Читать книгу Mürsukild - Leblanc Maurice - Страница 4

Kaless ootas Pauli ja Elisabethi veidi kaugemal. Platoole jõudnult olid nad tee veerele istunud. Nende ees avanes raugelt käänuline ja rohetav Liseroni org, kus lookles väike jõgi, mida saatsid kaks valget teed, järgides kõiki tema tujukusi. Selja taga kuhjus päikese käes Corvigny, millest nad olid umbes sadakond meetrit kõrgemal. Eespool, ühe ljöö kaugusel, kõrgusid Ornequini tornikesed ja vana lossitorni varemed.

Noor naine vaikis kaua aega, Pauli jutustusest heitunud. Lõpuks sõnas ta:

„Ah, Paul, kõik see on kohutav. Kas te kannatasite väga?”

„Ma ei mäleta enam midagi sellest hetkest alates kuni päevani, mil ärkasin toas, mida ma ei tundnud, minu eest hoolitsesid üks isa vana nõbu ja üks nunn. See oli kõige parem tuba kõrtsis, mis asus Belforti ja piiri vahepeal. Kaksteist päeva varem, väga varajasel tunnil, leidis kõrtsmik kaks elutut keha, mis sinna olid öö jooksul toodud, kaks verist keha. Esimesel järeleuurimisel leidis ta, et üks keha on jääkülm. See oli minu vaene isa. Mina hingasin, kuid väga napilt!

Paranemine oli väga pikaldane, seda katkestasid tagasilangused ja palavikuhood, kus ma sonides põgeneda tahtsin. Vana nõbu, ainuke sugulane, kes mulle oli jäänud, oli imetlusväärselt ustav ja hoolitsev. Kaks kuud hiljem viis ta mind oma koju, haavast enam-vähem paranenult, kuid isa surmast ja selle kohutavatest asjaoludest nii sügavalt vapustatuna, et tervise täielikuks taastumiseks läks mul mitu aastat. Mis aga tragöödiat ennast puudutab…”

„Mida siis?” päris Elisabeth, kes oli käe kirglikult ja kaitsvalt ümber mehe kaela põiminud.

„Seda saladust ei suudetudki päevavalgele tuua,” ütles Paul. „Ometi tegeles õigusemõistmine sellega agaralt ja hoolikalt, püüdes kontrollida ainsat informatsiooni, mida kasutada sai, mida mina andsin. Kõik pingutused jooksid liiva. Pealegi oli mu seletus nii ebamäärane! Mida ma teadsin peale selle, mis juhtus metsalagendikul ja kabeli ees? Kustkohast seda lagendikku otsida? Kus on see kabel? Ja millises kandis tragöödia aset leidis?”

„Aga te ju sõitsite isaga sinna, ja mulle tundub, et kui ajada jälgi alates teie lahkumisest Strassburgist…”

„Muidugi ei jäetud seda kahe silma vahele, ning Prantsuse õigusemõistmine ei piirdunud Saksa abi palumisega, vaid saatis koha peale parimad politseinikud. Kuid see just tunduski mulle kõige kummalisem, kui ma vanemaks sain – meie viibimisest Strassburgis ei leitud mingit märki. Ent kui ma üldse milleski kindel olin, siis selles, et olime einestanud ja ööbinud Strassburgis, vähemalt kaks päeva. Kohtu-uurija, kes juhtumiga tegeles, jõudis järeldusele, et mina, vapustatud ja haavatud laps, pidin valesti mäletama. Kuid mina teadsin, et see pole nii; ma teadsin siis ja tean ka nüüd.”

„Ja siis, Paul?”

„Ja siis pean ma tahes-tahtmatult seostama, et täielikult kadusid vaieldamatud faktid, mida oli lihtne kontrollida või taastada, nagu kahe prantslase viibimine Strassburgis, nende rongisõit, nagu kohvrite pagasihoidu jätmine, jalgrataste üürimine väikeses Elsassi linnakeses, ühesõnaga, ma pean seda seostama tõsiasjaga, et asjasse oli otseselt – jah, otseselt segatud keiser.”

„Paul, kuid see seos pidi ka kohtu-uurijale mõttesse tulema…”

„Loomulikult; ent ei uurija ega ükski kohtuametnik ega muu ametiisik, kes minult tunnistusi võtsid, ei tahtnud tunnistada keisri viibimist Elsassis sel päeval.”

„Miks?”

„Sest Saksa ajalehtede kohaselt oli ta samal ajal Frankfurdis.”

„Frankfurdis!”

„Pagana pihta, ajalehtede järgi on ta seal, kus ta seda parajasti käsib, ja mitte iialgi seal, kus ta seda ei taha. Igal juhul arvati, et ma ka selles punktis eksin, ning juurdlus põrkus vastu sellist hulka takistusi, ebatõenäosusi, valesid ja alibeid, mis minu jaoks osutas kõikvõimsa isiku pidevale tegutsemisele. See on ainuke vastuvõetav seletus. Kuulge nüüd, kas kaks prantslast saavad elada Strassburgi hotellis, ilma et nende nimed hotelli registrisse pole kirjutatud? Ent neid nimesid ei leitud mitte kusagilt, oli register siis konfiskeeritud või vastav lehekülg välja rebitud. Nii et ei mingit asitõendit, ei mingit juhtlõnga. Hotelli või restorani peremehed ja töötajad, jaamateenistujad, raudteelased, jalgrataste üürijad, nii palju alluvaid, see tähendab kaasosalisi, kes kõik olid saanud käsu vaikida ja kellest keegi ei astunud käsust üle.”

„Aga hiljem, Paul, te ju arvatavasti otsisite ise?”

„Ja veel kuidas! Pärast teismeliseiga sõitsin ma piiri neli korda läbi, Šveitsist Luxemburgi, Belfortist Longwyni, küsitledes inimesi, uurides maastikku! Ja iseäranis palju pingutasin ma ajusid, et sealt välja pigistada vähimgi mälestus, mis oleks mind valgustanud. Mitte midagi. Ei ühtegi uut kiirt pimeduses. Mineviku tihedast udust on esile kerkinud ainult kolm pilti. Pilt kohast ja asjadest, mis olid kuriteo tunnistajaks: puud ümber lagendiku, vana kabel, metsas looklev rada. Pilt keisrist. Ja pilt… pilt naisest, kes tappis.”

Paul alandas häält. Tema nägu moonutasid valu ja vihkamine.

„Kui ma ka sada aastat elaksin, näeksin ma teda ikka veel silmade ees, nagu nähakse etendust, mille detailid on täies valguses. Suu kuju, silmavaade, juuste varjund, eriline kõnnak, liigutuste rütm, figuur, kõik see on minus alles, mitte nagu kujutlus, mida ma tahtlikult esile manan, vaid kui midagi, mis on osa minust enesest. Nagu oleks sonimise ajal töötanud kõik minu meele saladuslikud jõud, et sulatada endasse need jõledad mälestused. Ja kui praegu ei ole see enam haiglaslik kinnismõte nagu vanasti, on see ikkagi valurikas mõnikord õhtutundidel, kui ma olen üksi. Minu isa tapeti, ja inimene, kes seda tegi, elab edasi, karistamatu, õnnelik, rikas, austatud, jätkates vihkamise ja hävingu külvamist.”

„Kas te tunneksite ta ära?”

„Kas ma tunneksin ta ära? Tuhandete ja tuhandete naisterahvaste seast! Ja isegi kui vanadus teda muutnud on, tunneksin ma vana naise kortsude alt noore naise, kes ühel septembrikuu pärastlõunal mõrvas mu isa. Kuidas teda mitte ära tunda! Ma märkasin isegi ta kleidi värvi! Kas pole uskumatu? See oli hall kleit, must pitsrätik õlgadel, ja siin pihikuosal oli prossi asemel massiivne kamee, mida ääristas kuldne madu, kel olid rubiinidest silmad. Näete, Elisabeth, ma pole unustanud ega unusta iial.”

Ta jäi vait. Elisabeth nuttis. Minevik mähkis ta õudusesse ja kibedusse nagu tema abikaasagi. Mees tõmbas ta enda vastu ja suudles laubale.

Elisabeth ütles:

„Ära unusta, Paul. Kuritegu saab karistuse, sest nii on vaja. Kuid ära alluta oma elu mälestusele vihkamisest. Nüüd oleme kahekesi ja me armastame teineteist. Vaata tulevikku.”

Ornequini loss on ilus ja lihtne ehitis kuueteistkümnendast sajandist, nelja tornikesega kellatorni tipus, pitsiliste viiludega ehitud kõrgete akendega ja maitseka eenduva balustraadiga teisel korrusel.

Peaõue raamivad korrapärased muruväljakud moodustavad esplanaadi ja jätkuvad nii paremalt kui vasakult aedade, metsade ja puuviljaväljadena. Üks muruväljak lõppeb suure terrassiga, millelt avaneb vaade Liseroni orule ja millel kõrguvad lossiga samas reas neljakandilise lossitorni varemed.

Kõik näeb välja suurejooneline. Taludest ja põldudest ümbritsetuna maavaldus, kui see on hästi hoolitsetud, eeldab toimekat ja tähelepanelikku majandamist. See on üks suuremaid departemangus.

Seitsmeteistkümne aasta eest, kui viimane parun d’Ornequin suri ja valdus müüki pandi, ostis selle naise soovil krahv d’Andeville, Elisabethi isa. Abiellunud viie aasta eest, pärast erruminekut ratsaväeohvitseri kohalt, et pühenduda armastatule, olid nad koos reisimas, kui juhus viis neid Ornequini samal hetkel, kui hakkas pihta müük, millest maakonna ajalehtedes vaid riivamisi oli räägitud. Hermine d’Andeville läks põlema. Krahv, kes otsis maavaldust, mille pidamine tal aega viidaks, ostis advokaadi vahendusel valduse ära.

Järgmise talve jooksul juhatas ta Pariisist restaureerimistöid, mida vajas eelmisest omanikust laokilejäetud loss. Ta tahtis, et mõis oleks mugav ja ka ilus, ning saatis sinna kõik oma nipsasjad, vaibad, kunstiteosed ja meistrite maalid, mis ehtisid tema elamist Pariisis.

Nad said ennast sinna sisse seada alles augustis. Nad elasid seal nädalapäevi kalli Elisabethiga, kes oli nelja-aastane, ning poeg Bernardiga, kelle krahvinna oli just ilmale toonud.

Lastele pühendunud Hermine d’Andeville ei läinud kunagi pargist kaugemale. Krahv hoidis taludel silma peal ja pidas jahti koos oma vahi Jerôme’iga.

Kuid oktoobri lõpus krahvinna külmetus ja järgnev haigus oli küllalt tõsine, ning krahv d’Andeville otsustas ta koos lastega viia Lõuna-Prantsusmaale. Kaks nädalat hiljem haigus süvenes. Kolm päeva hiljem oli ta läinud.

Krahv elas läbi sedasorti meeleheidet, mis annab teile mõista, et elu on läbi ja et mis ka ei juhtuks, enam pole võimalik mingi rõõm ega rahu. Ta elas edasi, kuid mitte niivõrd laste pärast kui surnud naise mälestuse jäädvustamiseks, ja sellest sai tema ainuke elumõte.

Kuna ta ei suutnud ühest küljest naasta Ornequini lossi, kus ta oli tunda saanud täiuslikku õnne, ja teisalt nõustuda, et keegi võiks seal elada, andis ta Jerôme’ile käsu sulgeda uksed ja aknaluugid ning kinni lüüa krahvinna buduaar ja magamistuba, nii et keegi sinna iial sisse ei saaks. Peale selle pidi Jerôme talud välja rentima ja maksu sisse kasseerima.

Säärasest minevikust lahtirebimisest krahvile ei piisanud. Mehe jaoks, kes elas vaid oma naise mälestuse nimel, oli kõik, mis naist meenutas, tema jaoks piinarikas, kas siis igapäevased esemed, elupaik, kohad ja maastikud – kõik oli valulik – ja isegi tema enda lapsed tekitasid temas ületamatut ebamugavustunnet, millest ta üle ei saanud. Tal oli provintsis, Chaumontis lesestunud vanem õde. Ta jättis õele tütar Elisabethi ja poeg Bernardi ning läks reisile.

Elades koos tädi Aline’iga, kes oli loomult kohusetundlik ja ennastsalgav, oli Elisabethi lapsepõlv tundeline, tõsine ja usin, nii et tema hingeelu vormus mõistuse ja iseloomuga samaaegselt. Ta sai tugeva kasvatuse ja väga range kõlbelise korra.

Kahekümneaastaselt oli Elisabeth suurt kasvu neiu, tubli ja kartmatu, kelle loomu poolest pisut melanhoolset nägu valgustas mõnikord naiivne ja südamlik naeratus, ning ta nägu oli seda tüüpi, kuhu on juba eelnevalt kirjutatud läbielamised ja vaimustused, mis saatusel varuks on. Alati niisked silmad näisid kõike hinge võtvat. Heledad lokkis juuksed andsid näole reipa ilme.

Krahv d’Andeville, kes iga kord reiside vahepeal tütart külastades üha rohkem tema võlu alla langes, viis teda kaks talve järjest Hispaaniasse ja Itaaliasse. Nii kohtuski ta Roomas Paul Delroze’iga, ning uuesti Napolis ja Sürakuusas ja pärast veel pika reisi ajal läbi Sitsiilia ja nende vahele tekkis side, mille tugevust nad taipasid lahkumineku hetkel.

Nii nagu ka Elisabeth, kasvas Paul provintsis ja samamoodi ustava sugulase juures, kes püüdis hoolitsuse ja kiindumusega panna unustama lapsepõlve tragöödiat. Kuigi unustust ei tulnud, õnnestus tal vähemasti isa joont jätkata ja kasvatada Paulist sirgjooneline poiss, töökas ja laialdaselt haritud, teohimuline ja avatud meelega. Paul õppis insenerikoolis ning pärast sõjaväeteenistust jäi kaheks aastaks Saksamaale, kus õppis kohapeal mõningaid tööstust ja mehaanikat puudutavaid küsimusi, mis teda kirglikult huvitasid.

Hea kehaehitusega ja pikka kasvu, mustad juuksed tahapoole kammitud, kõhnavõitu näo ja tahtejõulise lõuaga, mõjus ta jõulise ja energilisena.

Kohtumine Elisabethiga avas tema jaoks tunnete ja emotsionaalsete seisundite maailma, mille ta enne ära oli põlanud. Nii tema kui noore neiu jaoks oli see midagi joobumusetaolist, segatuna hämmastusega. Armastus lõi neis uued, vabad ja kerged hinged, mille innukus ja õitselepuhkemine olid vastuolus karmide harjumustega, mida elu oli neile peale surunud. Niipea kui Paul Prantsusmaale tagasi jõudis, palus ta neiu kätt. See talle lubati.

Abielulepingu sõlmimisel kolm päeva enne pulma teatas krahv d’Andeville, et lisab Elisabethi kaasavarale Ornequini lossi. Noored otsustasid ennast sinna sisse seada ja Paul hakkas otsima regiooni tööstuspiirkondades ettevõtet, mida ta saaks ära osta ja juhatada.

Neljapäeval, 30. juulil abiellusid nad Chaumontis. Kombetalitus oli tagasihoidlik, sest räägiti palju sõjast, kuigi krahv d’Andeville kinnitas äärmiselt usaldusväärsele informatsioonile tuginedes, et seda võimalust ei saa arvesse võtta. Perekondliku lõunasöögi ajal, kuhu tunnistajad tulid, tutvus Paul Elisabethi venna Bernard d’Andeville’iga, kes oli vaevu seitsmeteistaastane kolledžiõpilane, koolivaheaeg algamas, ja kelle elurõõm ja otsekohesus talle meeldisid. Lepiti kokku, et Bernard tuleb neile paar päeva hiljem Ornequini järele.

Lõpuks sõitsid Elisabeth ja Paul Chaumontist rongiga minema. Käsikäes läksid nad lossi poole, kus pidid kulgema nende abieluliidu esimesed aastad, võib-olla isegi kogu tulevik õnnes ja hingerahus, mis avaneb armastajate kütkestatud pilgu ees.

Kell oli pool seitse, kui nad nägid peatrepi ees Jerôme’i naist Rosalied, naljaka moega matsakat punetava näoga matrooni. Enne õhtusööki tegid nad kiiruga aias ühe tiiru ja vaatasid ka lossi.

Elisabeth ei suutnud meeleliigutust tagasi hoida. Kuigi tal ei olnud mälestusi, mis oleksid võinud teda liigutada, tundus talle ikkagi, et leiab eest midagi emast, keda oli nii vähe aega tundnud, kelle nägu ta ei mäletanud, ja kes elas siin oma viimaseid õnnelikke päevi. Elisabethi jaoks jalutas kadunukese vaim puiesteedel. Suured rohelised muruplatsid hõngasid erilist lõhna. Puulehed värelesid kerges tuules sahinaga, mida ta oli siinsamas samal kellaajal oma arust kuulanud koos emaga.

„Te näete kurb välja, Elisabeth?” küsis Paul.

„Mitte kurb, vaid heldinud. Meid võtab siin varjupaigas vastu mu ema, kes unistas siin elamisest ja kuhu me saabume sama unistusega. Ning mind muserdab kerge rahutus. Ma oleksin nagu võõras sissetungija, kes häirib rahu ja puhkust. Kuulge ometi! Mu ema elab siin lossis juba nii kaua aega. Ta on siin üksi. Isa ei tahtnud kunagi siia tulla, ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole meilgi õigust siia tulla koos ükskõiksusega selle vastu, mis meile ei kuulu.”

Paul naeratas:

„Elisabeth, kallis sõber, te tajute lihtsalt ebamugavustunnet, mida tunneb igaüks, kes päeva lõpul uude kohta saabub.”

„Ma ei tea,” sõnas Elisabeth. „Teil on kahtlemata õigus… Ometi ei saa ma lahti mingist häiritusest, ja see on minu loomusega niivõrd vastuolus! Kas te usute eelaimustesse, Paul?”

„Ei, aga teie?”

„Mina samuti mitte,” ütles Elisabeth naerdes ja pakkus oma huuli.

Lossi salongides ja magamistubades üllatas neid mulje, nagu oleks seal pidevalt elatud. Krahvi korraldusel oli kõik jäänud nii nagu Hermine d’Andeville’i ammustel päevadel. Kunagised nipsasjakesed olid omal kohal, kõik pitspunutised ja linikud, kõik miniatuurid, kõik ilusad tugitoolid XVIII sajandist, kõik flaami seinavaibad, kõik krahvi kogutud mööbliesemed maja kaunistamiseks. Esimese sammuga sattusid nad võluvasse ja intiimsesse elukeskkonda.

Pärast õhtusööki jalutasid nad teineteise ümbert kinni hoides ja vaikides aias. Terrassilt nägid nad varjulist orgu, kus siras paar tuld. Vana torni varemed kõrgusid kahvatus taevas, kus oli veel näha hilist õhtuvalgust.

„Paul,” sõnas Elisabeth vaikselt, „kas te panite tähele, et lossis ringi kõndides möödusime uksest, mis oli suure tabalukuga suletud?”

„Keset peakoridori,” ütles Paul, „päris teie magamistoa kõrval, kas pole?”

„Jah. See oli minu vaese ema buduaar. Isa nõudis, et see suletaks nagu ka kõrvalolev magamistuba, ning Jerôme pani sinna tabaluku ja saatis võtme isale. Nii et sellest ajast peale pole keegi seal sees käinud. See on jäänud samasuguseks. Seal on kõik, mida mu ema kasutas, tema näputööd ja lemmikraamatud. Ja seina peal, kahe alatiseks suletud akna vahel ripub portree, mille isa oli lasknud teha aasta varem kuulsal maalikunstnikul, täispikkuses portree, mis on täiuslik kujutis emast, nagu isa ütles. Selle kõrval on tema palvetool. Täna hommikul andis isa mulle buduaari võtme ja ma lubasin talle, et põlvitan sel palvetoolil ja palvetan portree ees.”

„Lähme, Elisabeth.”

Noore naise käsi võbises abikaasa peos, kui nad teisele korrusele viivast trepist üles kõndisid. Piki koridori olid süüdatud lambid. Nad jäid seisma.

Uks paksus seinas oli lai ja kõrge, selle kohal kuldsete reljeefidega paneel.

„Avage, Paul,” ütles Elisabeth väriseval häälel.

Elisabeth ulatas võtme. Paul keeras tabaluku lahti ja võttis uksenupust. Äkitselt haaras Elisabeth abikaasal käest.

„Paul, Paul, üks hetk… See on minu jaoks säärane üleelamine! Kujutage ette, esimest korda olen ma ema ees, tema pildi ees… ja teie olete minuga kaasas, mu armastatu… Mulle tundub, et kogu mu elu hakkab lapseeast uuesti pihta.”

„Jah, lapseeast,” ütles Paul teda kirglikult emmates, „ja see on sinu naiseiga samuti…”

Kallistusest julgust kogunud Elisabeth tõmbus tagasi ja sosistas:

„Lähme sisse, kallis Paul.”

Paul tõukas ust, läks siis tagasi koridori ja võttis ühe seinale riputatud lambi, tuli tagasi ja asetas selle ühe jalaga lauakesele.

Elisabeth oli juba üle toa läinud ja seisis portree ees.

Kuna ema nägu jäi varju, asetas ta lambi nii, et seda valgustada.

„Kui ilus ta on, Paul!”

Paul astus lähemale ja tõstis pea. Nõrkenud Elisabeth põlvitas palvetooli. Ent kuna Paul vaikis, heitis naine talle mõne aja pärast pilgu ja jahmus.

Mees oli liikumatu, surnukahvatu, silmad jubedas nägemuses pärani.

„Paul!” karjatas Elisabeth. „Mis teiega lahti on?”

Paul hakkas ukse poole taganema, suutmata krahvinna Hermine’i portreelt pilku lahti rebida. Ta tuikus nagu purjus inimene, käsivarred vehklemas.

„See naine… see naine…” kogeles ta kähedalt.

„Paul!” anus Elisabeth. „Mida sa öelda tahad?”

„See naine tappiski minu isa.”