Читать книгу Balthazar - Lawrence Durrell - Страница 3

Maastikutoonid: pruunist pronksjani, terav taevasiluett, madalad pilved, beežikalt ja violetselt varjundatud peegeldustega pärlikarva maapind. Lõvikarva tolmukõrb: prohvetite hauad, mis on päikeseloojangul iidse järve taustal tsingi- ja vasekarva. Suured liivavoldid kerkivad õhust nagu hiiglaslikud vesimärgid; roheline ja sidrunkollane annab maad suurtükimetallile, üksikule tumedale ploomikarva niiskelt tukslevale purjele, mis on kui kleepjate tiibadega nümf. Taposiris2 on oma ümberkukkunud sammaste ja meremärkidega surnud, harpuunidega mehed haihtunud … Maerotise järv lebab kuuma sirelililla taeva all.

Suvi: seemisnahkne liiv, kuum marmortaevas.

Sügis: tursunud muljumisjälje hallid toonid.

Talv: jäine lumi, jahe liiv, vilgukivina sätendavad selged taevapalakad. Jõesuudme rohelise vesised varjundid. Imeline tähistaevas.

Aga kevad? Ah! Jõesuudmes pole kevadet, ei mingit värskuse- ega uuenemistunnet. Talvest tulnuna kastetakse sind kohe suve vahajasse ollusesse, mis on hingamiseks liiga kuum. Aga vähemalt siin, Aleksandrias päästavad meretuuled meid suvise olematuse liikumatust raskusest, puhudes üle sõjalaevade vahel lebava lainemurdja ning pannes laperdama Grande Cornishe’i rannapromenaadi kohvikute triibulised varikatused. Ma poleks kunagi …

* * * * *

Linn, mis on poolenisti kujuteldav (ja ometi täiesti tõeline), algab ja lõpeb meis endis, olles juurdunud meie mällu. Miks ma pean selle juurde küll õhtu õhtu järel tagasi pöörduma, kirjutades siin jaanikaunapuu halutule paistel, kui Egeuse mere tuul klammerdub mu saareonni külge, klammerdub ja laseb sellest jälle lahti ning painutab küpresse vibudena looka? Kas ma pole Aleksandria kohta juba piisavalt ütelnud? Kas mind nakatavad jälle ta unelmad ja mälestus tema elanikest? Unelmad, mida ma pidasin juba turvaliselt raamatusse raiutuks ja kindlalt mälu kongidesse vangistatuks! Te vist arvate, et ma kiitlen enda saavutatuga. Aga nii see ei ole. Üksainus juhuslik seik on muutnud kõik ja viinud mind tagasi endistele jälgedele. Mälestus, mis märkab end peeglis.

Justine, Melissa, Clea … Meid oli õigupoolest nii vähe ja võis ju arvata, et nad kõik mahuvad hõlpsasti ühteainsasse raamatusse, eks ole? Ma tõesti arvasin seda ka ise. Aeg ja olud on meid laiali pillutanud, meie sidemed igaveseks lõhkunud …

Ma olin võtnud endale ülesande taasluua nad sõnades, tuua nad mälust tagasi, anda igaühele tagasi tema asend minu ajas. Ja kui see kirjutis oli valmis, arvasin ma, et olen meie tegemiste nukumaja lukku keeranud. Ma tõesti ei näinud oma sõpru ega armsamaid enam elavate inimestena, vaid kujutluse värvilaikudena, mis elasid nüüd gobeläänikujutistena mu paberites, mitte enam linnas. Raske oli omistada neile veel mingit ühist tõelust peale sõnade, mida ma nende kohta olin tarvitanud. Mis mind ometi taas endale meelde tuletas?

Aga et edasi minna, pean ma minema tagasi. Mitte et varem kirjutatu poleks tõsi, üldsegi mitte. Aga kui ma kirjutasin, polnud kõik faktid mulle veel teada. Pilt, mille ma maalisin, oli esialgne, nagu pilt kadunud tsivilisatsioonist, mis on kokku pandud mõnest vaasikillust, kirjadega raidkivitükist, amuletist, mõnest inimluust ja kuldsest naeratavast surimaskist.

* * * * *

„Me elame,” kirjutab Pursewarden „valitud väljamõeldistel rajanevaid elusid. Meie ettekujutus tegelikkusest sõltub me asukohast ajas ja ruumis, mitte meie isiklikest omadustest, nagu meile meeldib arvata. Nõnda oleneb iga tõelusetõlgendus meie ainulaadsest positsioonist. Paar sammu itta või läände ja kogu pilt muutub.” Kuidagi nii ta kirjutas …

Mis puutub aga inimeste olemusse, olgu see tegelik või väljamõeldud, siis pole sellist asja olemas. Iga inimpsüühika on vastuoluliste eelarvamuste sipelgapesa. Kindlate omadustega isiksus on illusioon, aga vajalik illusioon, kui me tahame armastada!

Mis puutub sellesse, mis ei muutu … siis näiteks Melissa uje suudlus on ettearvatav (asjaarmastajalik nagu varajane trükikunst), nagu ka Justine’i kulmukortsutus, heitmas varju ta silmadele, mis leegitsevad südapäeval sfinksi silmakoobastena. „Lõppude lõpuks,” ütleb Pursewarden, „võib igaühe kohta arvata mida tahes. Pühakul ja kurjategijalgi on ühiseid omadusi.” Tal on õigus.

Ma püüan kõigest väest olla asjalik …

* * * * *

Viimases Balthazarilt minu kätte jõudnud kirjas ütles ta: „Ma mõtlen sinust tihti ja mitte ilma omamoodi morni huumorita. Sa oled taandunud oma saarele koos sinu arust kogu infoga meie ja meie elude kohta. Pole kahtlust, et sa mõistad meie üle paberil kohut, nagu see on kirjanikel tavaks. Ma tahaksin näha selle tulemust. Tõest on see kindlasti väga kaugel; ma pean silmas selliseid tõdesid, mida võiksin sulle öelda meie kõigi kohta, isegi iseenda kohta. Või tõdesid, mida sulle võiks öelda Clea (ta on Pariisis kellelgi külas ja pole mulle viimasel ajal kirjutanud). Ma kujutlen, kuidas sa oma tarkuses uurid romaani „Kombed”, Justine’i ja Nessimi päevikuid ning nõnda edasi, arvates, et neist võib leida tõde. Vale puha! Päevik on viimane koht, kust otsida inimeste kohta tõde. Keegi ei julge paberil ausalt pihtida, vähemalt mitte armastuse kohta. Kas sa tead, keda Justine tegelikult armastas? Arvad, et see olid sina, eks ole? Tunnista üles!”

Mu ainus vastus oli saata talle suur paberipatakas, mis oli mu aeglase sule all visalt kasvanud ja millele ma olin ebamääraselt pannud Justine’i nime, kuigi „Vihikud” oleks sobinud sama hästi. Sellest oli möödas mitu kuud tõesti õndsat vaikust, sest see andis mõista, et mu kriitik on rahul ega pea vajalikuks rohkemat lisada.

Ei saa öelda, et oleksin meie linna unustanud, aga ma lasin selle mälestustel uinuda. Kuid muidugi oli see minuga ikka kaasas, nagu see jääb alatiseks, ja rippus mu peas nagu ränduritele sageli kangastuv miraaž. Pursewarden on kirjeldanud seda nähtust niisuguste sõnadega:

„Me olime ikka veel paari tunni laevatee kaugusel, enne kui maa oleks võinud nähtavale ilmuda, kui mu kaaslane äkki hüüatas ja näitas silmapiiri poole. Me nägime õhus tagurpidi rippuvat elusuuruses linna helendavat ja värelevat miraaži, mis oli nagu siidimaal, aga ometi imeliselt detailne. Mälu järgi tundsin ma kindlalt ära selle ehitised: Ras et Tini palee, Nebi Danieli mošee ja nii edasi. Kujutis võttis meil hinge kinni nagu oleks see värskele kastele maalitud meistriteos. See rippus taevas üsna pikka aega, võib-olla kakskümmend viis minutit, enne kui sulandus aeglaselt silmapiiri udusse. Tunni aja pärast tuli nähtavale päris linn, paisudes üles udutriibust ja kasvades miraaži mõõtmeteni.”

* * * * *

Need paar-kolm saarel veedetud talve on olnud üksildased: sünged ja tuulised talved ning kuumad suved. Õnneks on laps liiga väike, et tunda minu moodi vajadust raamatute ja vestluse järele. Ta on tegus ja rõõmsameelne.

Nüüd, kui kevad on käes, saabub pikk rahuaeg: merelainetuseta, lõhnatud, eelaimust täis päevad. Meri on taltunud ja muutunud tähelepanelikuks. Varsti täidab õhku tsikaadide sirisev muusika, mis on taustaks karjuse üksluisele vilepillile kaljude vahel. Meie ainsad kaaslased on sisalikud ja aeglaselt komberdavad kilpkonnad.

Peab mainima, et meie ainus regulaarne välismaailmakülaline on Smyrna postilaev, mis sõidab kord nädalas alati samal tunnil ja sama kiirusega pärast päikeseloojangut ümber maatipu lõuna poole. Talvel teeb tormine meri ja tuul selle nähtamatuks, aga nüüd istun ma siin seda oodates. Algul on kuulda vaid nõrgalt popsuvat mootorimüra. Siis ilmub see olend neeme varjust nähtavale, lõigates merre siidise vahujoome ja eristudes heledana ööliblikamustas Egeuse õhtupimeduses, kompaktne, ehkki ilma selgete piirjoonteta nagu lendlev jaanimardikaparv. See liigub ruttu ja kaob liigagi kiiresti järgmise neeme taha, jättes endast maha vaid vaevukuuldava rahvalaulukatke või mandariinikoore, mille ma leian järgmisel päeval pikalt kiviselt rannalt, kus me lapsega suplemas käime.

Väike oleandrilehtla plataanide all on mu kirjutustuba. Kui laps on magama pandud, istun ma siin vana mereveest pleekinud laua taga, oodates külalist, tahtmata süüdata parafiinilampi, enne kui see on mööda sõitnud. See on ainus nädalapäev, mida ma tean nime pidi: neljapäev. See kõlab totralt, aga saarel, kus on nii vähe vaheldust, ootan ma seda iganädalast külalist, nagu laps ootab koolipidu. Ma tean, et laev toob kirju, mida mul tuleb võib-olla veel kakskümmend neli tundi oodata. Aga ma ei vaata väikest laeva kunagi kadumas ilma kahetsuseta. Ning kui see on möödunud, süütan ma ohates lambi ja pöördun tagasi oma paberite juurde. Ma kirjutan nii aeglaselt ja nii suure valuga. Kord ütles Pursewarden mulle kirjutamisest rääkides, et valu, mis komponeerimisega kaasneb, tuleneb kunstnikul hulluksminemise hirmust. „Sunni seda takka ja ütle endamisi, et sul pole hulluksminemisest sooja ega külma, ja sa leiad, et see tuleb peale rutem, sa oled ületanud barjääri.” (Ma ei tea, kui tõsi see kõik on. Aga raha, mis ta mulle pärandas, on mulle marjaks ära kulunud ja mul on ikka veel mõni nael alles, enne kui ma võlakuradile käe annan või tööle hakkan.)

Ma kirjeldan seda iganädalast meelelahutust nii pikalt, sest see on pilt, millesse ühel juuniõhtul ilmus Balthazar, nii äkki, et see mind jahmatas. Ma tahtsin kirjutada, et see ootamatus „kurdistas” mind, aga siin pole ju kellegagi isegi rääkida, nii et jäin „jahmatamise” juurde. Sel õhtul juhtus otsekui ime. Selle asemel et kaduda, pöördus väike aurulaev järsku 150-kraadise nurga all siiapoole ja sisenes laguuni, jäi seal oma valguse helendavas kookonis seisma ning lasi omaloodud kuldse ovaali keskele pika aeglase ankruketi, mis on nagu tõeotsimise sümbol. See oli liigutav vaatepilt inimesele, kes on olnud minu moodi vaimusilmas maailmast ära lõigatud nagu kõik kirjanikud, otsekui pudelisse ehitatud laevad, mis kuhugi ei purjeta, ning ma vaatasin laeva nagu indiaanlane Uue Maailma randa jõudnud esimest valget meest.

Pimeduse ja vaikuse lõhestasid ebakorrapärased aerutõmbed ning siis, terve igaviku järel, kostsid kiviklibul linnajalatsite sammud. Järgnes vaikus. Kui ma süütasin lambi ja kohendasin selle tahti, et raputada end lahti ebatavalise sündmuse lummusest, ilmus paksude mürdiokste vahelt nähtavale mu sõbra tõsine tume nägu nagu allmaailma peremehe kitsenäoline viirastus. Me ahhetasime ja seisime kollases valguses naeratades teineteise vastas: tumedad assüürlasesilmad ja Paani habe. „Jah, mina see olen!” ütles Balthazar naerdes, kui me teineteist raevukalt embasime. Balthazar!

Vahemeri on absurdselt väike. Selle ajaloo kestus ja vägevus jätab sellest suurema mulje, kui see tegelikult on. Tõepoolest: Aleksandria (nii tõelise kui kujuteldavana) asus vaid mõnisada meremiili siit lõuna pool.

„Ma olen teel Smyrnasse,” ütles Balthazar, „kust ma pidin sulle selle paki postiga teele panema.” Ta pani vanale pragulisele lauale hiigelsuure käsikirjapuntra, mille ma olin talle saatnud. Selle leheküljed olid nüüd pleekinud ja nende ridade vahele oli lisatud pikki lauseid, lõike ja küsimärke. Istudes oma Mefistofelese-näoga mu vastu, ütles ta vaiksemal ja kõhklevamal toonil:

„Ma kõhklesin sisimas väga kaua, kas rääkida sulle mõnda asja, mis ma siia kirja olen pannud. Mõnikord paistis see meeletuse ja ülbusena. Lõppude lõpuks: kas sul olime südamel meie kui päris inimesed või raamatutegelased? Ma ei teadnud seda. Ma ei tea seda praegugi. Nende lehekülgede pärast võin ma kaotada su sõpruse, ilma et ma su teadmistele midagi lisaksin. Sa oled maalinud linna, üks tõmme teise järel, kumerale pinnale: kas su eesmärk oli luule või tõsielu? Kui viimane, siis on sul õigus mõnda asja teada.”

Ta polnud ikka veel selgitanud oma jahmatavat ilmumist – nii mures oli ta oma tuleku peamise eesmärgi pärast. Ta tegi seda nüüd, märgates, kui ehmunult ma jälgin jaanimardikate pilve siin muidu nii tühjal rannal. Ta naeratas.

„Laev jääb mootoririkke tõttu paariks tunniks ankrusse. See on üks Nessimi laevu. Selle kapten on mu vana sõber Hassim Kohly, võib-olla sa mäletad teda? Ma tegin su elukoha kirjelduse järgi enam-vähem kindlaks, aga et ma niimoodi otse su maja ette sattun, on küll ime!” Tema naeru oli tore uuesti kuulda.

Aga ma vaevu kuulasin teda, sest ta sõnad tekitasid minus kobrutavat ja kirglikku soovi uurida ta ridadevahelisi märkusi ning toimetada – mitte oma raamatut (see pole mind kunagi huvitanud, sest mul polnud kavas seda avaldada), vaid oma vaadet Aleksandriale ja selle elanikele. Mu isiklik Aleksandria oli muutunud siin üksinduses mulle sama kalliks kui filosofeeriv enesevaatlus, peaaegu monomaania. Mind valdasid nii tugevad tunded, et ma ei teadnud, mida öelda. „Jää meile, Balthazar,” ütlesin ma, „ela natuke aega siin …”

„Ma sõidan kahe tunni pärast edasi,” ütles ta, patsutades ta ees lebavat paberivirna. „See võib tekitada sul nägemusi ja palavikku,” lisas ta kõhklevalt.

„Väga hea,” ütlesin ma, „midagi muud ma ei tahagi.”

„Me kõik oleme siiski lihast ja verest inimesed,” ütles ta, „mida sina ka ei püüaks meiega teha. Vähemalt need, kes veel elus on. Melissa ja Pursewarden ei saa sulle vastu vaielda, sest nad on surnud. Nii mulle vähemalt tundub.”

„Nii sulle tundub. Parimad vastulaused tulevad alati hauatagusest maailmast.”

Me võtsime istet ja hakkasime rääkima minevikust, üsna kohmetult küll. Ta oli laeval juba õhtust söönud ja mul polnud talle pakkuda midagi peale klaasi head saare veini, mida ta aeglaselt rüüpas. Pärast palus ta näidata endale Melissa last ja me läksime läbi tiheda oleandrisalu sinna, kust sai vaadata läbi suure valgustatud toa, kuidas laps magas ilusa ja tõsisena, pöial suus. Balthazari tume julm pilk mahenes tema kerget hingamist vaadates. „Ühel päeval,” ütles ta vaikselt, „tahab Nessim teda näha. Üsna varsti, pea seda silmas. Ta on hakanud temast rääkima ja tunneb ta vastu huvi. Nüüd, kus vanadus pole enam kaugel, tunneb ta, et vajab kellegi toetust, pane mu sõnu tähele.” Ja ta ütles kreeka keeles: „Kõigepealt kasvavad noored nagu viinamarjaväädid, toetudes vanemate najale, kes tunnevad oma kehal nende pehmeid ja õrnu sõrmi; siis aga koolduvad vanad alla mööda nende kauneid tugevaid kehi, et surra nende jalge ees.” Ma ei ütelnud midagi. Nüüd hingas meie ees tuba, mitte me kehad.

„Sa oled olnud siin väga üksildane,” ütles Balthazar.

„Aga see üksindus on olnud kaunis ja ma olen seda ise soovinud.”

„Jah, ma kadestan sind. Usu mind.”

Siis märkas ta Justine’i lõpetamata portreed, mille Clea oli mulle teises elus kinkinud.

„Portree,” ütles ta, „mille katkestas suudlus. Kui hea on seda jälle näha, kui võrratu!” Ta naeratas. „Ma nagu kuuleksin armastatud ja tuttavat muusikafraasi, mis viib alati uuesti sündiva tunde juurde ega jäta sind kunagi maha.” Ma ei ütelnud midagi. Ma ei julgenud midagi öelda.

Ta pöördus minu poole. „Aga Clea?” küsis ta lõpuks häälega, mis oleks nagu küsinud seda kajalt. „Ma pole temast väga ammu midagi kuulnud,” ütlesin ma. „See ei olene ajast. Ma arvan, et ta on abiellunud, läinud võõrale maale, et tal on lapsed, maalikunstniku maine … Kõik, mida talle võib soovida.”

Ta vaatas mind uudishimulikult ja vangutas pead. „Ei,” ütles ta ja see oli kõik.

Kell oli ammugi üle südaöö, kui üks laevnik hüüdis teda pimedast oliivisalust. Läksin temaga randa kaasa, olles ta kiire lahkumise pärast kurb. Kalda ääres ootas sõudepaat, milles seisis aere hoidev meremees. Ta ütles midagi araabia keeles.

Kevadine meri oli pärast päevast päikesepaistet kutsuvalt soe ja kui Balthazar astus paati, valdas mind soov ujuda temaga kaasa laevani, mis oli vähem kui paarsada jardi kaldast eemal. Ma tegingi seda ja hulpisin vees, kui ta üle tekirinnatise ronis ja paat laeva tõsteti. „Ära sõukruvi lainetusse kinni jää,” hüüdis ta. „Uju tagasi, enne kui mootor käima pannakse.” „Küll ma ujun.” „Aga oota veel korraks.” Ta kummardus reelingu taha, ilmus siis nähtavale ja laskis midagi mu kõrvale merre. See kukkus vaikse sulpsatusega vette. „Aleksandriast pärit roos,” ütles ta, „midagi linnast, mis annab oma armastajatele kõike peale õnne.” Ta muheles: „Anna see lapsele.”

„Hüvasti, Balthazar!”

„Kirjuta mulle, kui julged!”

Hulpides nagu ämblik valgusvihkude võrgus ning pöördudes tumeda kalda ees läiklevate kollaste peegelduste poole, lehvitasin ma talle ja ta lehvitas vastu.

Võtsin hapra roosivarre hammaste vahele ja ujusin koeratõmmetega riiete poole, mis ma olin jätnud kivisele rannale.

Seal, laua peal kollase lambitule paistel lebas vahelekirjutustega „Justine”, nagu ma olin käsikirjale nimeks pannud. Käsikiri oli kortsus ja praguline ning selle ääri täitsid tärnid, mille juurde kuulusid mitmevärvilise tindiga kirjutatud küsimused ja vastused. See näis olevat meie jagatud tõeluse sümbol, nagu palimpsest, millele igaüks oli jätnud kiht-kihilt omaenda jälgi.

Kas ma pean nüüd õppima nägema kõike uue pilguga ja harjuma tõdedega, mille on lisanud Balthazar? Võimatu on kirjutada, mis tunnetega ma lugesin tema kirjutatud ridu, vahel väga üksikasjalikke, vahel aga väga väheütlevalt lühidaid, nagu näiteks nimekirjas, mille pealkirjaks ta oli pannud „Mõned arutlusvead ja arusaamatused” ja kus ta ütles külmalt: „Number 4. Selle kohta, et Justine „armastas” sind. Kui üldse kedagi, siis „armastas” ta Pursewardenit. Mida see tähendab? Ta oli sunnitud kasutama sind peibutuspardina, et kaitsta meest armukadeda Nessimi eest, kellega ta oli abiellunud. Pursewarden ei hoolinud temast üldse – selline on armastuse ülim loogika!”

Mu vaimusilmas tõusis linn taas kord rohelise järvepeegli ja murtud liivakivisakkide taustale, mis märkisid kõrbeserva. Armastuse poliitika, iha intriigid, hea ja kuri, voorus ja tujukus, armastus ja mõrv liikusid tumedalt Aleksandria tänavate ja väljakute pimedates soppides, bordellides ja elutubades nagu suur angerjaparv mõne salasepitsuse ja selle vastutegevuse põhjamudas.

Koit oli peaaegu käes, kui ma panin kütkestava paberivirna kõigi selle mu enda (sise)elu kohta käivate kommentaaridega kõrvale ja taarusin nagu joodik voodisse, valutav pea täis linna kajasid, selle ainsa veel säilinud linna kajasid, kus rasside ja harjumuste äärmused võivad kokku saada ja abielluda ning kus ristuvad inimhingede saatused. Magama jäädes kuulsin ma ikka veel oma sõbra kuivetut häält: „Kui palju sa üldse tahad teada?” „Ma pean teadma kõike, et lõpuks sellest linnast vabaneda,” vastasin ma läbi une.

* * * * *

„Kui sa nopid lille, hüppab seda kandnud oks oma kohale tagasi. Aga südame kiindumustega nii ei ole,” oli Clea kord Balthazarile öelnud.

* * * * *

Nii lasin ma lükata end aeglaselt ja vastumeelselt tagasi alguspunkti, nagu inimene, kellele suure rännaku lõpul öeldakse, et ta on rännanud unes. „Tõde,” ütles mulle kord Balthazar, nuusates nina vanasse tennisesokki, „tõde räägib ajas endale kõige rohkem vastu.”

Ja teisel korral, aga mitte vähem meeldejäävalt ütles Pursewarden: „Kui asjad oleksid alati seda, mis nad paistavad olevat, kui palju vaesem oleks siis inimeste fantaasia!”

Kuidas ma ometi pääsen sellest lipaka elukommetega linnast, merest, kõrbest, minarettidest, liivast ja veel kord merest?

Ei, ma pean selle kõik mustvalgel üles kirjutama, kuni mälu ja tegevustahe pole veel vaibunud. Ma tean, et võti, mida ma püüan keerata, olen ma ise.