Читать книгу Vaenlane - Lee Child - Страница 6

Panin toru ära ja märkasin seersandi jäetud sedelit: Sinu vend helistas. Sõnumit ei jätnud. Murdsin sedeli kokku ja viskasin prügikorvi. Läksin oma korterisse ja magasin kolm tundi. Ärkasin viiskümmend minutit enne koitu. Päikesetõusuks olin juba motellis tagasi. Hommikuvalgus ei teinud ümbrust meeldivamaks. See oli miilide ulatuses ümberringi rõhuv ja hüljatud. Ning vaikne. Kõik seisis paigal. Nääripäevahommikuti on asustatud paigad nii vaiksed, kui üldse olla saab. Maantee oli tühi. Liiklust ei olnud. Kohe üldse ei olnud.

Kaugsõiduautode peatuskoha söögimaja oli avatud, kuid samuti tühi. Motelli kontor oli tühi. Kõndisin piki hoonet eelviimase toani. Uks oli kinni. Toetasin selja vastu ust ja kujutlesin ennast prostituudiks, kelle klient on äsja surnud. Ma olen ta enda pealt ära lükanud, tema portfelli haaranud ja kavatsen sellega minema joosta. Kuidas ma käituksin? Portfell ise mind ei huvita. Ma tahan rahakotis olevat raha ja võib-olla American Expressi kaarti. Järelikult kavatsen ma portfelli kiiresti läbi sorida, sealt raha krabada ja portfelli minema visata. Aga kus seda kõike teha?

Toas oleks olnud kõige parem. Kuid mingil põhjusel ma seda ei teinud. Võib-olla ma sattusin paanikasse. Võib-olla olin šokis ja hirmul ega tahtnud muud kui tulistvalu minema saada. Nii et siis kus? Vaatasin otse üle tänava baari poole. Ilmselt ma läheksin sinna. Ilmselt sealt ma ka tulin. Aga ma ei saa portfelliga sinna sisse minna. Mu kolleegid märkaksid seda, sest suur käekott mul juba on. Litsidel on alati suured käekotid. Neil läheb oma töö pärast igasugu asju vaja. Kondoomid, massaažiõlid, võib-olla püstol või nuga, võib-olla kaardimakseterminal. Sellise koti järgi tunneb prostituuti kõige kergemini ära. Otsi naist, kes on riides, nagu läheks ta ballile, aga tal on kott, nagu sõidaks ta puhkusele.

Heitsin pilgu vasakule. Võib-olla kõnniksin ma motelli taha. Seal on vaikne ja rahulik. Kõik aknad on küll sinnapoole, kuid on öö ja ma võin arvestada, et kardinad on ees. Pöörasin vasakule ja veel kord vasakule ning jõudsin magamistubade taha puhmalisele ristkülikule, mis sirutus piki hoonet ja oli umbes kakskümmend jalga lai. Kujutlesin, kuidas ma mööda seda kiirelt edasi sammun, siis kõige pimedamas kohas seisma jään ja koti käsikaudu läbi otsin. Kujutlesin, kuidas ma leian, mida vaja, ja portfelli pimedusse heidan. Maksimaalselt kolmekümne jala kaugusele.

Seisin kohas, kus tema võinuks seista, ja mõõtsin pilguga maha veerandsõõrise sektori. See tähendas, et tuleb läbi uurida umbes sada viiskümmend ruutjalga. Maapind oli kivine ja öisest külmast peaaegu jääs. Leidsin palju asju. Leidsin ohtralt prügi, kasutatud süstlaid, hõbepaberist kräkitorusid, Buicki ilukilbi ja rularatta. Aga portfelli ma ei leidnud.

Platsi tagaservas oli plankaed. See oli umbes kuue jala kõrgune. Vinnasin ennast planguservale ja vaatasin üle. Teisel pool oli samasugune puhmaline ja kivine nelinurk. Portfelli ei olnud. Lasin ennast planguservalt alla, kõndisin edasi ja jõudsin motellikontori tagaküljele. Seal oli määrdunud jääklaasist aken, mis usutavasti avanes personali duširuumi. Akna all oli madalasse hunnikusse laotud tosinkond rikkis konditsioneeri. Need roostetasid. Neid polnud aastaid liigutatud. Läksin edasi, pöörasin ümber nurga vasakule ja jõudsin pooleldi rohtukasvanud kruusaplatsile, millel seisis suur metallist prügikonteiner. Tõstsin kaane üles. See oli kolmveerandi jagu prahti täis. Portfelli ei olnud.

Läksin üle tänava, ületasin tühja parkimisplatsi ja heitsin pilgu baarile. See oli vaikne ja kindlalt lukus. Kõik neoonreklaamid olid välja lülitatud ja peened kõverad torukesed paistsid külmad ning kustunud. Ka baaril oli oma konteiner, mis seisis siinsamas parkimisplatsil nagu mõni auto. Kuid portfelli selles ei olnud.

Sisenesin söögimajja. Seegi ikka alles tühi. Uurisin laudade ümbert põrandat ja kabiiniseinu ääristavaid pinke. Vaatasin leti taha. Seal oli pappkast mõne mahaunustatud vihmavarjuga. Kuid mitte portfelli. Vaatasin naiste tualetti. Seal ei olnud ühtki naist. Ühtki portfelli samuti mitte.

Heitsin pilgu kellale ja kõndisin tagasi baari juurde. Mul olnuks vaja seal esitada mõni silmast silma küsimus. Kuid seda ei avata enne kui kaheksa tunni pärast. Pöörasin ringi ja vaatasin üle tänava motelli poole. Valvelauas ei olnud ikka kedagi. Niisiis kõndisin tagasi Humvee juurde, just õigeks ajaks, et kuulda kutsungit 10-17. Pöördu baasi tagasi. Teatasin, et olen kutse kätte saanud, panin suure diiselmootori käima ja sõitsin Birdi tagasi. Liiklust ei olnud ja ma läbisin tee vähem kui neljakümne minutiga. Nägin, et Krameri üüriauto oli pargitud garaažiesisesse parklasse. Minu laenukabineti ees istus uus isik. Keegi kapral. Päevane vahetus. Väike tõmmu meesterahvas, kes nägi välja, nagu oleks ta Louisianast. Prantsuse verd, kindel see. Ma tunnen prantsuse päritolu alati ära.

„Teie vend helistas jälle,” ütles ta.

„Miks?”

„Ta ei jätnud mingit sõnumit.”

„Milleks see kümme-seitseteist?”

„Kolonel Garber nõuab kümme-üheksateist.”

Naeratasin. Terve elu võib ära elada, ütlemata muud kui 10-see või 10-too. Mõnikord mulle tundus, et ma juba olengi seda teinud. 10-19 tähendas kontakti tavalise või raadiotelefoni kaudu. Vähem tõsine asi kui 10-16, mis tähendas ühendust turvakanali kaudu. Kolonel Garber nõuab kümme-üheksateist tähendas seega, et Garber tahab, et sa talle helistaksid, muud midagi. Mõnes sõjaväepolitseijaoskonnas on levinud komme kõnelda inglise keeles, kuid täiesti ilmselt see jaoskond ei kuulunud nende hulka.

Astusin kabinetti ja nägin, et Krameri ülikonnakott oli seina najale toetatud ja pappkast kingade, aluspesu ja mütsiga selle kõrvale asetatud. Tema vormirõivad rippusid endiselt kolmel riidepuul. Need omakorda üksteist varjates minu riidepuurelsil. Kõndisin neist mööda oma laenatud laua juurde ja valisin Garberi numbri. Kuulasin, kuidas telefon teises otsas kutsub, ja mõtlesin, et mida mu vend minust tahab. Imestasin, et ta mu üldse üles leidis. Alles kahe ja poole päeva eest olin ma Panamas. Enne seda ei tea kus. Nii et ta oli minu leidmiseks tõsiselt vaeva näinud. Nii et asi võis oluline olla. Võtsin pliiatsi ja kirjutasin paberilipakale Joe. Ja tõmbasin kaks joont alla.

„Jah?” ütles Leon Garberi hääl mulle kõrva.

„Reacher kuuleb,” vastasin. Vaatasin seinakella. See näitas pisut üle üheksa hommikul. Lennuk, millega Kramer oleks pidanud Los Angelesse lendama, oli juba teel.

„See oli südamerabandus,” ütles Garber. „Ei mingit kahtlust.”

„Walter Reed tegutses kiiresti.”

„Ta oli kindral.”

„Aga kehva südamega.”

„Õieti küll kehvade arteritega. Raske ateroskleroos, mis põhjustas fataalse ventrikulaarse fibrillatsiooni. Nii nad igatahes ütlevad. Ja ma usun neid ka. Lõhkes ilmselt umbes sel hetkel, kui lõbutüdruk rinnahoidja ära võttis.”

„Tal ei olnud mingeid rohtusid kaasas.”

„Viga oli ilmselt diagnoosimata. See on sedasorti viga. Tunned ennast hästi, kuni tunned ennast surnult. Ja lõpuks pole seda kuidagi võimalik esile kutsuda. Kujutan ette, et fibrillatsiooni võib elektrišokiga ehk tekitada, aga ei saa tekitada neljakümne aasta vanust viga arterites.”

„Kas meil oli mure, et viimati on infarkt kunstlikult esile kutsutud?”

„Noh, KGB-l võis ju selline soov olla,” lausus Garber. „Kramer ja tema tankid on suurim konkreetne taktikaprobleem, mis punaarmeed häirib.”

„Praegu on punaarmee pilk teisele poole pööratud.”

„Vara veel öelda, kas see ka nii jääb.”

Ma ei vastanud. Telefonis valitses vaikus.

„Ma ei saa mitte kedagi teist selle loo lähedale lasta,” ütles Garber lõpuks. „Vähemalt esialgu. Sest asjaolud on sellised. Sa mõistad, eks ole?”

„Nii et..?”

„Nii et sa pead selle lese asja enda peale võtma,” lausus Garber.

„Mina? Kas ta pole mitte Saksamaal?”

„Ta on Virginias. Tuli pühadeks koju. Neil on seal maja.”

Ta ütles mulle aadressi ja ma kirjutasin selle paberilipakale, otse Joe alla tõmmatud kahe joone järele.

„Kas seal on veel keegi?” pärisin.

„Neil ei ole lapsi. Nii et ta on arvatavasti üksi.”

„Hea küll,” ütlesin.

„Ta ei tea veel,” lausus Garber. „Mul võttis tükk aega, et ta asukoht kindlaks teha.”

„Tahad, et võtaksin preestri kaasa?”

„Tegemist ei olnud lahingus langemisega. Aga ma arvan, et sa võiksid võtta kaasa mõne naisterahva. Proua Kramerile võib-olla meeldib kellelegi kaela langeda.”

„Okei.”

„Loomulikult säästa teda üksikasjadest. Ta oli teel Irwinisse ja kõik. Kukkus teeäärses motellis kokku. Me peame sellest kujundama ametliku versiooni. Hetkel ei tea mitte keegi peale minu ja sinu, et asi võis olla ka teisiti, ja nõnda peab see ka jääma. Välja arvatud see, kelle sa kaasa võtad; temale võid rääkida. Proua Kramer võib hakata küsimusi esitama ja te peate olema ühel lainel. Aga need kohalikud võmmid? Kas nemad võivad midagi lekitada?”

„Too, kellega ma suhtlesin, on endine merejalaväelane. Ta jagab asja.”

„Semper fidelis,”^[1.] märkis Garber.

„Ma ei ole veel porfelli leidnud,” ütlesin ma.

Natuke aega vaikust.

„Tee see lese asi kõigepealt ära,” ütles Garber. „Siis otsi edasi.”

Käskisin päevase vahetuse kapralil Krameri asjad minu korterisse viia. Tahtsin, et need jääksid puutumata. Kunagi tahab lesk neid ilmselt tagasi saada. Ja nii suures baasis kui Fort Bird võisid esemed kaduma minna, mis olnuks piinlik. Seejärel jalutasin ohvitseride kasiinosse mõnd hilist hommikusööki või varast lõunasööki nautivat sõjaväevõmmi otsima. Tavaliselt kogunesid nad omaette kampa, hoides kõigist teistest võimalikult kaugele, sest kõik teised vihkasid neid. Leidsin neljase seltskonna, kaks meest ja kaks naist. Kõik nad kandsid standardset parasvöötme kamomustris välivormi. Üks naistest oli kapteni aukraadis. Tema parem käsi oli sidemega kaelas. Tal oli raske süüa. Ja tal olnuks ka raske autot juhtida. Teisel olid kraenurgal leitnandi eraldusmärgid ja nimesildil seisis Summer. Ta paistis olevat umbes kahekümne viie aastane, lühike ja sale. Tema nahk oli sama värvi kui mahagonikarva laud, millelt ta sõi.

„Leitnant Summer,” ütlesin ma.

„Kuulen.”

„Head uut aastat.”

„Sama teilegi, härra major.”

„Kas te olete täna hõivatud?”

„Üldised kohustused, söör.”

„Okei, siis kohtume kolmekümne minuti pärast maja ees, paraadvorm. Mul on tarvis, et te tuleksite üht leske embama.”

Panin ka enda paraadmundri uuesti selga ja helistasin garaaži, et nad mulle sedaani leiaksid. Ma ei tahtnud Humveega Virginiasse sõita. Müriseb liiga kõvasti, ebamugav. Reamees tõi mulle uue oliivrohelise Chevrolet. Andsin allkirja, sõitsin peamaja ette ja jäin ootama.

Leitnant Summer ilmus välja, kui talle lubatud kolmekümnest minutist oli kulunud kakskümmend seitse ja pool. Ta jäi hetkeks seisma, kuid kõndis siis auto juurde. Ta nägi hea välja. Väga lühike, kuid liikus kergelt ja nõtkelt. Näis, nagu oleks kuue jala pikkune modell pisikeseks miniatuuriks vähendatud. Astusin autost välja ja jätsin juhiukse lahti. Läksin talle kõnniteele vastu. Ta kandis kõrgema järgu täpsuslaskuri eraldusmärki, mille kohale olid kinnitatud tähised vintpüssi, väikesekaliibrilise vintpüssi, automaatpüssi, püstoli, väikesekaliibrilise püstoli, kuulipilduja ja püstolkuulipilduja kohta. Need moodustasid väikese paaritollise trepi. Pikema kui minu oma. Mul on vaid vintpüss ja püstol. Ta peatus mu ees, võttis valveseisangu ja andis perfektse liigutusega au.

„Härra major, leitnant Summer teie käsul,” raporteeris ta.

„Vabalt,” ütlesin ma. „Kõnetame teineteist formaalsusteta, okei? Mina olen Reacher või mind pole üldse. Ja ei mingit auandmist. See ei meeldi mulle.”

Leitnant vaikis hetke. Lasi ennast lõdvaks.

„Okei,” vastas ta.

Avasin juhi kõrvalukse ja hakkasin sisse ronima.

„Kas mina juhin autot?” küsis ta.

„Ma olin suurema osa ööst üleval.”

„Kes suri?”

„Kindral Kramer,” vastasin ma. „Suur tankiäss Euroopas.”

Summer vaikis taas viivu. „Aga miks ta siis siin on? Siin on ju ainult jalavägi.”

„Läbisõidul,” kostsin.

Ta istus teiselt poolt sisse ja tõmbas juhiistme nii ette kui võimalik. Sättis peegli paika. Ma lasin oma seljatoe alla ja tegin olemise võimalikult mugavaks.

„Kuhu me sõidame?” küsis leitnant.

„Green Valley’sse Virginias,” ütlesin ma. „Ma usun, et see teeb umbes neli tundi.”

„Ja lesk elab seal?”

„Ta on pühadeks kodus,” selgitasin.

„Ja meie toome värskeid uudiseid? Umbes nii et „Head uut aastat, proua, ja muuseas selline asi, et teie mees on surnud”?”

Ma noogutasin. „Jah, selline meeldiv ülesanne.” Kuid tegelikult ma väga mures ei olnud. Kindralite naised on sama kõvad kui kindralid ise. Nad on kas kolmkümmend aastat oma meest mööda klaasnõlva ülespoole tirinud või istunud kolmkümmend aastat varjendis, sellal kui mees omal käel üles ronib. Kummalgi juhul ei jää just palju alles, mis nende hinge liigutaks. Nad on enamasti isegi kõvemad kui kindralid.

Summer võttis mütsi peast ja viskas tagaistmele. Ta juuksed olid õige lühikeseks lõigatud. Peaaegu nulliga. Tal oli elegantse kujuga pea ja kenad põsesarnad. Sile nahk. Mulle tema välimus meeldis. Ja ta oli kiire sõitja. Seda kohe päris kindlasti. Ta klõpsas turvavöö kinni ja võttis paigalt, nagu harjutaks ta Nascariks.^[2.]

„Kas see oli õnnetusjuhtum?” küsis ta.

„Südamerabandus,” ütlesin ma. „Tal olid viletsad arterid.”

„Kus? Meie majutustiivas?”

Raputasin pead. „Linnas, väikeses räpases motellis. Surres oli tal kahekümnedollariline prostituut kõhu all.”

„Seda osa me lesele ei räägi, eks ole?”

„Ei, ei räägi. Me ei räägi seda osa mitte kellelegi.”

„Miks ta siit läbi sõitis?”

„Ta ei sõitnudki Birdist endast läbi. Ta tuli Frankfurdist, maandus Washingtonis Dulleses ja pidi ööpäev hiljem Washington Nationalist Los Angelesse lendama. Fort Irwinisse konverentsile.”

„Saan aru,” ütles ta ja jäi seejärel täiesti vait. Sõitsime edasi. Jõudsime motelli lähedale, kuid olime tunduvalt kaugemal lääne pool, suundudes otse suurele maanteele.

„Kas lubate kõnelda vabalt?” küsis Summer.

„Olge lahke,” vastasin.

„Kas see on õppus?”

„Miks see peaks õppus olema?”

„Sest te olete 110. eriosakonnast, eks ole?”

„Jaa,” vastasin ma, „olen küll.”

„Ma esitasin taotluse sinna üleviimiseks.”

„Saja kümnendasse?”

„Jah,” vastas ta. „Nii et kas see on varjatud proovilepanek?”

„Mille proovilepanek?”

„Minu,” ütles ta. „Minu kui kandidaadi.”

„Mul oli naiskaaslast vaja. Juhtumiks, kui lesk tahab kellelegi kaela langeda. Valisin teid juhuslikult. Murtud käeluuga kapten ei oleks saanud autot juhtida. Ja üldiselt oleks see mõnevõrra ebatõhus käitumisviis, kui peaksime personalialaste otsuste langetamiseks ära ootama mõne kindrali surma.”

„Seda võib arvata,” nõustus ta. „Kuid ma tahaks siiski teada, kas te ootate praegu, et ma esitaksin teile mõne ilmse küsimuse.”

„Ma ootan ilmsete küsimuste esitamist igalt sõjaväepolitseinikult, kellel eluvaim sees on, ja seda sõltumata asjaolust, kas neil on mõni üleviimistaotlus parajasti läbivaatamisel või mitte.”

„Hea küll, ma küsin siis. Kindral Krameril oli Washingtonis ööpäevane lõtk, ta tahtis oma paagitäiest lahti saada ja ta oli nõus selle lõbu eest maksma. Aga miks pidi ta selleks siia sõitma? Mis see teeb, kolmsada miili?”

„Kakssada üheksakümmend kaheksa,” ütlesin ma.

„Ja seejärel samapalju tagasi.”

„Täpselt nii.”

„Miks siis?”

„Öelge teie,” kostsin ma. „Pakkuge mõni põhjus, mida ma ei oleks kaalunud, ja ma annan teie ületoomisele oma soovituse.”

„Te ei saa. Te ei ole mu ülemus.”

„Võib-olla olen,” ütlesin. „Vähemalt sel nädalal.”

„Miks te üldse siin olete? Kas on midagi juhtunud, mida ma peaksin teadma?”

„Ma ei tea, miks ma siin olen,” ütlesin ma. „Sain käsu. Rohkem ma ei tea.”

„Oletegi päriselt major?”

„Viimati kui kontrollisin, olin.”

„Ma mõtlesin, et saja kümnenda uurijad on tavaliselt allohvitserid. Kes töötavad erariides või maskeerunult.”

„Tavaliselt ongi.”

„Miks siis saata siia teid, kui võiks saata mõne allohvitseri, kellele on majorimunder selga pandud?”

„Hea küsimus,” ütlesin ma. „Võib-olla mul õnnestub kunagi välja uurida.”

„Kas ma tohin küsida, mis käsu te saite?”

„Määratud ajutiselt Fort Birdi sõjaväepolitsei ülema asetäitjaks.”

„Ja politseiülemat ei ole,” ütles ta.

„Ma tean,” laususin. „Märkasin isegi. Ta viidi üle samal päeval, kui mina siia jõudsin. Samuti ajutiselt.”

„Nii et te oletegi ülema kohusetäitja.”

„Nagu ma ütlesin.”

„Sõjaväepolitsei ülema amet ei ole eriosakonna mehe töö,” ütles ta.

„Küll ma oma osa välja mängin,” ütlesin ma. „Alustasin tavalise armeevõmmina nagu teiegi.”

Summer ei kostnud midagi. Lihtsalt sõitis.

„Kramer,” ütlesin ma. „Miks pidi ta tegema kuuesajamiilise haagi? Kaksteist tundi sõitu tema käsutuses olevast kahekümnest. Vaid selleks, et kulutada viisteist dollarit toale ja kakskümmend prostituudile?”

„Mis tähtsust sel on? Südamerabandus on südamerabandus, kas pole? Tähendab, kas selles osas oli mingeid kahtlusi?”

Raputasin pead. „Walter Reedis tehti juba lahkamine.”

„Järelikult pole eriti oluline, kus või kunas see juhtus.”

„Tema portfell on kadunud.”

„Või nii,” ütles Summer.

Nägin, kuidas ta mõttesse jäi. Tema alumised silmalaud kerkisid pisut.

„Kuidas te teate, et tal oli portfell?” küsis ta.

„Ma ei teagi. Aga kas te olete kunagi näinud kindralit, kes sõidaks konverentsile ilma portfellita?”

„Ei,” möönis ta. „Ja te arvate, et prostituut jooksis sellega minema?”

Noogutasin. „See on praegu minu tööhüpotees.”

„Järelikult tuleb prostituut üles leida.”

„Kes ta oli?”

Summeri silmalaud võbelesid taas.

„Pole oluline,” ütles ta.

Noogutasin uuesti. „Täpselt.”

„On neli võimalikku põhjust, miks Kramer Washingtoni ei jäänud,” lausus Summer. „Esiteks reisis ta võib-olla koos teiste ohvitseridega ja ei tahtnud ennast piinlikku olukorda panna, tellides oma tuppa lõbutüdruku. Kolleegid oleksid võinud viimast näha koridoris või kuulda midagi läbi seina. Niisiis mõtles ta välja mingi vabanduse ja läks mujale. Teiseks, isegi kui ta reisis üksi, võis tal olla kaitseministeeriumi reisivautšer ja ta kartis paranoiliselt, et administraator märkab tüdrukut ning helistab Washington Posti. Selliseid asju juhtub. Järelikult eelistas ta maksta sularahas mingis anonüümses motellis. Kolmandaks, isegi kui tal polnud valitsuse reisivautšerit, võis ta ise olla suurlinna hotellis hästituntud külaline või vana tuttav. Nii et ka sel juhul otsinuks ta anonüümsust kuskil väljaspool linna. Või neljandaks, tema seksuaalsed huvid väljusid neist raamidest, mida suudavad rahuldada Washingtoni telefoniraamatu kollased leheküljed, mistõttu ta pidi sõitma kusagile, kus ta võis olla kindel, et saab, mida tahab.”

„Aga?”

„Esimene, teine ja kolmas põhjus oleksid kõrvaldatavad kümneviieteist miili kaugusele sõites, võib-olla vähemgi. Kakssada üheksakümmend kaheksa on absoluutselt üleliia. Ja ehkki ma usun, et leidub seksuaalseid sättumusi, mida isegi Washingtonis ei ole võimalik rahuldada, on mul raske uskuda, et neid saab rahuldada kuskil Põhja-Carolina kolkas, ja kui saabki, siis maksaks see kaugelt rohkem kui kakskümmend dollarit – ükskõik kus see siis lõpuks õnnestub.”

„Ja miks ta siis selle kuuesajamiilise ringi ette võttis?”

Leitnant ei vastanud. Lihtsalt sõitis ja mõtles. Sulgesin silmad. Hoidsin neid kinni umbes kolmekümne viie miili jagu.

„Ta tundis seda tüdrukut,” ütles Summer.

Avasin silmad. „Kuidas?”

„Mõnel mehel on lemmikud. Võib-olla kohtusid nad kunagi ammu. Kiindus temasse omal kombel. Nii võib juhtuda. See võib olla peaaegu armastus.”

„Kus ta temaga kohtuda võis?”

„Sealsamas.”

„Birdis on ainult jalavägi. Tema on soomusvägedes.”

„Võib-olla olid neil ühisõppused. Peaksite kontrollima.”

Ma ei öelnud midagi. Soomusväed ja jalavägi teevad ilmast ilma ühisõppusi. Kuid neid korraldatakse seal, kus on tankid, mitte seal, kus on jalavägi. Mehi on palju lihtsam üle mandri vedada kui tanke.

„Või kohtas ta teda Irwinis,” jätkas Summer. „Kalifornias. Võibolla tüdruk töötas Irwinis, kuid pidi mingil põhjusel Kaliforniast lahkuma, kuid kuna talle meeldis tegutseda sõjaväebaasi juures, siis kolis ta Fort Birdi lähedale.”

„Millisele lõbunaisele meeldiks töötada sõjaväebaasi lähedal?”

„Sellisele, keda huvitab raha. Nagu neid kõiki, ma oletan. Sõjaväebaasid toetavad kohalikku ettevõtlust väga mitmel moel.”

Ma ei öelnud midagi.

„Või töötas ta alati Birdis, kuid järgnes tookord, kui neid ühisõppusi peeti, jalaväele Irwinisse. Sellised õppused võivad kesta mitu kuud. Pole ju mõtet kodus passida, kui kundesid ei ole.”

„Mis oleks kõige tõenäolisem?” küsisin ma.

„Et nad kohtusid Kalifornias,” kostis Summer. „Kramer käis aastaid aeg-ajalt Irwinis. Siis kolis tüdruk Põhja-Carolinasse, kuid mees igatses teda ikka nõndapalju, et alati, kui Washingtoni sattus, tema juurest läbi sõita.”

„Aga kahekümne dollari eest ei saa midagi erilist.”

„Võib-olla ta ei vajanudki midagi erilist.”

„Me võiks leselt küsida.”

Summer muigas. „Võib-olla see naine lihtsalt meeldis talle. Võib-olla nägi too selleks ka vaeva. Lõbunaised oskavad meeldida. Ja kõige rohkem meeldivad neile kindlad kunded. Neile on kõik palju turvalisem, kui nad meest juba tunnevad.”

Panin silmad uuesti kinni.

„Kuis siis on?” küsis Summer. „Kas ma pakkusin välja midagi, millele te ise ei ole mõelnud?”

„Ei,” kostsin ma.

Jäin magama enne, kui me osariigist välja jõudsime, ja ärkasin ligemale nelja tunni pärast, kui Summer võttis liiga kiirelt Green Valley mahapööret. Mu pea veeres paremale ja kolksas vastu klaasi.

„Vabandust,” ütles ta. „Te peaksite uurima Krameri telefonikõnesid. Ta pidi ette helistama, et kindlaks teha, kas naine on kohal. Nii pikka maad ei sõideta ehku peale.”

„Kust ta võis helistada?”

„Saksamaalt,” lausus Summer. „Enne lahkumist.”

„Tõenäolisem, et ta helistas Dullese lennuväljalt münditelefoniga. Aga me kontrollime seda.”

„Me?”

„Te võite mu paariliseks hakata.”

Summer vaikis.

„Katse korras,” lisasin.

„On see tähtis?”

„Ilmselt mitte. Kuid võib olla. Oleneb, mis teemal on konverents. Sellest sõltub, mis paberid tal kaasas olid. Tal võis terve Euroopa lahingutandri strateegiline plaan portfellis olla. Või mingi uus taktika, selle tugevused ja nõrkused, muu selline salastatud info.”

„Punaarmee tõmbab ennast kokku.”

Noogutasin. „Mind häiriksid rohkem punased näod. Ajalehtedes, televiisoris. Leiab mingi reporter stripiklubi lähedalt prügikastist saladokumente, siis on see ülimalt piinlik.”

„Võib-olla lesk teab midagi. Kramer võib olla temaga arutanud.”

„Me ei saa tema käest küsida,” ütlesin ma. „Mis lesesse puutub, siis suri Kramer une pealt, tekk lõuani tõmmatud ja kõik koššer. Kõik kahtlused, mis meil praeguseks on, peavad jääma minu, teie ja Garberi vahele.”

„Garberi?” kordas ta.

„Minu, teie ja tema,” täpsustasin.

Nägin, kuidas Summer naeratas. Kaasus ise oli tavaline, kuid koostöö Garberiga oli kahtlemata selge vedamine, eriti inimesele, kes on parajasti sisse andnud taotluse üleviimiseks 110. eriosakonda.

Green Valley oli piltilus koloniaalajastu linnake ja Kramerite maja, kena vanaaegne ehitis, asus linnakese kallimas rajoonis. Kalasabamustris katusekivide ja paljude valgeks värvitud tornikeste-rõdukestega viktoriaanlik kompvek, mis troonis keset mitme aakri suurust smaragdrohelist muru. Siin-seal mõned majesteetlikud igihaljad puud. Need nägid välja, nagu oleks keegi nende asukohad hoolikalt valinud, mis ilmselt oligi nõnda, umbes saja aasta eest. Pidasime auto kõnnitee servas kinni ja jäime natukeseks lihtsalt vaatama. Ma ei tea, millest mõtles Summer, kuid mina talletasin vaatepildi mälulahtrisse A nagu Ameerika. Mul on sotsiaalabi kood ja samasugune sinihõbedane pass nagu kõigil teistelgi, kuid oma isa ja iseenda riigisiseste reiside kõrvale võisin ma tükikestest kokku panna vaid umbes viie aasta pikkuse viibimise mandri-USAs. Nii et ma olen õppinud ära teatud hunniku põhikoolifakte nagu osariikide pealinnad ja kui mitu suurt slämmi on teinud Lou Gehrig^[3.], samuti omandanud põhilised keskkooliteadmised nagu konstitutsiooniparandused või Antietami lahingu^[4.] tähtsus, kuid ma ei tea piima hinda või kuidas kasutada taksofoni või kuidas Ameerika erinevad paigad lõhnavad ning välja näevad. Nii et ma imen selliseid teadmisi igal võimalusel endasse. Ja Kramerite maja oli väärt mällusurumist. Igasuguse kahtluseta. Nõrk päikesevalgus mängis maja detailidel. Puhus nõrk tuul, õhus oli tunda puusuitsu hõngu ja meie ümber hõljus mingi eriline külma pärastlõuna vaikus. See oli selline koht, millest sa tahaksid, et seal elaksid su vanavanemad. Siis sa võiksid neile sügisel külla sõita, lehti riisuda ja õunasiidrit juua, tulla suvel uuesti, kinnitada kümne aasta vanuse luukpära katusele kanuu ja sõita kusagile järve äärde. See maja tuletas mulle meelde neid pildiraamatuid, mida mulle anti lugeda Manilas, Guamil ja Söulis.

Kuniks me sisse läksime.

„Valmis?” küsis Summer.

„Valmis,” ütlesin ma. „Teeme ära. Teeme selle „lese asja” ära.”

Summer vaikis. Olin kindel, et ta oli seda varemgi teinud. Olin minagi ja rohkem kui üks kord. See ei olnud kunagi kerge. Summer tõmbas kõnniteeservast ära ja sõitis edasi, kuni jõudsime sissesõidutee otsani. Auto veeres aeglaselt peaukse poole ja peatus sellest kümne jala kaugusel. Lükkasime üheaegselt autouksed lahti, astusime külma kätte ja tõmbasime mundrid sirgu. Mütsid jätsime autosse. See olnuks proua Kramerile, juhul kui ta oleks meid aknast jälginud, esimeseks vihjeks. Kaks sõjaväepolitseinikku ukse taga ei tähenda kunagi head ja kui nad on paljapäi, siis seda halvem.

Seesinane uks oli värvitud igavalt antiikpunaseks ja selle ees oli tuule tõkestamiseks eraldi klaasuks. Helistasin kella ja me jäime ootama. Ja ootama. Mul tekkis kahtlus, et kedagi ei ole kodus. Helistasin uuesti. Tuul oli külm. Ja tugevam, kui autos tundus.

„Me oleksime pidanud ette helistama,” ütles Summer.

„See ei ole võimalik,” ütlesin ma. „Me ei saa öelda, et palun olge nelja tunni pärast kodus, me peame teile isiklikult edastama teatava ülitähtsa uudise. See ütleb juba liiga palju, kas pole?”

„Sõitsin pika maa maha, kuid kaisutada pole kedagi.”

„See kõlab nagu kantrilaul. Siis ütleb automootor üles ja koer sureb ära.”

Helistasin veel korra. Ei mingit vastust.

„Peaksime vaatama, kas auto on siin,” ütles Summer.

Auto leidsime kahekohalisest suletud garaažist, mis seisis majast eraldi. Nägime autot aknast. Mercury Grand Marquis, roheline metallik, pikk nagu aurik. Ideaalne auto ühele kindraliprouale. Mitte tuttuus, mitte ka vana, kallis, kuid mitte tulikallis, sobivat värvi ja nii ameerikalik, et kuku pikali.

„Kas see võiks olla tema oma?” küsis Summer.

„Tõenäoliselt,” kostsin ma. „Pakuksin, et kuni kolonelleitnandiks saamiseni oli neil Ford. Siis vahetasid nad selle Mercury vastu. Ja ootasid kolmandat tärni, et hakata mõtlema Lincolnist.”

„Kurb.”

„Arvate? Ei maksa unustada, kus mees eile öösel oli.”

„Aga kus proua siis on? Kas ta võis välja jalutama minna?”

Pöörasime ringi, tundsime külma tuult selga puhumas ja kuulsime, kuidas maja tagaküljel paugatas uks.

„Ta oli aias,” ütles Summer. „Toimetas seal võib-olla.”

„Mitte keegi ei toimeta 1. jaanuaril aias,” sõnasin ma. „Vähemalt sellel poolkeral. Seal ei kasva midagi.”

Kuid me kõndisime tagasi eesuksele ja lasime uuesti kella. Parem lasta tal meiega kohtuda kombekohaselt, nii et ta oleks külalistest ette hoiatatud. Aga teda ei tulnud. Siis kuulsime tagaust uuesti sihitult paugatavat. Nagu peksaks seda tuul.

„Seda asja tuleb kontrollida,” ütles Summer.

Noogutasin. Paukuval uksel on oma hääl. Mis osutab mitmesugustele võimalustele.

„Jah,” kostsin ma. „Peame vist tõesti.”

Kõndisime külg külje kõrval läbi vinge tuule maja taha. Sinna suundus kiltkividega sillutatud teerada. Rada viis köögiukse ette. Uks avanes sissepoole ja selle teisel küljel pidi olema vedru, mis teda kinni surus. Vedru pidi olema veidi nõrk, sest kõvemad tuuleiilid said sellest võitu ja lükkasid ukse kaheksa-üheksa tolli laiuselt lahti. Tuuleiili raugedes asus vedru jälle oma kohust täitma ja lõi ukse kinni. Nii juhtus meie silme all kolm korda. Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et lukk oli puru.

Iseenesest hea lukk, terasest. Kuid teras oli tugevam kui puu, mis seda ümbritses. Keegi oli tegutsenud sõraga. Sellega oli võibolla kaks korda kangutatud, lukk pidas küll vastu, kuid ümbritsev puit lagunes pilbasteks. Uks avanes ja lukk kukkus purustatud uksest välja. Nüüd lebas see ukse ees kiltkividel. Uksel aga puudus poolkuu-kujuline tükk. Tuul oli puidupuru osalt laiali, osalt kuhja puhunud.

„Mis nüüd?” küsis Summer.

Signalisatsioonisüsteemi ei olnud. Ega lokaalset alarmi. Ei ühtki andurit ega juhet. Ega automaatset telefonikõnet lähimasse politseijaoskonda. Mitte millegi abil polnud võimalik öelda, kas kurjategijad on ammu läinud või viibivad alles majas.

„Mis nüüd?” küsis Summer uuesti.

Nad olid relvitud. Ametlikule visiidile paraadmundris relvi kaasa ei võeta.

„Minge katke esikülge,” ütlesin ma. „Juhuks, kui keegi peaks üritama sealt väljuda.”

Ta lahkus sõna lausumata ja andsin talle minuti aega, et positsioonile asuda. Seejärel lükkasin ukse küünarnukiga lahti ja astusin kööki. Sulgesin enda järel ukse ja toetusin sellele, et uks kinni püsiks. Jäin vaikselt seisma ja kuulatasin.

Vaikus. Täielik vaikus.

Köögis lõhnas keedetud juurviljade ja seismajäänud kohvi järele. Köök oli suur. Mitte väga korras, aga mitte ka väga segamini. Hea paigutusega. Köögi vastasseinas oli teine uks. Paremal pool. See oli lahti. Nägin sellest väikest parketikolmnurka. Koridor. Liikusin väga aeglaselt edasi. Nihutasin end samm-sammult edasi ja paremale, et rohkem näha. Selja taga kolksatas jälle õueuks. Nägin kaugemale koridori. Tundus, et see viib otse eesukseni. Koridoris oli vasakut kätt üks suletud uks. Ilmselt söögituba. Paremal nähtavasti kabinet. Selle uks oli lahti. Nägin lauda, tooli ja tumedast puust raamaturiiuleid. Astusin ettevaatlikult sammu edasi. Siis veel.

Ja nägin koridori põrandal surnud naist.

1 Alati (usus) kindel, alati truu (ld k.). [ ↵ ]

2 National Association of Stock Car Auto Racing – USA üks tähtsamaid autospordi sarju. [ ↵ ]

3 Ameerika pesapallur (1903–1941). [ ↵ ]

4 Ameerika kodusõja lahing (1862). [ ↵ ]