Читать книгу Tagurpidi valed - Lea Jaanimaa - Страница 6

Sandra tundis nälga. Kohv oli selle tunde eriti tugevalt esile toonud. Imelik, tavaliselt tegi teda näljaseks just roheline tee, mida ta jälestas, aga mille joomine pidi kasulik olema puhastava toime tõttu – ja kõike seda, mis tervisele hea, proovis ta jõudumööda ka tarbida. Oma tavalised toitumisharjumused oli ta ammu unustanud ja täna keetis ta külmutatud köögivilju ning limpsis magustoiduks maitsestamata jogurtit, millesse lõikus banaani- ja kiiviseibikesi. Hea, mõnusalt jahe, parajalt paks ja tummine sai sel korral dessert.

Sandra kloppis voodis padjad kohevaks ja otsustas teha väikse uinaku. Ta tundis kahetsust, et ei olnud endale soetanud sülearvutit. Hea oleks veel pool tunnikest surfata, netis uudiseid lugeda. Televiisorit oli vara mängima panna. Ladina-Ameerikas toodetud filmid, mida õigustatult seebiks tituleeriti, polnud veel algamas. Öelnuks talle keegi aasta tagasi, et ka tema hakkab seepe vaatama, oleks ta vist küll laia lõuaga naerma pursanud. Nüüd istus ta õhtuti nagu naelutatult teleka ees ja elas kaasa kättemaksudele ja intriigidele, vahel käsigi rusikasse surudes. Ära iial ütle iial. See käis ka moeröögatuste kohta. Kunagi, kui tulid moodi puusanukkidel istuvad ja alt laienevad püksid, naeris ta taksikoertena sibavaid moenarre. Ei kulunud palju aega, kui ta enda garderoob täienes samasuguste hilpudega. Temale olid Issandast antud vähemalt pikemat sorti jalad, koomilisena oli ta end tundnud taolistes rõivastes sellele vaatamata. Harjumuse asi.

Sandra puges voodisse. Juba mõnda aega murdis ta pead tõsiasja üle, et see mööblitükk oleks nagu suuremaks kasvanud – ta lausa uppus sellesse. Sandra niheles voodis, keerates kord ühele, kord teisele küljele ja tõusis lõpuks uuesti üles. Polnud mõtet end tukkuma sundida, muidu võib öö pikaks ja tüütuks kujuneda. Ta kammis pead, pani juuksed patsi ja võttis taas sisse koha arvutilaua taga.

Sandra sirvis oma pildigaleriid. Seal oli erinevaid ülesvõtteid reisidest, stiilipidudest, muidu poseerimisest nii pesus, spordiriietes kui õhtukleidis. Tal oli kahju, et ajal, mil ta teenis lisaraha kübaramodellina, ei tehtud pilte, mida saanuks arvutisse paigutada. Tal oli küll karbitäis slaide, aga ta ei mäletanud, kuhu oli selle torganud ega olnud tal ka aimu, kuidas neid arhailisi salvestusi edasi käidelda võiks.

Sandra teadis, et talle sobivad värvid. Just sellised julged ja puhtad. Ja talle meeldis ka valge. Tööl oli ta alati kandnud tagasihoidlikku klassikalist kostüümi. Ettekirjutusi polnud, aga tal oli endal nii palju oidu peas, et teada, mis ja kuhu kõlbab, et teda tõsiselt võetaks ning ta tööseelikud polnud kunagi põlvesilma paljastanud. Sandra oli teeninud head raha maaklerina ja ostnud osaluse ühes kinnisvarafirmas. Ise ta enam tööd ei teinud, aga puudust ka ei pidanud kannatama, isegi mitte majanduslanguse perioodil. Oma säästudega oli tal plaanis osta katusekorter vanalinna, aga see mõte läks mööda ning ta otsustas pigem rahavarud igaks juhuks alles hoida ja toetas veidi kaugel maal elavat tütart, kes seal oma haridust täiendas, et too ei peaks end täiesti mehe poolt ülalpeetava idaeurooplasena tundma. Õieti polnud vajadustki luksuslikuma elamise järele, sest Sandra tundis end Kalamaja väikeses renoveeritud korteris mugavalt.

Sandra valis arvutist välja kümme fotot seinast seina ja paigutas need eraldi kausta. Ta polnud kaotanud lootust leida endale kirjasõber. Jah, sülearvuti tellib ta kohe lähemal ajal. Ta oli oma tööarvuti andnud kasutada ühele abimaakleritest ja seda polnud mõistlik tagasi võtta. Sandra oli just avamas internetipoe lehekülge, kui talle tuli teade. Kiri!

Sandra katsus selgusele jõuda, kumb on tema jaoks tähtsam, kas uus arvuti või värske kiri ja otsustas viimase kasuks. Tegelikult oleks ta pidanud jälgima elu kinnisvaraturul, aga ei viitsinud. Samal põhjusel oli ta müünud ka kõik välismaised aktsiad, kuhu ta oli viimase kriisi tipphetkedel paigutanud oma raha, mida buumi ajal oli maakleritasudena nagu laest alla sadanud. Ta ei viitsinud järjepidevalt arvuti taga istuda ja oma portfelli hallates muretseda, et saada osa majandustõusust. Ta oli konservatiiv, tema arust ei saanud paisuval võlamullil põhinev kasv kuigi kaua kesta. Ta oli aja maha võtnud ja see oli reegel, millest ta ka kinni pidas.

Tere, müstiline Sandra!

..........

Pärast kirja lugemist valdas Sandrat kummaline tunne. Hetkekski ei tekkinud temas kartust, et kirjutaja võiks olla kaval pervert või et tuleks kahelda tema siiruses. Kas energiat on üldse võimalik virtuaalselt edasi anda, seda ta ei teadnud, aga laeng, mille ta kirja lugedes sai, oli tuntav. Või tahtis ta seda nii tungivalt uskuda, et tundis, mida tunda poleks tohtinud?

Sandra oli kõva käsi materiaalses maailmas, esoteerika oli talle tume maa. Reaalses maailmas ja eriti tööalaselt tundis ta juba ninaotsaga, milline klient on potentsiaalne ostja ja kes tahab lihtsalt uudistada, millises uhkes villas või korteris teised inimesed elavad.

Talle meenus üks kena naine, kes teatas glamuurset korterit vaadates juba esimese viie minuti jooksul, et ärgu Sandra seda korterit kellelegi enam pakkugu, ta ostab selle ise kindlalt ära. Sandral olid aga töös omad eeskirjad kujunenud ja ta ei broneerinud objekti ilma käsirahata. Naine palus küll pisarsilmil, aga äris pole pisaratel jõudu. Järgmisel päeval tekkis uus huviline ja Sandra teavitas ka ostuhimulist naist ning uuris finantsvõimalusi. Naine määras kibekiire kokkusaamise ja andis pakutavas korteris jälle pisaratele voli. Selgus, et ta mees on ehitaja, kuu aega tagasi Soome tööle saanud ja et läheb veel natukene aega, enne kui raha tuleb. Sandra proovis naist maa peale tuua, aga too aina nuttis ja halas, kuidas ta juba kujutab end ette suures vannitoas iluprotseduure tegemas ja ka kõikmõeldavaid muid asju selles korteris – ikka nuuksetega segamini. Kokkulepet muidugi ei saavutatud ja Sandra sõidutas naise bussipeatusse, sest too ei suutnud veel tükk aega kuidagi oma emotsioone kontrolli alla saada.

Kinnisvaratehingutega sai Sandra suurepäraselt hakkama just seetõttu, et oli väga sotsiaalse loomuga. Talle ei valmistanud vaeva kümneid kordi sama juttu rääkida. Kuigi kliendid olid väga erinevad, leidis ta kiirelt vahetu kontakti. Erinevalt paljudest teistest ametikaaslastest ei üritanud ta kunagi kasutada moosimiseks labaseid võtteid stiilis „sellest pole midagi, et hämara köögi aknast paistab ainult naabermaja sein, päikesepoolsest lendaksid kärbsed sisse ja oleks palju hullem...”

Aus lähenemine kliendile oli tema trump, ta teadis, et üldjuhul ei jõua ilustava jutuga niikuinii tehinguni, sest enamik klientidest tajus sellise asja ära. See oli tema reaalsus, karm, ent siiras ja usaldusel põhinev. Ta tundis end siin hästi, kuna käitus oma loomusele vastavalt ja oli ise kehtestanud reeglid.

Aga Karli kiri, see oli teistsugune reaalsus, kus kehtisid ilmselt teistsugused reeglid kui kinnisvarailmas. Sandra luges kirja mitu korda läbi, mõtles veidi ja asus siis kõhklemata vastama. Kaotada polnud midagi, aga võita palju.

Tere, Võõras Mees!

Nagu ma kirjast aru saan, on Karl su õige nimi. Sellele järeldusele jõudsin, kui märkasin, et kasutad oma õiget meiliaadressi. See on suur julgus. Minul on küll suhtlemiseks loodud uus aadress, aga tunnistan ausalt, et mu nimi ongi Sandra. Võtsin endale vabaduse guugeldada sind ja ei oska arvata, miks sinusugune võimekas mees neti teel tutvust otsib. Kas tahad mind selles asjas valgustada? Võiksid ka kirjutada, millist inimest loodad leida. Seda võin oletada, et ega sa ise ka vist päris täpselt ei tea, kes või missugune võiks uus naistuttav olla ja kas oodatud persoon üldse end ilmutab ning nii jääb võimalus, et pead leppima sellega, mida suhtlusportaalil pakkuda on.

Tänan, et kirjutasid,

Sandra

Nii, esimene samm on astutud. Kuna kirja autoril polnud kasutajanime, ei saanud ta tema andmeid suhtluskontolt piiluda. Vaist sosistas talle, et Karl vist ei ole mingi kääbusmees. Kuigi alati on võimalik sattuda ka mõne friigi otsa, keeldus ta aju seda uskumast ja ta silme ette kerkis hägune pilt Karlist just sellisena, nagu tema lootis meest näha.