Читать книгу Tagurpidi valed - Lea Jaanimaa - Страница 5

Ühes Ida-Virumaa väikelinnas istus vanaaegse kirjutuslaua taga toolil keskealine pikemat kasvu mees. Tal polnud kusagile kiiret, sest ta oli juba mitu kuud tagasi reserveerinud endale auväärse koha töötute armee ridades. Hea, et polnud vaja käia Päästearmee supiköögis end soojendamas. Tal oli oma maja, mida ta juurdeehitustega oli täiendanud, et saavutada täiusliku kodu mõõtmed. Mitte just nii, nagu hollandlane, kes pärast palgapäeva alati midagi jälle juurde ehitas – ei, tema oli ratsionaalse mõtlemisega mees. Ilmade soojenedes oli tal plaanis õueaia nurka välikamin laduda. Seniks aga käis ta tuttavate ja nende tuttavate kodudes juhuabitöid tegemas. Teda selliste tööde – tavaliselt lihtsamat sorti remondi- ja ehitustööde – tegemine ei häirinud, ehkki ta oli veel mõni aeg tagasi olnud lähedalasuvas tehases juhtival kohal ning kamandanud hulka alluvaid. Ajad olid täielikult muutunud ja direktoriportfelli sai nüüd kasutada teisel otstarbel. Sinna mahtusid sisse nii trell, võtmekomplekt kui ka muud tarvilikud tööriistad.

Ega mees nii väga kippunudki ametlikku tööd otsima. Käis regulaarselt end töötukassas märkimas ja sai finantsiliselt hakkama. Kui oli viletsam ja vaiksem kuu ning linnasakste kodudes polnud midagi putitada, siis ta lihtsalt kulutas vähem ja auto puhkas garaažis. Ühiskondlik transport viis üsna talutava sagedusega sihtkohta ja tõi ka tagasi. Mehe mõtted olid juba pikemat aega tiirelnud Norra riigi tööturu ümber. Tuttavate kaudu oli talle tulnud mitu pakkumist minna naftakuningriiki ehitustöödele – seal oleks temataoline universaalne ja kuldsete kätega mees olnud väga hinnatud. Arvutused näitasid, et tema kokkuhoidlike eluviiside juures kindlustaks viis aastat tööd välismaal talle samapalju aastaid muretut elu kodumaal. Aga ta ei saanud lasta end sinna komandeerida, sest tal olid kohustused, mida ei saanud kellegi teise õlule veeretada.

„Karla, kas sa oled toas? Karl, uuu, kas sa oled seal?”

Hüüdjaks oli mehe kõrges vanuses ema ja see oli peamine põhjus, miks kodu mahajätmine kas või ajutiselt ei tulnud kõne allagi.

„Jah, ema, tulen kohe üles.”

Karl tõusis toolilt heites veel üleõlapilgu arvutiekraanile – tal oli seal käsil väga tähtis tegevus, aga polnud parata, ta pidi seda pärastpoole jätkama. Ema palus turult söögikraami tuua. Tema arvates oli turul vajalik käia just hommikupoolikuti, muidu saab turg otsa. Nii et Karli jaoks ei tulnud ema soov ootamatult. Nimekiri peos, pani Karl linnaminekuks sobilikud riided selga. Kuigi ta ju elaski linnas, tähendas paarikilomeetrine jalutuskäik äärelinnast kesklinna ikkagi linnaskäiku ja seega ka linnariideid. Ta heitis pilgu peeglisse – oh, kurask, lõug on karvane! Karl pani jope nagisse tagasi ja tegi südalinnanäo pähe. Tulemus sai hea.

Karl oli pärast ülikooli lõpetamist lasknud end sõprade mittemõistmise – et mitte öelda suisa halvakspanu – saatel suunata tööle kodulinna. Teinud seal karjääri ja loonud pere. Tänaseks olid nii naine kui tudengiealised lapsed erinevatel põhjustel pealinna kolinud. Karl ei eitanud, et ka teda kiskus sinna, aga see oli ilmselgelt võimatu majapidamise ja eaka ema tõttu. Karl oli asjaoludega leppinud ning pealegi tundis ta end oma kodus ja selles linnas hästi.

Oleks tundnud veel paremini, kui südames poleks haigutanud tühjus. Kohati oli tunne, et süda suisa tolmas. Ega naistest puudust olnud, aga seda õiget polnud Karlile ette sattunud. Ju ta oli oma lati alateadlikult liialt kõrgele seadnud või siis liikus liiga vähe seltskondlikel üritustel ja möllukohtades. Ega Karli tõmmanudki seesugused peokohad, kus kõik naised oli võimalik ilusaks juua. Parema meelega istus ta kodus, luges midagi, vaatas telekat või kui väga igav hakkas, tõi keldrist panipaigast lagedale raami, kinnitas sellele lõuendi, haaras kätte pintsli ja molberti ning igavus kadus hoobilt.

Turult tagasi jõudnud ning ostud külmkappi ja sahvrisse ära paigutanud, istus Karl taas arvuti ette. Söögivalmistamise oli enda kohustuseks võtnud tema tubli ema – vaatamata vanusele veel ikka toimekas ja käbe. Ka Karl tundis end köögis nagu kala vees ja kohati ta lausa nõudis, et tema kord oleks toimkonnas olla. Hetkel aga valdas Karli kergendus, et sai vaaritamisest eemal olla, sest tal oli käsil tähtis asi. Kahe näpu vahel ninajuurt pigistades, nagu annaks see silmanägemisele teravust juurde, avas ta saidi nimega Date.

Ta oli sellel leheküljel kolanud mitmeid kordi, aga kirjutamiseni polnud veel jõudnud – kas ei hakanud kedagi sobivat silma või ei olnud vaim lihtsalt valmis. Täna hommikul oli ta pilk aga peatunud ühel kuulutusel, mis teda köitis. Hakkas silma just erinevus teistest ankeetidest. Teda köitis selle napp tagasihoidlikkus. Erinevalt teistest samalaadse eesmärgiga naistest ei olnud selle kuulutuse koostaja millegagi liialdanud. Ei kiitnud naine end taevani ega nõudnud printsi valgel hobusel. Andmetest võis siiski välja lugeda, et tolle kuulutaja peeglist ei vaata vastu ei hall hiireke ega roosa põrsas. See naine lihtsalt ootas kirja – et oleks midagi, mida oodata. See polnud appikarje. See oli soov leida endale keegi, sest mingil teadmata põhjusel oli selle naise elus üks koht täitmata.

Karl alustas oma esimese internetikirja kirjutamist ammuunustatud erutusega.

Tere, müstiline Sandra!

Lugesin su kirja ja mingil seletamatul põhjusel otsustasin vastata.

Kui vaadata su ankeeti, siis tundub see nagu muinasjutt, sest see on hoopis teisest puust konto kui paljudel teistel.

Väga hästi üles ehitatud ankeet, kus päris normaalselt on ära seletatud, niipalju kui vaja on enda esmaseks tutvustamiseks. Ei tea, kuidas sul selle kirjadetulvaga on, aga ehk leiad siit rägastikust ka normaalse mehe, kellega tutvuda – pakuksin ennast.

Mu nimi on Karl ja olen 44-aastane, ema tõi mind ilmale 4. mail 1965. aastal Jõhvis. Kolenaljakas on aga see, et see juhtus kell 00.30. Kui Eesti poleks olnud okupeeritud, oleksin seega sündinud 3. mail 23.30...

Nüüd ei teagi, millal oleks see kõige õigem päev sünnipäeva pidamiseks – aga polegi vast väga oluline, sest ega horoskoopidesse ma eriti usu.

Olen lahutatud ja üksinda elav mees. Mitte just päris üksinda ja mitte Tallinnas.

Elan koos emaga, kes saab mõne aasta pärast 80 ja keda ma igati abistada ja toetada püüan. Mul on ka kaks Tallinna ülikoolides õppivat last, kellega mul on suurepärased suhted. Nad käivad regulaarselt lapsepõlvekodus – niipalju kui see neil õppimise kõrvalt võimalik on. Mis mulle meeldib? Meeldib hea huumor, hea muusika, hea kunst – ja laiemalt vaadates headus üldse. Viha ja vihkamist ma ei kannata, kuigi praegune aeg lausa pakatab neist. Olen seltskondlik, aga ligi lasen endale väheseid.

Mul on kõrgharidus, aga seda ma pole iial rõhutanud. Olen näinud elus piisavalt lolle, kellel sama kirje ankeedis. Meeldib kõike ise välja mõelda, olgu siis näiteks kaminaid, ja neid ka ise valmis ehitada.

Miks üksik olen? Nii kujunes, et eksabikaasa, kes mujalt pärit, ei kohanenudki siin Ida-Virus, ja laste lahkudes kodunt lahkus ka tema. Ilmselt tüdinesime teineteisest. Seepärast on inimene, kellega vahel vestelda ja juttu puhuda, minu elus puudu. Juhus pidavat pime olema – seda mina aga ei usu, üks silm on tal vähemalt. Mis tähendab seda, et ka ise peab kaasa aitama ja hoolt kandma, et su pale ikka päikese poole oleks, kui sooja tahad. Mina tahan – vast sinagi?

Ei oskagi praegu midagi enamat lisada.

Karl