Читать книгу Balthazar - Lawrence Durrell - Страница 4

Le cénacle,3 nagu Capodistria meid tavatses nimetada noil päevil, kui me kohtusime varahommikuseks habemeajamiseks Mnemjiani ptolemaioslikus juuksuritöökojas kõigi selle peeglite ja palmidega, helmekardinatega ukseavades ning mõnusa puhta vee ja valgete linadega – laipade palsameerimisruumis. Kannikesekarva silmadega küürakas juhtis protseduuri ise, sest me kõik olime väärtuslikud kliendid (surnud vaaraod soolavannis, kus nende sisikond ja ajud välja võeti, puhastati ja tagasi asetati). Tema, habemeajaja, oli sageli ajamata habemega, olles just naasnud haiglast, kus ta oli ajanud mõne surnu habet. Me saime siin polsterdatud toolides peegli ees põgusalt kokku, et minna siis igaüks oma asju ajama: Da Capo puuvillamaakleritega kohtuma, Pombal prantsuse konsulaadis aega surnuks lööma (suu täis söestunud ööliblikaid, pea joomisest haige ja enesetunne selline, nagu ta oleks öö läbi oma silmamunadel kõndinud), mina õpetajatööle, Scobie politseijaoskonda ja nõnda edasi …

Mul on kuskil pleekinud foto sellest hommikurituaalist, mille on pildistanud välisuudiste korrespondent John Keats. Seda on nüüd imelik vaadata. Sel on surilina lõhn. See on kõnekas jäädvustus Aleksandria kevadhommikust: kohviubade purustamise vaikne ragin, prullakate tuvide kudrutamine. Ma tunnen oma sõbrad ära nende häälitsuste järgi: mõne poliitikakommentaari kohta käiv „päh” ja „fuih” Capodistria suust, millele järgneb kõhisev naerupahvak otsekui tõrre põhjast tulev röhitsus, Scobie suitsetajaköha „köh-köh”, Pombali vaikne „Tiens”,4 nagu lööks ta trianglit, „Tiens”.

Ja ühes nurgas olen mina oma kulunud kuues: täiuslik koolmeistrikuvand. Teises nurgas istub vaene väike Toto de Brunel. Keatsi fotoaparaat tabab ta siis, kui ta tõstab sõrmustatud käe meelekoha, tolle saatusliku meelekoha juurde.

Toto! Tema on originaal, ikoon. Ta närtsinud nõianägu ja väikese poisi pruunid silmad, laubal esiletungiv juuksepiir ja veider art nouveau naeratus. Teda armastasid vanemad seltskonnadaamid, kes olid liiga uhked, et maksta meesprostituutidele. „Toto, mon chou, c’est toi!”5 (madame Umbada), „Comme i lest charmant, ce Toto!”6 (Athena Trasha). Ta elabki selle tunnustuse kuivadest raasukestest, see vanade naiste lemmik, kelle ajatu näo lohukesed on iga päevaga üha sügavamad ja kes, ma usun, on sellega üsna rahul. Just.

„Toto – comment vas-tu?– Si heureux de vous voir, Madame Martinengo!”7

Ta oli inimene, keda Pombal nimetas põlglikult teise sordi härrasmeheks. Ta naeratuses oli haua hingust ja ta sõbralikkus mõjus uinutina. Kuigi ta varandus oli väikene ja kulutused tühised, tundis ta ennast seltskonnas nagu kala vees. Sinna polnud minu arust midagi parata, ta oli läbini naiselik tüüp, aga kui ta oleks naisena sündinud, oleks ta ennast ammugi surnuks nutnud. Kuigi ta polnud sarmikas, tegi ta homoseksuaalsus ta ikkagi lubamatul moel tähtsaks. „Homme serviable, homme gracieux”8 (olid öelnud ta kohta krahv Banubula ja kindral Cervoni, mida enamat võiks veel soovida?).

Kuigi tal puudus huumorisoon, avastas ta ühel päeval, et oskab panna inimesi pisarateni naerma. Ta rääkis ilmetut inglise ja prantsuse keelt, aga iga kord, kui tal mõni sõna meelde ei tulnud, torkas ta oma kõnesse mõne võõra sõna ja asendus kukkus tihtipeale naljakas välja. Sellest saigi ta leivanumber. Seda tehes võis ta jutt olla peaaegu luuleliselt kujundlik, nagu näiteks siis, kui ta ütles „mu kirjaoskamatu kirjutusmasin” või „mu süda lausa kõõmas tundeist”. Ta võis teha seda kolmes keeles. See tegi tasa ta keelelise küündimatuse. Ta rääkis omaloodud Toto keelt.

Keats, see ühegi kurja kavatsuseta paipoiss, oli tol hommikul peidus fotoläätse taga. Tal oli juures kerge higilõhn. C’est le métier qui exige.9 Kunagi oli ta tahtnud saada kirjanikuks, aga saatus tegi teise pöörde ja nüüd oli ta oma eriala tõttu niivõrd harjunud püsima tegeliku elu (tegude ja nende jäädvustuste) ääremail, et tal oli tekkinud tüüpiline ajakirjaniku neuroos (selle leevendamiseks kiputakse jooma), nimelt kartis ta, et kõrvaltänavas on midagi juhtunud või pidi kohe juhtuma ja sellest ei saada teada, kui ta jõuab sinna selle jäädvustamiseks liiga hilja. See pidevalt kummitav hirm jääda ilma mõnest tegelikkuse fragmendist, mida ta sellegipoolest pidas tühiseks, isegi mõttetuks, pani meie sõbra tõmblema nagu lapse, kes tahab minna vetsu ja niheleb tooli peal, jalad ristis. Vahetanud vestluskaaslasega paar sõna, tõusis ta närviliselt püsti ja ütles: „Mul jäi üks asi kahe silma vahele, vabandage mind hetkeks.” Jõudnud tänavale, hingas ta kergendatult. Ta ei läinud kaugele, vaid kõndis lihtsalt rahutusest vabanemiseks ümber kvartali. Kõik see jäi muidugi üsna märkamatuks. Ta mõtles, kas ei peaks helistama kaitsejõudude asjus paša Mahmudile10 või tuleks oodata homseni … Tal olid taskus maapähklid, mille koore ta katki pures ja välja sülitas, olles ise teadmata miks rahutu ja närviline. Jalutanud ringi, tuli ta kohvikusse või juuksuritöökotta ujedalt ja vabandavalt naeratades tagasi – uudisteagentuuri volinik, meie hästiintegreeritud modernne inimtüüp. Johnil polnud viga midagi, välja arvatud tase, millel ta oli otsustanud elada, ent kas ei võinud seda öelda ka tema kuulsa nimekaimu kohta?

See pleekinud ülesvõte on mul olemas tänu temale. Jäädvustamise, salvestamise ja kõige pildile püüdmise maania! Oletatavasti põhjustab seda tunne, et sa ei saa kõigest päriselt osa, vaid jääd iga hingetõmbega millestki ilma. Tal olid hiiglaslikud kaustad täis mälestusesemeid, nagu allkirjastanud restoranimenüüd, sigarisortide ümbrispaelad, margid, postkaardid … Hiljem osutusid need kasulikuks, sest ta oli säilitanud ka hulga Pursewardeni muuseas öeldud märkusi.

Järgmisel idapoolsel toolil istub hea vana, suure kõhuga Pombal, kummagi silma all üks võltsimatult diplomaatiline kott. Siin on teile inimene, kellele võib tõesti heldelt südamlikku kiindumust panustada. Tema ainuke mure on, kuidas mitte kaotada töökohta ja mitte olla impuissant,11 mis on alates Jean Jacques’ist olnud iga prantsuse mehe rahvuslik mure. Me tülitseme üsna palju, ehkki viisakas vormis, sest jagame korterit, kus on pidevalt tegu lugematute pisiasjadega ja ka pisiasjadega, mis loevad pisut rohkem – naistega. Aga ta on mu hea sõber, heasüdamlik inimene, ja ta tõesti armastab naisi. Kui ma olen unetu või haige, küsib ta sõbramehe poolest: „Dis donc, – tu vas bien?”12 või „Ecoute – tu veux une aspirine?”13 või „Ou bien – j’ai une jaune amie dans ma chambre si tu veux…”14 (See pole trükiviga, Pombal kutsus kõiki linnukesi noorteks neidudeks.) „Hein? Elle n’est pas mal – et c’est tout payé, mon cher. Mais ce matin, moi je me sens un tout peu antiféministe – j’en ai marre, hein!”15 Sellistel puhkudel valdas teda küllastumus. „Je deviens de plus en plus antropophague,”16 ütles ta, naljasäde silmas. Ja nagu öeldud, tegi talle muret ta ametikoht: ta maine oli üsna kehv, eriti pärast niinimetatud Sveva afääri oli liikvele läinud igasugu jutte ja eile oli peakonsul tabanud ta hetkel, kui ta puhastas kingi kantselei kardinasabaga … „Monsiur Pombal! Je suis obligé de vous faire quelques observations sur votre comportement officiel!”17 Oeh! See oli äärmiselt tõsine etteheide …

See selgitab, miks Pombal on foto peal morn ja peab pildistamisele vastu üsna halvatujulise ilmega. Viimasel ajal oleme teineteisest Melissa pärast üsna võõrdunud. Ta on vihane, et ma olen hakanud seda naist armastama, sest see on ju kõigest ööklubi tantsija ega vääri seetõttu tõsist tähelepanu. Siin on mängus ka annus snobismi, sest Melissa on korterisse sama hästi kui elama asunud ja tema arust on see alandav, võib-olla isegi diplomaatiliselt kõlbmatu.

„Armastus,” ütleb Toto, „on ebamäärane fossiil” – tabav epigramm, kui arvestada, et see ei pea tõenäoliselt paika. Pankuriprouasse armumine on andestatav, ehkki naeruväärne … Või kas on? Aleksandrias imetletakse südamest ju õigupoolest vaid intriigi, aga armumine teeb inimese seltskonnas naeruväärseks. (Pombal on südames provintslane.) Ma mõtlen tohutult rahulikule ja väärikale surnud Melissale, kelle kõhn keha oli üleni sidemeisse mähitud, nagu oleks ta sattunud suurde ja parandamatusse õnnetusse. Jah.

Aga Justine? Selle foto tegemise päeval katkestas Clea maalimise suudlus, ütles Balthazar. Kuidas ma võin selle arusaadavaks kirjutada, kui ma kujutlen neid stseene läbi nii suurte raskuste? Näib, et ma pean õppima nägema uut Justine’i, uut Puresewardenit ja uut Clead … Tähendab, ma pean katsuma saada lahti tuhmist kestast, mis on minu ja nende reaalse tegevuse vahel ning mis tuleneb vist mu enda nägemise ja sisemaailma küündimatusest. Minu kadedus Pursewardeni vastu, mu kirg Justine’i vastu, mu haledus Melissa ja nende kõigi pärast … Õige tee on võtta ette faktid. Ma pean jäädvustama selle, mida ma neist tean, ja püüdma teha selle, kui vaja, siis kujutlusvõime abil arusaadavaks või usutavaks mulle endale. Või kas saab jätta faktid tähelepanuta? Kas saab öelda „mees armus” või „naine armus”, ilma et püüaks mõista öeldu tähendust ja asetaks seda usutavasse konteksti? „See lits,” ütles Pombal kord Justine’i kohta, „Elle a l’air d’être bien chambrée!”18 Ja Melissa kohta „Une pauvre petit poule quelconque…”19 Võib-olla oli tal õigus, aga nende naiste tõeline olemus oli midagi muud. See tuli välja siin, sellel kritseldusi täis paberil, mille ma olin nagu ämblik oma sisimast kokku kudunud.

Aga Scobie? No tema on vähemalt linnulennult haaratav inimene nagu mõni diagramm, lihtne nagu riigihümn. Sel hommikul näeb ta välja eriti rahulolev, sest on hiljaaegu jõudnud haljale oksale. Pärast pikki aastaid Egiptuse politsei teenistuses, mida ta nimetas oma eluõhtuks, on ta äsja nimetatud … Ma ei julge seda peaaegu väljagi öelda, sest näen teda saladuskatte kergitamise pärast judisemas ja tema klaassilma ähvardavalt volksatamas … Salaluure. Õnneks pole ta enam elavate kirjas, et seda sõna värisedes lugeda. Jah, see vana merekaru, Tatwig Streeti salapärane mereröövel. Kui väga linn temast puudust tunneb (sellest, kuidas ta pruukis sõna „kummastav”!) …

Ma olen mujal kirjutanud, kuidas ma sattusin ta salapärast kutset järgides ruumikasse kabinetti, kus mu kunagine meremehest sõber istus kirjutuslaua taga, õhk hambaproteesi piludest läbi vilisemas. Ma arvan, et ta uus ametikoht oli talle samasugune mõistatus nagu mulle, kes ma olin ta ainuke usaldusalune. Ta oli muidugi Egiptuses kaua elanud ja oskas hästi araabia keelt, aga ta karjäär oli suhteliselt ähmane. Mida võis luureteenistus temalt loota? Ja pealegi, mida võis tema loota minust? Ma olin talle juba üksikasjalikult selgitanud, et väikesel inimesteringil, mis kohtus kord kuus, et kuulata Balthazari kabala printsiipide selgitusi, puudus nuhkimisega igasugune side, see oli lihtsalt rühm hermeetilise filosoofia õpilasi, kes käisid koos huvist loengute sisu vastu. Aleksandria on ususektide linn ja pealiskaudselgi uurimisel oleks Scobie’le selgunud Balthazari rühmaga sarnaste hermeetiliste õpetuste uurijate olemasolu: steineristid, kristliku teaduse järgijad, Uspenski vaadete pooldajad, adventistid… Mis pani teda tundma huvi Nessimi, Justine’i, Balthazari, Capodistria ja nende kaaslaste vastu? Ma ei osanud öelda ja ka tema ei osanud mulle seda selgitada.

„Neil on midagi plaanis,” ütles ta nõrga häälega, „Kairo arvab, et on.” Oli näha, et ta ei teadnuki õieti, kes on ta ülemused. Nagu ma sain aru, suunas ta tööd nähtamatu šifreeritud telefoniliin. Ent kes Kairo nime taga ka ei olnud, maksis too talle hästi: ja kui tal oli piisavalt raha, et raisata seda mõttetute uurimisliinide peale, siis kes olin mina, et takistada teda seda minu peale raiskamast? Ma arvasin, et paar esimest ettekannet Balthazari kabalaühingu kohta kaotavad selle vastu igasuguse huvi, aga ei. Nad tahtsid veel ja veel rohkem infot.

Sel hommikul tähistas fotole jäädvustatud vana meremees oma uue töökoha saamist ja palgatõusu sellega, et lasi lõigata juukseid kesklinna kõige kallimas juuksuritöökojas Mnemjiani juures.

Ma ei tohi meelest lasta ka seda, et foto jäädvustab ühtlasi ka „salakohtumist” juuksuritöökoja omanikuga, nii et Scobie hajameelne ilme pole imekspandav. Siin ümbritsevad teda ju salakuulajad, kelle tööd ta peab jälgima, rääkimata Prantsuse diplomaadist, kelle kohta on avaliku saladusena teada, et ta on Prantsuse vastava osakonna eesotsas …

Tavaliselt oleks Scobie pidanud selle juuksuritöökoja külastamist liiga kulukaks, sest ta elas ju pisikesest meremehepensionist ja napist politseinikupalgast. Aga nüüd on ta tähtis nina.

Ta ei julgenud mulle peeglis silmagi pilgutada, kui küürakas juuksur diplomaatilise taktitundega ta peaaegu olematutest juustest täiemõõdulist tööd instseneeris. Scobie säravat kolpa ümbritsesid hõredad udemed nagu pardipoja kõhualune ja viimastel aastatel oli ta loobunud ka oma talvisest raagus kitsehabemest.

„Peab ütlema,” hakkab ta kurguhäälselt lausuma (nii paljude kahtlaste inimeste seltsis tuleb meil „salakuulajatel” ju „normaalselt” rääkida). „Peab ütlema, vana, et siin Mnemjiani juures on ikka uhke juukseid lõigata, mees tunneb asja.” Ja kurgu puhtaks köhinud, lisab ta: „Lausa oma ala kunstnik.” Ta hääl muutus erialaterminite läheduses ähvardavaks. „See kõik on väljaõppe küsimus, mul oli üks hea sõber, kes töötas habemeajajana Bond Streetil. Seal lihtsalt pidi korralik väljaõpe olema.” Mnemjian tänas teda oma erilisel kõhurääkijahäälel. „Pole tänu väärt,” ütles ta lahkelt. „Ametisaladused on mulle teada.” Nüüd sai ta mulle silma pilgutada. Ma pilgutasin tagasi. Siis pöörasime mõlemad silmad kõrvale.

Töö tehtud, tõusis ta luude raksudes püsti ja seadis oma piraadilõua täisverelise tervise juures olemise asendisse. Ta uuris rahulolevalt oma nägu peeglis. „Jah,” ütles ta autoriteetse noogutusega, „hästi tehtud.”

„Kas soovite pealaele elektrimassaaži?”

Scobie raputas käskivalt pead, asetades pähe punase lillepotikujulise fessi. „See tekitab mul kananahka,” ütles ta irvega. „Ma toidan oma järelejäänud karvu aniisiviinaga.” Mnemjian tunnustas ta vaimukust väikese žestiga. Me olime vabad.

Aga tegelikult polnud Scobie sugugi elevil. Ta vajus kössi, kui me kõndisime mööda Chérif Pacha tänavat Grand Corniche’i poole. Ta laksas hobusejõhvist kärbselehvikuga tujutult vastu põlve ja puhkis sama tujutult oma mitu korda paigatud karvakraesse. Mõtles midagi ega öelnud äkilise pahurusega muud kui: „Ma ei kannata seda Toto-selli. Ta on avalik lilla. Minu ajal oleks ta …” Ta torises pikalt enda ette, kuni jäi pikkamisi vait.

„Mis on, Scobie?” küsisin mina.

„Mul on mure,” tunnistas ta, „suur mure.”

Kui ta viibis rikaste linnajaos, omandas ta kõnnak ja kehahoid erilise õõtsuvuse, see andis mõista, et ta on ikkagi valge mees, kes vaeb valge mehe probleeme, nende kantavat koormat, nagu öeldakse. Scobie järgi otsustades oli see koorem raske. Iga ta väiksemgi liigutus oli nähtavalt kunstlik: põlvepatsutus, alahuule sissetõmbamine, mõtisklevad poosid poeakende ees. Ta vaatles inimesi, nagu kõnniks ta karkudel. Need liigutused meenutasid mulle Inglise olmedraama nõrku kohti, kus seistakse Tudorite-aegse kamina ees, laksates piitsaga osavõtmatult vastu ratsasaapaid.

Ent kui me jõudsime araabia kvartali lähistele, oli ta oma maneerlikkusest peaaegu jagu saanud. Ta lõdvestus, kergitas otsmiku pühkimiseks fessi ja vaatas ammugi tuttavlikku paika kiindunud pilgul. Siia kuulus ta lapsendamise kaudu, siin oli ta päriselt kodus. Ta võttis vapralt lonksu vett Goharri mošee lähedal seinast välja ulatuvast tinasest veetilast (mis oligi avalik joogikoht), kuigi valge mees temas pidi olema teadlik, et seda vett polnud kaugeltki ohutu juua. Ta ostis möödaminnes kioskist suhkrupulga, et seda otse tänaval lutsida, või magusa jaanikauna. Siin tervitasid teda kõikjal tänavahääled ja ta vastas neile särava naeratusega.

„Ya’alla, effendi Skob.”

„Naharak sa’id, ya Skob.”

„Allah salimak.”20

Ta ohkas ja ütles „armsad inimesed” ja „Sul pole aimugi, kuidas ma seda kanti armastan!”, hüpates eest ära niiskesilmsel kaamelil, kes lonkis mööda kitsast tänavat, ähvardades lüüa meid jalust bercim’ist, söödana kasutatavast ristikust pungil sadulakottidega.

„Kasvagu teie rikkus.”

„Teie loal, emand.”

„Kena päeva teile.”

„Olge mu vastu armuline, oo šeik.”

Siin kõndis Scobie sellise inimese kergusega, kes on jõudnud oma valdusse, aeglaselt, soliidselt, eht araablase moodi.

Täna istusime veidi aega koos iidse mošee varjus, kuulates palmilehtede plaginat ja mereaurikute huikeid meist allapoole jäävas nähtamatus lahes.

„Ma nägin just ühte direktiivi,” ütles Scobie lõpuks kurva tuhmilt vaikse häälega, „selle kohta, keda nimetatakse pederastiks. See vapustas mind, vana. Ma ei karda tunnistada, et ma ei tundnud seda sõna. Pidin järele vaatama. Nad tuleb iga hinnaga ühiskonnast eraldada, ütleb direktiiv. Nad on võrgustiku turvarisk.” Ma puhkesin naerma ja korraks näis, et vanamees tahab vastata nõrga itsitusega, aga ta kurbus oli sellest impulsist tugevam ja mattis selle ta kirsipunaste veidi aukus põskede alla. Ta popsutas raevukalt piipu. „Pederast,” kordas ta põlglikult ja kobas taskus tikutoosi järele.

„Ma ei usu, et meie kodumaal oleks täit arusaamist,” ütles ta nukralt, „et Egiptuses pole sellest kellelgi sooja ega külma, kui mehel on teatav tendents, kui ta on muidu aus hing nagu mina.” Ta mõtles seda tõsiselt. „Aga nüüd, vana, kui ma peaksin hakkama tööle … Tead isegi, kus. Siis ma peaksin neile ära rääkima. Mis sa selle kohta arvad?”

„Ära ole loll, Scobie.”

„No ma ei tea,” ütles ta kurvalt, „ma tahan olla nendega aus. Ma ei tee ju kellelegi liiga. Ma oletan, et tendentse ei tohiks olla, täpselt nii nagu soolatüükaid või suurt nina. Aga mis ma saan parata?”

„Sinu eas küll väga vähe.”

„Löök allapoole vööd,” ütles vana piraat korraks oma vana head vormi meenutades. „Ropp. Julm. Ärritav.” Ta vaatas mind riukalikult oma piibu tagant ja oli äkki märksa rõõmsam. Ta alustas ühte oma mõnusat pikka monoloogi, veel ühte peatükki saagast, mille ta oli loonud oma vanima sõbra, praeguseks müütilise Toby Manneringi kohta. „Toby läks oma liialdustega kord isegi patoloogiliseks, ma olen ju sulle rääkinud? Või pole? Noh, nii oli. Patoloogiliseks.” Oli tunda, et ta tsiteerib kedagi ja teeb seda mõnuga. „Jumal, kuidas ta noore mehena asja kallal oli. See ületas kõik arukad piirid. Lõpuks leidis ta end ühe arsti hoole alt ja pidi kandma takistavat asjandust.” Ta hääl tõusis peaaegu oktavi võrra. „Ta käis rannaloa ajal ringi leopardinahkse muhviga, kuni kogu kaubalaevastik ta vastu mässu tõstis. Ta pandi kuueks kuuks istuma. Invaliidide kodusse. Talle öeldi: „Teid tuleb talitseda,” mida iganes see ka ei tähenda. Ta karjumist võis kuulda kogu Tewkesburys, nii rääkis mulle Toby. Nad ütlevad, et see on ravitav, aga see pole nii. Teda nad igatahes ravida ei suutnud. Mõne aja pärast saadeti ta tagasi. Temaga polnud võimalik midagi ette võtta. Ta on hullumeelselt allumatu, öeldi ta kohta. Vaene Toby!”

Ta oli, selg vastu mošee seina, magusasti magama jäänud. („Uinuv kass,” ütles ta selle kohta, „kes üheksanda laine ajal alati üles ärkab.” Kui kaua veel, mõtlesin mina.) Hetke pärast tõigi üheksas laine ta unemaalt randa tagasi. Ta võpatas ja lõi selja sirgu. „Mida ma rääkisingi? Jah, Tobyst. Ta isa oli parlamendi liige. Väga kõrge koha peal. Rikka mehe poeg. Algul proovis Toby kirikuõpetajaks hakata. Ütles, et tunneb kutsumust. Mina arvan küll, et see oli ainult mask. Ta oli suur asjaarmastajast teatraal, see Toby. Aga siis kaotas ta oma usu, libastus ja lõpetas traagiliselt. Talle saadi jaole. Ta ütles, et kurat oli teda provotseerinud. „Vaadake, et ta enam nii ei teeks,” ütles pealik, „igatahes mitte Tooting Commoni linnajaos.” Ta taheti vangi panna, sest tal olevat harvaesinev tõbi, mida nimetati vist küllusesarveks. Aga õnneks käis ta isa peaministri jutul ja kogu lugu mätsiti kinni. Mul vedas, vana, et tol ajal olid kogu valitsuskabinetil samuti tendentsid. See oli kummaline. Peaministril, isegi Canterbury peapiiskopil. Nad tundsid vaesele Tobyle kaasa. Sellepärast vedas ka temal. Pärast seda lasti ta vabaks ja saadeti merele.”

Scobie jäi uuesti magama, aga ärkas mõne sekundi pärast taas teatraalse võpatusega üles. „See oli vana Toby,” jätkas ta ilma vahet pidamata, kuigi lõi nüüd vagalt risti ette ja pahvatas: „tema see oli, kes mind usu teele juhatas. Ühel ööl, kui me olime Meredithi peal koos valves (hea vana laev), ütles ta mulle: „Scurvy, sa pead ühte asja teadma. Kas sa neitsi Maarjast oled kuulnud?” Muidugi ma olin, ähmaselt. Ma ei teadnud, mis ta nii-öelda kohustused on …”

Veel korra jäi ta magama ja seekord kostis ta huulte vahelt väike kraaksuv norsatus. Ma võtsin piibu ettevaatlikult ta sõrmede vahelt ja süütasin sigareti. Tema surma simuleeriv ilmumine ja kadumine oli kuidagi liigutav. Ta väikesed rännakud igavikku, mille asukaks ta varsti pidi saama ning mida täiendasid mõnusad tegelased nagu Toby ja Budgie ning kindlate kohustustega neitsi Maarja … Olla sellistest probleemidest vaevatud tema eas, kus tal minu arust ei olnud jäänud midagi peale verbaalse praalimise, millega ennast tüütuks teha. (Ma eksisin, Scobie oli taltsutamatu.)

Mõne aja pärast ärkas ta uuesti üles, saputas end ja tõusis silmi pärani ajades püsti. Me läksime koos läbi räpase ümbruse, kus ta elas Tatwig Streetil kahes kasimata toas. „Ja siiski,” ütles ta, jätkates oma katkematut jutulõnga, „sul on kerge öelda, et ma ei pea seda neile üles tunnistama. Aga mind see vaevab.” (Ta pidas hetke vahet, hingates sisse araabia leiva küpsetamise lõhna, mis tuli poeuksest ja mille peale vana mees hüüatas: „See lõhnab nagu ema rüpp!”) Ta ebakindel kõnnak pidas sammu ta arutlustega. „Vaata, vana, egiptlased on imepärased. Heasüdamlikud. Tunnevad mind hästi. Mõnes mõttes, vana, võivad nad näha välja nagu kurjategijad, aga kurjategijad, kes on saanud osa jumala armust – seda ütlen ma alati. Nad teevad üksteise suhtes mööndusi. Noh, paša Nimrod21 ütles mulle üks päev ise: „Pederastia on üks asi, hašiš aga hoopis midagi muud.” Ta mõtleb seda muide tõsiselt. Nüüd ei suitseta ma töö juures kunagi hašišit, see oleks paha. Asjale teise nurga alt vaadates ei saaks aga britid kunagi midagi teha minusuguse ametliku positsiooniga mehele. Aga kui murjanid otsustaksid, et nad on, noh, minu suhtes kriitilised, siis, vana, võiksin ma kaotada oma mõlemad töökohad ja mõlemad palgarahad. See teeb mulle muret.”

Me läksime üles kipakast, räpaste rotiurgudega trepist. „Siin haiseb pisut,” möönis ta, „aga sellega harjub ära. See on hiirtest. Ei, mina ei koli siit kuhugi. Ma olen siin juba aastaid ja aastaid elanud. Kõik tunnevad ja austavad mind. Ja pealegi elab vana Abdul siit ümber nurga.”

Ta muheles ja peatus esimesel mademel, et hinge tõmmata, võttes peast oma lillepotimütsi, et pääseks laubalt paremini hingi pühkima. Seejärel lasi ta pea norgu, nagu ikka siis, kui mõtles millegi üle tõsiselt järele, justkui muljuks mõtete raskus teda maad ligi. Ta ohkas. „Asi on,” ütles ta aeglaselt, nagu tahaks ta iga hinna eest väljenduda selgelt ja formuleerida oma mõtet nii täpselt kui võimalik, „asi on tendentsides ja sellest saad sa aru alles siis, kui sa pole enam kollanokk.” Ta ohkas veel kord. „Õrnust on väheseks jäänud, vana. Miskipärast oleneb kõik kavalusest ja nii jääb inimene üksildaseks. Aga Abdul on tõeline sõber.” Ta muheles ja oli jälle rõõmsam. „Mina panin talle hüüdnimeks Bul Bul Emir. Aitasin tal äri alustada, lihtsalt sõbramehe poolest. Ostsin talle kõik vajaliku: poe ja tema väikese naisukese. Ma pole teda sõrmeotsagagi puudutanud ega saakski seda teha, sest ma armastan teda. Tegin seda kõike, sest kuigi ma ise tõusen ametiredelit pidi, on mul siiski üks hea sõber. Ma käin sealt iga päev läbi, et neid näha. Kummaline, kui õnnelikuks see mind teeb. Mul on nende õnne pärast tõesti hea meel, vana. Nad on mulle nagu poeg ja tütar, vaesed väiksed nõginäod. Ma ei suuda taluda, kui nad riidlevad. See paneb mind muretsema nende laste pärast. Ma arvan, et Abdul on oma naisele armukade ja pane tähele, tal on selleks põhjust. Naine paistab mulle edvikuna. Aga samas on seks selles kuumuses niivõrd tähtis – iga pisku on arvel, nagu me kaubalaevastikus rummi kohta ütlesime. Lamad voodis ja unistad sellest kui jäätisest, ma pean silmas seksi, mitte rummi. Ja need moslemi tüdrukud, vana, nad lõigatakse ümber. See on julm. Tõesti julm. Aga nemad on sellest veel rohkem täkku täis. Ma püüdsin õpetada sellele naisele kudumist või tikkimist, aga ta on nii rumal, et ei saa millestki aru. Nad tegid selle üle nalja. See mind ei häiri. Ma püüdsin lihtsalt aidata. Mul läks kakssada naela, et Abduli äri käima läheks, kõik mu säästud. Aga nüüd läheb tal hästi, väga hästi.”