? Mountolive’i meelest oli ta muidugi kaunis mõistatus, ehkki olnuks ta kogenum, oleks ta naise loomulikkuses ära tundnud läbini lihtsakoelise vaimu ja mõistnud, et ta erilisus pole muud kui õide puhkemata jäänud võimed, mis on tõrkumata leppinud elu poolt peale sunnitud kompromissidega. Tema abielu endast nii palju vanema mehega oli üks nende näide – tegu oli ju siiski Egiptusega. Tema perekonna vara võrreldi Hosnanide varaga ja nagu kõik sellised liidud, sarnanes ka see abieluliit kahe ettevõtte ühinemisega. Kas ta oli õnnelik või õnnetu, ei tulnud tal pähegi küsida. Ainuke asi oli see, et teda ahvatles raamatute ja inimeste maailm väljaspool selle vana maja piire ja maa karme nõudmisi, millest olenes perekondade sissetulek. Ta oli kuulekas ja järeleandlik ning lojaalne nagu hoolega kodustatud loom. Teda häiris vaid elu segadusse ajav monotoonsus. Noorena oli ta teinud Kairos hiilgavalt läbi õpingud ja lootnud mõne aasta, et pääseb Euroopasse neid jätkama. Ta oli tahtnud õppida arstiks. Kuid tol ajal olid õnnelikud need Egiptuse naised, kel õnnestus vältida musta loori, rääkimata Egiptuse mõttemallide ja ühiskonna kitsastest raamidest. Euroopa oli egiptlastele nagu kaubamaja, kus rikkad käisid aeg-ajalt ostlemas. Muidugi käis ta mitu korda vanematega Pariisis ja armus sellesse linna nagu me kõik, ent kui asi jõudis soovini murda Egiptuse tavasid ja pääseda vanemate seatud võrgust, põgenedes maailma, mis võinuks toita ta arukat mõistust, põrkus ta vastu oma perekonna konservatiivsuse kaljupanka. Ta pidi abielluma ja jääma Egiptusse, öeldi talle külmalt ning valiti rikkast tutvuskonnast välja kõige leebem ja võimekam mees. Seistes oma unistuste kuristiku serval, olles ilus ja rikas (Aleksandrias kasutati ta kohta hüüdnime Must Pääsuke), leidis Leila, et maailm ta ümber tõmbub hämaraks ja ebareaalseks. Ta pidi järele andma. Muidugi ei takistaks keegi teda koos mehega aeg-ajalt Euroopas käimast ja seal sisseoste tegemast … Kuid ta elu pidi kuuluma Egiptusele.

Ta andis järele, langedes algul meeleheitesse ja võttes hiljem talle ettenähtud olukorra resigneerunult omaks. Ta abikaasa oli hea ja tähelepanelik, ehkki vaimu poolest omajagu tönts. Elu imes välja ta elumahlad. Tema lojaalsus mehele ulatus selleni, et ta sukeldus tema tegemistesse ja elas Aleksandria, ainsa Euroopat meenutava linna lähistel. Nüüd kujundas ta elu juba aastaid Niiluse delta nüristav ja monotoonne maaelu Hosnanide valduses. Ta elas end peamiselt välja Nessimi kaudu, kes sai hariduse suures osas välimaal ja kelle harvad koduskäigud tõid majja pisutki elevust. Aga et vaigistada oma püsimatut uudishimu maailma vastu, tellis ta raamatuid ja perioodikat neljas keeles, mida ta valdas sama hästi kui emakeelt või isegi paremini, sest keegi ei saa mõtelda ega tunda üksnes araabia keele aegunud umbsuses. Nii oli juba palju aastaid kestnud ta võitlus allaandmisega, mille meeleheitemärk oli teatav närvihaiguse vorm ja mille vastu ta abikaasa määras talle üsna nutikalt kümnepäevaseid puhkusi Aleksandrias, abinõu, mis aitas alati värvi ta palgetele tagasi. Kuid ka need reisid jäid aegapidi harvemaks: naine oli märkamatult jäänud seltskonnast kõrvale ja leidis, et suudab üha vähem rääkida tühja-tähja ja mõtelda tühiseid mõtteid, millel see jutt põhineb. Linnaelu tüütas teda. See oli pinnapealne nagu suure järve vesi; tema sisekaemusevõime aga tugevnes aastatega ning kui tuttavad teda enam vaatamas ei käinud, jäi talle vaid mõni nägu ja nimi: arstiametit pidav Balthazar näiteks, kes suhtles küll rohkem Nessimi kui temaga. Kui poja õpingud said läbi, aheldas teda enda külge pangandus koos oma kiiresti arenevate osakondadega, mis olid juuri pidi kinni laevanduses ning naftaja metallitööstuses, selle asemel et imada vett … Ent selleks ajaks oli naisest saanud juba päris erak.

Ses üksildases elus oli Mountolive’i, päris võõra inimese saabumine talle omajagu ootamatu. Tol esimesel päeval oli ta kõrbes ratsutamast hiljem tagasi tulnud ja lipsas oma kohale abikaasa ja külalise vahel, hinges ärev elevus. Mountolive vaevalt vaataski teda, sest naise erutav hääl tekitas ta südames imelikke värinaid, mida ta pani küll tähele, aga ei mõtestanud. Leila kandis valgeid kalifeepükse, kollast pluusi ja salli. Ta siledad käed olid valged ja sõrmusteta. Kumbki poeg ei tulnud sel päeval lõunale ning pärast sööki oli see Leila, kes pakkus end talle maja ja aeda näitama, olles juba meeldivalt jahmunud noormehe aupaklikust araabia ja korralikust prantsuse keelest. Ta kohtles teda veidi kartliku vastutulelikkusega nagu naine, kel on muidu seltsiks vaid lapseliku olemisega abikaasa. Külalise siiras huvi ja õppimistahe täitsid ta tänutundega, mis teda üllatas. See oli mõttetu, sest mitte kunagi polnud ükski võõras inimene näidanud üles soovi nende elu, keelt, usku ja kombeid tundma õppida. Mountolive’i käitumine oli täiuslik, ent ta enesekontroll nõrk. Nad jalutasid roosiaias, kuulates teineteise häält, viibides otsekui unes. Nad hingeldasid ja olid tundeist peaaegu lämbumas.

Kui Mountolive õhtul hüvasti jättis ja võttis vastu naise abikaasa kutse tagasi tulla, oli naine kadunud. Teener tõi sedeli, millel seisis, et nõrkus ja peavalu on sundinud teda pikali heitma. Kuid ta ootas mehe tagasitulekut omamoodi jonnaka ja ootusäreva tundega.

Mountolive sai muidugi samal õhtul tuttavaks mõlema vennaga, sest Nessim tuli pärast lõunat Aleksandriast ning külaline tundis temas kohe ära enda maailma inimese, kelle elukoodi ta tundis. Nad vastasid närviliselt teineteise tervitusele, moodustades otsekui muusikalise kooskõla.

„Ja kus on siis meie Narouz?“ küsis naine abikaasalt, nagu oleks teine poeg rohkem isa kui tema hoole- ja eestkostealune. „Ta on nelikümmend päeva haudejaamas tööd teinud ja tuleb homme.“ Leila nägi välja veidi kohmetu. „Temast saab pere farmer, Nessimist aga pankur,“ selgitas ta Mountolive’ile kergelt punastades. Ja lisas siis uuesti abikaasa poole pöördudes: „Kas ma võin viia härra Mountolive’i Narouzi juurde?“ – „Muidugi.“ Mountolive oli meelitatud oma nime prantsusepärasest hääldusest. Naine kutsus teda prantsuse kombel Mountolif ning see kõlas noormehele romantilisena. Seda laadi mõte oli talle uus. Naine võttis tal käe alt kinni ning nad kõndisid läbi roosiaia ja palmiistanduse haudejaama juurde, mis asus maa sisse ehitatud pikas madalas mudatellistest hoones. Nad koputasid madala ukse pihta, kuid lõpuks tõukas Leila selle ise kannatamatult lahti ja nad astusid kitsasse koridori, mille kummaski küljes olid teineteise vastas kümme ahju.

„Pange uks kinni,“ hüüdis Narouz madalal häälel, tõustes ämblikuvõrkudesse mähitud hämarusest tulijatele vastu. Mountolive tundis end mehe altkulmu pilgu, jänesemoka ja järsu hääle ees arakslööduna, nagu oleksid nad mehe noorusest hoolimata häirinud mõnda sassis peaga koopaerakut. Narouzi jume oli kollane ja tema silmade alla olid magamatusest tekkinud kotid. Ent kui poeg nägi ema koos külalisega, vabandas ta ja tal näis olevat hea meel, et teda töö ajal vaatama tuldi. Ta oli ühtaegu uhke ja erutatud, selgitades neile haudejaama tööd, ja Leila lasi tal seda taktitundeliselt teha. Mountolive teadis juba, et kunstlikus soojuses munade väljahaudumine on Egiptuses kunst, mille üle oldi uhke juba iidsest ajast saadik, ning tal oli hea meel seda protsessi tundma õppida. Selles maa-aluses, ämblikuvõrke ja tolmu täis hoones rääkisid nad töövõtetest ja temperatuuridest, kui naise mõistatuslik tume pilk võrdles nende kehaehitust, kombeid ja häälekõla. Narouzi ilusad silmad särasid rõõmsast elevusest. Külalise elav huvi näis teda rõõmustavat ja ta selgitas kõiki üksikasju kuni kummalise võtteni, mille abil haudumissoojust mõõdeti ilma termomeetrita, pannes muna lihtsalt vastu silmakoobast.

Hiljem Leilaga roosiaia kaudu tagasi sammudes ütles Mountolive: „Kui meeldiv poeg teil on.“ Ning Leila punastas äkki ja langetas pea. Ta vastas vaiksel häälel: „Meil on nii väga südamel, et me ei lasknud ta jänesemokka õigel ajal opereerida. Pärast oli ta kõigi külalaste pilgata, kes hüüdsid teda kaameliks ja tegid talle liiga. Te ju teate, et ka kaamelil on mokk lõhki? On jah. Narouzil on tulnud nii mõndagi taluda.“ Tema kõrval kõndiv noormees oli äkki ta vastu kaastundlik, kuid jäi kidakeelseks. Ja õhtul oli naine järsku kadunud.

Algul tekitasid ta oma tunded temas justkui segadust, kuid ta ei olnud harjunud endasse vaatama ega oma isiksust analüüsima ehk lühidalt, kuna ta oli noor, ei pööranud ta neile tunnetele tähelepanu. (Seda kõike tuletas ta meelde alles hiljem, meenutades omaette olles sügavalt iga üksikasja, kui ta ajas vanamoodsa peegli ees habet või sidus lipsusõlme. Ta kordas kõiki asjaolusid painajalikult ikka ja jälle, et elada uuesti läbi ja võtta kontroll kõigi emotsioonide üle, mis Leila oli temas vallandanud. Vahetevahel ütles ta endamisi needes läbi hammaste „pagan“, nagu oleks ta meenutanud mingit hirmutavat katastroofi. Talle ei meeldinud sund meheks kasvada. Samas oli see aga erutav. Nii kõikus ta meeleolu hirmu ja groteskse vaimustuse vahel.)

Nad käisid sageli Leila abikaasa õhutusel koos kõrbes ratsutamas ning siis avastas ta ühel täiskuuööl, lamades kõrvuti tuule lumivalgeks silutud liivaluite najal, enda vastas hoopis uutmoodi Leila. Nad olid söönud koos õhtust ja ajanud tontlikus kuuvalguses juttu. „Üks hetk,“ ütles naine äkki, „teil on toidukübe huule külge jäänud.“ Ning kummardunud talle lähemale, võttis ta selle sealt keelega ära. Ta tundis oma alahuulel korraks justkui Egiptuse kassi väikest sooja keelt. (Just alahuult hammustades oligi ta alati öelnud sõna „pagan“.) Ta kahvatas ja tundis end justkui minestavat. Aga naine oli päris tema ligi, nii ohutult ligi, naeratades ja kirtsutades nina, et ta suutis naise vaid embusesse haarata ja tema ligi kummarduda, nagu kummarduks ta peeglisse. Nende kogelevad huuled kohtusid nagu peegeldused järvepinnal. Mountolive’i mõistus pihustus tuhandeks killuks ning lendas laiali neid ümbritsevasse kõrbe. Armastajateks saamine oli nii lihtne ja sai teoks nii tahtmatult, et mõnda aega ei saanud ta arugi, mis oli juhtunud. Kui ta taas mõtelda suutis, näitas ta kohe välja, kui noor ta alles on, pomisedes: „Aga Leila, miks mina?“, nagu oleks naise ees lahti kogu valikute maailm, ning ta suutis vaid hämmelduda, kui naine temast eemaldus ja kordas tema sõnu justkui muusikalise dissonantsiga, sest mehe küsimuse poisilikkus oli teda pahandanud: „Miks sina? Lihtsalt niisama.“ Ja siis luges ta Mountolive’i hämmastuseks vaikse armsa häälega ette lõigu ühelt oma lemmikautorilt:

„Meie ees on nüüd lahti saatuse rada, kõrgeim tee, mille inimene võib kas vastu võtta või ära põlata. Meie rass pole veel täisealine, see pärineb puhtaimast põhjamaa verest. Meie loomus ei ole veel rikutud, me oleme piisavalt tugevad, et valitseda, ja piisavalt nõtked, et alistuda. Meile on sisendatud puhta halastuse usku, mille me peame nüüd kas reetma või õppima seda järgides kaitsma. Me oleme rikkad päritud autunde poolest, mille meile on jätnud tuhandeaastane rüütlite ajalugu ja mida me peame päev-päevalt januselt suurendama, sest et inglased, kellele autunde ihalus näib patusena, on maailma kõige tülgastavam rahvas.“

Mountolive kuulas ta häält hämmastuse, haleduse ja häbiga. Oli selge, et naine näeb temas omamoodi rahva prototüüpi, mis eksisteerib vaid tema kujutluses. Leila suudles ja hellitas temas ta silme ette manatud Inglismaa kujutist. Mountolive’ile oli see maailma kõige kummalisem kogemus. Ta tundis, kuidas ta silmad täituvad pisaraist, kui naine jätkas kõrgelennulist tsitaati, seades hääle laulvaks vastavalt loetavale proosale: „Või tõstate teie, inglise noored, oma maa taas kuningatroonile ja teete sellest valitsuskepile alluva saare, nii et see oleks maailma valguseallikas ja rahusadam, õpetuste ja kunstide käskija ning suurte traditsioonide truu hoidja keset põgusaid harduseta nägemusi; ajaloo väärindatud põhimõtete alandlik teener, mis ei allu südametutele eksperimentidele ega liiderlikele ihadele ning kannab keset rahvaste julma ja lärmakat kadedust edasi oma eriskummalist vaprust ja heatahtlikkust kõigi inimeste vastu?“ Ta sõnad hakkasid Mountolive’i peas kumisema.

„Aitab. Aitab,“ hüüdis ta teravalt, „me ei ole enam sellised, Leila.“ See oli mõttetu raamatulik unelm, mille koptist naine oli avastanud ja enda jaoks lahti mõtestanud. Mees tundis, et tema maagilised embused said talle osaks päris teenimatult, nagu teeks ta absurdsed mõtted kõik maatasa ning alandaks need millekski tumedaks ja ebareaalseks, justkui oleks ta suhelnud tänavatüdrukuga. Kas tõesti on võimalik armuda surnud ristisõdija raidkujusse?

„Sa küsisid minult, miks,“ ütles Leila, hääles ikka veel põlgus. „Sellepärast,“ vastas ta ohates, „et sa oled vist inglane.“ (Iga kord, kui ta sellele mõtles, oli Mountolive üllatunud ja ainult vandesõna „pagan“ vaigistas tema hämmastust.)

Ja siis, nagu kõik maailma kogenematud armastajad, ei rahuldanud teda asjade sellesse seisu jätmine, ta pidi neid oma meeles veel uurima ja andma nendele hinnangu. Ükski naise antud vastus polnud talle ootuspärane. Kui ta mainis naise abikaasat, siis Leila vihastas ja katkestas ta jutu närvutava otsekohesusega: „Ma armastan teda. Ma ei luba rääkida temast kergel toonil. Ta on üllas mees ja ma ei tee iialgi midagi, mis teda haavaks.“

„Aga … aga …“ pomises noor Mountolive, ent nüüd, naerdes tema segaduse üle, pani naine taas käed tema kaela ümber ja ütles: „Rumal. Rumal David! Tema ise ütleski, et võtku ma sind endale armukeseks. Mõtle, kas pole ta omamoodi tark? Ta kardab mind kaotada hoopis siis, kui ma peaksin kohtama vale inimest. Kas sa pole kunagi armastust janunenud? Kas sa ei tea, kui ohtlik see on?“ Ei, Mountolive ei teadnud.

Mida pidi üks inglane arvama neist kummalistest mõttemallidest, neist segastest ja vastuokslikest lojaalsustest? Ta oli tummaks löödud. „Ainult et ma ei tohi sinusse armuda ja ma ei armugi.“ Kas ta sellepärast hakkaski armastama Mountolive’i pigem Inglismaa kujundi kui tema enese kaudu? Ta ei leidnud sellele vastust. Tema ebaküpsuse ilmsikstulek tegi ta kidakeelseks. Ta sulges silmad ja tundis, nagu kukuks ta selili musta auku. Ja Leila, kes seda tajus, leidis temas süütuse, mis tegi noormehe talle armsaks, omal moel otsustas ta teha temast mehe, kasutades kogu oma naiselikku soojust ja avalust. Ta oli talle nii armsam kui õnnetu poisike, keda ta oskas juhatada ta arenguteel. Ainult et (ja oma meeles pidi ta selgesti tegema selle reservatsiooni) ta pidi tõkestama vastumeelsust, mida Mountolive võis sellise juhendamise suhtes tunda. Nii varjas ta hoolega oma elukogemust ja temast sai mehele peaaegu ühevanune kaaslane, kes jagas ta vastutust nende täiesti ohutu ja laitmatu käitumise eest, mille mõjul mehe süütunne peaaegu vaibus ning ta võttis naise uutmoodi otsustavuse ja enesekindluse täielikult omaks. Mountolive kordas endale samasuguse otsustavusega, et ta peab austama naise reservatsioone ja mitte temasse armuma, kuid omaenda tundest lahtiütlemine on noorele inimesele võimatu. Ta ei suutnud eristada oma emotsionaalseid vajadusi, kirge ja nartsissismist toituvat romantikat. Iha lämmatas teda. Ta ei suutnud seda määratleda. Siin takistas teda igal sammul ta Inglise haridus. Ta ei suutnud olla õnnelik ilma süütundeta. Kuid kõike seda ei tajunud ta selgelt, ta üksnes aimas, et oli kohanud kedagi enamat kui armuke ja vandeseltslane. Leila polnud mitte ainult temast kogenum; oma ahastuseks avastas ta, et naine on temast ta oma keeles ka rohkem lugenud ja õpetatud. Ent olles ideaalne kaaslane ja armsam, ei andnud naine talle seda kunagi tunda. Naiselikule kogemusele on avatud nii palju allikaid. Leila leidis alati pelgupaiga õrnuses, mis väljendus kerges pilkes. Ta noomis teda harimatuse pärast ja julgustas ta uudishimu. Ning talle pakkus naudingut ta kire mõju mehele, ta suudlused, mis langesid kui süljepiisad kuumale triikrauale. Naise silmade kaudu hakkas Mountolive uuesti nägema Egiptust, mis oli nüüd dimensiooni võrra rikkam. Ta sai aru, et ta mõningane keeleoskus polnud sugugi piisav, sest Leila paljastas selle nappuse omaenda teadmiste sügavuse taustal.

Paadunud märkmetegija, nagu mees oli, leidis ta oma väikese taskuraamatu paisumas andmetest, mis avanesid talle nende ühistel ratsasõitudel, ent need olid alati selle maa kohta käivad andmed, sest ta ei julgenud kirja panna ainsatki sõna oma tunnete kohta ega isegi Leila nime. Nii nägid ta üleskirjutused välja sedamoodi:

Pühapäev. Ratsutades läbi vaese kärbseid täis küla, osutas mu kaaslane täketele, mis olid müüridel ja seintel kui kiilkiri, ning küsis, kas ma oskan neid lugeda. Ütlesin nagu loll, et ei oska, kas need ei või olla äkki amhaarikeelsed? Naer. Selgituseks kuulsin, et üks auväärt rändkaupmees, kes käib siin külas iga kuue kuu tagant, müüb Medinast pärit erilist hennat, millest siin selle püha linnaga seotuse tõttu väga lugu peetakse. Inimesed on enamasti liiga vaesed, et selle eest maksta, nii et ta annab neile krediiti, aga et mitte seda unustada, märgib ta arvepidamise potikillu abil saviseinale.

Esmaspäev. Ali ütleb, et sabaga tähed on kivid, mida loobivad taevainglid, et peletada kurje džinne, kui nood püüavad kuulata pealt paradiis kõnelusi ja saada teada tulevikusaladusi. Kõik araablased, isegi beduiinid kardavad kõrbe. Imelik.

Ja veel: vahepidamist jutuajamises, mida me nimetame „inglite möödumiseks“, tervitatakse teisiti. Mõne vaikusehetke pärast ütleb keegi: „Wahed Dhu“ ehk „Andku Jumal“ ja siis vastab kogu ratsaseltskond: „La Illah Illa Allah“ või „Ei keegi muu kui üksainus Jumal“, enne kui endine vestlus edasi läheb. Need väikesed tavad on väga muljetavaldavad.

Ja veel: minu võõrustaja kasutab kummalist fraasi, kui räägib oma tagasitõmbumisest äritegevusest. Ta nimetab seda „hinge tagasisaamiseks“.

Ja veel: ma pole kunagi varem maitsnud Jeemeni kohvi, mille igas tassis on terake halli ambrat. See on ülimaitsev.

Ja veel: Mohammed Shebab pakub mulle kohtudes klaasist kaanega piaalist nuusutada jasmiinilõhna, nagu me Euroopas pakume sigaretti.

Ja veel: nad armastavad linde. Murenevate hauakividega kalmistul nägin ma kalme, millel olid marmorisse uuristatud väikesed lindude joogilohud, ja mu kaaslane ütles, et neid täidavad kalmistul reedeti käivad külanaised.

Ja veel: Ali, suur mustanahaline eunuhh, ütles, et üle kõige kardavad nad kurja tähendavaid siniseid silmi ja punaseid juukseid. Kummaline, et Koraani kurjadel inglitel on samuti kõige tülgastavamaks jooneks sinised silmad.

Nii tegi noor Mountolive märkmeid ja mõtiskles nende inimeste imelike kommete üle, kelle hulka ta oli sattunud, korralikult, nagu sobis õpilasele, kes uuris enesele väga võõraid kombeid, end samas ka teatud ekstaasiga, kui ta nägi poeetilist vastavust tegelikkuse ja Idamaade unelmapiltide vahel, mille ta oli lugedes silme ette mananud. Neis oli vähem vastuolu kui kujutistel, mida Leila kalliks pidas: poeetilisel Inglismaa kujutisel ning selle häbelikul ja kogemusteta näidiseksemplaril, kelle ta oli võtnud oma armukeseks. Kuid Mountolive ei olnud siiski päris rumal, sest ta võttis õppust kahest tähtsast elu õppetunnist: sellest, kuidas siiralt armastada ja kuidas selle üle mõelda.

Aga ta elus oli veel muidki episoode ja stseene, mis puudutasid ja erutasid teda hoopis teisiti. Ühel päeval ratsutasid nad kõik läbi istanduste, et külastada vana hoidjat Halimat, kes elas nüüd austatud erakluses. Ta oli olnud poiste peamine hoidja ja kaaslane, kui nad olid lapsed. „Ta toitis neid isegi rinnaga, kui mu enda piim kinni jäi,“ selgitas Leila.

Narouz mühatas kähinal naerda. „Ta oli meie „närija“,“ selgitas ta Mountolive’ile. „Kas teate, mis see sõna tähendab? Egiptuses toitsid lapsi tollal teenijad, kelle kohustus oli neile määratud toit enne lusikaga toitmist läbi närida.“

Halima oli Sudaanist pärit vabastatud ori ja ka tema „sai nüüd oma hinge tagasi“, elades väikeses punutud hütis suhkruroopõldude vahel, olles õnnelikult ümbritsetud arvututest lastest ja lastelastest. Tema vanust oli võimatu öelda. Tal oli tohutu heameel näha Hosnani noormehi, ja Mountolive’it liigutas vaatepilt, kui mõlemad hobuse seljast maha tulid ja tema embusesse jooksid. Nüüd polnud Leila nii hell. Ja kui vana neegritar oli end kogunud, nõudis ta, et tema külastamise puhul esitataks üht teatud tantsu, mis kummalisel kombel polnud sugugi ilma omamoodi graatsiata. Kõik seisid amme ümber ringis ja plaksutasid armastavalt käsi, kui naine pöördus kord ühel, kord teisel kannal ringi, ning kui ta oma laulu lõpetas, said talle jälle osaks naer ja kallistused. See teesklematu ja spontaanne lähedus tegi Mountolive’ile rõõmu ja ta vaatas oma armsamat säraval pilgul, milles naine ei näinud mitte ainult armastust, vaid ka uutmoodi austust. Ta ihkas temaga üksi jääda ja ta oma embusesse võtta, aga ta kuulas kannatlikult vana Halima juttu selle perekonna omadustest ja kuidas talle oli ta tubli töö eest kaks korda võimaldatud külastada püha linna. Ta hoidis rääkides kätt hellalt Narouzi varrukal, vaadates aeg-ajalt talle truu looma pilguga otsa. Kui ta hoolealune oli alati kaasas olevast vanast tolmusest jahipaunast lahti pakkinud kõik kaasa toodud kingitused, vaheldus amme näol nagu kuuvarjutus naeratus kohmetusega ja ta puhkes nutma.

Aga oli ka teisi, võib-olla vähem meeldivaid stseene, mis sellegipoolest esindasid Egiptuse kombeid. Kord varahommikul oli ta tunnistajaks vahejuhtumile, mis leidis aset sisehoovis tema akna all. Üks tumedat verd noormees seisis hoopis teise ilmega Narouzi ees, vaadates altkulmu, ent araks tõmbuval pilgul tema sinistesse silmadesse. Mountolive kuulis voodis lamades ja lugedes kaks korda selge häälega öeldavaid sõnu: „Peremees, see ei olnud vale.“ Ta tõusis ja läks akna juurde ning nägi, kuidas Narouz ütles vaiksel, tõrksal, sisinaks pressitud häälel: „Sa valetasid jälle,“ ning nägi sealsamas ka erutavat kehalist brutaalsust. Ta võõrustaja võttis vöölt noa ja lõikas sellega maha osa poisi kõrvalestast, tehes seda aeglaselt ja vaikselt, nagu lõikaks ta puuviljanoaga varre otsast viinamarja. Teenri kaela mööda voolas vereoja, kuid ta seisis liikumatult. „Nüüd mine,“ ütles Narouz samasugusel deemonlikul sisinal „ja ütle oma isale, et ma lõikan iga vale eest tüki su ihust, kuni jõuan selle kohani, mis ei valeta.“ Poiss hakkas äkki longates jooksma ja kadus hingeldades silmist. Narouz pühkis noatera oma kottpükste vastu puhtaks ja tuli vilet lastes trepist üles majja. Mountolive vaatas seda kivistunult.

Ja siis (kõige hämmastavam oli just vahejuhtumite erinevus), tolsamal pärastlõunal jõudsid nad koos Narouziga ratsutades perekonna maavalduste piirile, kust algas kõrb ja kasvas hiigelsuur ohvripuu, mille küljes rippus kõiksuguseid lastetute või haigete külainimeste palvelinte, nii et igalt oksaharult näis välja kasvavat sada tuules laperdavat riideriba. Läheduses oli erakuonn, mille elanik oli ammu surnud, tema nimegi enam ei mäletatud, välja arvatud ehk mõni üksik külaelanik. Eraku murenenud hauaküngas oli aga ikka jäänud palverännusihiks ning moslemite ja koptide kohtumispaigaks. Siin tuli Narouz hobuse seljast maha ja ütles kõige harilikuma häälega: „Ma loen siin alati palve. Palvetagem siis seekord koos.“ Mountolive’il oli veidi piinlik, kuid ta tuli sõnagi lausumata ka hobuse seljast maha ja kui nad kõrvuti kadunud pühaku väikese kalmukünka ees seisid, tõstis Narouz silmad taevasse ja ta näole tuli samavõrd vaga ilme, nagu see ennist oli olnud deemonlik. Mountolive matkis täpselt tema poosi, pannes käed kokku ja tõmmates peod vastu rinda. Siis langetasid mõlemad pea rinnale ja palvetasid pika hetke, mille järel Narouz hingas pika sisinaga välja, nagu tunneks ta kergendust, ja vedas sõrmed nägu mööda alla, soovides palvest sündinud õnnistusest sügavamalt osa saada. Mountolive matkis teda suure hingeliigutusega.

„Hästi. Nüüd oleme palvetanud,“ ütles Narouz lõpetuseks, kui nad uuesti hobustele istusid ja ratsutasid tagasi üle väljade, mis lebasid päikese all vaikselt, välja arvatud pumpade imevad ja ähkivad hääled, mis tekkisid järvevee niisutuskanalitesse juhtimisel. Pikkade varjuliste istanduste lõpus jõudis nende kõrvu teine, tuttavam heli, mis tuli Egiptuse veevõtumehhanismi puust vesirataste huugamisest, kui Narouz vastu tuult tähelepanelikult kõrvu teritas. „Kuula,“ ütles ta, „kuula neid vesirattaid. Kas sa nende lugu tead? Vähemalt seda, mida külarahvas räägib? Aleksander Suurel olid eeslikõrvad, kuigi ainult üks inimene teadis tema saladust. See oli tema kreeklasest habemeajaja. Aga kreeklane ei suuda ju saladust pidada! Nii läks habemeajaja hinge kergenduseks väljadele ja rääkis sellest vesiratastele. Ja sestpeale nutavadki vesirattad kurvalt: „Aleksandril on eeslikõrvad.“ Kas pole imelik lugu? Nessim on öelnud, et Aleksandria muuseumis on Aleksander Suure portree, kus ta kannab Ammoni sarvi, ja see lugu võib olla selle kauge kajastus. Kes teab?“

Nad ratsutasid mõnda aega vaikides. „Mul on nii kurb, et ma tuleval nädalal teilt ära sõidan,“ ütles Mountolive. „Mul on olnud siin niivõrd tore.“ Narouzi näole ilmus veider ilme, milles segunesid kõhklus ja häbelik rahulolu ning kusagil vahepeal ka tahtmatu pahameel, mida Mountolive tõlgendas armukadedusena. Kas armukadedusena oma ema suhtes? Ta jälgis teraselt Narouzi ranget profiili, olemata kindel, kuidas neid asju oma hinges ära klaarida. Lõppude lõpuks olid ju Leila suhted vaid ta enda otsustada. Või oli nende armusuhe kuidagi perekonna teisi liikmeid häirinud, olid ju nende kohustused ja kiindumused nii tihedalt põimunud? Ta oleks tahtnud rääkida vendadega vabalt. Vähemalt Nessim pidi teda mõistma ja talle kaasa tundma, kuid mõte Narouzile hakkas teda vaevama. Seda nooremat venda ei saanud päriselt usaldada. Tema algne tänulik ja rõõmsameelne suhtumine külalisse oli veidi muutunud, kuigi Mountolive ei suutnud tabada selles ka avalikku vaenu ega eemaletõmbumise märki. Ei, see oli peenem ja raskesti nimetatavam. Võib-olla, mõtles Mountolive äkki, oli ta selle tunde ise oma süütundega esile mananud? Ta kõhkles, uurides Narouzi tumedalt kibestunud profiili. Nad ratsutasid kõrvuti, mõlemad sügavas mõttes.

Ta ei osanud muidugi öelda, mis õieti nooremat venda vaevas, sest see oli õigupoolest olnud üks väga väike stseen, mis leidis aset tema teadmata ühel õhtul mõni nädal tagasi, kui kogu perekond magas. Vahetevahel võttis invaliidist abikaasa pähe olla üleval hiljem kui tavaliselt, istuda rõdul oma ratastoolis ja lugeda hilisel tunnil, tavaliselt mõnda maavalduse valitsemise juhendit, metsakasvatusraamatut või midagi sellesarnast. Neil õhtutel heitis abivalmis Narouz kõrvaltoa diivanile ja ootas kannatlikult nagu koer märguannet, et aidata isa voodisse; ta ise ei lugenud kunagi raamatuid ega ajalehti, kui ta vaid sai neist hoiduda. Aga talle meeldis lamada kollases lambivalguses, nokkides tikuga hambavahesid ja mõtiskledes, kuni ta kuulis isa hüüdvat kähedalt tema nime.

Tol õhtul pidi ta aga olema tukkuma jäänud, sest kui ta ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et tuba on pime. Ere kuuvalgus valgustas tuba ja rõdu, aga tuled oli kellegi tundmatu käsi kustutatud. Ta võpatas ärkvele. Tema hämmastuseks oli rõdu tühi. Korraks mõtles Narouz, et ta näeb und, sest ta polnud kunagi näinud isa üksi voodisse minevat. Ent seistes kuuvalgel ja pidades võitlust arusaamatuse ja kõhklusega, arvas ta siiski, et oli kuulnud ratastooli rataste kummiheli invaliidist isa magamistoa puupõrandal veeremas. Ta läks rõdust mööda ja kõndis kikivarvul hämmastunult piki koridori. Isa toa uks oli lahti. Ta vaatas sisse. Tuba täitis kuuvalgus. Ta kuulis ratastooli vastu kummutit põrkavat ja kellegi sõrmi sahtli nupu kallal. Siis kuulis ta sahtlit välja tõmmatavat ja teda valdas nõutus, sest talle tuli meelde, et kummutisahtlis hoidis isa talle kuuluvat Colti revolvrit. Äkki leidis ta, et ei suuda liigutada ega rääkida, kui magasin avati ja sellele järgnes äravahetamatu paberisahin – see oli heli, mille ta mälu kohe tõlgendas. Järgnes väike täpne kuulide laadimise klõbin. Ta oli nagu lõksus unenäos, kus joostakse kogu jõust ega suudeta ometi paigalt liikuda. Kui magasin sulgus ja relv oli laskevalmis, võttis Narouz ennast kokku, et minna julgelt tuppa, kuid leidis, et ei suuda ikka liikuda. Ta selgroogu mööda jooksid sipelgad ja ta tundis kuklakarvu püsti tõusvat. Halvatud varajasest lapsepõlvest pärit kangestusest, suutis ta teha üheainsa aeglase sammu ettepoole ja seisatas ukseavas, hambad kokku surutud, et need ei plagiseks.

Kuuvalgus paistis aknast otse peeglisse ja selle peegelduses nägi ta isa sirgelt toolis istuvat ja oma peegeldusele vastu vaatavat, näol ilme, mida Narouz polnud kunagi varem näinud. See oli kõle ja apaatne ning peegli tontlikus heiastuses paistis see olevat ilma igasugusest inimlikkusest ja tunnetest, mis olid sealt välja voolanud. Noorem poeg vaatas teda tardunult. (Kord varajases lapsepõlves oli ta midagi seesugust juba näinud, kuid see polnud nii range ega resigneerunud stseen kui praegu. See oli siis, kui isa oli kirjeldanud talle ühe kurja mõisavalitseja Mahmoudi surma ja öelnud süngelt: „Nad tulid ja sidusid ta puu külge. Et on lui a coupé les choses, ja toppisid need talle suhu.“ Lapsena oli Narouzile küllalt, kui korrati neid sõnu, et ta tunneks end minestavat. Nüüd tuli too hetk talle meelde mitmekordselt hirmsamana, kui ta nägi santi tõstvat aeglaselt püstolit ja suunavat seda, ei, mitte meelekohale, vaid peeglisse ning kordavat kähedal häälel: „Ja nüüd, kui ta peaks temasse armuma, tead sa, mida teha.“)

Peagi valitses toas vaikus ja seda lõhestas vaid üks kuiv väsinud nuukse. Narouz tundis kaastundepisaraid silmisse tõusvat, kuid oli ikka veel sest hetkest halvatud: ta ei suutnud liigutada, midagi öelda ega isegi valju häälega nuuksuda. Isa pea vajus rinnale ja püstolit hoidev käsi laskus alla, kuni Narouz kuulis püstolitoru nõrka potsatust põrandal. Järgnes pikk erutav vaikus toas, koridoris, rõdul, aias ja igal pool mujal, kergendust toov vaikus, mis lasi lõpuks ta südames ja soontes vangistatud vere voolama. (Kusagil pidi magav Leila külge keerama, vajutades oma kahele mehele kuuluvad valged käsivarred patjadel jahedamasse kohta.) Üksainus sääsk pinises. Nõidus oli haihtunud.

Narouz läks tagasi mööda koridori rõdule, kus ta seisis mõne hetke pisaratega võideldes, enne kui hüüdis: „Isa!“ Ta hääl oli salalik ja närviline, koolipoisi hääl. Kohe süttis isa toas valgus, sahtel lükati kinni ja ta kuulis kummirattaid üle põranda veerevat. Ta ootas pika hetke ja varsti kostiski tuttav kare uratus „Narouz“, mis ütles talle, et kõik on korras. Ta nuuskas varrukasse nina ja ruttas magamistuppa. Isa istus näoga ukse poole, raamat põlvedel. „Sa laiskvorst,“ ütles ta, „ma ei suutnud sind üles äratada.“

„Anna andeks,“ ütles Narouz. Ta oli äkki rõõmus. Nii suur oli kergendus, et ta tahtiski äkki end alandada, lasta end sõimata ja kiruda. „Ma olengi laiskvorst, mõtlematu siga, vääritu olend,“ ütles ta ahnelt, lootes, et vallandab isas veelgi hullemaid etteheiteid. Ta naeratas. Ta tahtis kirglikult hulpida haige mehe raevus.

„Aita mind voodisse,“ ütles invaliid lühidalt ja poeg kummardus ihara õrnusega, et tõsta isa kõhn keha ratastoolist kätele ning tunda sõnulväljendamatult kergendust, et selles oli ikka veel elu …

Aga tõesti, kuidas pidi Mountolive seda kõike teadma? Ta märkas vaid Narouzi reserveeritust, mida ei olnud tunda Nessimi juures. Mis puutub Narouzi isasse, siis see mees häiris teda vägagi, tema haige, rinnale vajunud pea ja enesehaletsus, mida oli kuulda tema hääles. Kahjuks oli õhus ka teine konflikt, mis pidi leidma mingisuguse lahenduse, ja selleks pakkus Mountolive enese teadmata avangu, tehes ühe valesammu, mida diplomaadid kardavad ja põlgavad rohkem kui ükski teine inimtõug ja mille meenutamine võib hoida neid öösiti aastaid ärkvel. See oli küllaltki mõttetu valekäik, kuid see andis haigele mehele ettekäände vihapurskeks, milles Mountolive tundis ära vanale abikaasale iseloomuliku kire. See kõik sündis laua taga, ühel õhtusöögil, ja kõigepealt naersid kokkutulnud selle üle üsna lõbusalt, ning nende ühise lõbustatuse laienevas ringis ei olnud kibedust, ainult Leila naeratav protest: „Aga mu kallis David, me ei ole moslemid, vaid kristlased nagu teiegi.“ Muidugi teadis Mountolive jubedaid märkusi, mis, kui need juba pillati, polnud andestatavad ega parandatavad. Ent Nessim paistis pigem rõõmus kui solvunud ning säilitades oma tavapärase taktitunde, ei lubanud endal naerda valjusti, ilma et oleks puudutanud sõbra rannet, kui Mountolive peaks juhuslikult arvama, et naer on sihitud tema isikule ja mitte ta veale. Jah, kui naer vaibus, sai ta vana mehe ränikiviteravatest näojoontest häbiga teada, et mees ratastoolis on haavunud ega naerata üldse. „Ma ei näe siin midagi naeruväärset.“ Ta sõrmed klõbistasid ratastooli säravaid käetugesid. „Mitte midagi seesugust. See keelevääratus väljendab täpselt inglaste seisukohta, seda, millega koptid alati peavad arvestama. Enne nende tulekut ei olnud Egiptuse moslemite vahel kunagi vastuolusid. Britid on õpetanud moslemid kopte vihkama ja neid diskrimineerima. Jah, Mountolive, britid. Pange mu sõnu tähele.“

„Palun vabandust,“ pomises Mountolive, püüdes ikka veel oma keelevääratust heastada.

„Mina mitte,“ ütles invaliid. „Hea, et me neid asju avalikult mainime, sest koptidel on see väga südamel. Britid on andnud moslemitele voli meid rõhuda. Uurige komissariaadi tööd. Rääkige oma kaasmaalastega koptidest ning te kuulete nende põlgusest ja vastikusest meie vastu. Nad on moslemid nendega nakatanud.“

„Jah muidugi, härra!“ ütles Mountolive, püüdes palavikuliselt andestust anuda.

„Muidugi,“ raputas haige mees soola ta haavale, noogutades pead oma kõvera kaela otsas. „Meie teame tõde.“ Leila tegi väikese tahtmatu liigutuse, andes peaaegu märku, et abikaasa lõpetaks jutu, enne kui laskub valjuhäälsesse süüdistusse, aga too ei pannud naist tähele. Ta nõjatus seljatoele, närides leiba, ja ütles ebaselgelt: „Ja mida te inglased üldse koptidest teate või hoolite? On mingi väike ketserite kamp, mõtlevad nad, mingi alamat sorti keel, mille liturgias on lootusetult sassis araabia ja kreeka traditsioon. See on alati nii olnud. Kui esimene ristisõda Jeruusalemma vallutas, tehti seal ülimalt selgeks, et ükski kopt ei tohi linna siseneda – meie pühasse linna. Nii vähe suutsid lääne kristlased koptide ja moslemite vahel vahet teha, moslemid, kes olid neid Askeloni lahingus võitnud, ja koptid, kes olid ainus kristliku kiriku haru, mis suutis Idamaadega täielikult integreeruda! Kuid siis ütles teie oma Salisbury piiskop avalikult, et peab neid idakristlasi hullemaks kui uskmatuid, ning teie ristisõdijad tapsid neid rõõmsameelselt.“ Kibeduseilme muutus ta näol lühidaks julmaks naeratuseks. Siis aga, kui ta tavapärane sünge noruspäine ilme näole tagasi tuli, limpsas ta huuli ja vajus üleni uude vaidlusse, mis, nagu Mountolive äkki mõistis, oli närinud ta salajasi mõtteid tema saabumise esimesest päevast peale. Ta oli tõesti kogu seda vestlust sestpeale endas kandnud, oodates hetke, kui selle välja saab päästa. Narouz vaatas oma isa kaastundliku jumaldamisega, näojooned jäljendamas ta ilmet vastavalt räägitule, uhkusega, kui lausuti sõnu meie püha linna kohta, vihaga, kui räägiti kellestki hullemast kui uskmatutest. Leila istus kahvatuna ja endassetõmbununa, vaadates välja rõdu poole, ainult Nessim nägi välja tõsine, kuid ei pidanud vimma. Ta jälgis isa kaastundlikult ja aupaklikult, ilma nähtavate tunneteta. Ta nägu oli ikka veel peaaegu naerul.