Читать книгу Vaenlane - Lee Child - Страница 5

Äkiline nagu südamerabandus. Võib-olla olid need Ken Krameri viimased sõnad, mille tema vaim lõpliku paanikapahvatusena kuuldavale lasi, enne kui ta hingamine seiskus ja ta kuristikku kukkus. Ta oli igal võimalikul viisil reeglite vastu eksinud ja teadis seda ka ise. Ta viibis kuskil, kus ta poleks tohtinud viibida, koos kellegagi, kellega ta poleks tohtinud koos olla, kaasas midagi, mida ta oleks pidanud hoidma kindlamas kohas. Kuid ta kavatses minema lipsata. Ta kavatses panustada ja võita. Ta oli oma sõiduvees. Ta ilmselt naerataski. Kuni ootamatu mütsatus sügaval rinnas teda alt vedas. Seejärel pöördus maailm pea peale. Edust sai hetkega katastroof. Tal ei jäänud enam aega midagi parandada ega muuta.

Mitte keegi ei tea, mis tunne on, kui sind tabab surmav südamerabandus. Ühtki ellujäänut ei ole, kes seda kirjeldada võiks. Arstid räägivad nekroosist, vere hüübimisest, hapnikuvaegusest ja veresoonte ummistumisest. Nad ennustavad kiiret abitut südamepekslemist või sedagi mitte. Nad kasutavad sõnu nagu infarkt ja fibrillatsioon, mis meile midagi ei ütle. Selle asemel et lihtsalt öelda: Sa kukud surnult maha. Ken Kramer igatahes kukkus. Ta kukkus surnult maha, võttis oma saladused endaga kaasa ja kogu see jama, mille ta endast maha jättis, tappis peaaegu mindki.

Olin üksinda oma laenatud kabinetis. Seinal oli kell. Ilma sekundiseierita. Ainult tunni- ja minutiseier. Elektriline. Ei tiksunud. Käis täiesti vaikselt, ja samasugune vaikus valitses toas. Põrnitsesin üksisilmi minutiosutit. See oli nagu kinni naelutatud.

Ma ootasin.

Nüüd seier liikus. Hüppas kuus kraadi edasi. Mehaanilise, hääletu ja täpse liigutusega. Hüppas, värises pisut ja jäi siis liikumatuks.

Minut.

Üks möödas, üks ees.

Veel kuuskümmend sekundit.

Põrnitsesin kella edasi. See püsis kaua-kaua aega liikumatult. Siis hüppas osuti jälle edasi. Järgmised kuus kraadi, järgmise minuti, näidates nüüd otse üles kaheteistkümnele ja 1989. aastast oli saanud 1990.

Lükkasin juuksed tagasi ja tõusin laua taga püsti. Telefon helises. Arvasin, et see on keegi, kes tahab mulle head uut aastat soovida. Aga ei olnud. Oli hoopis politseinik, kes teatas, et tal on kolmekümne miili kaugusel üks surnud sõdur.

„Mul on vaja sõjaväepolitsei valveametnikku,” ütles ta.

Istusin tagasi laua taha.

„Temaga te kõneletegi,” kostsin ma.

„Meil on siin üks teie oma, surnud.”

„Üks minu oma?”

„Sõjaväelane,” ütles ta.

„Kus?”

„Linnas, motellis.”

„Kuidas ta suri?” küsisin ma.

„Ilmselt südamerabandus,” vastas politseinik.

Vaikisin viivu. Pöörasin laual asuvas armeekalendris 31. detsembri asemel ette 1. jaanuari.

„Midagi kahtlast ei ole?” usutlesin.

„Ei märka küll.”

„Olete südamerabandust varem näinud?”

„Palju.”

„Hea küll,” ütlesin ma. „Helistage valvekeskusse.”

Andsin talle numbri.

„Ja head uut aastat,” lisasin.

„Kas teie ei pea kohale tulema?” küsis ta.

„Ei,” vastasin ja panin toru ära. Mul ei olnud tarvis kohale sõita. Sõjavägi on suur organisatsioon, pisut suurem kui Detroit ja pisut väiksem kui Dallas ning täpselt sama tundevaene kui need mõlemad. Aktiivne elavjõud hetkel 930 000 meest-naist ja nad peegeldavad üheskoos täiesti täpselt Ameerika elanikkonda. Kui Ameerika keskmine suremus on 865 inimest 100 000 kohta aastas ja jooksva lahingutegevuse puudumisel ei sure sõjaväelased ei kiiremini ega aeglasemalt kui tavalised inimesed. Tervikuna on nad nooremad ja tervemad kui elanikkond üldiselt, kuid nad suitsetavad ja joovad rohkem, toituvad halvemini, on suurema pinge all ning satuvad väljaõppe käigus arvukalt ohtlikesse olukordadesse. Seega vastab nende oodatav keskmine eluiga üldjoontes keskmisele. Nad surevad umbes sama vanalt kui teisedki. Kui võtta ette suremuse ja aktiivse elavjõu näitajad ning pisut arvutada, saame tulemuseks, et iga jumala päev sureb kakskümmend kaks sõjaväelast õnnetusjuhtumite, enesetappude, südamehaiguste, vähi, rabanduse, kopsuhaiguse, neeruhädade või maksatsirroosi kätte. Nii nagu Detroidis või Dallases surnud inimesedki. Ühesõnaga, mul ei olnud tarvis kohale sõita. Ma olen võmm, mitte surnumatja.

Kell andis elumärki. Seier hüppas edasi, värises ja jäi vakka. Kolm minutit üle südaöö. Telefon helises uuesti. Keegi, kes tahtis mulle head uut aastat soovida. Mu enda jaoskonna naisseersant.

„Head uut aastat,” ütles ta.

„Sulle samuti,” vastasin ma. „Ega sa ei võinud püsti tõusta ja pead ukse vahelt sisse pista?”

„Ja sina ei võinud enda oma kabinetist välja pista?”

„Mul oli telefonikõne.”

„Kesse?”

„Eikeegi,” kostsin ma. „Lihtsalt üks kutt ei pidanud uue aastakümneni vastu.”

„Kohvi jood?”

„Muidugi,” ütlesin ma, „miks mitte.”

Panin toru tagasi hargile. Selleks hetkeks olin ma juba üle kuue aasta olnud sõjaväepolitseis ja siin pakutav kohv oli üks põhjusi, miks mulle siin meeldis. Polnud kahtlustki, et see oli maailma parim. Samuti seersandid. Seesinane oli pärit Põhja-Georgia mägedest. Tundsin teda kolmandat päeva. Ta elas kuskil Põhja-Carolina jäärakute keskel haagiselamus. Tal oli pisike poeg. Ta oli mulle temast põhjaliku ülevaate andnud. Mehest ei sõnagi. Ta oli kondine ja sooniline ja kõva nagu rähni nokk, kuid ma meeldisin talle. Sain sellest aru, sest ta tõi mulle kohvi. Kellele sa ei meeldi, see sulle kohvi ei too. Vaid lööb hoopis noa selga. Kabineti uks avanes ja ta astus sisse, käes kaks kruusi – üks mulle ja teine endale.

„Head uut aastat,” ütlesin uuesti.

Ta asetas mõlemad kruusid lauale.

„Kas tuleb siis hea?” lausus ta.

„Ei näe põhjust, miks ei võiks,” vastasin.

„Berliini müür on poolenisti maas. Televiisoris näitas. Neil oli seal suur pidu.”

„Rõõm kuulda, et keegi kuskil pidutseb.”

„Palju rahvast. Massiliselt. Kõik laulavad ja tantsivad.”

„Ma ei vaadanud uudiseid.”

„Kõik see toimus kuue tunni eest. Ajavahe.”

„Ilmselt pidutsevad veel praegugi.”

„Neil olid vasarad käes.”

„Nendel on see lubatud. Nende pool linnast on vaba. Me oleme nelikümmend viis aastat vaeva näinud, et see nii oleks.”

„Varsti meil polegi enam vaenlasi.”

Maitsesin kohvi. Kuum, must, maailma parim.

„Me võitsime,” ütlesin ma. „Kas see pole siis hea?”

„Mitte siis, kui oled onu Sami palgalehel.”

Tal oli seljas standardne parasvöötmevorm nagu minulgi. Käised korralikult üles kääritud. Sõjaväepolitseiniku käeside täpselt horisontaalne. Kujutasin ette, et see oli tagant, kuhu keegi ei näinud, igaks juhuks nõelaga kinni pandud. Tema saapad läikisid puhtusest.

„Kas sul kõrbemustriga vorm ka on?” pärisin ma.

„Ma pole kunagi kõrbes olnud,” ütles tema.

„Nad muutsid mustrit. Panid sinna suured pruunid lärakad. Viieaastase uurimistöö tulemus. Jalaväelased kutsuvad neid šokolaaditahvliteks. Ei ole hea muster. Küllap peavad tagasi muutma. Aga see võtab neil jälle viis aastat aega, et sellest aru saada.”

„Millest järeldub?”

„Kui neil läheb kamo mustri muutmiseks viis aastat, siis järeldub sellest, et su poiss on ammu kolledži lõpetanud, kui nad ükskord koosseise vähendama hakkavad. Nii et ära muretse.”

„Okei,” lausus ta ilma mind uskumata. „Arvad, et ta kõlbab kolledžisse?”

„Ma pole teda näinudki.”

Naine ei öelnud midagi.

„Sõjavägi vihkab muutusi,” ütlesin ma. „Ja vaenlasi on meil alati.”

Ta vaikis endiselt. Mu telefon helises taas. Ta sirutas ennast ettepoole ja võttis minu eest toru. Kuulas umbes üksteist sekundit ja andis selle mulle üle.

„Kolonel Garber, söör,” ütles ta. „Washingtonist.”

Ta võttis oma kruusi ja lahkus kabinetist. Kolonel Garber oli lõpuks mu ülemus ja ehkki ta oli meeldiv inimene, ei olnud põhjust uskuda, et ta helistaks mulle uue aasta kaheksandal minutil lihtsalt selleks, et olla seltskondlik. See polnud tema stiil. Mõni ülemus teeb nii. Astuvad tähtpäevadel läbi, nägu nalja täis, nagu meeskonnaliikmed muiste. Kuid Leon Garberile poleks selline asi uneski pähe tulnud, kõige vähem veel minu suhtes. Isegi kui ta oleks teadnud, et olen seal.

„Reacher kuuleb,” ütlesin ma.

Pikk paus.

„Ma arvasin, et sa oled Panamas,” kuuldus siis.

„Tuli korraldus,” ütlesin ma.

„Panamast Fort Birdi? Miks?”

„Pole minu asi küsida.”

„Kunas?”

„Kahe päeva eest.”

„See on ju lõuahaak,” ütles ta. „Või mis?”

„Kas on?”

„Noh, Panamas oli vast põnevam.”

„Seal polnud viga,” kostsin ma.

„Ja juba jõudsid nad su 1. jaanuariks valveohvitseriks panna?”

„Lasin ennast vabatahtlikult valvesse panna,” ütlesin. „Proovin inimestele meeldida.”

„Lootusetu üritus,” ütles ta.

„Aga seersant tõi mulle just natukese aja eest kohvi.”

Kolonel vaikis hetke. „Kas keegi helistas sulle ühe motellis surnud sõjaväelase asjus?”

„Kaheksa minuti eest,” ütlesin ma. „Suunasin asja edasi peakorterisse.”

„Ja nemad suunasid jälle omakorda edasi, kuni mind hetke eest peolt ära tiriti, et ma sellega tegeleksin.”

„Miks?”

„Sest kõnealune sõjaväelane on kahe tärniga kindral^[1.].”

Telefon jäi vaikseks.

„Mul ei tulnud pähe küsida,” sõnasin siis.

Telefon vaikis endiselt.

„Kindralid on surelikud,” ütlesin ma. „Sama surelikud kui kõik teisedki.”

Ei mingit vastust.

„Midagi kahtlast ei olnud,” lisasin. „Viskas vedru välja ja kõik. Südamerabandus. Küllap põdes podagrat. Ma ei näinud põhjust ärevuseks.”

„Küsimus on väärikuses,” ütles nüüd Garber. „Me ei saa kahetärnimeest kusagile lihtsalt omaette vedelema jätta. Keegi peab juures olema.”

„Ja see keegi olen mina?”

„Ma eelistaksin kedagi teist. Kuid sa oled täna öösel tõenäoliselt ainus kaine kõige kõrgemas auastmes sõjaväepolitseinik maailmas. Nii et jah, see keegi oled sina.”

„Mul kulub sinna jõudmiseks tund aega.”

„Ta ei kao kusagile. Ta on surnud. Ja nad ei ole veel leidnud kainet arsti, kes ta üle vaataks.”

„Hea küll,” sõnasin ma.

„Näita üles lugupidamist,” ütles ta.

„Hea küll,” kordasin.

„Ole viisakas,” lisas kolonel. „Postilt lahkudes oleme nende käpa all. Tsiviilpolitsei jurisdiktsioon.”

„Ma tunnen tsiviliste,” kostsin ma. „Kunagi puutusin ühega kokku.”

„Aga hoia olukord kontrolli all,” ütles ta. „Kui see nõuab kontrolli all hoidmist, saad aru.”

„Arvatavasti suri ta voodis,” sõnasin, „nagu inimesed ikka.”

„Helista mulle,” ütles Garber. „Kui vaja.”

„Oli hea pidu?”

„Suurepärane. Tütar on külas.”

Ta lõpetas kõne, mina aga helistasin tagasi politseidispetšerile ja sain temalt motelli nime ning aadressi. Jätsin kohvikruusi lauale, ütlesin seersandile, mis lahti ja läksin oma eluruumidesse, et riideid vahetada. Oletasin, et juuresolek nõuab rohelist paraadmundrit, mitte metsamustris välivormi.

Võtsin politseijaoskonna garaažist Humvee ja meldisin ennast peaväravast välja. Leidsin motelli viiekümne minutiga. See asus Fort Birdist kolmkümmend miili otse põhjas, kuhu tuli sõita läbi pimeda ja üksluise Põhja-Carolina maastiku, mis koosnes võrdse suurusega maalappidest, millel asus kas poetänav, tükk võsast metsa või – nagu mulle tundus – mõni talveunes maguskartulipõld. Kõik see oli mulle uus. Ma ei olnud sealkandis kunagi teeninud. Teed olid väga tühjad. Kõik olid alles majades ja pidutsesid. Lootsin, et jõuan Fort Birdi tagasi enne, kui nad lõpetavad ja koju sõitma hakkavad. Hoolimata sellest, et Humvee väljavaated laupkokkupõrkes mõne sõiduautoga olid suurepärased.

Motell asus suure maanteeristmiku lähedal madalas hoonetekobaras. Selle südamikuks oli kaugsõiduveokite peatuskoht. Pühadel ja pühapäevadel avatud söögimaja ning küllalt suur bensiinijaam, et võtta vastu kaheksateistteljelisi hiiglasi. Siis nimetu tuhaplokkidest baar ohtra neoonvalgustusega ja ilma ühegi aknata. Selle küljes säras roosa märk Exotic Dancers ja baari kõrval laius jalgpallistaadioni suurune parkimisplats. Platsi katsid diislikütuse plekid ja õlise vee lombid. Baarist kostis kõva muusikat. Hoone ümbrus oli kolmekordselt kinni pargitud. Tänavavalgustus pani kogu asumi väävelkollaselt hõõguma. Öö oli külm ja õhus hõljusid kihtidena udulaamad. Motell asus otse bensiinijaama vastas teisel pool tänavat. See kujutas endast umbes kahekümne toa pikkust väsinud ilmega ja kaardus katusega ehitist. Värv koorus mitmelt poolt. Hoone näis tühjana. Vasakus otsas asusid administraatori tuba, sümboolne varikatus autode jaoks ja undav kokakoolaautomaat.

Esimene küsimus: miks peaks üks kahetärnimees peatuma sellises kohas? Ma olin üsna veendunud, et mingit kaitseministeeriumi sekkumist poleks olnud, kui ta oleks valinud ööbimiseks Holiday Inni.

Motelli eelviimase toa ette oli hooletult pargitud kaks tsiviilpolitsei patrullautot. Nende vahel väike ja lihtne sedaan. Masin oli külm ja uduga kaetud. Fordi baasmudel, punane, nelja silindriga. Kitsad kummid ja plastist ilukilbid. Ilma kahtluseta üüriauto. Panin Humvee parempoolse patrullauto kõrvale ja astusin öise külma kätte. Teisel pool tänavat mängiv muusika kostis kõvemini. Eelviimase numbritoa tuled olid kustu ja uks lahti. Oletasin, et võmmide mõte on tuba külmana hoida. Et vanapoiss liiga kiiresti üle ei küpseks. Kibelesin teda vaatama. Olin päris kindel, et ma pole varem surnud kindralit näinud.

Kolm võmmi jäid autosse, neljas astus välja ja tuli mulle vastu. Tal olid jalas khakivärvi vormipüksid ja seljas kurguni kinnitõmmatud lukuga nahkjope. Palja peaga. Jope külge olid kinnitatud märgid, mis ütlesid mulle, et ta nimi on Stockton ja tema auaste on ülema asetäitja. Ma ei tundnud teda. Ma ei olnud sealkandis varem teeninud. Ta oli hallipäine, vanust viiekümne ümber. Keskmist kasvu, pisut tüse ja lõtv, kuid viisist, kuidas ta minu mantli külge kinnitatud atribuutikat uuris, võis aru saada, et ta on ilmselt veteran, nagu paljud politseinikud.

„Tervist, härra major,” ütles ta.

Noogutasin vastuseks. Kindlasti veteran. Majoril on mõlema paguni peal väike, umbes tollilaiune kuldne tammeleht. See sell vaatas alt ülespoole ja veidi küljelt, mis ei olnud kõige parem vaatenurk. Kuid ta sai aru, mis seal on. Järelikult ta tundis eraldusmärke. Ühtlasi tundsin ära tema hääle. Seesama mees helistaski mulle viis sekundit pärast südaööd.

„Mina olen Rick Stockton,” ütles ta. „Ülema asetäitja.”

„Ja minu nimi on Jack Reacher,” vastasin. „Sõjaväepolitsei tänaöine valveohvitser.”

Tema omakorda tundis ära minu hääle. Naeratas.

„Te siis otsustasite ikkagi tulla,” sõnas ta.

„Te ei öelnud mulle, et lahkunu on kahetärnimees.”

„Paraku on jah.”

„Ma pole kunagi ühtki surnud kindralit näinud,” ütlesin ma.

„Vähesed on,” kostis tema ja viis, kuidas ta seda ütles, tekitas minus tunde, et ta on kunagi sõjaväes teeninud.

„Olete teeninud?” küsisin otse.

„Merejalaväes,” vastas ta. „Staabiveebel.”

„Minu taat oli ka merejalaväelane,” ütlesin ma. Kui jutt läheb merejalaväele, teen ma alati selle märkuse. See lisab mulle mingit geneetilist legitiimsust. Siis ei vaadata mind enam nagu puhtaverelist armeelõukoera. Aga ma jätan asja alati veidi uduseks. Ei ütle, et mu taat tõusis lõpuks kapteniks. Reakoosseisu ja ohvitseride suhted ei ole alati kõige südamlikumad.

„Humvee,” ütles politseinik.

Ta silmitses mu sõiduriista.

„Meeldib?” küsis ta.

Noogutasin. „Humvee” on see, mis välja tuleb, kui normaalne inimene üritab hääldada lühendit HMMWV, mis tähendab High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle, ja see ütleb enam-vähem kõik.^[2.] Nagu sõjaväes üldse – mida öeldakse, seda sa ka saad.

„Töötab täpselt nii, nagu reklaamitakse,” tähendasin ma.

„Pisut lai,” lausus tema. „Linnas ma sellega sõita ei tahaks.”

„Selle ees lähevad tankid,” ütlesin. „Need teevad tee puhtaks. Ma oletan, et see on neil umbes nii mõeldud.”

Baarist kostev muusika tümpsus edasi. Stockton ei öelnud midagi.

„Lähme vaatame surnu üle,” ütlesin ma.

Ta juhatas mind sisse. Vajutas lülitit, mis läitis koridorivalgustuse. Siis teist, mis lülitas sisse toavalgustuse. Nägin enda ees tüüpilist motellituba. Jalalaiune esik kapiga vasakut kätt ja vannitoaga paremat kätt. Siis kapiga sama lai ristkülikukujuline sisseehitatud laud ja vannitoa suurusele vastav kaheinimesevoodi. Madal lagi. Tagaseinas lai kardinaga kaetud aken, mille all ulatus läbi seina konditsioneer-kütteagregaat. Suurem osa asju toas olid kulunud, päevinäinud ja pruuni värvi. Ning kogu motell mõjus hämaralt, niiskelt ja rusuvalt.

Voodis lamas surnud mees.

Ta oli alasti ja lebas kõhuli. Valge, ilmselt kuuekümne lähedal, üsna pikka kasvu. Kehaehituselt nagu vananev spordimees. Umbes nagu treener. Tal olid nüüdki korralikud musklid, kuid kõhu ääres võis näha volte, mis on omased ükskõik kui heas vormis vanadele meestele. Kahvatud karvutud jalad. Kehal haavaarmid. Traatjad hallid peadligi hoidvad juuksed ja pragunenud ning pargitud kaelanahk. Kindel inimtüüp. Sajast inimesest sada oleksid teda vaadates eksimatult öelnud – ohvitser.

„Sellisena ta leitigi?” küsisin ma.

„Jah,” vastas Stockton.

Teine küsimus: aga kuidas? Kui keegi võtab ööseks toa, siis ta kavatseb vähemalt kuni hommikuni, see tähendab koristaja saabumiseni üksi olla.

„Kuidas?” küsisin ma.

„Mis kuidas?”

„Kuidas ta leiti? Kas ta helistas hädaabinumbrile?”

„Ei.”

„Kuidas siis?”

„Kohe näete.”

Ta pidas vahet. Ma ei näinud esialgu midagi.

„Kas te keerasite ta ringi?” küsisin ma.

„Jah. Ja siis keerasime tagasi.”

„Kas tohib vaadata?”

„Olge lahke.”

Astusin voodi äärde, panin käe surnule kaenla alla ja keerasin ta selja peale. Ta oli külm ja pisut jäik. Koolnukangestus juba levis. Lasin tal selili vajuda ja nägin nelja asja. Esiteks oli ta nahk spetsiifiliselt kahvatuhall. Teiseks oli ta näole tardunud ehmatus ja valu. Kolmandaks oli ta parema käega kinni haaranud vasaku käe biitsepsi juurest. Ja neljandaks – ta kandis kondoomi. Tema vererõhk oli ammu haihtunud ja erektsioon kadunud, mistõttu kondoom rippus suuremalt jaolt tühjalt nagu läbipaistev kahvatu naharäbal. Ta oli surnud enne orgasmini jõudmist. See oli selge.

„Infarkt,” ütles Stockton mu selja tagant.

Noogutasin pead. Hall nahk oli kindel sümptom. Samuti ehmatus ja üllatus tema näoilmes ning ootamatu valusööst vasakus õlavarres.

„Kapitaalne infarkt,” laususin ma.

„Aga kas enne või pärast penetratsiooni?” küsis Stockton allasurutud muigega.

Uurisin voodipäitsit. Ase oli veel üles tehtud. Surnu lamas päevatekil ja päevatekk oli alles patjade all. Kuid padjal oli peakujuline lohk ja allpool, kus olid rahmeldanud küünarnukid ning kannad, võis näha kortse.

„Tüdruk oli tema all, kui see juhtus,” ütlesin ma. „Selles pole kahtlust. Ta pidi tema alt välja rabelema.”

„Kuradi totter surm.”

Pöördusin ringi. „Mulle kangastub märksa hullemaidki.”

Stockton vaid muigas.

„Mida?” küsisin ma.

Ta ei vastanud.

„Naisest pole jälgegi?” usutlesin.

„Mitte kõige vähematki,” kostis politseinik. „Laskis jalga.”

„Kas administraator nägi teda?”

Stockton vaid muigas jälle.

Vaatasin talle otsa. Siis taipasin. Odav öömaja maanteeristis, kolmekümne miili kaugusel sõjaväebaasist, kus on kaugsõiduautode peatuspaik ja striptiisibaar.

„Ta oli lõbutüdruk,” sõnasin ma. „Ja nii see mees leitigi. Administraatorile on tüdruk tuttav. Nägi teda kahtlaselt vara minema jooksmas. Muutus uudishimulikus ja tuli asja uurima.”

Stockton noogutas. „Ja siis helistas kohe meile. Kõnealune daam oli selleks ajaks muidugi ammu kadunud. Ja motellimees eitaks nagunii mistahes naisterahva siinviibimist. Ta püüab teha nägu, et see ei ole sedasorti asutus.”

„Kas teie jaoskonnal on siia varem ka asja olnud?”

„Aeg-ajalt,” kostis politseinik. „Sest see on just sedasorti asutus, võite mind uskuda.”

Hoia olukord kontrolli all, oli Garber öelnud.

„Nii et südamerabandus?” küsisin. „Ei midagi muud?”

„Tõenäoliselt,” vastas Stockton. „Aga et kindlad olla, peame ootama ära lahkamise.”

Toas valitses vaikus. Ma kuulsin ainult õues seisvate patrullautode raadiotelefone ja üle tänava asuvast baarist kostvat muusikat. Pöörasin ennast uuesti voodi poole. Silmitsesin surnud mehe nägu. See oli mulle võõras. Vaatasin ta käsi. Paremas käes oli tal West Pointi sõrmus ja vasakus abielusõrmus – lai, vanamoodne, ilmselt oma üheksa karaati. Uurisin rinda. Numbriplaadikesi ei olnud näha, need kattis kinni vasakust õlavarrest kinni haaranud parem käsi. Kergitasin teatava raskusega tema kätt ja tõmbasin need välja. Plaadid olid kummiservaga kanditud. Tõstsin need nii kõrgele, kuni mehe kaela ümber pingule tõmbuv kett lubas. Tema nimi oli Kramer, ta oli katoliiklane ja veregrupp 0.

„Me võime lahkamise ise ära teha,” sõnasin ma. „Walter Reedi Sõjaväe Meditsiinikeskuses.”

„Väljaspool osariiki?”

„Ta on kindral.”

„Tahate asja kinni mätsida.”

Noogutasin. „Muidugi tahan. Kas teie ei tahaks?”

„Küllap vist,” kostis Stockton.

Lasin plaadikesed surnu rinnale kukkuda, tulin voodi juurest ära ja vaatasin öökapid ning laua üle. Mitte kui midagi. Numbritoas ei olnud ka telefoni. Oletasin, et sellises öömajas piirdutakse valvelauas asuva taksofoniga. Läksin Stocktonist mööda ja uurisin vannituba. Kraanikausi kõrvale oli pandud eraviisiliselt ostetud mustast nahast hügieenitarvete kotike, lukk kinni. Sellele olid pressitud initsiaalid KRK. Avasin koti ja leidsin sealt hambaharja, raseerija ning reisimõõtu hambapasta- ja habemeajamiskreemi tuubid. Ei midagi muud. Ei mingeid ravimeid. Ka mitte südameravimeid. Ka mitte kondoomipakki.

Uurisin kappi. Selles rippus korralikult kolmele eraldi riidepuule paigutatud paraadmunder: püksid esimesel, kuub teisel ja särk kolmandal. Lips oli veel särgikäises. Riidepuude kohal riiuli keskel kõrgema ohvitseri vormimüts. Kuldne palmik ümberringi. Ühel pool mütsi kokkuvolditud valge alussärk ja teisel pool kokkuvolditud valged bokserid.

Kapi tagaseina vastu oli toetatud tuhmroheline riidest ülikonnakott ja selle kõrval põrandal teineteise kõrval paar kingi. Kingad olid musta värvi, särasid puhtusest ja kummagi sisse oli pandud rullikeeratud sokk. Ülikonnakott oli samuti eraviisiliselt ostetud ja sellel olid kõige kiiremini kuluvates kohtades päevinäinud nahast tugevdused. Kott ei olnud väga täis.

„Me saadame teile tulemused,” ütlesin ma. „Meie patoloog edastab teile oma raporti koopia ilma sinna midagi lisamata või midagi kustutamata. Aga kui see teile mingil põhjusel ei sobi, siis palun väga, saadame palli ilma küsimusi esitamata otse teie väravasse.”

Stockton ei öelnud midagi, kuid ma ei tajunud temas ka vaenulikkust. Mõned tsiviilvõmmid on täiesti normaalsed. Nii suur baas nagu Fort Bird tekitab ümbritsevas maailmas tahes-tahtmata säbarlainetust. Seetõttu töötavad sõjaväepolitseinikud palju koos oma tsivilistidest kolleegidega, mis mõnikord on äärmiselt tüütu, aga mõnikord ei ole. Mu sisetunne ütles, et Stocktoniga suuri probleeme ei tule. Ta oli rahulik mees. Tagatipuks paistis ta ka veidi laisk olevat ja laisad inimesed on alati rahul, kui saavad oma kohustused kellegi teise kaela veeretada.

„Kui palju?” küsisin ma.

„Kui palju mida?”

„Kui palju siin üks lits maksab?”

„Kahekümnest taalast piisab,” kostis tema. „Siin metsakolkas midagi eriti eksootilist saadaval ju ei ole.”

„Ja tuba?”

„Pakuks nii viisteist.”

Keerasin laiba tagasi kõhuli. See polnud kerge. Ta kaalus vähemalt kakssada naela.

„Mida te siis arvate?” pärisin.

„Millest?”

„Lahkamisest Walter Reedis.”

Ta vaikis hetkeks ja põrnitses seina.

„Võib-olla see on vastuvõetav,” lausus ta.

Lahtisele uksele koputati. Üks autosse jäänud politseinikest.

„Kohtuarst helistas just,” ütles ta. „Tal läheb vähemalt paar tundi, enne kui siia jõuab. On ju aastavahetus.”

Muigasin. Vastuvõetav moondub kohe ülimalt soovitavaks. Kahe tunni pärast on Stocktonit juba mujal vaja. Arvutu hulk pidusid saab läbi ja teedel tekib totaalne segadus. Kahe tunni pärast paluks ta mind põlvili, et ma vanamehe minema viiksin. Ma ei öelnud enam sõnagi, politseinik läks tagasi oma autosse ja Stockton kõndis tagasi tuppa, kus ta jäi seisma näoga kinnikaetud akna ja seljaga surnukeha poole. Võtsin riidepuu, millel rippus vormikuub, tõstsin kapist välja ja riputasin vannitoa ukse liistu külge, kus sellele langes koridorilambi valgus.

Paraadmundri uurimine on sama hea kui lugeda raamatut või istuda baaris mõne mehe kõrval, kes sulle oma eluloo otsast lõpuni ära räägib. Vormikuub vastas voodis lamava laiba suurusele ja nimelipikule oli kirjutatud Kramer, mis klappis kaelaplaadikestega. Kuue küljes oli Purpursüdame lint kahe pronksist tammelehekimbuga, mis tähistasid ordeni teist ja kolmandat väljateenimist ning klappisid armidega. Mõlemal pagunil oli kaks hõbetähte, mis kinnitasid, et tegemist oli kindralmajoriga. Kraenurgad osutasid soomusvägedele ja reväärimärgid 12. korpusele. Lisaks neile oli kuue küljes veel arvukalt üksusele omistatud aumärke ja lõpuks terve pesu lindilõikeid, mis ulatusid tagasi Vietnami ning Korea sõja aegadesse ning millest ühe osa oli ta arvatavasti teeninud välja valu ja vaevaga ning teise osa ilma selleta. Mõned olid ka välismaised, ja nende kandmine oli lubatud, ehkki mitte kohustuslik. Tegemist oli väga korraliku kuuega, mis oli üsna vana, väga hästi hoitud, standardlõikega ja mitte rätsepalt tellitud. Kokkuvõttes ütles kuub, et selle kandja oli edev professionaalses mõttes, kuid mitte isiklikult.

Asusin taskute kallale. Need olid kõik tühjad, kui välja arvata üüriauto võti. See oli kinnitatud number 1 kujulise võtmehoidja külge, mis oli valmistatud läbipaistvast plastist ja sisaldas paberilipakat, kuhu oli kollasega ülaserva trükitud Hertz ja alla musta pastakaga käsitsi lisatud auto number.

Rahakotti ei olnud. Ega lahtist peenraha.

Panin kuue tagasi kappi ja uurisin pükse. Taskud jällegi tühjad. Võtsin kingad. Mitte midagi peale sokkide. Vormimüts. Selle all ei olnud midagi. Tõstsin reisikoti keset põrandat ja tegin lahti. Selles oli välivorm ja nokaga sõdurimüts. Varusokipaar, komplekt aluspesu, hoolikalt puhastatud sõdurisaapad, valmistatud siledast mustast nahast. Kotis leidus tühi lahter, kuhu nähtavasti käis hügieenitarvete kott. Mitte midagi muud. Absoluutselt mitte midagi. Sulgesin koti ja asetasin oma kohale tagasi. Kükitasin ja piilusin voodi alla. Nägemata seal midagi.

„Kas miski annab põhjust muretsemiseks?” küsis Stockton.

Tõusin püsti ja raputasin pead.

„Ei,” valetasin ma.

„Siis võite ta ära viia,” ütles ta. „Aga saatke raporti koopia.”

„Oleme kokku leppinud,” kostsin ma.

„Head uut aastat,” lisas Stockton.

Ta läks oma auto juurde ja mina oma Humveesse. Valisin 10-5 – vajatakse kiirabi – ja käskisin oma seersandil sellele lisada kaheliikmelise meeskonna, kes oleks võimeline registreerima ja kokku pakkima kõik Krameri isiklikud asjad ning need minu kabinetti toimetama. Siis istusin juhikohal ja ootasin, kuni kõik Stocktoni mehed olid läinud. Jälgisin, kuidas nad gaasi andes uttu kadusid, läksin siis numbrituppa tagasi ja võtsin Krameri kuuetaskust üüriauto võtme. Tulin tagasi ja avasin Fordi ukse.

Autos ei olnud muud kui polstripuhastusvahendi hõng ja üürilepingu kopeerpaberkoopia. Kramer oli võtnud auto Washingtoni lähedalt Dullese lennuväljalt kell kolmteist kolmkümmend kaks. Selleks oli ta kasutanud isiklikku American Expressi kaarti ja saanud soodustust. Läbisõidumõõdiku algnäit oli 13 215. Nüüd näitas see 13 513, mis minu matemaatikateadmiste kohaselt tähendas, et ta sõitis 298 miili, mis vastas umbes otseteekonnale sealt siia.

Panin lepingukoopia taskusse ja autoukse uuesti lukku. Vaatasin pagasiruumi. See oli täiesti tühi.

Pistsin võtme koopia juurde taskusse ja suundusin üle tänava baari. Iga sammuga kostis muusika aina valjemalt. Kümne jardi kaugusel hoonest hakkas mu nina eristama ventilaatoritorudest väljapaiskuvaid õlleaure ja sigaretisuitsu. Pugesin pargitud autode vahelt läbi ja leidsin ukse. See oli kapitaalne puitkobakas ja külma tõttu kinni. Tõmbasin ukse lahti ja mulle pahvatas näkku vali muusika ning paks palav õhk. Baar oli rahvast pilgeni täis. Nägin oma viitsadat inimest, mustaks värvitud seinu, sinakaid prožektorikiiri ja diskomunasid. Tagaseina ääres laval oli postitantsija. Ta oli neljakäpukil ja täiesti alasti, kui mitte arvestada valget kauboikaabut. Tantsija roomas ringi ja korjas kokku rahatähti.

Ukse taga seisis mustas T-särgis mehejõmm. Tema nägu polnud pimedas üldse näha. Nõrga prožektorikiire helendus valgustas tema õlivaadi mõõtu rinda. Muusika tahtis kõrvakuulmist ära võtta ja ruum oli seinast seinani tihedalt rahvast täis. Taganesin ja lasin uksel kinni vajuda. Seisin hetke külma käes, kõndisin siis minema, ületasin tänava ja võtsin suuna motelli valvelaua poole.

See oli troostitu paik. Helendavad neoontorud kallasid ruumi üle roheka valgusega ja ukse kõrval seisev kokakoolaaparaat surises valjult. Seinal oli taksofon ja põrandal kulunud linoleum, vööni ulatuvat vastuvõtuletti ümbritses mingi puitu imiteeriv tahveldis, mida kasutatakse tavaliselt keldrites. Administraator istus leti taga kõrgel taburetil. Valge, umbes kahekümne aastane, pikkade sugemata juuste ja tahtejõuetu lõuaga.

„Head uut aastat,” ütlesin ma.

Noormees ei vastanud.

„Ega te ei ole surnu toast midagi ära viinud?” küsisin ma.

„Ei,” raputas ta pead.

„Olete kindel?”

„Jah. Ma ei ole sealt midagi ära viinud.”

Noogutasin. Ma uskusin teda.

„Hea küll,” sõnasin. „Millal ta saabus?”

„Ma ei tea. Minu vahetus algas kell kümme. Siis oli ta juba kohal.”

Noogutasin jälle. Kramer oli kolmkümmend kaks minutit pärast üht Dullese lennuvälja üüriautode parklas ja mõõdiku põhjal otsustades ei teinud ta muud, kui sõitis otse siia, mis tähendab, et ta pidi ennast sisse registreerima kella poole kaheksa paiku. Võib-olla ka poole üheksa paiku, kui ta teel kinni pidas, et kuskil õhtust süüa. Võib-olla koguni kell üheksa, kui ta näiteks oli eriti ettevaatlik autojuht.

„Kas ta taksofoni kasutas?”

„See on rikkis.”

„Kuidas ta siis lõbutüdruku tellis?”

„Millise lõbutüdruku?”

„Selle, keda ta parajasti trukkis, kui surm saabus.”

„Siin ei ole mingeid lõbutüdrukuid.”

„Kas ta kõndis üle tänava ja tõi ta baarist?”

„Ta oli kõik see aeg kaugel maja teises otsas. Kust mina tean, mis ta seal tegi.”

„Kas sul juhiluba on?”

Poiss vaikis hetke. „Miks te seda küsite?”

„Lihtne küsimus,” vastasin ma. „Kas sul on või sul ei ole juhiluba?”

„Jah, mul on,” ütles ta.

„Näita.”

Ma olin suurem kui tema kokakoolamasin ja üleni märkide ning lintidega kaetud – seega ta tegi, nagu kästud, nagu enamik kõhetuid kahekümneaastasi, kui ma seda tooni kasutan. Ta ajas tagumiku istmelt üles, sirutas keha taha ja tiris püksitaskust välja rahakoti. Avas selle. Juhiluba oli piimakarva plastakna taga. Seal oli tema pilt, nimi ja aadress.

„Okei,” ütlesin ma. „Nüüd ma tean, kus sa elad. Ma tulen mõne aja pärast tagasi, et veel üht-teist küsida. Kui sind siin ei ole, otsin su kodust üles.”

Ta ei lausunud sõnagi. Pöörasin ringi, marssisin uksest välja ja läksin oma Humveesse ootama.

Neljakümne minuti pärast ilmusid kohale sõjaväe külmutusauto ja veel üks Humvee. Käskisin oma meestel kõik, kaasa arvatud üüriauto, kaasa võtta, kuid ei jäänud pealt vaatama, kuidas nad seda teevad. Selle asemel asusin tagasiteele. Meldisin ennast väravast sisse, läksin oma laenatud kabinetti ja käskisin seersandil mind Garberiga ühendada. Istusin laua taga ja ootasin, kuni kõne läbi tuli. Selleks kulus alla kahe minuti.

„Nii, mis lugu on?” küsis ta.

„Tema nimi oli Kramer,” ütlesin ma.

„Ma tean seda,” lausus Graber. „Pärast seda kui ma sinuga rääkisin, helistasin politseidispetšerile. Mis temaga juhtus?”

„Südamerabandus,” kostsin ma. „Vastastikusel nõusolekul teostatud suguakti käigus prostituudiga. Motellis, millest hoiaks kabuhirmus eemale iga vähegi korralik prussakas.”

Pikk vaikus.

„Persse,” ütles Garber lõpuks. „Ta oli abielus.”

„Jah, ma nägin ta laulatussõrmust. Ja West Pointi sõrmust ka.”

„Viiekümne teise aasta lend,” tähendas Garber. „Ma kontrollisin.”

Telefonis valitses vaikus.

„Persse,” kordas Garber. „Miks ometi targad inimesed teevad selliseid lolle trikke?”

Ma ei vastanud, sest ei teadnud vastust.

„Me peame säilitama diskreetsuse,” ütles Garber.

„Ära muretse,” laususin ma. „Kinnimätsimine juba käib. Kohalikud võmmid lubasid mul ta Walter Reedi saata.”

„Väga hea,” ütles tema. „See on tõesti hea.” Pidas viivu vahet. „Aga nüüd algusest peale, eks?”

„Tal olid 12. korpuse reväärimärgid,” alustasin ma, „mis tähendab, et ta teenis Saksamaal. Lendas eile Dullesesse. Ilmselt Frankfurdist. Kindlasti tsiviillennuga, sest tal oli paraadmunder seljas, et paremini teenindataks. Sõjaväelennukiga tulles oleks ta kandnud välivormi. Siis üüris ta odava auto, sõitis maha kakssada üheksakümmend kaheksa miili, võttis viieteistdollarilise motellitoa ja tellis endale kahekümnedollarilise litsi.”

„Lennu kohta on mul andmed olemas,” ütles Garber. „Ma helistasin 12. korpusse ja rääkisin staabiga. Ütlesin neile, et ta on surnud.”

„Kunas sa nendega rääkisid?”

„Kohe pärast seda, kui olin politseidispetšeriga lõpetanud.”

„Kas sa rääkisid neile, kuidas või kus ta suri?”

„Ütlesin, et ilmselt infarkt, muud midagi, ei mingeid üksikasju ega asukohta, mis hakkab praegu väga arukat muljet jätma.”

„Ja lend?” küsisin.

„American Airlinesi eilne lend Frankfurt – Washington, Dulles, saabumine kell kolmteist null null, edasisõit täna kell üheksa null null Washington Nationalist Los Angelesse. Ta oli teel soomusvägede konverentsile Fort Irwinis. Ta oli soomusvägede juhataja Euroopas. Tähtis mees. Reaalse lootusega tõusta mõne aasta pärast Ühendriikide armee staabiülema asetäitjaks. Praegune on jalaväelane ja neile meeldib varieerimine. Nii et tal olnuks šansse. Aga nüüd langeb see võimalus ilmselt ära.”

„Ilmselt küll,” nõustusin ma. „Ikkagi surnud ja üldse.”

Garber ei kostnud musta ega valget.

„Kui pikaks ajaks ta tuli?” pärisin siis.

„Ta pidi nädala pärast Saksamaal tagasi olema.”

„Mis ta täisnimi on?”

„Kenneth Robert Kramer.”

„Vean kihla, et sa tead nii tema sünnipäeva kui sünnikohta,” ütlesin ma.

„Ja siis?”

„Ja tema lennu ning istekoha numbrit. Ja kui palju valitsus piletite eest maksis. Ja kas ta nõudis või ei nõudnud taimetoitlase einet. Ja millisesse tuppa Fort Irwini haldusosakond teda majutada kavatses.”

„Mida sa öelda tahad?”

„Ma tahan öelda, et miks kuradi pärast mina kõike seda ei tea?”

„Aga kuidas sa võiksid?” imestas Garber. „Sellal kui sina motellis tuhnisid, rippusin mina telefoni otsas.”

„Tead mis?” ütlesin ma. „Alati, kui mina kuskile sõidan, on mul hunnik lennukipileteid, lähetuspabereid ja broneeringuid, ning kui ma tulen ookeani tagant, siis on mul pass. Ja kui ma sõidan konverentsile, siis on mul kaasas kotitäis igasugu pahna.”

„Ja edasi?”

„Edasi on see, et hotellitoast oli üht-teist puudu. Piletid, broneeringud, pass, päevakava. Kokkuvõttes kõik see, mida üks reisija kannaks portfellis.”

Garber ei vastanud.

„Tal oli ülikonnakott,” ütlesin ma. „Rohelisest puldanist, pruunide nahktugevdustega. Võin kümne taala peale kihla vedada, et tal oli sama tüüpi portfell ka. Ilmselt valis mõlemad välja tema naine. Ilmselt tellis ta need posti teel L. L. Beanilt. Võib-olla jõuludeks nii kümne aasta eest.”

„Ja portfelli ei olnud?”

„Ilmselt hoidis ta paraadmundrit kandes selles ka rahakotti. Kui sul on nii palju lindilõikeid nagu sellel vennal, siis ei jää põuetaskusse palju ruumi.”

„Järelikult?”

„Ma arvan, et lõbutüdruk nägi, kuhu ta rahakoti pani, kui oli talle maksnud. Siis asusid nad asja kallale, mees viskas vedru välja ja tüdruk otsustas pisut lisa teenida. Ma arvan, et ta varastas portfelli.”

Garber vaikis veidi aega.

„Kas sellest võib tekkida probleeme?” küsis ta siis.

„Oleneb sellest, mis seal portfellis veel oli.” kostsin ma.

1 St kindralmajor. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Kiirelt liikuv polüfunktsionaalne ratassõiduk. [ ↵ ]