Читать книгу Mürsukild - Leblanc Maurice - Страница 3

„Kujutage ette, et kord seisin ma temaga vastamisi lausa Prantsusmaa territooriumil!”

Elisabeth vaatas Paul Delroze’i vastabiellunud naise õrnusega, kelle jaoks armastatu vähimgi sõna on imetlusväärne.

„Te nägite Wilhelm Teist Prantsusmaal?” päris ta.

„Oma silmaga, ning ma ei suudaks unustada ühtegi üksikasja, mis selle kohtumisega kaasas käisid. Ometi oli see kaua aega tagasi…”

Paul kõneles ootamatu tõsidusega, nagu oleks see mälestus temas valurikkaid mälestusi äratanud.

Elisabeth lausus:

„Palun teid, Paul, jutustage sellest.”

„Ma jutustan teile,” sõnas Paul. „Pealegi on vahejuhtum nii traagilisel moel minu eluga põimunud, et kuigi olin toona vaid laps, ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean sellest üksikasjalikult rääkima.”

Nad astusid rongist maha. Rong oli peatunud Corvigny jaamas, mis oli lõpp-peatus kohalikule liinile, mis algas maakonnakeskuses, läbis Liseroni oru ja jõudis kuus ljööd enne piiri väikesesse Lorraine’i linna, mis oli ümbritsetud „täiuslikemate raveliinidega, mida eales võib välja mõelda,” nagu kirjutas Vauban oma mälestustes.

Jaamas valitses ääretu sagimine. Seal oli palju sõdureid ja hulgaliselt ohvitsere. Perroonil ootas keset kokkukuhjatud pagasit musttuhat reisijat – kodanlasperekonnad, talupojad, töölised, tervisvetel puhkajad naaberlinnadest, kuhu sõideti Corvigny kaudu – järgmist rongi departemangukeskusesse.Oli juuli viimane neljapäev, viimane neljapäev enne mobilisatsiooni.

Elisabeth liibus ärevalt abikaasa ligi.

„Oh Paul,” sõnas ta värisedes, „et ainult sõda ei tuleks!”

„Sõda! Mis mõte see veel on!”

„Aga ometi sõidavad kõik need inimesed minema, perekonnad lähevad piirist kaugemale…”

„See ei tähenda veel…”

„Ei, kuid te just lugesite ise ajalehte. Uudised on väga halvad. Saksamaa teeb ettevalmistusi. Tal on kõik valmis seatud… Ah, Paul, mis siis saab, kui saatus meid lahku viib… ja ma ei tea teist enam midagi… ja siis te saate haavata… ja siis…”

Paul surus tal kätt.

„Pole vaja karta, Elisabeth. Midagi sellist ei juhtu. Sõja puhkemiseks peab keegi selle välja kuulutama. Ent kes on see hullumeelne, jälestusväärne kurjategija, kes söandaks vastu võtta säärase jõletu otsuse?”

„Ma ei karda,” sõnas Elisabeth, „ja ma olen isegi kindel, et olen vapper, kui teie minema peaksite. Ainult… ainult et meie jaoks oleks see rängem kui paljudele teistele. Kallis, tuletage meelde, et abiellusime alles täna hommikul.”

Meenutades äsjaseid pulmi, mis tõotasid säärast sügavat ja kauakestvat rõõmu, lõi ta kuldsetest lokkidest raamitud ilus heledavereline nägu usaldavast naeratusest särama ja ta sosistas:

„Abiellusime täna hommikul, Paul… Nii et mõistate, et ma pole just kaua saanud õnnelik olla.”

Rahvahulgas tekkis liikumine. Kõik tunglesid väljapääsu poole. Seal oli kahest ülemohvitserist saadetud kindral, kes suundus sinnapoole, kus teda ootas auto. Kostis sõjaväemuusika – jaamaesisel puiesteel marssis kütipataljon. Sellele järgnes suurtükiväelaste juhitud rakend kuueteistkümne hobusega, kes vedasid üüratut kahurit, mille siluett mõjus õhuliselt tänu äärmiselt pikale torule. Sellele järgnes kari härgi.

Paul, kes polnud pakikandjat leidnud, seisis kõnniteel, kaks reisikotti käes, kui talle lähenes nahksete kedridega mees, jalas rohelised pesusametist põlvpüksid ja seljas sarvnööpidega jahikuub, ning küsis mütsi peast võttes:

„Härra Paul Delroze, eks ole? Mina olen lossivaht…”

Tal oli jõuline ja siiras nägu, nahk päikesest ja külmast parkunud, juuksed juba halliks läinud, ilme toorevõitu nagu nii mõnelgi vanal teenijal, kellele tema seisund jätab täieliku iseseisvuse. Juba seitseteist aastat elas ta Elisabethi isa, krahv d’Andeville’i suures Ornequini maavalduses Corvignyst põhja pool ja valitses seda.

„Ah, see olete teie, Jerôme,” hüüatas Paul. „Väga hea. Ma näen, et saite krahv d’Andeville’i kirja kätte. Kas meie teenijad on kohale jõudnud?”

„Täna hommikul, härra, kõik kolm, ning nad aitasid minul ja mu naisel lossis natuke korda luua, et härra ja proua vastu võtta.”

Ta tervitas veel kord Elisabethi, kes sõnas:

„Te tunnete mind siis ära, Jerôme? Ma ei ole nii ammu siin käinud!”

„Preili Elisabeth oli nelja-aastane. Kurvastasime sügavalt, kui me naisega teada saime, et preili ei tulegi enam lossi tagasi… ega ka härra krahv, oma vaese kadunud abikaasa pärast. Nii et härra krahv ei astu sel aastal siit läbi?”

„Ei usu, Jerôme. Paljudele möödunud aastatele vaatamata leinab mu isa ikka veel.”

Jerôme võttis kotid ja pani need Corvignyst üüritud kalessi, mida juhtis ise. Suurematele kohvritele pidi ta mõisa vankriga järele tulema.

Ilm oli ilus. Kalessi kumm tõsteti üles. Paul seadis end koos abikaasaga istuma.

„Tee pole pikk,” ütles lossivaht, „neli ljööd, kuid see läheb ülesmäge.”

„Lossis saab enam-vähem elada?” päris Paul.

„Paraku pole see sama kui loss, kus pidevalt elatakse, aga küll härra ise näeb. Tegime ära, mis suutsime. Mu naine on tõesti õnnelik, et härrased tulevad! Härra ja proua kohtuvad temaga peatrepi ees. Ütlesin talle, et härra ja proua jõuavad kohale poole seitsme või seitsme paiku…”

„Tubli mees,” ütles Paul Elisabethile, kui kaless liikuma hakkas, „kuid tal ei ole vist sageli võimalust rääkida. Nüüd teeb ta tasa…”

Tee tõusis järsu kaldega Corvigny kõrgemasse kanti, kujutades endast kahes reas poodide, riigiasutuste ja hotellide vahel peatänavat, mida sel päeval ummistasid tavatud rahvahulgad. Seejärel hakkas tänav allapoole laskuma ja läks kunagiste Vaubani bastionide ümbert ringi. Sellele järgnesid kerged tõusud ja langused üle tasandiku, mille kohal kõrgusid vasemal ja paremal Petit-Jonas’ ja Grand-Jonas’ fordid.

Sõites sel käänulisel teel, mis kaera- ja nisupõldude vahel lookles, pea kohal kummumas papliallee, jutustas Paul Delroze lapsepõlvejuhtumist, millest oli Elisabethile rääkida lubanud.

„Nagu ma juba ütlesin, Elisabeth, vahejuhtum on nii tihedalt seotud kohutava tragöödiaga, et minu mälus põimuvad nad kokku, ja teisiti polegi võimalik. Omal ajal räägiti sellest tragöödiast palju, ja teie isa, kes oli minu isa sõber, nagu te teate, sai sellest teada ajalehtede kaudu. Teile ei öelnud ta minu palvel midagi, sest tahtsin olla esimene, kes räägib neist sündmustest… mis minu jaoks nii valusad on.”

Nende käed põimusid kokku. Paul teadis, et iga sõna võetakse õhinal vastu, ning jätkas pärast väikest pausi:

„Mu isa oli sedasorti mees, kes äratas sümpaatiat, isegi kiindumust igaühes, kes tema lähedale sattus. Innukas, suuremeelne, kütkestav ja heatujuline, vaimustudes kõigest õilsast ja ilusast, armastas ta elu ja tundis sellest rutakalt rõõmu.

70. aastal teenis ta vabatahtlikuna lahinguväljal välja leitnandipagunid, ning sõduri kangelaslik elu sobis nii hästi tema iseloomuga, et ta läks armeesse veel teist korda, Tongkingi sõdima, ja kolmandat korda, Madagaskarit vallutama.

Naasnud sellelt kampaanialt kaptenina ja Auleegioni ohvitserina, ta abiellus. Kuus aastat hiljem oli ta juba lesk.

Kui mu ema suri, olin ma vaevu nelja-aastane, ja isa oli mu vastu väga õrn, kuna naise surm oli tema jaoks hirmus hoop. Ta tahtis iga hinna eest ise minu kasvatamisega pihta hakata. Füüsilisest vaatepunktist püüdis mu treenitust arendada ja teha minust tugevat ja vaprat poissi. Suvel läksime mere äärde, talvel Savoia mägedesse, lume ja jää peale. Ma armastasin teda kogu südamest. Veel tänagi ei saa ma temale mõelda ilma meeleliigutuseta.

Üheteistaastasena saatsin ma teda reisil läbi Prantsusmaa, mida ta oli juba aastaid edasi lükanud, kuna tahtis seda teha koos minuga siis, kui ma juba kogu tähendust mõistaksin. See oli palverännak samades kohtades ja samadel radadel, kus ta kunagi kohutaval 1870. aastal sõdis.

See rännak, mis oli määratud lõppema jubeda katastroofiga, jättis mulle sügava mulje. Loire’i jõe kallastel, Champagne’i väljadel, Vogeeside orgudes ja muidugi Elsassi külades – küll valasin ma pisaraid, nähes voolamas tema omi! Kui naiivne lootus minus tuksus, kui kuulasin tema lootusrikkaid sõnu!

Ta ütles mulle: „Paul, mul pole kahtlustki, et ühel päeval seisad sa vastamisi vaenlasega, kellega ma võitlesin. Tänasest päevast peale vihka teda kogu hingest, hoolimata kõikidest rahustavatest sõnadest, mida sa kuulda võid, vihka seda vaenlast kogu hingest. Mida ka ei räägitaks, on ta barbar, upsakas metslane, verejanuline ja kiskjalik. Ta põrmustas meid esimesel korral^[1.], ning ta ei peatu enne, kui on meid lõplikult põrmustanud. Sel päeval tuleta meelde iga etappi, mida me koos läbime. Need, mille sa läbi käid, on võidukad, olen selles kindel. Kuid ära unusta hetkekski neid nimesid, Paul, ja ärgu lasku su võidurõõm kustuda neil nimedel, mis räägivad valust ja alandusest: Frœschwiller, Mars-la-Tour, Saint-Privat ja veel palju teisi! Ära unusta, Paul…”

Ja siis ta naeratas.

„Miks peaksin ma muretsema? Tema ise äratab vihkamise südametes, nii neil, kes on unustanud, kui ka neil, kes pole veel seda näinud. Tema ometi ei muutu. Küll sa näed, Paul, küll sa näed. Kõik minu sõnad ei väljenda kohutavat tegelikkust. Nad on koletised.””

Paul Delroze vakatas. Naine päris arglikult:

„Kas arvate, et isal oli õigus?”

„Võib-olla mõjutasid minu isa liiga värsked mälestused. Olen palju Saksamaal ringi reisinud, isegi seal elanud, ning arvan, et mõttelaad pole seal enam samasugune. Samuti pean tunnistama, et ei saa isa sõnadest alati aru… Ja ometi… ometi teevad need mind nii sageli rahutuks. Ja see, mis pärast juhtus, oli nii kummaline!”

Kaless oli käiku aeglustanud. Tee tõusis laugelt küngaste poole, mis kõrgusid Liseroni jõeoru kohal. Päike loojus Corvigny kohal. Neile tuli vastu kohvritega koormatud postitõld, seejärel kaks autot, täis reisijaid ja pagasit. Ratsaväesalk galopeeris üle põldude.

„Kõnnime veidi,” ütles Paul Delroze.

Nad järgnesid jalgsi sõidukile ja Paul jätkas:

„See. mis mul veel öelda jääb, Elisabeth, on minu mälus väga täpsete üksikasjadena, mis kerkivad esile paksust udust, kus ma midagi ei näe. Ma ei ole päris kindel, kuid mulle tundub, et pärast seda pidime minema Strassburgist Schwarzwaldi. Miks meie marsruut muutus? Ma ei tea. Mäletan, kuidas olen ühel hommikul Strassburgi jaamas ja lähen rongile, mis suundub Vogeeside poole… jah, Vogeeside. Isa luges ikka ja jälle kirja, mille oli just saanud ja mis näis talle heameelt valmistavat. Kas muutis see kiri tema plaane? Ka seda ma ei tea. Me lõunastasime reisi ajal. Ilm oli äikeseliselt lämbe ja ma jäin magama, nii et mäletan ainult ühe väikese Saksa linna keskväljakut, kus üürisime kaks jalgratast, jättes kohvrid pakihoidu… Ja siis… kui ähmane on kõik! Me sõitsime läbi kandi, millest ei jäänud mulle mingit mälestust. Ühel hetkel ütles isa:

„Näed, Paul, me läheme üle piiri… nüüd olemegi Prantsusmaal.”

Ja hiljem… kui palju hiljem?… pidas ta kinni, et küsida teed talupojalt, kes juhatas talle kätte otsetee läbi metsa. Aga millise tee? Millise otsetee? Minu peas oleks nagu läbitungimatu pimedus, kuhu mõtted on maetud.

Ning äkitselt pimedus hajub ja ma näen hämmastava selgusega lagendikku, suuri puid, sametist sammalt ja vana kabelit. Kõige peale sajab üha tihedamaid vihmapiisku ja isa ütleb:

„Lähme varju, Paul.”

Kuidas küll ta hääl minus kajab! Ja kui täpselt ma kujutan ette väikest kabelit, mille seinad on niiskusest roheliseks tõmbunud! Kabeli taga ulatus katus natuke üle kooriruumi, sinna panime jalgrattad varju. Siis kuulsimegi seest kõnelemist ja külgukse kääksatust.

Keegi tuli välja ja ütles saksa keeles:

„Kedagi pole. Teeme kiiresti.”

Sel hetkel tulime meie kabeli nurga tagant välja kavatsusega sellest uksest siseneda, ning juhtus nii, et ees kõndiv isa sattus äkitselt vastamisi mehega, kes arvatavasti need saksakeelsed sõnad välja ütles.

Mõlemad põrkasid tagasi, võõras näis äärmiselt ärritunud ja isa jahmunud ootamatust kohtumisest. Sekundiks või paariks jäid nad liikumatult vastamisi seisma. Kuulsin, kuidas isa pomises:

„On see võimalik? Keiser…”

Ning neist sõnadest üllatunult ei jäänud mulle mingit kahtlust, kuna olin sageli Kaiseri pilti näinud – meie ees seisis Saksamaa keiser.

Saksa keiser Prantsusmaal! Kähku langetas ta pea ja kergitas laia peleriini sametkrae allalastud kübaraservani. Ta pöördus kabeli poole. Sealt väljus daam, järel teenija moodi tüüp, kellele ma vaevu pilgu heitsin. Daam oli pikk ja küllalt noor, päris ilus ja brünett.

Keiser haaras tal tõelise ägedusega käsivarrest ja tiris kaasa, öeldes vihaselt midagi, millest me aru ei saanud. Nad läksid samas suunas, kust meie olime tulnud ja mis viis piiri poole. Teener oli metsa sööstnud ja liikus neist eespool.

„Tõesti veider seiklus,” ütles isa naerdes. „Mille pagana pärast Wilhelm Teine siiakanti tulla riskis? Ja seda veel päise päeva ajal! Võib-olla kujutab kabel endast kunstilist huviväärsust? Äkki heidame pilgu peale, Paul?”

Me läksime sisse. Tolmu ja ämblikuvõrkudega kaetud vitraaž laskis vaevu valgust sisse. Kuid sellest vähesest piisas meile, et näha tüüakaid sambaid, paljaid seinu, mitte midagi, mis oleks väärinud keiserliku visiidi au, nagu ütles isa, kes lisas:

„Ilmselge, et Wilhelm Teine tuli siia turistina, seikluse korras, ning oli õige pahane, et teda sellelt tabati. Võib-olla kinnitas kaasasolev daam, et karta pole midagi, ja sellest ka tema pahameel ja etteheited.”

Kas pole kummaline, Elisabeth, et kõik need väikesed seigad, mis minuvanuse lapse jaoks olid suhteliselt vähetähtsad, on mulle eredalt meelde jäänud, samas kui teised, palju olulisemad, pole mingit jälge jätnud. Ometi jutustan ma juhtunut, nagu näeksin seda oma silme ees ja nagu kõlaksid sõnad mu kõrvus. Ja praegu, rääkimise ajal näen ma sama selgelt kui toona, kui kabelist väljusime, keisri kaaslannat, kes tuleb tagasi ja tõtakalt üle lagendiku sammub, ja ma kuulen, kuidas ta isale ütleb:

„Härra, kas ma tohin teilt teenet paluda?”

Ta on hingetu. Ilmselt ta jooksis. Ja ta lisab otsekohe, vastust ära ootamata:

„Isik, keda te kohtasite, sooviks teiega vestelda.”

Tundmatu räägib ladusat prantsuse keelt. Mitte mingit aktsenti.

Isa kõhkleb. Kuid see kõhklus näib naist pahandavat, nagu oleks see mõeldamatu solvang inimese suhtes, kes teda saatis, ning ta ütleb juba tõredamalt:

„Ma eeldan, et teil ei ole kavatsust keelduda!”

„Miks mitte?” kostab isa, kelle kannatamatust ma tajun. „Mind ei käsuta keegi.”

„See ei ole käsk,” ütleb naisterahvas ennast talitsedes, „see on soov.”

„Olgu, ma nõustun vestlusega. Jään siia selle isiku käsutusse.”

Daam näib nördivat.

„Ei, ei, hoopis teie peate…”

„Mina pean endale tüli tegema,” hüüatas isa kõvasti, „ja kahtlemata selleks, et läheksin üle piiri, mille taga mind suvatsetakse oodata! Mul on väga kahju, seda sammu ma ei astu. Öelge sellele isikule, et kui ta ebadiskreetsust kardab, siis võib ta rahulik olla. Lähme nüüd, Paul.”

Isa võttis kaabu peast ja kummardas tundmatu ees. Ent too tõkestas tal tee.

„Ei, ei, kuulake mind. Lubadus diskreetsuseks, mida see loeb? Ei, sellega tuleb ühele poole saada, ühel või teisel moel, ja te peate tunnistama…”

Sellest hetkest ma enamat ei kuulnud. Ta seisis isa ees, vaenulik ja keevaline. Tema nägu moonutas julm ilme, mis mind hirmutas. Ah, kuidas ma küll seda ette ei näinud?… Kuid ma olin nii noor! Ja pealegi juhtus see nii kiiresti!… Isa poole astudes ajas naisterahvas ta nii-öelda nurka, seljaga vastu suurt puud, mis kasvas kabelist paremal. Nende hääled tõusid. Naisterahvas tegi ähvardava liigutuse. Isa hakkas naerma. Ning siis juhtus see äkki ja kiiresti: naine lõi teda noaga – ah, ma nägin korraga tera helki varjus – üks kord… kaks korda, siia, keset rinda. Isa langes maha.”

Paul Delroze vakatas, roima meenutamisest kaame.

„Ah, su isa mõrvati,” kogeles Elisabeth. „Mu vaene Paul, vaene sõber…”

Ja jätkas, erutusest hingetu:

„Ja mis siis juhtus, Paul? Te hakkasite karjuma?”

„Ma karjusin ja sööstsin isa poole, kuid halastamatu käsi haaras minust kinni. See oli teener, kes metsast ilmus ja minusse klammerdus. Nägin oma pea kohal tõstetud nuga. Tundsin õlas kohutavat lööki. Kukkusin omakorda.”

1 Vihje Saksa-Prantsuse sõjale 1870–71. (Märkused tõlkijalt.) [ ↵ ]