Читать книгу Viperusteta - Lee Child - Страница 6

„Hea valdkond,” märkis Reacher. „Huvitav ettepanek.”

„Ning mis on teie vastus?” päris Froelich.

„Ei,” vastas mees. „Hetkel tundub „ei” mulle kõige targema võimaliku vastusena.”

Naine naeratas jälle ebakindlalt ja võttis oma rahakoti. „Ma näitaksin teile mõnd dokumenti,” ütles ta.

Reacher raputas pead. „Pole tarvis,” lausus ta. „Te olete Ühendriikide salateenistusest.”

Froelich tõstis pilgu. „Te olete kiire taibuga.”

„See on nii ilmne,” ütles ta.

„On või?”

Reacher noogutas. Katsus paremat küünarnukki. See oli paistes.

„Joe töötas salateenistuses,” ütles ta. „Ja teda tundes töötas ta ilmselt päris kõvasti, ja kuna ta oli pisut häbelik, siis inimene, kellega ta käis, pidi tõenäoliselt olema tema töökaaslane, muidu poleks ta teda kohanudki. Lisaks see, et kes peale valitsuse lööks kahe aasta vanuse Suburbani nii läikima? Ja pargiks hüdrandi kõrvale? Ja kes peale salateenistuse suudaks mu pangakorralduste järgi nii operatiivselt üles leida?”

„Te olete kiire taibuga,” kordas naine.

„Ma tänan,” vastas Reacher. „Ainult et Joel ei olnud asepresidentidega mingit pistmist. Ta oli finantskuritegude, mitte Valge Maja turvamise osakonnas.”

Froelich noogutas. „Me kõik alustame finantskuritegude osakonnast. Teenime oma kannused valerahavastase võitluse reameestena. Ja tema juhtis seda tegevust. Teil on õigus, me kohtusime tööl. Kuid siis ta mind välja ei kutsunud. Ütles, et see ei sobi. Kuid ma tahtsin nagunii esimesel võimalusel turvaosakonda üle minna ja niipea kui see õnnestus, hakkasime käima.”

Ta vaikis jälle ja silmitses oma rahakotti.

„Ja siis?” küsis Reacher.

Naine tõstis pea. „Ühel õhtul ta ütles midagi. Ma olin tollal innukas ja auahne, teate isegi, uus töökoht ja nii, ning mõtlesin vahetpidamata, kas me ikka teeme kõik, mis võimalik, ja tookord me kolasime Joega niisama ringi ning ta ütles, et ainus viis ennast päriselt proovile panna on palgata keegi väljast meie kaitsealust ründama. Saate aru, et kindlaks teha, kas see on võimalik. Ta nimetas seda turvakontrolliks. Küsisin, kes see võiks olla. Ja tema vastas, et, jah, minu vennaraas võiks kõne alla tulla. Kui üldse keegi sellega hakkama saab, siis just tema. Tema jutu järgi pidid sa üsna hirmus mees olema.”

Reacher naeratas. „See kõlab Joe moodi küll. Tüüpiline kanaaju sünnitis.”

„Arvad?”

„Targa mehe kohta oskas Joe teinekord väga tuhm olla.”

„Miks see siis tuhm on?”

„Sest kui sa palkad kellegi väljast, siis pole muud tarvis, kui peale passida, millal ta ründab. Mis teeb asja väga lihtsaks.”

„Ei, tema mõte oli, et see isik tuuakse mängu anonüümselt ja ette hoiatamata. Nagu praegugi – sinust ei tea absoluutselt mitte keegi peale minu.”

„Hea küll, võib-olla ta siis ei olnudki nii tuhm.”

„Tema arvates oli see ainus võimalus. Vaata, ükskõik kui kõvasti sa ka vaeva ei näeks, ikka piirnevad su mõtted ühe kindla ruumiga. Tema meelest me pidanuks olema valmis reageerima etteaimamatule aktsioonile väljastpoolt.”

„Ja ta nimetas mind?”

„Ta ütles, et sa oleksid ideaalne.”

„Aga miks sa nii kaua ootasid? See teie jutuajamine pidi olema vähemalt kuus aastat tagasi. Minu leidmine ei võtnud ometi kuus aastat aega.”

„Jutuajamine oli kaheksa aasta eest,” täpsustas Froelich. „Kohe meie suhte alguses, kohe pärast seda, kui mind üle viidi. Ja sinu leidmiseks kulus mul ainult üks päev.”

„Nii et sina oled ka päris taibukas,” ütles Reacher. „Aga ikkagi – miks oodata kaheksa aastat?”

„Sest nüüd ma olen ülemus. Mind edutati nelja kuu eest asepresidendi osakonna juhatajaks. Ma olen endiselt innukas ja auahne ning ma tahan teada, kas me teeme õiget asja. Ühesõnaga, ma otsustasin talitada Joe nõuande järgi – nüüd, kui mul see võimalik on. Otsustasin korraldada turvakontrolli. Ja sind nii-öelda soovitati. Kaheksa aastat tagasi kellegi inimese poolt, keda ma väga usaldasin. Ja nüüd ma olen siin, et küsida, kas sa teeksid seda.”

„Ega sa ei tahaks üht tassi kohvi juua?”

Froelich tegi üllatunud näo, nagu ei tahaks kohv tema plaanidesse mahtuda. „Tegemist on pakilise asjaga,” ütles ta.

„Mitte miski pole nii pakiline, et ei võiks ära oodata tassikest kohvi,” sõnas Reacher. „Minu elukogemus ütleb nii. Sõidame motelli juurde ja ma viin su esimese korruse fuajeebaari. Kohv on seal korralik ja ruum on üsna pime. Sellise jutuajamise jaoks nagu loodud.”

Valitsuse Suburbani armatuurlauale oli monteeritud DVD-põhine navigatsioonisüsteem ja Reacher jälgis, kuidas naine selle sisse lülitas ning pikast Atlantic City võimalike sihtkohtade nimestikust motelli aadressi valis.

„Ma oleks võinud sind juhatada,” ütles ta.

„Ma olen selle riistapuuga harjunud,” ütles Froelich. „See räägib minuga.”

„Ega minagi kätega poleks vehkinud,” kostis Reacher.

Naine muigas ja liitus liiklusvooluga. See oli hõre. Õhtuhämarus võttis juba maad. Tuul oli endiselt kõva. Kasiinodes võib elu keeda, aga laudteel, kaidel ja randades ei juhtu järgmise poole aasta jooksul küll eriti midagi. Reacher istus vaikselt ta kõrval, lasi soojendusel ennast sulatada ja kujutles naist hetkeks oma surnud venna seltsis. Siis jäi ta lihtsalt vaatama, kuidas naine sõidab. Sõitis päris hästi. Froelich parkis motelli ukse ette, Reacher juhatas ta sisse ja pool trepikorda allapoole fuajeebaari. Õhk oli seisnud ja paks, kuid siin oli vähemalt soe ning leti taga elektriagregaadil seisis kohvikann. Reacher osutas kannule, seejärel endale ja Froelichile, ning baarmen hakkas toimetama. Siis kõndis Reacher nurgaboksi ja libistas ennast vinüüllaua taha, hoides selja seina poole, nii et kogu ruum oleks ta pilgule avatud. Vanad kombed. Froelichil olid ilmselt samad kombed, sest ta tegi nõndasamuti, nii et nad platseerusid lõpuks teineteise kõrvale. Nende õlad puutusid peaaegu kokku.

„Sa oled temaga väga sarnane,” ütles naine.

„Mõnes mõttes,” kostis Reacher. „Mõnes mitte. Näiteks ma olen elus.”

„Sa ei tulnud tema matustele.”

„Need toimusid ebasobival ajal.”

„Sul on tema hääl.”

„Vendadel on sageli nii.”

Baarmen tõi neile õlleplekilisel korkkandikul kohvi. Kaks tassi, mustad, kaks väikest plasttopsikest võltspiimaga, kaks paberpakikest suhkrut. Kas väikest odavat lusikat, stantsitud roostevabast terasest.

„Ta meeldis inimestele,” ütles Froelich.

„Jah, ta oli minu meelest täitsa normaalne.”

„Ja see on kõik?”

„See on vennalik kompliment.”

Ta võttis tassi ja kallas piimatopsid, suhkru ja lusika alustassilt maha.

„Sa jood mustalt,” tähendas Froelich. „Täpselt nagu Joe.”

Reacher noogutas. „Ainult see ei mahu mulle pähe, et mina olin alati väikevend, aga nüüd olen ma kolm aastat vanem, kui tema surres.”

Froelich pööras pilgu ära. „Ma mõistan. Tema lihtsalt lakkas siin olemast, aga maailm elas edasi. See oleks pidanud muutuma, kasvõi pisut.”

Ta rüüpas kohvi. Mustalt, ilma suhkruta. Täpselt nagu Joe.

„Kas peale tema ei ole mitte keegi mitte kunagi sellist asja kavandanud?” küsis Reacher. „Et kasutada turvakontrolliks autsaiderit?”

„Mitte keegi.”

„Salateenistus on võrdlemisi vana organisatsioon.”

„Ja siis?”

„Ma kavatsen sulle esitada ühe ootuspärase küsimuse.”

Naine noogutas. „President Lincoln andis allkirja meie loomise kohta 14. aprillil 1865. aastal pärast lõunasööki. Siis läks ta teatrisse ja seal lasti ta maha.”

„Saatuse iroonia.”

„Kui sellele praegu tagasi vaadata. Kuid tollal me olime mõeldud ainult raha ehtsust kaitsma. Siis, 1901. aastal, tapeti McKinley ja tekkis arvamine, et keegi peaks pidevalt presidenti valvama, ja see pandi meie peale.”

„Sest kuni 1930ndateni ei olnud FJB-d.”

Froelich raputas pead. „Tegelikult oli sellel eelkäija, 1908. aastal asutatud Ülemuurija Büroo. 1935. aastal muudeti see Föderaalseks Juurdlusbürooks.”

„See kõlab just sedasorti pedantse kribu-krabuna, mis Joele meeldis.”

„Ma arvan, et tema mulle seda rääkiski.”

„Küllap. Ta armastas igasugu ajaloolist värki.”

Reacher nägi, et naine suutis tahtepingutusega vältida järjekordset vaikushetke.

„Nii et mis see ootuspärane küsimus siis on?” küsis ta.

„Kui teie teenistus esimest korda saja ja ühe aasta jooksul kasutab inimest väljastpoolt, siis peab sellel olema mingi mõjuvam põhjus kui see, et sa oled perfektsionist.”

Froelich avas suu, et vastata, kuid pani uuesti kinni ja vaikis pilgu. Reacher nägi, kuidas ta otsustas valetada. Mees tajus seda tema õlahoiakust.

„Ma olen tugeva surve all,” ütles ta. „Tööl, ma mõtlen. Päris palju inimesi ootab, et ma millegagi läbi põruksin. Ma pean kindla peale välja minema.”

Reacher ei kommenteerinud, vaid ootas ülesoolamist. Valetajad soolavad alati üle.

„See ei olnud kerge valik,” jätkas naine. „Tänagi juhtub harva, et gruppi juhib naine. Ikka need soolised eelarvamused, täpselt nagu mujalgi, ma arvan, täpselt nagu alati. Mõned minu kolleegid on väikestviisi neandertallased.”

Reacher noogutas. Ei öelnud sõnagi.

„See kummitab mind pidevalt,” ütles Froelich. „Ma pean selle täiesti puhtalt ära tegema.”

„Kumb asepresident?” küsis Reacher. „Uus või vana?”

„Uus,” kostis naine. „Brook Armstrong. Täpsemalt öeldes siis valitud asepresident. Kui ta kandidatuur üles seati, määrati mind tema kaitsemeeskonda juhtima, ja me soovime järjepidevust, nii et need on ka meie jaoks väikestviisi valimised. Kui meie mees võidab, jääme samasse ametisse. Kui kaotab, oleme taas jalaväes.”

Reacher naeratas. „Nii et sa hääletasid tema poolt?”

Froelich ei vastanud.

„Mida Joe minust rääkis?” küsis Reacher.

„Rääkis, et sa võtad väljakutse vastu. Murrad pea kasvõi kõveraks, aga leiad viisi, kuidas seda teha. Ta ütles, et sa oled väga nupukas ja haud välja kaks või kolm võimalikku meetodit ning et me õpime sinult palju.”

„Ja sina?”

„Ära unusta, et see oli kaheksa aastat tagasi. Küllap olin enesekindlusest lõhkemas. Ütlesin, et sa ei saa mitte ligilähedalegi.”

„Ja tema?”

„Ütles, et paljud on sama vea teinud.”

„Ma olin kaheksa aastat tagasi sõjaväes,” kehitas Reacher õlgu. „Olin tõenäoliselt kümne tuhande miili kaugusel ja silmini pasa sees.”

„Joe teadis seda,” noogutas naine. „See oli rohkem teoreetiline võimalus.”

Reacher vaatas talle otsa. „Aga nüüd ilmselt enam ei ole teoreetiline. Kaheksa aastat hiljem hakkad sa teooriat ellu viima. Ja ma tahaksin ikkagi teada, miks.”

„Nagu sa ise ütlesid, nüüd on asi minu võimuses. Ja ma olen surve all; ma pean hästi esinema.”

Reacher vaikis.

„Kas sa kaaluksid seda?” küsis Froelich.

„Ma ei tea Armstrongist kuigi palju. Pole temast suurt midagi kuulnud.”

„Keegi ei ole,” vastas naine noogutades. „Ta oli üllatusmees. Nooremsenaator Põhja-Dakotast, tüüpiline perekonnainimene, naine, täisealine tütar, hoolitseb distantsilt oma vana ja haige ema eest, pole kunagi suuri riigiasju mõjutanud. Aga poliitiku kohta täiesti normaalne kutt. Parem kui enamik. Siiani meeldib ta mulle väga.”

Reacher noogutas. Ei öelnud midagi.

„Muidugi me maksame sulle,” ütles Froelich. „Selles pole küsimus. Professionaali taksi järgi, eeldusel, et see on mõistlik.”

„Raha mind eriti ei huvita,” ütles Reacher. „Ma ei vaja tööd.”

„Siis võiksid teha seda heast tahtest.”

„Ma olen sõdur olnud. Sõdurid ei tee kunagi midagi heast tahtest.”

„Joe kirjeldas sind küll teisiti. Ütles, et sa tegid igasuguseid asju.”

„Mulle ei meeldi olla palgatud.”

„Noh, kui sa tahad seda teha tasuta, siis meil pole selle vastu midagi.”

Reacher vaikis hetke. „Kui võtta ette ja seda asja korralikult teha, siis kaasneb sellega ilmselt teatud kulusid.”

„Need me pärast muidugi kompenseerime. Mida vähegi vaja võib minna. Kõik ametlikult ja ausalt.”

Reacher pööras pilgu lauale. „Seleta täpsemalt, mida te tahate, et see isik teeks.”

„Ma soovin sind, mitte „isikut”. Et sa mängiksid mõrvari osa. Uuriksid asju üksikasjaliselt väljastpoolt. Otsiksid turvaauke. Näitaksid mulle, täpselt kunas ja täpselt kus ta on haavatav. Võin sulle hakatuseks anda infot tema päevakava kohta, kui soovid.”

„Kas sa pakud seda kõigile mõrtsukatele? Kui seda üldse teha, siis olgu mäng täiesti aus, kas sulle ei tundu?”

„Hea küll.”

„Kas sa arvad endiselt, et keegi ei pääse ligilähedalegi?”

Froelich kaalus vastust hoolikalt, oma kümme sekundit. „Üldiselt jah, arvan küll. Me töötame väga hoolikalt. Ma arvan, et me jälgime kõike, mis vaja.”

„Nii et sinu arvates Joe tookord eksis?”

Naine jäi vastuse võlgu.

„Miks te lahku läksite?” küsis Reacher.

Froelich vaatas kõrvale ja raputas pead. „See on isiklik küsimus.”

„Kui vana sa oled?”

„Kolmkümmend viis.”

„Kaheksa aasta eest olid sa järelikult kakskümmend seitse.”

Froelich naeratas. „Ja Joe hakkas kolmkümmend kuus saama. Vanem mees. Pühitsesime koos tema sünnipäeva. Ning kolmekümne seitsmendat ka.”

Reacher tõmbus pisut kõrvale ja heitis naisele taas pilgu. Joel oli hea maitse, mõtles ta. Lähedalt nägi naine õige hea välja. Lõhnas hästi. Veatu nahk, kaunid silmad, pikad ripsmed. Kenad põsesarnad, sirge nina. Ta nägi välja sportlik ja tugev. Kahtlemata oli ta väga ilus. Huvitav, mis tunne oleks teda kallistada, teda suudelda. Temaga voodisse minna. Ta kujutles ette Joed endale neidsamu mõtteid mõtlemas, kui tüdruk esimest korda tema juhitud osakonda sisse astus. Ja tema sai lõpuks teada ka. Suurepärane valik, Joe.

„Mulle tundub, et ma unustasin talle sünnipäevakaardid saatmata.” sõnas ta. „Alati.”

„Minu meelest ei pannud ta seda pahaks.”

„Me ei olnud väga lähedased,” lisas Reacher. „Ja ma isegi ei saa aru, miks.”

„Sa meeldisid talle,” ütles naine. „See oli täiesti selge. Rääkis sinust ikka. Ma arvan, et ta oli sinu üle omamoodi uhke.”

Reacher ei vastanud.

„Nii et kas sa aitad mu hädast välja?” küsis Froelich.

„Kuidas ta muidu oli? Ülemusena?”

„Hirmuäratav. Professionaalses mõttes superstaar.”

„Aga armastajana?”

„Ka seda oskas ta väga hästi.”

Pikem paus.

„Kus sa oled pärast erruminekut olnud?” küsis Froelich. „Kirjalikke jälgi sinust peaaegu pole.”

„Nii oligi mõeldud,” kostis Reacher. „Hoian ennast iseenda jaoks.”

Küsiv pilk naise silmis.

„Ära muretse,” ütles mees. „Ma ei ole radioaktiivne.”

„Ma tean,” sõnas Froelich. „Sest ma kontrollisin. Aga nüüd, kus ma sind silmast silma näinud olen, teeb see mind lihtsalt uudishimulikuks. Enne olid sa lihtsalt nimi.”

Reacher silmitses lauda ja püüdis ennast kujutleda kõneteemana, kellenagi, keda tema vend juhuslike repliikide kaudu kirjeldab. Päris huvitav vaatenurk.

„Kas sa aitad mu hädast välja?” küsis naine uuesti.

Toas oli soe ja ta nööpis oma mantli lahti. Mantli all kandis ta lumivalget pluusi. Ta nihkus pisut lähemale ja pööras näo pooleldi Reacheri poole. Nad olid lähestikku nagu vaba pärastlõunat veetev armastajapaar.

„Ma ei tea,” vastas mees.

„See on ohtlik,” ütles Froelich. „Pean sind hoiatama, et mitte keegi peale minu ei tea, et sa tegutsed. Kui sind kuskil kinni peetakse, on suur jama. Võib-olla on see ülepea halb mõte. Võib-olla ma poleks pidanud paluma.”

„Ei peeta mind kuskil kinni,” sõnas Reacher.

Naine naeratas. „Täpselt seda ütles Joe kaheksa aasta eest – et sa nii ütled.”

Reacher vaikis.

„See on väga tähtis,” lisas naine. „Ja sellega on väga kiire.”

„Ehk räägid mulle, miks see on tähtis?”

Froelich ei vastanud midagi.

„Ma ei usu, et see kõik on ülepea teoreetiline,” ütles Reacher.

Froelich vaikis ikka.

„Ma arvan, et teil seal on hädaolukord,” jätkas mees.

Froelich vaikis.

„Ma arvan, et teile on teada, et keegi juba tegutseb,” ütles Reacher. „Aktiivne hädaoht.”

„Ma ei saa seda kommenteerida,” sõnas naine pilku ära pöörates.

„Ma teenisin sõjaväes,” lausus Reacher. „Ma tean, mida sellised vastused tähendavad.”

„Tegemist on lihtsalt turvakontrolliga,” ütles Froelich. „Kas sa tuled mulle vastu ja teed seda?”

Reacher pidas pikema vahe.

„Aga mul on kaks tingimust,” ütles ta lõpuks.

Naine pööras pead ja vaatas talle otsa. „Ja need on?”

„Esiteks, et ma saaksin töötada kuskil, kus on külm.”

„Miks?”

„Sest ma kulutasin äsja sada kaheksakümmend üheksa dollarit soojade riiete ostmiseks.”

Naine muigas. „Novembri keskel on kõikjal, kuhu ta minna kavatseb, piisavalt külm.”

„Okei,” kostis Reacher. Ta tuhlas taskus, leidis sealt õhukese tikutoosi, libistas selle üle laua Froelichi ette ja osutas toosile trükitud aadressile. „Ja teiseks on üks paar vanainimesi, kes töötavad sel nädalal selles klubis ja neil on hirm, et nende palk krabatakse ära. Muusikud. Nendega peaks tegelikult korras olema, aga ma pean kindel olema. Ma tahan, et sa räägiksid siinsete võmmidega.”

„Su sõbrad?”

„Hiljaaegu kohtusime.”

„Kunas palgapäev on?”

„Reede õhtul, pärast viimast esinemist. Võib-olla keskööl. Nad peavad oma raha korralikult kätte saama ja asjad auto peale panema. Ja siis kavatsevad nad New Yorki sõita.”

„Ma palun üht meie agenti nende juurest kord päevas läbi astuda. Ma arvan, et see on parem kui võmmid. Meil on siin harukontor. Atlantic Citys käib suuremastaabiline rahapesu. Kasiinod. Nii et sa oled nõus?”

Reacher vaikis taas ja mõtles venna peale. Ta tuli mind kummitama, mõtles ta. Ma teadsin, et see ükskord juhtub. Tema tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.

„Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.

*

Täpselt selsamal hetkel vahetati vähem kui 130 miili kaugusel Baltimore’i sisesadama taga asuvas laohoones hulk sularaha kahe relva ja relvadele sobiva laskemoona vastu. Suur hulk raha. Head relvad. Erilaskemoon. Teise katse kavandamine oli alanud esimese katse luhtamineku põhjuste objektiivsest analüüsist. Realistlike proffidena ei tahtnud nad läbikukkumises süüdistada ebakohast riistvara, kuid mõlemad leidsid, et parem tulejõud ei teeks paha. Niisiis kaalusid nad oma vajadused põhjalikult läbi ja tuvastasid hankija. Hankija, kellel oli see, mida nad vajasid. Hind oli õige. Nad kauplesid välja garantii. Nii oli neil kombeks. Nad teatasid müüjale, et kui kaubaga tekib probleeme, tulevad nad tagasi ja lasevad tal kuuli läbi seljakeeliku, nii et ta jääb eluks ajaks ratastooli.

Püssi kättevõtmine oli ettevalmistava tsükli viimane lüli. Nüüd olid nad valmis, et täies mahus tegutsema asuda.

Valitud asepresidendil Brook Armstrongil oli valimiste ja ametivande andmise vahele jääva kahe ja poole kuu jooksul vaja maha saada kuue peamise ülesandega. Kuues ja kõige vähem tähtis oli jätkata Põhja-Dakota nooremsenaatori ametikohustuste täitmist kuni ametiaja ametliku lõpuni. Osariigis elas 650 000 inimest ja igaüks võis mistahes hetkel tähelepanu nõuda, kuid Armstrong oletas, et inimesed mõistavad, et kuni järeltulija ametisseastumiseni valitseb teatav interregnum. Ka kongress ei teinud kuni jaanuarini suurt midagi. Nii et senaatorikohused tema tähelepanu väga palju ei hõivanud.

Viies ülesanne oli oma järeltulijale amet üle anda. Ta oli osariigis kavandanud kaks kogunemist, et uus mees oma kodustatud meediakontaktidele isiklikult üle anda. See pidi toimuma nähtavalt, õlg õla kõrval, ohtrate käesurumiste ja kõrvuni naeratuste saatel kaamerate surinas, kus Armstrong teeb metafoorse sammu kõrvale ja uus mees astub tema asemele. Esimene ringsõit oli kavandatud 20. novembrile, teine pidi toimuma neli päeva hiljem. Mõlemad olid väga tüütud, kuid parteilojaalsus nõudis seda.

Neljandaks tuli üht-teist õppida. Näiteks saab temast Ühendriikide julgeolekunõukogu liige. Ta hakkab tegelema paljude asjadega, millest ühel Põhja-Dakota nooremsenaatoril aimugi ei olnud. Talle oli eraõpetajaks määratud üks CIA töötaja, lisaks pidid tema juurde tulema ka inimesed Pentagonist ja välisministeeriumist. Seda kõike tehti nii paindlikult kui võimalik, ent ikkagi tuli palju tööd ümber korraldada ja muude asjadega sobitada.

Need muud asjad muutusid aina pakilisemaks. Alates kolmandast ülesandest läks lugu juba tõsiseks. Kampaaniat olid toetanud kümned tuhanded annetajad üle kogu maa. Päris suurte sponsorite eest hoolitseti teistmoodi, kuid tuhat ja enam dollarit loovutanud üksikisikud pidid samuti edust osa saama. Niisiis korraldab partei Washingtonis mitu suurt vastuvõttu, kus nad saavad ringi sebida ja ennast tähtsalt ning sündmuste keskel olevana tunda. Erakonna kohalikud komiteed saadavad kutsed, et nad kohale lendaksid, ennast üles lööksid ja küünarnukitunnet maitseksid. Neile öeldakse, et pole veel ametlikku kinnitust, kas neid võõrustab uus president või uus asepresident. Tegelikult oli kolm neljandikku sellest tööst juba määratud Armstrongile.

Teise ülesande juures läks asi juba päris tõsiseks. Teine ülesanne oli raputada Wall Streeti. Administratsiooni vahetus on finantsmaailma seisukohalt tundlik teema. Polnud küll mingit põhjust, miks poleks pidanud toimuma tavalist sujuvat ja järjepidevat vahetust, kuid kõige põgusamadki hirmud ning ärevus võisid kiirelt laviiniks areneda ja turgude destabiliseerimisega oleks uue presidendi valitsusaeg juba esimestest sammudest peale lombakaks kujunenud. Järelikult tuli tõsiselt vaeva näha, et investeerijad rahu säilitaksid. Siin tegi suurema osa tööst ära vastvalitud president ise, pidadades võtmetegelastega Washingtonis pikki neljasilmavestlusi, kuid Armstrongile anti ülesanne tegelda New Yorgis teise ešeloni meestega. Nende kümne nädala jooksul tuli kuus korda seal käia.

Kuid Armstrongi esimene ja kõige tähtsam ülesanne oli juhtida üleminekumeeskonda. Iga uus administratsioon peab munsterdama ligi 8000 uut ametnikku, kellest umbes 800 vajavad Senati kinnitust ja kellest omakorda umbes 80 on tõesti väga tähtsad tegelased. Armstrongi töö oli võtta osa nende väljasõelumisest ja seejärel panna mängu oma Senati-tutvused, et uute inimeste kinnitamise protsess kulgeks hiljem libedalt. Üleminekuoperatsiooni juhiti ametlikult vastavast kontorist G tänavas, kuid tegelikult pidas Armstrong otstarbekamaks seda teha oma vanadest tööruumidest Senatis. Tore see just ei olnud. Vastupidi, see oli vastik amet, kuid siin tuligi ilmsiks, mis vahe seal on, kas sa oled valimissedelil kirjas esimese või teisena.

Seega kulges kolmas valimisjärgne nädal järgmiselt: Armstrong veetis teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva Washingtoni südalinnas, töötades koos üleminekumeeskonnaga. Tema naine nautis auga väljateenitud valimisjärgset puhkust nende Põhja-Dakota kodus ja Armstrong elas ajutiselt üksinda oma Georgetowni ridamajas. Froelich komplekteeris tema kaitsemeeskonna oma parimatest agentidest ja hoidis neid kõiki kõrgeimal valmisolekuastmel.

Neli agenti valvasid koos temaga majas sees ja neli linnapolitseinikku valvasid pidevalt väljas autodes; kaks maja ees ja kaks maja taga põiktänavas. Salateenistuse limusiin võttis asepresidendi igal hommikul peale ja viis Senatisse, teine auto sabas. Seda hüüti kahurikäruks. Nii alguses kui lõpus toimus tavakohane viperusteta ülesõit kõnniteest. Seejärel olid kolm agenti päev otsa tema kõrval. Tema isiklik turvagrupp: kolm pikka meest, tumedad ülikonnad, valged särgid, tagasihoidlikud lipsud ja päikeseprillid – hoolimata novembrist. Nad hoidsid teda tihedas läbitungimatus turvakolmnurgas, mitte kunagi naeratades, silmad lakkamatult ringi käimas, oma asukohta vastavalt vajadusele pidevalt vähehaaval muutes. Mõnikord kuulis Armstrong nende kõrvakutistajate vaikset pirinat. Neil oli mikrofon randmel ja automaatrelv põues. Asepresidendi meelest tekitas see päris võimsa tunde, ehkki ta teadis, et senatihoone sees tegelikult ohtu ei ole. Väljas passisid linnapolitseinikud, sees valvas Kapitooliumi enda turvateenistus, kõigil välisustel olid metalliotsijad ja kõik inimesed, kellega ta kokku puutus, olid kas rahva poolt valitud poliitikud või nende meeskonnaliikmed, kelle tausta oli korduvalt põhjalikult kontrollitud.

Kuid Froelich ei olnud nii roosa ja rahulik kui tema. Froelich otsis nii Georgetownis kui Kapitooliumil märke Reacherist, ent ei leidnud. Teda ei olnud. Ka ei näinud ta kedagi teist kahtlast. See pidanuks mõjuma rahustavalt, kuid ei mõjunud.

Esimene kavakohane vastuvõtt kesktaseme annetajatele toimus neljapäeva õhtul suure ketihotelli vastuvõtusaalis. Kogu hoone käidi pealelõunal verekoertega üle ja otsustava tähtsusega punktid hoone sisemuses mehitati linnapolitseinikega, kes pidid jääma oma kohale kuni Armstrongi lahkumiseni hoonest õige mitme tunni pärast. Froelich pani kaks salateenistuse meest uksele, kuus fuajeesse ja kaheksa vastuvõtusaali. Veel neli turvas köögipoolel asuvat estakaadi, kustkaudu pidi sisenema Armstrong ise. Varjatud videokaamerad katsid kogu fuajeed ja kogu saali ning igaüks neist oli ühendatud eraldi salvestajaga. Salvestajad olid kõik ühendatud ühe ja sama ajakoodigeneraatoriga, mis andis sündmusest katkematu pildi reaalajas.

Külaliste nimekirjas oli tuhat inimest. Novembrikuu tähendas, et nad ei saanud seista kõnniteel järjekorras, ja ürituse üldmeeleolu oli selline, et turvajad pidid käituma diskreetselt ja pealetükkimatult; niisiis läks käiku talvine tavaprotokoll, mis tähendas, et külalised tuleb võimalikult kiiresti tänavalt ära saada ja läbi peaukse piida sisse paigutatud ajutise metalliotsija kohe fuajeesse juhatada. Siis nad tunglevad mõnda aega seal, kuni lõpuks suure saali uksest läbi minema hakkavad. Sinna jõudnud, tuleb esitada oma trükitud kutse ja mingi fotoga dokument. Kutsed pannakse korraks näoga vastu klaasplaati ja antakse mälestusesemena tagasi. Klaasplaadi all on videokaamera, mis töötab sama ajakoodiga kui teised, nii et nimed ja näod seotakse visuaalsete jäädvustuste abil kokku. Lõpuks lähevad külalised läbi teise metallidetektori ja astuvad seejärel vastuvõtusaali. Froelichi mehed olid tõsised, kuid heatujulised, ja tegid näo, nagu kaitseksid nad külalisi mingi ootamatu ja hirmsa ohu eest, mitte aga Armstrongi nende eest.

Froelich istus monitoride taga ja vahtis tähelepanelikult, otsides nägusid, mis pildile ei sobi. Ta ei näinud ühtki, kuid tema süda sellest kergemaks ei läinud. Ta ei näinud mingit märki Reacherist. Ta polnud kindel, kas see peaks teda rõõmustama või rahutuks tegema. Kas ta teeb seda või mitte? Ta kaalus mõtet sohki teha ja anda kaitsemeeskonnale Reacheri kirjeldus. Siis mõtles ümber. Kilbiga või kilbil, mul on vaja teada, otsustas ta.

Poole tunni pärast jõudis Armstrongi kaheautoline korteež köögiestakaadi juurde ja selleks ajaks olid külalised jõudnud juua mõne klaasi odavat vahuveini ning süüa nii palju nätskeid tikuvõileibu, kui süda igatses. Asepresidendi isiklik kolmemeheline turvagrupp eskortis ta tagakoridori kaudu sisse ja püsis seejärel tema ümber kümnejalase raadiusega ringis. Armstrongi kohalviibimine oli planeeritud kahetunniseks, mis tegi keskmiselt pisut üle seitsme sekundi inimese kohta. Jooksval lindil saabuvate inimeste jaoks oleks seitse sekundit maailm, kuid antud olukord oli erinev ja erinevus seisnes peamiselt käesurumise meetodis. Kampaaniat pidav poliitik õpib väga kiiresti käepigistusega eksima, nii et ta haarab kinni külalise randmest, mitte peopesast. See tekitab hingeldava ah, kui palju toetajaid, ma pean kiiresti tegema tüüpi mikrodraama ja mis veel parem, sellises olukorras on puhtalt poliitiku enda teha, kui kaua ta oma toetaja kätt surub. Kuid sellisel vastuvõtul ei saanud Armstrong seda taktikat kasutada. Ta pidi korralikult kätt suruma ja tegema lihtsalt kiiresti, et ajalimiidist kinni pidada. Mõned külalised olid põgusa tervitusega rahul, teised viivitasid pisut kauem, puistates õnnitlusi, nagu varitsenuks oht, et Armstrongi polegi keegi veel õnnitlenud. Mõni mees rabas asepresidendi käest kahe käega kinni. Mõni pani käe talle õlale ja lasi tuttavatel pilti teha. Mõned olid pettunud, et Armstrongil pole naist kaasas. Mõned ei olnud. Üks naine koguni võttis tal kõvasti käest kinni ja hoidis oma kümme või kaksteist sekundit, tõmbas ta koguni enda ligi ja sosistas midagi kõrva. Naine oli üllatavalt tugev ja tiris ta peaaegu tasakaalust välja. Asepresident ei kuulnud, mida ta sosistas. Võib-olla oma toanumbri. Kuid ta oli sale ja kena, tumedate juuste ja kütkestava naeratusega, nii et Armstrongi see kõik eriti ei häirinud. Ta vaid naeratas tänulikult ja liikus edasi. Tema salateenistuse turvagrupp ei pilgutanud silmagi.

Ta tegi saalile ringi peale, söömata midagi, joomata midagi, ja väljus tagauksest kaks tundi ning üksteist minutit pärast saabumist. Ihukaitsjad panid ta auto tagaistmele ja eskortisid koju. Üle kõnnitee sõitmine möödus ilma ühegi vahejuhtumita ja veel kaheksa minuti pärast oli ta maja lukus ning ööseks kaitse alla võetud. Samal ajal lahkus ülejäänud turvameeskond märkamatult hotellist ja tuhat külalist lõbutsesid veel umbes tunni.

Froelich sõitis otse töö juurde ja helistas napilt enne südaööd Stuyvesantile koju. Mees vastas viivitamatult ja ta hääl kõlas nii, nagu oleks ta hinge kinni pidades telefoni kõrval istunud.

„Turvatud,” ütles Froelich.

„Okei,” kostis ülemus, „kas probleeme oli?”

„Mina ei märganud ühtki.”

„Peaksid video siiski üle vaatama. Kahtlasi nägusid otsima.”

„Oli plaanis.”

„Oled homse korraldusega rahul?”

„Ma pole millegagi rahul.”

„Kas sinu autsaider veel tegutseb?”

„Aja raiskamine. Kolm tervet päeva ja temast ei ole kippu ega kõppu.”

„Mis ma sulle ütlesin? Seda polnud tarvis.”

Reede hommikul ei olnud Armstrongil Washingtonis mingeid kohustusi, niisiis jäi ta koju ja lasi CIA poisil tulla ennast paariks tunniks õpetama. Siis harjutas tema turvagrupp lahkumist täiemahulises motoriseeritud kolonnis. Selleks kasutati soomustatud Cadillaci, mida eskortis kaks Suburbanit ja mida tiibadelt julgestas kaks politseiautot ning üks politseinik mootorrattal. Asepresident sõidutati Andrewsi lennuväebaasi, et ta võiks lõuna ajal New Yorki lennata. Lüüa saanud, kuid ametis olevad rivaalid olid vastutulelikult andnud talle loa kasutada Air Force Two’d, ehkki teoreetiliselt ei tohtinuks lennumasin seda koodnime kasutada enne, kui ta pardale astub tõeline ametisse vannutatud asepresident, nii et antud hetkel oli tegemist vaid mugava eralennukiga. See maandus La Guardias, salateenistuse New Yorgi harukontori kolm autot võtsid seltskonna peale ja sõidutasid lõunasse Wall Streetile, kõige ees NYPD^[1.] mootorrattaeskort.

Froelich oli sellal juba börsihoones positsioonil. New Yorgi harukontoril olid NYPD-ga pikaajalised koostöökogemused ja Froelich võis kindel olla, et seestpoolt on maja piisavalt turvaline. Armstrongi rahustamiskoosolekud toimusid tagaruumides ja kestsid paar tundi; niisiis lasi Froelich ennast kuni fotosessioonini lõdvaks. Üleminekumeeskonna pressiinimesed tahtsid asepresidendist saada värskeid fotosid, kui ta seisab veidi pärast börsi sulgemist tänaval börsihoone sammaste ees. Froelichil ei olnud lootusekübetki neid ümber veenda, sest need inimesed vajasid hädasti positiivseid kuvandeid. Kuid teda masendas alati, kui tema hoolealune pidi kasvõi silmapilgu seisma liikumatult kuskil väljas. Ta pani agendid videokaameratega fotograafide nägusid salvestama, lasi kaks korda nende pressikaarte kontrollida ja kõik kaamerakotid ning kõigi riietusesemete kõik taskud läbi otsida. Ta võttis raadio teel ühendust kohaliku NYPD leitnandiga, kes kinnitas, et perimeeter on turvatud 1000 jala laiuselt ja 500 jala kõrguselt. Siis lubas ta Armstrongil valitud maaklerite ja pankurite seltsis välja minna ning nad poseerisid viis piinavat minutit. Päevapiltnikud küürutasid Armstrongi jalge ees, et saada kogu seltskonnast rinnapilte kirjaga New York Stock Exchange tagaplaanil. Liiga lähedal, mõtles Froelich. Armstrong ja finantshaid hoidsid optimistlikud ja kindlameelsed pilgud väsimatult sobivas kauguses. Siis, taevale tänu, sai see läbi. Armstrong tegi oma patentviipe – kuis tahaksin ma jääda teiega – ja taganes hoonesse. Finantstegelased järgnesid talle ja fotograafid pudenesid laiali. Froelich hingas pisut kergemalt. Järgmine päevakorrapunkt oli rutiinne tagasisõit Air Force Two juurde ja lennureis Põhja-Dakotasse, et valmistuda Armstrongi esimeseks uue mehe sissejuhatamisürituseks järgmisel päeval, mis tähendas, et ta võib umbes neliteist tundi elada ilma suurema pingeta.