Читать книгу Viperusteta - Lee Child - Страница 5
ÜKS
ОглавлениеNad said sellest teada juulis ja olid terve augusti vihased. Septembris püüdsid nad teda tappa. See oli ilmselgelt liiga vara. Nad ei olnud valmis. Üritus kukkus läbi. Sellest oleks võinud saada katastroof, kuid välja kukkus hoopis ime. Sest keegi ei märganud.
Nad hiilisid turvameestest oma tavaliste nippide abil mööda ja jäid varitsema saja jala kaugusel tema kõnepuldist. Nad kasutasid summutit ja lasid tolli jagu mööda. Kuul pidi otse ta pea kohalt üle lendama. Võib-olla koguni läbi juuste, sest ta tõstis kohe käe ja silus neid, nagu oleks tuulehoog neid sakutanud. Nad vaatasid seda hiljem televiisorist korduvalt. Ta tõstis käe ja silus juukseid. Ega teinud midagi muud. Lihtsalt jätkas midagi märkamata kõnet, sest summutatud kuul on liiga kiire, et seda näha, ja liiga vaikne, et kuulda. Niisiis, kuul läks temast mööda ja lendas edasi. Kohtamata teel ühtki takistust, tabamata ühtki hoonet. Lendas truult otse edasi, kuni energia otsa lõppes ja raskusjõud kuuli maapinnale kukutas – piirkonnas, kus laius tühi rohumaa. Ei mingit vastust. Mingit reaktsiooni. Mitte keegi ei märganud. Nagu poleks seda kuuli kunagi lastudki. Nad ei teinud teist lasku. Nad olid liiga vapustatud.
Nii et läbikukkumine, kuid ühtlasi vedamine. Ja õppetund. Terve oktoobri käitusid nad professionaalidena, kes nad ka olid, alustades otsast, rahunedes, mõeldes, uurides ja uueks katseks valmistudes. See saab olema parem, hoolikalt kavandatud ja korralikult teostatud, tuginema tehnikale, detailidele ja intellektile ning selle peab täiuseni viima kuri hirm. Auväärne üritus. Loominguline üritus. Ja eeskätt üritus, mis ei kuku läbi.
Siis saabus november ja reeglid pöörati pea peale.
Reacheri tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.
„Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.
„Niipea kui võimalik,” vastas naine.
Reacher noogutas. Siis libistas ta ennast boksist välja ja ajas sirgu.
„Helistan sulle kümne päeva jooksul,” ütles ta.
„Ja teatad oma otsuse?”
Reacher raputas pead. „Ja teatan, kuidas läks.”
„Ma tean, kuidas läks.”
„Okei, ja teatan, kuhu raha saata.”
Naine sulges silmad ja naeratas. Reacher silmitses teda.
„Kas sa arvasid, et ma keeldun?” küsis ta.
Teine avas silmad. „Ma arvasin, et sind on veidi raskem ära rääkida.”
Reacher kehitas õlgu. „Nagu Joe sulle ütles, ma olen hull väljakutsete järele. Joel oli sedasorti asjades tavaliselt õigus. Üldse oli tal väga paljudes asjades tavaliselt õigus.”
„Nüüd ma ei teagi, mida öelda, oskan vaid tänada.”
Reacher ei vastanud. Tahtis ära minema hakata, kuid naine tõusis otse ta kõrval püsti ja ta ei pääsenud liikuma. Tekkis kohmetu paus. Nad seisid silm silma vastas ja laud hoidis neid lõksus. Siis sirutas naine käe ja mees surus seda. Naine hoidis ta kätt hetke võrra kauem kui vaja, sirutas ennast äkki ja suudles teda põsele. Ta huuled olid pehmed. Nende puudutus kõrvetas Reacherit nagu kerge elektrilöök.
„Siin käepigistusest ei piisa,” ütles naine. „Sa teed meile suure teene.” Ta pidas vahet. „Ja sa olid peaaegu mu mehevend.”
Reacher ei vastanud. Ta vaid noogutas, manööverdas ennast laua tagant välja ja vaatas korra üle õla. Seejärel läks trepist üles ja astus tänavale. Naise lõhn oli endiselt ta käel. Ta kõndis kabareeni, sisenes fuajeesse ja jättis kirjakese oma sõpradele, kes viibisid riietusruumis. Lõpuks suundus ta maanteele ja tal oli kümme tervet päeva, et mõelda välja, kuidas tappa planeedi enamkaitstumat inimest nr. 4.
Kõik oli alanud kaheksa tundi tagasi, ja järgmiselt: meeskonnajuht M. E. Froelich tuli esmaspäeva hommikul tööle – kolmteist päeva pärast valimisi, tund aega enne teist strateegiakoosolekut ja seitse päeva pärast seda, kui esimest korda oli kõlanud sõna mõrv – ja langetas lõpliku otsuse. Ta läks otsima oma otsest ülemust ja leidiski tolle oma kabineti eest, sekretärilatrist, kus ta oli ilmselgelt parajasti teel kusagile mujale ja ilmselgelt oli tal väga kiire. Mehel oli mingi kaust kaenla all ja näol eksimatult äratuntav hoia eemale! ilme. Kuid Froelich võttis julguse kokku ja tegi lühidalt selgeks, et tal on vaja kõnelda kohe praegu. Hädasti. Ja mitteametlikult ning otse loomulikult nelja silma all. Ülemus pidas hetke aru, pööras järsult ringi ja läks tagasi kabinetti. Ta lasi Froelichi enda järel sisse ja sulges ta järel ukse – piisavalt vaikselt, et see päevakorraväline kohtumine veidi salapärane näiks, kuid samas piisavalt kõvasti, andmaks üheselt märku, et ülemus on oma töörütmi rikkumisest häiritud. Ühest küljes vaid lingilõksatus, teisest küljest selge sõnum, mille tähendus on bürokraatlikes hierarhiates kõikjal seesama: ja vaata, et sa mind mingi tühja-tähjaga ei tülita.
Ülemus oli kahekümne viie aastase staažiga veteran, oma karjääriredeli viimasel pensionieelsel pulgal, pöördumatult viiekümnendais, ammuste aegade viimane kaja. Ta oli ikka veel pikk, sihvaka ja sportliku kehaga, kuid hallines kiirelt ja pehmenes mõnest kohast, kust polnud vaja. Tema nimi oli Stuyvesant. Kui keegi küsis, kuidas seda kirjutada, võis ta vastata, et nii nagu Uus-Amsterdami viimase kuberneri nime. Või nüüdisajale vastu tulles: nagu too sigaretimark. Ainsagi erandita kandis ta iga jumala päev firma Brooks Brothers rõivaid, kuid sellegipoolest peeti teda võimeliseks taktikaküsimustes kompromisse tegema. Mis kõige parem, ta ei olnud eales läbi kukkunud. Mitte kunagi, kuigi ta oli siin figureerinud juba teab kui kaua ja näinud muresid rohkem kui küllaga. Kuid läbikukkumisi ega altminekuid ei olnud. Järelikult peeti teda kõigis organisatsioonides toimiva universaalse algoritmi alusel sobivaks ülemuseks, kelle alluvuses töötada.
„Sa paistad pisut närvis olevat,” ütles Stuyvesant.
„Ma pisut olengi,” vastas Froelich.
Tema kabinet oli väike ja vaikne, napilt sisustatud ning puhas. Seinad olid ühtlaselt valgeks värvitud ja neid valgustasid halogeenlambid. Ruumil oli üks aken, mille valged püstised ruloopaanid olid keeratud poolviltu väljas valitseva halli ilma ette.
„Ja miks sa närvis oled?”
„Ma pean sult luba küsima.”
„Milleks?”
„Millekski, mida ma tahan üritada,” vastas naine. Ta oli Stuyvesantist kakskümmend aastat noorem, täpselt kolmekümneviiene. Pigem pikk kui lühike, aga mitte üleliia. Võib-olla vaid toll või paar üle oma generatsiooni Ameerika naiste keskmise, kuid temast kiirgav intelligentsus, energia ja elujõud tegid ta võrdlemise mistahes keskmisega võimatuks. Kehalt oli ta sireda ja lihaselise vahepealne, nahk ja silmad heleda kumaga, mis andsid talle sportlase välimuse. Tal olid lühikesed heledad ja kergelt sassis juuksed. Temast jäi mulje, nagu oleks ta tulnud just olümpiamängudelt, kus ta mingil meeskonnaalal otsustavat rolli mängides kuldmedali võitis, seejärel duši alt läbi käis ja kiirelt tänavariietesse hüppas. Otsekui poleks olümpiavõit midagi erilist ja ta sooviks staadionilt kähku minema saada, enne kui telereporterid ta meeskonnakaaslastest läbi murravad ning ta ette võtavad. Ta nägi välja nagu väga asjatundlik, kuid ühtlasi väga tagasihoidlik inimene.
„Mis laadi millekski?” päris Stuyvesant. Ta pööras ennast ja asetas kaenlas olnud kausta lauale. Laud oli suur, kaetud halli kunstkiviplaadiga. Tipptasemel moodne kontorivarustus, piinliku hoolega puhastatud ja poleeritud, nagu oleks tegemist antiikmööbliga. Stuyvesant oli selle poolest kuulus, et ta laual ei vedelenud kunagi mingeid pabereid ja see oli täiesti tühi. See harjumus lõi kabinetis ülima tõhususe atmosfääri.
„Ma tahan, et seda teeks keegi väljast,” ütles Froelich.
Stuyvesant sättis toimiku täpselt laua nurgale ja libistas sõrmega piki toimiku selga ning seejärel mööda serva, nagu kontrollides, kas on ikka tegemist täisnurgaga.
„Arvad, et see on hea mõte?” küsis ta.
Froelich ei vastanud midagi.
„Oletan, et pead silmas konkreetset isikut?” usutles mees edasi.
„Hiilgav variant.”
„Kes?”
Froelich raputas pead. „Sa ei peaks oma pead pakule panema,” ütles ta. „Nii on parem.”
„On’s mehel ka soovitaja?”
„Või naisel.”
Stuyvesant noogutas. Tänapäevane maailm. „Kas isikul, keda sa silmas pead, on soovitaja?”
„Jah, ja väga usaldusväärne.”
„Meie majast?”
„Jah,” kordas Froelich.
„Siis meie pead juba ongi pakul.”
„Ei, see soovitaja ei ole enam meie majas.”
Stuyvesant pööras ennast ja sättis toimiku paralleelseks laua pikema servaga. Siis uuesti paralleelseks külgservaga.
„Las ma mängin saatana advokaati,” ütles ta. „Ma edutasin sind neli kuud tagasi. Neli kuud on pikk aeg. Kui me nüüd otsustame kellegi väljast mängu tuua, siis võib selles näha teatavat eneseusalduse puudust, kas pole? Või mis sulle tundub?”
„Ma ei saa lasta sellel ennast mõjutada.”
„Aga võib-olla peaksid,” ütles Stuyvesant. „Sa võid endale kahju teha. Neid kutte oli kuus tükki, kes seda kohta tahtsid. Järelikult, kui sa seda teed ja see välja tilgub, on sul tõsiseid probleeme. Kogu su ülejäänud karjääri seirab pool tosinat raisakotkast, kes pidevalt pomisevad ma ju ütlesin. Sest sa ise hakkasid oma võimetes kahtlema.”
„Sellises asjas ma peangi oma võimetes kahtlema, tundub mulle.”
„Sulle tundub?”
„Ei, ma tean. Ma ei näe alternatiive.”
Stuyvesant vaikis.
„Mulle endale ei meeldi see sugugi,” ütles Froelich, „võid mind uskuda. Aga ma arvan, et nii tuleb teha. Ja see on mu isiklik otsus.”
Kabinetis valitses vaikus. Stuyvesant ei lausunud sõnagi.
„Niisiis, kas sa annad oma nõusoleku?” küsis Froelich.
„Sa poleks pidanud küsima,” kehitas Stuyvesant õlgu. „Oleksid pidanud lihtsalt kätte võtma ja ära tegema.”
„Pole minu moodi,” kostis Froelich.
„Ära siis kellelegi teisele ütle. Ja ära ühtki rida paberile pane.”
„Ma poleks seda nagunii teinud. See kompromiteeriks tõhususprintsiipi.”
Stuyvesant noogutas vaevumärgatavalt. Siis, nagu hea bürokraat ikka – ja selleks ta oli saanud –, asus ta kõige tähtsama küsimuse juurde.
„Kui palju see isik maksab?” küsis ta.
„Mitte palju,” ütles Froelich. „Võib-olla ei maksagi midagi. Võib-olla ainult jooksvad kulud. Meil on ühine minevik. Teoreetiliselt. Teatud mõttes.”
„See võib su karjääri aeglustada. Lõpetada edutamised.”
„Kui toimin teisiti, siis mu karjäär lõpeb.”
„Mina valisin su,” ütles Stuyvesant. „Tõstsin teiste hulgast välja. Järelikult kõik, mis kahjustab sind, kahjustab ka mind.”
„Ma mõistan seda, söör.”
„Niisiis hinga nüüd sügavalt sisse ja loe kümneni. Siis ütle, et see kõik on vajalik.”
Froelich noogutas, hingas sügavalt sisse ja vaikis kümme või üksteist sekundit.
„See on tõepoolest vajalik,” ütles ta.
Stuyvesant võttis oma toimiku.
„Hea küll, tee ära,” sõnas ta.
Ta alustas asjaga kohe pärast strateegiakoosolekut, taibates äkki, et ära tegemine ongi kõige keerulisem. Loa nõutamine oli talle nii suure takistusena tundunud, et ta oli hakanud seda mõttes kogu projekti kõige raskemaks osaks pidama. Nüüd, võrreldes tegeliku jahiga oma saakloomale, tundus see tühisena. Tal ei olnud muud kui perekonnanimi ja lühike elulugu, mis võis ka ebatäpne olla ning mis lõppes kaheksa aastat tagasi. Kui ta üksikasju üldse täpselt mäletas. Neid oli talle ühel ööl möödaminnes, naljaga pooleks maininud tema armuke mingi poolunise padjajutu sees. Ta ei olnud isegi kindel, kas ta meest korralikult kuulas. Seega otsustas ta detailides mitte liialt kinni olla. Kindel sai olla vaid nimes.
Ta kirjutas selle nime suurte trükitähtedega kollase paberilehe ülaserva. See tõi kaasa hulga mälestusi. Mõni oli halb, enamik head. Ta vahtis nime tükk aega, tõmbas selle siis maha ja kirjutas asemele TUNDMATU. See aitas tal keskenduda, muutes asja umbisikuliseks. Mõtted leidsid taas rööpad ja ta pea hakkas tööle nii, nagu õpetatud. Tundmatu on keegi, kes tuleb identifitseerida ja lokaliseerida. Kõik, ei rohkem ega vähem.
Tema peamine operatiivne tugevus oli arvutiressurss. Tal oli keskmisest kodanikust tunduvalt laiem ligipääs mitmesugustele andmepankadele. Tundmatu oli sõjaväelane, seda ta teadis kindlalt, niisiis läks ta Riiklikku Personalinimekirjade Keskusse. Seda peeti St Louisis, Missouris, ja sellesse kanti praktiliselt kõik isikud, kes ükskõik kunas või ükskõik kus olid kasvõi ühe päeva ametlikult kandnud USA sõjaväevormi. Ta tippis perekonnanime otsingukasti, ootas ja otsingumootor andis talle kolm lühikest vastust. Ühe võis eesnime põhjal kohe kõrvale heita. Ma tean ju kindlalt, et see pole tema, eks. Teise võis elimineerida sünnikuupäeva alusel. Terve inimpõlve võrra vanem kui võimalik. Järelikult pidi tundmatu olema kolmas. Muud võimalust ei olnud. Ta silmitses hetke täisnime ja kirjutas sünnikuupäeva ning sotsiaalkindlustusnumbri oma kollasele lehele. Siis klikkis ta ikooni detailne otsing ja sisestas salasõna. Pilt vahetus ja ekraanile ilmus karjääri lühike kokkuvõte.
Halvad uudised. Tundmatu ei olnud enam teenistuses. Karjääri lühikirjeldus lõppes tervelt viis aastat tagasi auväärse erruminekuga pärast kolmeteist aasta pikkust teenistust. Viimaseks auastmeks major. Järgnes medalite loetelu, mis sisaldas Hõbetähte ja Purpursüdant. Ta luges läbi avaldatud kiitused, kirjutas üksikasjad välja ja tõmbas kollasele paberile joone, tähistamaks ühe ajajärgu lõppu ja teise algust. Siis jätkas ta kaevamist.
Järgmine loogiline samm oli sotsiaalkindlustuse tsentraalne surmaregister. Koolitus. Pole mõtet jahtida kedagi, kes on juba surnud. Ta sisestas numbri ja märkas, et hoiab hinge kinni. Kuid päring jäi vastuseta. Tundmatu oli endiselt elus, vähemalt valitsuse teada. Järgmine samm – astuda sisse Üleriigilisse Kuritegevusinfo Keskusse. Taas koolitus. Pole mõtet püüda värvata kedagi, kes istub näiteks vangis; tõsi, ta pidas seda Tundmatu puhul peaaegu võimatuks. Kuid ei või iial teada. Mõne isiksustüübi puhul eraldab kaht poolust väga peen joon. ÜKK andmebaas oli aeglane nagu alati; ta surus lauale kuhjunud paberihunnikud sahtlitesse, tõusis laua tagant üles ja valas endale uue kohvi. Tagasi lonkinud, leidis ta kuvarilt eitava vastuse: pole kordagi vahistatud ega süüdi mõistetud. Pluss lühike märkus, et Föderaalse Juurdlusbüroo failides leidub Tundmatu kohta sissekanne. Huvitav. Ta pani ÜKK kinni ja läks FJB andmebaasi. Leidis sissekande, kuid ei saanud seda lahti. Kuid ta teadis büroo klassifikatsioonisüsteemi piisavalt hästi, et dekodeerida päises asuvaid koode. Tegemist oli lihtsa aktiveerimata tekstifailiga. Ei midagi muud. Tundmatu ei olnud põgenik, teda ei otsitud millegi eest taga, ta ei olnud hetkel mingis hädaolukorras.
Ta kirjutas jällegi kõik üles ja klikkis ennast seejärel üleriigilisse Mootorsõidukite ja Juhilubade Registrisse. Jälle halvad uudised. Tundmatul ei olnud juhiluba. Mis oli väga kummaline. Ja mis tõi kaasa hiiglama palju tüli. Sest juhiloa puudumine tähendas, et puudub ka värske foto ja kehtiv aadress. Nüüd läks ta Chicagos asuva Veteranide Valitsuse arvutisse. Otsis nime, auastme ja numbri järgi. Kõik otsingud jäid tagajärjeta. Tundmatu ei saanud föderaalvalitsuselt mingit toetust ega olnud jätnud enda kontaktaadressi. Miks mitte? Kus kurat sa oled? Ta läks tagasi sotsiaalkaitsesse ja päris maksuandmeid. Mingeid andmeid ei olnud. Tundmatu ei olnud sõjaväest lahkumisest saadik tööl käinud, vähemalt mitte ametlikult. Siis kontrollis ta föderaalsest maksuametist üle. Sama lugu. Tundmatu ei olnud viis aastat makse maksnud. Teda polnud isegi nimekirjas.
Hea küll, hakkaks nüüd tõsiselt tööle. Ta sättis ennast sirgemalt istuma, lahkus valitsusasutuste saitidelt ja käivitas keelatud tarkvara, mis viis ta joonelt pangandusmaailma telgitagustesse. Täpsemalt öeldes ei oleks ta tohtinud seda tarkvara kasutada sel otstarbel. Ega ükskõik millisel muul otstarbel. Tegemist oli protokollireeglite ilmselge rikkumisega. Kuid ta ei arvanud, et sellest mingit jama tuleb. Ja ta arvas, et leiab siit midagi. Kui Tundmatul peaks üheski osariigis viiekümnest olema üksainus pangakonto, siis tuleb see välja. Kasvõi kõige lihtsam arvelduskonto. Kasvõi tühi või unustatud konto. Tõsi, ta teadis, et paljud inimesed ajavad läbi ilma pangakontota, kuid tema kõhutunne ütles, et Tundmatu nende hulka ei kuulu. Ta oli ikkagi endine USA armee major. Ordenitega.
Ta sisestas kaks korda sotsiaalkindlustusnumbri – ühe vastavasse lahtrisse, teise maksumaksja isikukoodi lahtrisse. Siis tippis ta sisse nime. Ja klikkis Otsing.
Saja kaheksakümne miili kaugusel viibiv Jack Reacher lõdises külmast. Atlantic City ei olnud novembri keskel just maailma kõige soojem paik. Kohe mitte sugugi. Ookeanilt lõõtsuv tuul oli nii soolane, et muutis kõik püsivalt niiskeks ja rõskeks. Tuul peksis, sakutas, keerutas tänavalt prügi ja surus püksisääred vastu jalgu. Viie päeva eest oli ta Los Angeleses ja praegu oli ta veendunud, et oleks pidanud sinna ka jääma. Ühtlasi oli ta veendunud, et tuleks tagasi minna. Lõuna-California on novembris väga ahvatlev. Õhk on seal soe ja ookeanituul silitab hellalt nahka, mitte ei tümita sind lõputute külmade soolavalangutega. Ta peab tagasi minema. Ta peab ülepea kusagile minema, see oli selgemast selge.
Või peab ta siiski siia jääma, nagu tal paluti, ja mantli ostma.
Ta oli idarannikule naasnud ühe vana neegrinaise ja tolle venna seltsis. Oli LA-st itta suunduvaid masinaid hääletanud, et teha ühepäevane tuur Mojave kõrbes. Ja siis võtsid need kaks ta oma iidvana Buick Roadmasteri peale. Ta märkas pagasiruumis kohvrite vahel mikrofoni, algelist võimendust ja Yamaha süntesaatori kasti ning vanaproua rääkis talle, et ta on laulja ja sõidab natukeseks ajaks nii kaugesse kohta kui Atlantic City. Vanaproua rääkis veel, et vend saadab teda süntesaatoril ja juhib autot, kuid ta pole enam eriline jutumees ega ole enam ka suurem asi juht ning et see Roadmaster pole enam suurem asi auto. Kõik vastas tõele. Vanamees ei lausunud sõnagi ja esimese viie miili jooksul oli nende elu mitu korda ohus. Et ennast rahustada, hakkas vanaproua laulma. Ta jõudis laulda vaid mõne rea Dawn Penni „Sa ei armasta mind”, kui Reacher otsustas paugupealt, et ta sõidab nendega idarannikule välja – lihtsalt selleks, et rohkem kuulata. Ta pakkus, et võtab sõitmisvaeva enda peale. Naine muudkui laulis. Tal oli sulnis kahisev hääl, mis oleks temast kunagi ammu-ammu pidanud suure bluusistaari tegema, kuid kahjuks juhtus ta ilmselt korduvalt vales kohas olema ja nii temast staari ei saanudki. Autologu hingevaakuv roolivõimendi tiksus, kolises ja undas kaheksasilindrilise mootori rampraske kolkimise taustal; viiekümnemiilise tunnikiiruse juures sulasid kõik need kokku üheks taustaheliks. Raadio oli nõrk ja korjas üksteise järel nii paarikümneks minutiks üles mõne kohaliku lühilainesaatja. Vanadaam laulis kaasa ja vanamees oli vait, magades enamiku teest tagaistmel. Reacher sõitis kolm päeva järjest kaheksateist tundi päevas ja saabus New Jerseysse tundega, nagu oleks ta puhkamas käinud.
Vanadaami peavari asus viiendajärgulises öömajas peatänavast kaheksa kvartali kaugusel ja mänedžer ei näinud sedamoodi välja, nagu võiks kindel olla, et ta lepingust kinni peab. Seetõttu võttis Reacher oma südameasjaks loendada külastajaid ja pidada jooksvalt arvet, et nädala lõpul oleks kogu summa rahaümbrikus. Ta ei teinud oma huvist mingit saladust ja nägi, kuidas see mänedžerile järjest rohkem närvidele käis. Mees hakkas pidama salapäraseid telefonikõnesid, käsi katmas mikrofoni ja silmad Reacherile naelutatud. Reacher vahtis liikumatult ja silmi pilgutamata vastu, jahe naeratus huulil. Ta istus kaks nädalavahetuseööd järjest maha kõik kolm kontserti, kuid muutus siis rahutuks. Ja tal hakkas külm. Niisiis oli ta esmaspäeva hommikuks juba peaaegu meelt muutnud ja valmis uuesti maanteele minema, kui vana klaverisaatja tema kõrval hommikusöögilt tagasi tulles lõpuks oma vaikimise lõpetas.
„Ma tahaks paluda, et sa siia jääksid,” ütles mees. Ta hääldas neid sõnu kuidagi „takspalu” ja tema vesistes silmades vilksatas lootusekiir. Reacher ei vastanud.
„Kui sind ei ole, teeb mänedžer meile kindlasti külma,” lausus vanamees toonil, nagu oleks rahaga pettasaamine muusikute puhul midagi sama tavalist kui kulunud kummid või peavalu. „Aga kui raha kätte saame, siis jõuame bensiini osta, et New Yorki välja sõita; võib-olla saame B. B. Kingilt Times Square’il tööotsa ja lükkame oma karjääri jälle käima. Sinusugune kutt muudaks olukorda kõvasti, võid sellega arvestada.”
Reacher vaikis.
„Muidugi ma näen, et sa oled mures,” jätkas vanamees. „Selle ameti juues on vaja, et kuskil tagaplaanil passiks mingi ebameeldiv tüüp.”
Reacher naeratas sellise peenetundelisuse peale.
„Aga kes sa üldse oled,” usutles vanamees. „Mingi poksija?”
„Ei,” vastas Reacher. „Ei ole poksija.”
„Maadleja?” küsis mees edasi. Õieti ütles ta maa’leja. „Nagu kaabeltelevisioonis?”
„Ei.”
„Aga suur oled sa küll,” ütles vana, „paganama suur. Sa saaksid meid välja aidata küll, kui tahaksid.”
Õieti taa’ksid. Tal puudusid esihambad. Reacher ei vastanud.
„No aga kes sa siis oled?” käis mees peale.
„Ma olin sõjaväepolitseinik,” ütles Reacher. „Armees, kolmteist aastat.”
„Tulid ära?”
„Nii võib ka öelda.”
„Aga pärast sinusugustel tööd pole?”
„Mitte sellist, mis mulle sobiks,” kostis Reacher.
„Kas sa elad Los Angeleses?”
„Ma ei ela kuskil,” ütles Reacher. „Sõidan ringi.”
„Maanteerahvas peab kokku hoidma,” leidis vanamees. „Lihtne värk. Üksühte aitama. Üksühe eest seisma.”
Üksü’te ai’ma.
„Siin on kole külm,” märkis Reacher.
„Kuradima õigus,” ütles vanamees. „Aga sa osta endale palitu.”
Niisiis seisis ta praegu tuulisel tänavanurgal, püksid soolaste iilide käes laperdamas, ja püüdis otsusele jõuda. Kas maantee või riidepood? Ta lasi fantaasiapiltidel silme eest läbi lipsata – La Jolla näiteks, odav toake, soojad ööd, säravad tähed ja külm õlu. Ja seejärel: vana naine B. B. Kingi uues klubis New Yorgis, sisse astub keegi noor retrofännist talendikütt, annab talle lepingu, naine salvestab plaadi, talle korraldatakse üleriigiline kontserttuur, artikkel Rolling Stone’is, kuulsus, raha, uus maja. Uus auto. Ta keeras maanteele selja ja ennast tuule kaitseks kühmu tõmmates hakkas kõndima ida poole, otsides mõnd riidekauplust.
Sel esmaspäevasel päeval tegutses Ameerika Ühendriikides ligi 12 000 litsentseeritud ja hoiustekindlustusega ühinenud krediidiasutust, kus oli kokku avatud üle miljardi erineva konto, kuid ainult üks neist kandis Tundmatu nime ja sotsiaalkindlustusnumbrit. Tegemist oli lihtsa arveldusarvega regionaalpanga harukontoris Arlingtonis, Virginias. M. E. Froelich põrnitses üllatunult harukontori aadressi. See on siit, kus ma praegu istun, vähem kui nelja miili kaugusel. Ta kirjutas andmed oma kollasele lehele üles. Võttis telefoni ja helistas organisatsiooni kauges osakonnas töötavale kolleegile ja palus tal pangaga ühendust võtta ning hankida sealt kõik andmed, mis vähegi võimalik. Eriti koduse aadressi. Ta palus kolleegil teha seda võimaluse korral otsekohe, aga samas diskreetselt. Ja absoluutselt mitteametlikult. Ta pani telefonitoru käest ja jäi ootama, olles ajutisest sunnitud teovõimetusest häiritud ning muserdatud. Asi oli nimelt selles, et organisatsiooni kauge osakond sai pankadelt selliseid asju küsida võrdlemisi kergelt, sellal kui Froelichi puhul oleks seda peetud ülimalt kummaliseks.
Reacher leidis odavmüügipoe kolm kvartalit mere poolt ja sukeldus sisse. Pood oli kitsas, kuid sirutus mitmesaja jala pikkuselt hoone sisemusse. Laes särasid päevavalguslambid ja rõivarelsid ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Paistis, et naiste asjad on vasakul, laste asjad keskel ja meeste omad paremal. Ta alustas taganurgast ja liikus järk-järgult ettepoole.
Siin olid müügil küll vist kõik mantlisordid, mida üldse toodeti. Esimesel kahel relsil rippusid lühikesed vooderdatud jakid. Ei sobi. Tema järgis ühe vana sõjaväesemu soovitust: hea mantel on nagu hea advokaat. Katab perset. Kolmas relss oli lootustandvam. Sellel rippusid neutraalses toonis reieni ulatuvad puldanmantlid, mida flanelläärised kopsakamaks tegid. Võib-olla leidus siin ka pisut villa. Võib-olla veel midagi. Igatahes olid nad üsna rasked.
„Kas ma saan teid aidata?”
Ta keeras ringi ja nägi enda selja taga noort naisterahvast.
„Kas need mantlid sobivad siinse kliima jaoks?” küsis Reacher.
„Hiilgavalt,” vastas naine. Ta oli hingega asja juures. Ta rääkis Reacherile põhjalikult teatud kiududest, mis on kangale lisatud, et see oleks niiskuskindlam. Ta rääkis kõik, mis oli rääkida isolatsioonikihtidest seespool. Ta kinnitas, et selles mantlis on Reacheril soe ka siis, kui temperatuur on alla nulli.[1.] Ta libistas käega piki relssi ja tõmbas välja tumeda oliivikarva XXL-i.
„Okei, ma võtan selle,” ütles ta.
„Kas te selga ei tahagi proovida?”
Reacher mõtles hetke ja ajas mantli selga. See oli üsna paras. Peaaegu. Võib-olla õlgade juurest pisut kitsas. Ja varrukad võinuks tolli jagu pikemad olla.
„Teil on vaja 3XLT-d,” ütles naine. „Mis te olete, viiskümmend?”
„Viiskümmend mida?”
„Rinnaümbermõõt.”
„Ei tea. Pole kunagi mõõtnud.”
„Pikkust umbes kuus jalga ja viis tolli?”
„Peaks olema,” kostis Reacher.
„Kaal?”
„Kakssada nelikümmend,” ütles ta. „Võib-olla kakssada viiskümmend.”[2.]
„Siis on teil kindlasti vaja suurekasvulise suurust,” ütles naine. „Proovige 3XLT-d.”
Naise ulatatud 3XLT oli samasugust igavat karva nagu äsja proovitud XXL, kuid istus märksa paremini. Selles jäi kehale veidi ruumi, mis Reacherile meeldis. Ja varrukad olid õige pikkusega.
„Kas hakkame pükse otsima?” hõikas naine. Ta oli järgmise relsi juurde läinud ja lappas läbi tugevast riidest tööpükse, mõõtes pilguga Reacheri pihta ning jalgade pikkust. Lõpuks tuli ta lagedale püksipaariga, mille värv sobis mantli flanellvoodri ühe tooniga. „Ja proovige neid särke ka,” ütles ta. Ta hüppas uue relsi juurde ja demonstreeris kõigis värvitoonides flanellsärke. „Panete T-särgi selle alla ja muud pole vajagi. Mis värv teile meeldib?”
„Midagi tagasihoidlikku,” kostis Reacher.
Müüjanna ladus kõik ühe relsi peale laiali. Mantel, püksid, särk ja T-särk. Need nägid oma oliivi- ja khakivärvides kokku päris head välja.
„Kas sobib?” küsis naine säravalt.
„Sobib,” vastas Reacher. „Kas teil aluspesu ka on?”
„Siinpool,” vastas naine.
Reacher tuhlas läbi korvitäie praakboksereid ja valis ühed valged. Siis paari mahedavärviliste träpsudega, enamjaolt puuvillast sokke.
„Sobib?” küsis naine jälle. Reacher noogutas ja naine juhatas ta poe eesotsas olevasse kassasse, kus ta kõik esemed oma väikese punase tulukesega läbi piiksutas.
„Täpselt ükssada kaheksakümmend üheksa dollarit,” ütles ta.
Reacher jäi kassaaparaadi punaseid numbreid põrnitsema. „Ma arvasin, et see on säästukauplus,” ütles ta.
„Aga see ongi ülimalt mõistlik hind,” vastas müüja. Reacher raputas pead, pistis käe taskusse ja tõmbas välja hunniku kortsus rahapabereid. Luges välja 190. Koos dollariga, mille naine talle tagasi andis, jäi talle nüüd neli dollarit.
Vanem kolleeg organisatsiooni kaugest osakonnast helistas Froelichile tagasi kahekümne viie minuti pärast.
„Kas sa koduse aadressi said?” küsis Froelich.
„Washingtoni bulvar 100,” vastas mees, „Arlington, Virginia. Postiindeks 20310-1500.”
Froelich kirjutas aadressi üles. „Okei, suur tänu. Ma usun, et sellest piisab.”
„Mina jälle usun, et ei piisa.”
„Miks?”
„Kas sa tead, kus Washingtoni bulvar asub?”
Froelich mõtles hetke. „Jookseb Memorial Bridge’i juurde välja?”
„Washingtoni bulvar on lihtsalt maantee.”
„Ilma hooneteta? Peab ju mõni ikka olema.”
„Jah, üks ongi. Üsna suur pealegi. Mõnisada jardi idapoolsest teepervest.”
„Misasja?”
„Pentagon,” vastas kolleeg. „Froelich, see on fiktiivne aadress. Ühel pool Washingtoni bulvarit on Arlingtoni surnuaed ja teisel pool Pentagon. Kõik. Ei midagi muud. Pole olemas maja number 100. Seal polegi ühtki eraisikule kuuluvat postiaadressi. Küsisin postiteenistusest järele. Ja postiindeks kuulub sõjaväeosakonnale Pentagoni sees.”
„Hiilgav. Ütlesid pangale ka?”
„Muidugi mitte. Sa käskisid mul diskreetseks jääda.”
„Tänan. Kuid ma olen tagasi alguses.”
„Võib-olla mitte. See asi on seal ääretult kummaliselt korraldatud, Froelich. Kuuekohaline hoius, kuid kõik lihtsalt arveldusarvel ega teeni mingit intressi. Ja klient pääseb ligi ainult Western Unioni kaudu. Ei käi kunagi ise kohal. Kõik tehakse telefoni teel. Klient helistab salasõna abil sisse ja pank saadab Western Unioni kaudu kuhu tahes.”
„Pangakaarti ei ole?”
„Mitte mingeid kaarte. Ka tšekiraamatut ei ole kunagi välja antud.”
„Ainult Western Union? Pole sellisest asjast varem kuulnudki. Kas ülekannetest mingeid andmeid on?”
„Geograafilises mõttes üle kogu maa. Neljakümnest osariigist viie aasta jooksul. Mõni juhuslik sissemakse ja hulgaliselt pisikeste summade väljavõtmisi, kõik Western Unioni kontorite kaudu – kolgastes, suurlinnades, kus iganes.”
„Kummaline.”
„Nagu ma ütlesin.”
„Kas sa veel midagi teha saad?”
„Juba tegin. Järgmine kord, kui klient neile helistab, helistavad nemad mulle.”
„Ja sina helistad mulle?”
„Võin.”
„Kas raha väljavõtmise sageduses on ka mingi korrapära?”
„Varieerub. Maksimaalne intervall on viimasel ajal olnud paar nädalat. Mõnel perioodil aga iga paari päeva tagant. Esmaspäev esineb suhteliselt sageli. Nädalavahetustel on pangad kinni.”
„Nii et mul võiks täna vedada.”
„Võib tõepoolest,” vastas mees. „Küsimus on, kas minul ka veab?”
„Mitte nii palju,” kostis Froelich.
Hotelliadministraator nägi Reacherit fuajeesse astuvat. Kuid samas volksas too tuulisele kõrvaltänavale tagasi ja lülitas sisse mobiiltelefoni. Pannud käe kaitseks telefoni ümber, rääkis ta midagi vaikselt, tungivalt ja veenvalt, kuid viisakalt, nagu nõutud.
„Sest ta kohtleb mind alandavalt,” ütles Reacher küsimusele vastates.
„Täna sobiks hästi,” kõlas vastus järgmisele.
„Vähemalt kaks,” kostis ta viimase küsimuse peale. „Ta on suur mees.”
Reacher vahetas ühe oma neljast dollarist motelli valvelauas veeranddollarilisteks müntideks ja kõndis taksofoni juurde. Valis mälu järgi panga numbri, ütles salasõna ja käskis enne tööpäeva lõppu saata Western Unioni kontorisse Atlantic Citys 500 dollarit. Siis läks ta numbrituppa, kiskus ära kõik hinna- ja muud lipikud ning pani uued riided selga. Tõstis kogu taskutes leiduva kribu-krabu uutesse ümber, viskas suvise varustuse prügikasti ja heitis pilgu kõrgesse peeglisse kapiukse siseküljel. Kasvata veel habe, pane päikeseprillid ette ja võid hakata põhjapoolusele astuma, mõtles ta.
Froelich kuulis elektroonilise ülekande tellimisest üheteist minuti pärast. Ta sulges hetkeks silmad ja surus käed võidukalt rusikasse, seejärel aga sirutas käe selja taha ning tõmbas riiulist idaranniku kaardi. Kolm tundi võib-olla, juhul kui liiklus suvatseb olla koostööaldis. See võib tõesti korda minna. Ta haaras jaki ja rahakoti ning jooksis garaaži.
Reacher veetis toas tunnikese ja läks siis oma uue mantli niiskuskindlust kontrollima. Välikontroll, ütlesid nad sellise asja kohta omal ajal. Ta kõndis vastutuult itta, ookeani poole. Pigem tundis kui nägi, et keegi käib ta järel. Lihtsalt tüüpiline kerge surin ristluudes. Ta aeglustas sammu ja kasutas poeakent peeglina. Märkas liikumist viiekümne jardi kaugusel selja taga. Liiga kaugel, et midagi täpsemalt näha.
Reacher kõndis edasi. Mantel oli väga hea, aga ta oleks pidanud ostma ka sellega sobiva mütsi. See oli selge. Too relvavend, kes mantlite kohta nii õigesti ütles, armastas rõhutada, et inimese soojuskaost umbes pool toimub pealae kaudu ja täpselt selline tunne tal praegu oligi. Jääkülm tuul puhus läbi juuste ja pani silmad vett jooksma. Siin novembrikuisel Jersey kaldapealsel oleks üks kootud sõjaväemüts marjaks ära kulunud. Ta tegi endale mõttes ülesandeks Western Unionist tagasi tulles ringi vaadata, ega mõnd pruugitud asjade poodi teele ei jää. Nagu ta tähele oli pannud, asusid need sageli lähestikku.
Ta jõudis laudteele ja pööras lõunasse; surin seljas ei lakanud. Ta keeras järsult ringi, kuid ei märganud midagi ega kedagi. Kõndis tagasi põhja poole ja jõudis samasse punkti, kust oli alustanud. Lauad ta jalge all olid heas seisundis. Tee ääres oli silt, mis teatas, et see on valmistatud mingist erilisest puidust, kõige kõvemast, mis maailma metsadest saada. Kuid imelik tunne seljas ei kadunud ega kadunud. Reacher pöördus jälle ja juhtis oma nähtamatu varju Keskkaile. Tegemist oli säilinud originaalehitisega. See nägi välja just selline, nagu see Reacheri arvates pidanuks nägema, kui ta rajati. Kai oli inimtühi, mis ilma arvestades polnud mingi ime, ja see süvendas ebarealistlikkuse tunnet veelgi. See oli nagu foto arhitektuuriajaloo raamatust. Mõned väikesed vanakraamipoekesed olid siiski lahti ja müüsid oma vidinaid; ühes müüdi vahtplastist topsides ka täiesti kaasaegset kohvi. Reacher ostis ühe tavalise kahekümneuntsise, mis neelas kogu ta allesjäänud sularaha, kuid tegi keha soojaks. Ta kõndis kohvi juues kai lõppu välja. Viskas topsi prügikasti ja jäi tükiks ajaks seisma ning halli ookeani vaatama. Siis pööras ta ringi, hakkas tagasi jalutama ja nägi kaht meest endale vastu tulemas.
Need olid üsna kopsakad tüübid, mitte väga pikad, kuid see-eest laiad, seljas enam-vähem ühesugused sinised lühikesed mantlid ja jalas hallid teksaspüksid. Mõlemal müts peas. Väike hall villane kootud müts, korralikult üle lihava pea ja kõrvade tõmmatud. Oli selge, et mehed teavad, kuidas sellises kliimas riietuda. Mõlemal olid käed taskus, nii et Reacher ei osanud öelda, kas nad kannavad ka ilmale vastavaid kindaid. Taskud olid kõrgel, mis lükkas küünarnukid kehast eemale. Meestel olid jalas rasked tanksaapad, mis passinuks rauasulatajale või stividorile. Mõlemad olid pisut rangisjalgsed või üritasid tahtlikult hirmutav-ülbet hoiakut võtta. Mõlemal oli kulmu juures arm. Nad nägid välja nagu viiekümne aasta tagused laadakaklejad või sadamakaagid. Reacher heitis pilgu üle õla ja nägi, et seal valitseb tühjus kuni Iirimaani välja. Siis võis ka lihtsalt seisma jääda. Polnud tarvidust selga vastu kaipiiret toetada.
Mehed tulid lähemale, peatusid kaheksa jala kaugusel ja jäid talle otse näkku vaatama. Reacher lasi käed külgedele ja liigutas sõrmi, kontrollides kui kangeks need on jäänud. Kaheksa jalga oli huvitav valik. See tähendas, et nad kavatsevad enne kallale kargamist juttu puhuda. Ta liigutas ka varbaid ja lasi kergel lihaspingel tõusta mööda sääri, reisi ja selga kuni õlgadeni. Siis kõigutas pead külgedele ja veidi taha, et lõdvestada kaela. Hingas nina kaudu sügavalt sisse. Tuul puhus selja tagant. Vasakpoolne tüüp võttis käed taskust välja. Kindaid ei olnud. Tal oli kas liigesepõletik või hoidis ta mõlemas peos mündirulli.
„Meil on sulle sõnum,” ütles ta.
Reacher heitis pilgu kaipiirdele ja selle taga laiuvale ookeanile. Meri oli hall ja sogane. Ilmselt kurikülm. Nende vetteviskamine võrduks peaaegu tapmisega.
„Tollelt klubimänedžerilt?” küsis ta.
„Tema inimestelt, jäh.”
„Tal on inimesed?”
„See on Atlantic City,” kostis tüüp. „Arvata võib, et tal on inimesed.”
Reacher noogutas. „Las ma arvan. Mul soovitatakse linnast lahkuda, jalga lasta, uttu tõmmata, ära aurata, mitte iial siia enam nägu näidata, mitte iial teie silma alla sattuda, unustada, et ma kunagi siin olin.”
„Sul läheb täna muudkui täkkesse.”
„Ma oskan mõtteid lugeda,” ütles Reacher. „Kunagi ma töötasin laadatsirkuses. Otse habemega naise kõrval. Ega teie mitte sealsamas olnud? Kolm putkat edasi? Maailma Kõige Koledamad Kaksikud?”
Parempoolne isend võttis samuti käed taskust. Temagi sõrmenukke näis vaevavat sama neuralgiline valu – või siis veel kaks mündirulli. Reacher muigas. Talle mündirullid meeldisid. Vana hea tehnika. Mis pealegi osutas, et tukke ei ole. Keegi ei hakka mündirulli rusikasse suruma, kui taskus on püstol.
„Me ei taha sulle viga teha,” ütles parempoolne mees.
„Aga sa pead minema,” lisas vasakpoolne. „Meil pole tarvis, et keegi sekkuks selle linna majanduslikesse protseduuridesse.”
„Nii et vali lihtsam tee,” ütles parempoolne. „Las me saadame sind bussipeatusse. Muidu võib juhtuda, et ka vanakestel läheb täbarasti. Ja mitte ainult finantsilises mõttes.”
Reacher kuulis äkki absurdset häält, mis pärines otse lapsepõlvest. See oli ta ema, kes ütles: Palun ära kakle, kui sul on uued riided seljas. Ja seejärel kostis suvelaagri relvadeta võitluse instruktori hääl: löö neid kiiresti, löö neid kõvasti ja löö neid ohtrasti. Ta lõdvestas mantli varjus õlgu. Korraga tundis ta riidepoe müüjanna vastu sügavat tänulikkust, et too oli soovitanud tal suurem number võtta. Ta põrnitses mehi täiesti tühjal pilgul, kui väike lõbusäde ja meretäis absoluutset enesekindlust välja arvata. Ta liikus pisut vasakule ja mehed liikusid kaasa. Siis astus ta neile pisut lähemale, muutes kolmnurga väiksemaks. Ta tõstis käe ja silus tuulest sasitud juukseid.
„Teil oleks nüüd targem minema kõndida,” ütles ta.
Mida nad ei teinud ja Reacher teadis seda ette. Nad vastasid väljakutsele sellega, et hakkasid talle lähenema – märkamatult, vaid kerge lihaspinge abil, millega keharaskus pisut ettepoole kanti. Nad tuleb umbes nädalaks auti lüüa, mõtles ta. Põsesarnad sobiksid. Terav löök, muljumismurrud, võib-olla ajutine teadvusekaotus, tugev peavalu. Ei midagi liiga karmi. Ta ootas ära järgmise tuuleiili, tõstis parema käe ja lükkas juuksed vasaku kõrva taha. Jättis käe sinna – küünarnukk endiselt kõrgele tõstetud –, nagu oleks talle äkki mingi mõte tulnud.
„Poisid, kas te ujuda oskate?” küsis ta.
Et sellise küsimuse peale mitte merele vaadata, oleks vaja läinud üliinimlikku enesekontrolli. Need mehed ei olnud üliinimesed. Nad pöörasid pead nagu robotid. Reacher raksas küünarnukiga parempoolsele tüübile näkku, tõstis käe uuesti üles ja kui vasakpoolne tüüp oma kamraadi luude murdumist kuuldes pead pööras, tabas hoop teda näkku. Mehed vajusid laudisele üksteise otsa, nende mündirullid pääsesid lahti ja veeranddollarilised veeresid lõbusalt laiali, tehes piruette ning ringe, põrgates kokku ja vajudes läbisegi hunnikusse. Reacher köhatas kibekülmast, jäi seisma ja lasi filmil silme eest läbi joosta: kaks tüüpi, kaks sekundit, kaks hoopi ja kogu lugu. Sa oled endiselt heas vormis. Ta hingas kähinal ja pühkis laubalt külma higi. Siis kõndis ta minema. Jõudis tagasi laudteele ja suundus Western Unioni kontorit otsima.
Ta oli aadressi motelli telefoniraamatust järele vaadanud, kuid tegelikult ta seda ei vajanud. Western Unioni kontoreid leitakse kõhutunde abil. Intuitiivselt. Lihtne algoritm: pea tänavanurgal kinni ja küsi endalt, kas paremal või vasakul? Siis pöörad vastavalt sisetundele kas paremale või vasakule, jõuad õige pea õigesse kanti ja veel ivakese aja pärast on ta sul käes. Selle ukse ette oli otse tänavahüdrandi kõrvale pargitud kahe aasta vanune Chevrolet Suburban. Auto oli musta värvi, toonitud klaasidega ja kiiskas puhtusest. Katusel oli kolm erinevat ultralühilaineantenni. Juhiistmel istus keegi naisterahvas. Ta heitis Reacherile pilgu ja siis veel ühe.
Naine oli heleda peaga ja nägi ühekorraga välja nii lõdvestunud kui valvas. Midagi tema aknale toetuva käe hoiakus ütles seda. Ja ta oli kahtlemata väga kenake. Temast kiirgas mingit tõmbejõudu. Reacher pööras pilgu ära, astus sisse ja lasi endale raha välja maksta. Pannud selle taskusse ja uuesti tänavale astunud, leidis ta naise kõnniteelt seismast, otse enda vastast ja otse endale silma vaatamast. Naine vaatas teda pilgul, nagu võrdleks ta tema sarnasusi ja erinevusi mingi mälupildiga. See olukord oli Reacherile tuttav. Teda oli sellise pilguga kord või paar varemgi vaadatud.
„Jack Reacher?” küsis naine.
Reacher kontrollis mälestused veel kord kiiresti üle, tahtmata eksida, ehkki ta oli juba üsna kindel. Lühikesed heledad juuksed, otse talle silma vaatavad kaunid silmad, teatav vaoshoitud enesekindlus kehahoiakus. Selliste omadustega inimest ta mäletaks. Reacher oli selles kindel. Kuid ei mäletanud. Järelikult ei olnud kunagi kohanud.
„Te tundsite mu venda,” ütles ta.
Naine paistis olevat üllatunud ja ühtlasi kergelt rahulolev. Ja ajutiselt sõnatu.
„Sain sellest aru,” ütles Reacher. „Kui keegi mind nii vaatab, siis ta juurdleb, et küll me ikka oleme sarnased, aga samas ka väga erinevad.”
Naine vaikis.
„Oli meeldiv tutvuda,” ütles Reacher ja hakkas minema.
„Oodake,” hõikas naine.
Reacher pöördus tagasi.
„Kas me võiksime natukene rääkida?” küsis ta. „Ma otsisin teid.”
Reacher noogutas. „Sel juhul autos. Mul külmub siin väljas nina otsast.”
Naine vaatas teda üksisilmi ja viivitas hetke vastusega. Siis võpatas ta liikvele ja avas juhi kõrvalukse.
„Palun,” ütles ta. Reacher ronis sisse, naine kõndis ümber auto esiotsa ja istus rooli taha. Ta pani soojenduseks mootori käima, kuid ei kavatsenud kuskile sõita.
„Ma tundsin teie venda hästi,” ütles ta. „Me käisime Joega. Enam kui käisime. Ühel ajal oli see juba päris tõsine. Enne ta surma.”
Reacher vaikis. Naine punastas.
„Loomulikult enne tema surma,” ütles ta. „Kui rumal minust.”
Ta vakatas samuti.
„Kunas?” küsis Reacher.
„Me olime kaks aastat koos. Läksime lahku aasta enne, kui see juhtus.”
Reacher noogutas.
„Minu nimi on M. E. Froelich,” ütles naine.
Ta jättis õhku rippuma vaikiva küsimuse: kas ta rääkis kunagi minust? Reacher noogutas uuesti, tehes näo, nagu ütleks see nimi talle midagi. Kuid ei öelnud. Ma pole sinust midagi kuulnud, mõtles ta. Aga võib-olla ma soovin, et oleksin.
„Emmy?” küsis ta. „Nagu see televisioonivärk?”
„M. E.,” ütles naine. „Ma kasutan initsiaale.”[3.]
„Ja mida need tähistavad?”
„Seda ma teile ei ütle.”
Reacher vaikis viivu. „Kuidas Joe teid kutsus?”
„Joe kutsus mind Froelichiks,” kostis naine.
Mees noogutas. „Tema moodi.”
„Ma igatsen teda siiani taga,” ütles naine.
„Küllap minagi,” sõnas Reacher. „Aga kas asi on Joes või milleski muus?”
Nüüd oli Froelichi kord viivuks vaikida. Siis läbis teda nõrk alateadlik värin ja ta oli jälle täiesti asjalik.
„Mõlemas,” vastas ta. „No või tegelikult rohkem milleski muus.”
„Tahate mulle sellest rääkida?”
„Ma tahaksin teid palgata üht ülesannet täitma,” ütles naine. „Võiks öelda, et Joe postuumse soovituse põhjal. Selle põhjal, mis ta teist rääkis. Ta rääkis teist ikka vahetevahel.”
Reacher noogutas. „Palgata mida tegema?”
Froelich pidas jälle vahet ja naeratas lõpuks ebakindlalt. „Ma olen seda repliiki harjutanud,” ütles ta. „Päris mitu korda.”
„Laske siis kuulda.”
„Ma tahan teid palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti.”
1 0° F = u. -18° C (Siin ja edaspidi tõlkija märkused). [ ↵ ]
2 Mõõdetuna naelades. 250 naela = u. 114 kg. [ ↵ ]
3 M. E. hääldub „emmi”. [ ↵ ]
